Rahvapärimuse leksikon

Kõik andmebaasis olevad andmed

A

A

Aadam heebr. 'mees'
Esimesest inimesest kõnelev eesti pärimus on mõjustatud apokrüüfilistest rahvajuttudest ja trükistest, (eriti Aadama nimega seostatud) loomislood on hilised, üleskirjutused pärinevad 19. sajandist ja sarnanevad Piiblis esitatud variandile. Aadam ja Eeva on neis esimesed, patuta inimesed, kelle langemine saabub, kui nad mao meelitusel söövad teadmistepuu vilja/õuna. Metamüütidest leiame koomilisi ja frivoolseid elemente sisaldavaid lugusid esimese inimese loomisest, tema ja ta naise toimingutest ja muust. Kui ta ise on loodud savist või põrmust, siis tema kaasa nt koera või rebase sabast, sest kurat varastanud Aadama ribi, millest oli plaanis luua naine. Algupärane rebasesabast põlvnemine on tekkemuistendis põhjuseks, miks naistel olevat palju kirpe.
Aadam esineb vähesel määral arstimisloitsudes, 19. sajandi algupoolest on teateid, et haiglasele lapsele võidi anda uueks nimeks Aadam/Eeva, et tagada talle tervistumine ja kosumine. Aadam on Eestis levinud mehe- ja kohanimi. Ülimalt vanadest aegadest rääkimiseks, seoste ja suhete vanuse või laialivalguva jutu märkimiseks kasutatakse kinnisväljendit iidamast-aadamast.
Böckeler-Kreutzwald, lk 18, Loorits, O. Grundzüge I: 280, 452.
Koostas Mare Kõiva

aadrilaskmine
Veri kui üks peamisi hingesubstantse oli tuntud kui inim- ja loomaohvri asendaja. Enesehaavamine ja vere väljalaskmine maagilisel või arstimise eesmärgil oli laiemalt levinud tavaline ravivõte. Uskumuse kohaselt lahkus haigus koos neid põhjustava halva või paksu verega, kuid aadrit lasti ka profülaktikaks, sest verevahetus mõjuvat tervisele hästi. Eesti 18. ja 19. sajandi esimese poole kalendrites olid üleeuroopalise eeskuju kohaselt märgitud sobivad aadrilaskmisajad. Aadrilaskmise arenenum süsteem (õhu-, tule-, veemärgid) polnud rahva seas kasutusel, vaid oli leidus ja oli teatud trükiste vahendusel, nagu nt 19. sajandil levinud heade ja halbade päevade loetelu, mis mainib aadrilaskmiseks keelatud või eluohtlikke päevi. Aadrilaskmise juures jälgiti kuufaasi - vanakuu ajal verelaskmine kahandas haigusi, pärssis verejooksu. Veel 20. sajandil populaarne rahvameditsiibivõte hakkas kaduma enne Teist maailmasõda.
Aadrit laskis soojas saunas aadrilaskja või kupupanija/kuppar, sellega elatist teeniv vaesem naine või mees (vt ka kupupanemine), kes käis külapidi soovijaid abistamas.
Aadrirauaga tehti käsivarrele, käe- või jalalabale, sõrmele, otsmikule, keele alla, suguelundile vm väike haav ja lasti teatud kogus verd välja voolata. Aadrit lasti ka haigetel veistel.
Gustavson, H. Meditsiinist vanas Tallinnas kuni 1816:. Tallinn 1969, 111-112. Alatalu, R. 1992. Meditsiinilise mõtte areng Eestis 19. sajandil eestikeelse kalendrikirjanduse näitel. Diplomitöö TÜ eesti ajaloo kateedris. Tartu.
Koostas Mare Kõiva

aamen heebr ’tõsi’, ’täpselt nii’, ’nii saagu’
Kinnitus- ja lõpuvormel, mis on jumalteenistuselt ja palvetest kandunud rahvameditsiini ja maagiasse. Omades arvväärtust 99 märgib see ühtlasi ülimat lõpetatust. Aamen on olnud kasutusel iseseisva loitsuna (lausutakse 1-9 korda), sagedamini aga kanoonilise lõpuvormelina loitsu või palve lõpetajana (Jumala, isa, poja ja pühavaimu nimel. Aamen). Kogu kinnitusvormelit või vähemalt aamenit võidi lausuda 3 või 9 korda järjest. Teatud juhtumitel oli keelatud tavandit/loitsu/palvet aameniga lõpetada.
Kõiva, M. Palindroomid. Kõiva, M. Struktura i žanrovõje osobennosti estonskihh zagovorov 1990, lk.
Koostas Mare Kõiva

aasta lms, eL ajastaig
Aasta jagati neljaks aastaajaks ja suviseks ning talviseks poolaastaks, kusjuures talve peeti suvest pikemaks. Tinglikult on poolaastate pikkuse vahekord 7:5 kuud kehtinud alates keskajast, kui poolaastaid nimetati vastavalt talve- ja suveõuedeks (nt mõistatustes väljendub sama suhe: Viis toova, säitse sööva? - Viis kuud aastal kasvap vili ja hain, kuna säitse kuud selest kasvust elama peap.Rõngu 1888.
Ajaarvestuses järgiti nii päikese- kui kuukalendrit, olulised tähised olid pööripäevad, millest jõulud ja jaanipäev aasta olulisemate pühadena märkisid valgeimat ja pimedaimat aega. Majanduskalendris peeti tähtsaks jüripäeva (23. aprill) kui põllutööde sakraalset algust, loodusega suhtlemise sõlmpunkti ja kolimispäeva. Sügisestest tähtpäevadest oli keskne mihklipäev, mis lõpetas välistööd, majanduslepped karjuse ja teenijarahvaga. Aasta kolmeks suureks pühaks nimetatakse aga ka jõule, lihavõtteid ja suvisteid, mis mõistatustes on tihti seostatud kolme oksaga puu või kolme puu kujundiga (nt Meri mere seeh, kolm pihlapuud, egal pihlapuul kolm ossa? - Aasta suurõ pühä). Kõigis tähtsamates aasta tähistes ongi ristiusueelsed jooned põimunud kirikukalendri ja kristliku pärimusega, kusjuures ürgsete aspektide elujõulisus on täheldatav eriti jaanipäeva ja jõulukombestikus. Tsüklilisele ajakäsitusele viitab aasta varasem Lõuna-Eestis säilinud nimetus ajastaig - ajast aega ehk ühest ajast teiseni või sama ajani. Nagu enamik Euroopa rahvaid jagasid ka eestlased aastat kuude ja nädalate abil, omapärane uskumustik oli seotud erinevate nädalapäevade ja kindlate tähtpäevadega. 19. sajandi aastajaotust iseloomustab mõistatus Üits tamm, kaittõisku haru, egäl harul neli pesä, egän pesän seitse muna, üits egäst seitsmest kuldmuna?- Aasta. Halliste 1888. Aasta kulgemist pühast pühani ja tööst tööni arvestati eriliste salmide ehk lugunädalate loendamisega (nt jõulust kuus küünlasse, küünlast üksteist jürisse, jürist kaheksa jaani, jaanist neli jaagupisse jne või EV 5235 Küünlapäevast seitse sikku, kaheksa karja, kümme kündi, üksteistkümmend jüripäeva; jüripäevast üheksa jaani, jaanist neli jaagupi, jaaguppäevast kuus mihklipäeva, mihklipäevast kuus marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu, jõulust kuus küündlapäeva).
Samuti aitasid teokohustusi memoreerida või arvutusi sooritada ja aja kulgu jälgida puukalendrid, kahepoolsed puust teo- jm puupulgad, millele lõigati vajadusel lisamärke.
Alates 16. sajandist on aasta lõppu tähistatud 31.detsembril ja uue algust 1. jaanuaril, aastalõpu ja pöördepunkti tähisena joonistati elupaigale kaitserist.
Berta.
Koostas Mare Kõiva

aastavahetus vana-aasta õhtu, alamsks näärid
Eestis tähistatakse nääre aastavahetusena pidulikult alates 16. sajandist. Saatuse ennustamiseks on vana-aasta õhtu olnud sajandite jooksul olulisem tähtpäev, tuntumad võtted on tinavalamine - tänini elav tava -, samuti pärast südaööd õues häälte kuulamine (kirikukellad kuulutasid surma, naer ja kilked pulmi, lapsenutt lapse sündi). 20. sajandi teisel poolel kujunes nääridest aasta olulisem tähtpäev, mida tähistatakse pidulikult laialt kogu Euroopas. Varasema tava eeskujul kaetakse rikkalik pidulaud, mis sarnaselt jõululauaga sümboliseerib ja taotleb küllust uuel aastal. Aastavahetuse tähistamise juurde kuuluvad meedia humoorikad aastalõpuprogrammid tähtsündmuste ja -tegelaste meenutamise, tervituste- ja soovide, muusika ja presidendi aastalõpukõnega. Uue aasta vastuvõtmisel õues käimine, kolistamine ja paugutamine on kuulunud tavandisse läbi aegade - nii peletati eemale deemonlikke jõude. Tänapäeval on tervitussaluut, ilutulestik ja vastastikune head uut aastat soovimine olulised . Sugulastele ja sõpradele postitatud tervituskaartide kõrval saadetakse häid soove meilitsi, SMSiga, sagedasti telefonitsi. Avaliku linnaruumi tähistamisviiside hulka kuuluvad aastalõpuvastuvõtud ja -ballid spetsiaalsete hiigeltortide ja piduliku muusikaga. Metsa või parki loomadele toidu ja lindudele terade viimine . Koduste pidude juurde kuulub laulmine, kinkide tegemine, salmilugemine, tantsimine, küünalde põletamine. 20. sajandil kuulusid Lääne-Eestis ja saartel tavandisse näärisokud, -karud, nääripoisid, kes käisid aastavahetuse järel head uut aastat soovimas.
Berta
Koostas Mare Kõiva

abracadabra
tähtvormel, nn kahanev tähekvadraat. Loitsu mõju põhineb kujutelmal, et haigus hääbub ja kaob sarnaselt tähtedele. Vanim teade pärineb Quintus Serenus Sammonicuselt aastast 200. A. on tõlgendatud kui jumala pühast nimest (seitsmetäheline Abraxas, mille summa on 365 ehk päevade arv aastas) tulenevat vormelit või kui heebrea keelest lähtuvat “Isa, poeg ja pühavaim” (ab - isa, ben - poeg, ruach - vaim). Et kirjutamine ja tähestik olid limiteeritud kirjaoskuse ajal valitute oskus ja tähestikule omistati maagilist väge, on A. tõlgendanud kui maagilist tähestikku; jumalat tähistavat neliarvu jne. Euroopas kasutati A. palaviku, hambavalu ning haavade raviks, samuti võitegemisel, Eestis aga eeskätt marutaudi ja halltõve vastu. A. levis käsikirjade kaudu suhteliselt kitsal alal Lõuna-Eestis. Sõna kuju varieerub (abrakadabra, ababatabrb, abrankobo, abmatater, abravilabra, abra vilabra, apra vilabra, abra sadabra).
Kirjutades ahendati vormelit eeskätt paremalt poolt. Haige eest salaja paberile või leivale kirjutatud sõnad söödeti talle leiva vm abil sisse.
Dornseiff, F. 1985. Das Alphabet in Mystik und Magie. Zweite Auflage. Leipzig-Berlin.
Seligmann, S. 1910. Der böse Blick und Verwandtes. Ein Beitrag zur Geschichte des Aberglaubens aller Zeiten und Völker. Berlin. Kõiva, M. 1998. Palindroomidest, aga ennekõike tähtvormelitest. Sator. Artikleid usundi- ja kombeloost. I. Tartu, 190-213.
Koostas Mare Kõiva

AD&D Advanced Dungeons & Dragons
Levinud rollimängu liik, mis põhineb kujuteldava tegelaskuju kehastamisel mängujuhi (Dungeon Master/DM) poolt ette antud situatsioonis. Tegelase loob mängija vastavalt mängureeglitele, valides oma tegelaskujule rassi (gnoom, päkapikk, inimene, haldjas, kääbik, poolhaldjas), elukutse (võitleja, maag, preester, varas jne), vanuse, soo, iseloomu, oskused ja välimuse. Tegelase füüsilised ja vaimsed võimed otsustatakse täringutega. Täringud on kuuetahulised, kuid kasutatakse ka nelja-, kaheksa-, kümne-, kaheteistkümne- ja kahekümnetahulisi täringuid. Täringud on abiks ka mängumaailmas ette tulevate olukordade lahendamisel: loitsu õnnestumine, võitlused. Suur osa on juhusel ja mänguõnnel, mängujuhti abistavad trükitud käsiraamatud, mis edastavad reeglistiku, müütiliste olendite rollikirjeldused ja iseloomujooned. Eraldi käsiraamatud on peamiste rollide kohta: mängija, mängujuhi, võitleja, maagi ja haldjate käsiraamatud, koletiste välimääraja. Käsiraamatute lugemine ja järgimine ei ole kohustuslik, kuid on mängus orienteerumiseks vajalik ja hasartsematel mängijatel on harilikult isiklik käsiraamatute kogu. Uuemad versioonid (2003, 2006) erinevad tuntavalt varasematest mängudest.
Eestis levinuim AD&D põhineb J.R.R. Tolkieni raamatutel "Kääbik" ja "Sõrmuste isand", kuid rollimängudel on ajastut, tsivilisatsiooni taset ja ühiskonnakorda määrav ühtne reeglistik, mida saab rakendada erinevatele paralleelselt eksisteerivatele maailmadele (Ravenloft, Forgotten Realms, Dark Sun).
AD&D lõid Wisconsini osariigis USAs Lake Geneva väikelinnas 1968 Gary Gygax (snd 1938, rollimängude isa, Rahvusvahelise Sõjamängude Seltsi asutaja) ja Jeff Perren, disainida aitas David L. Arneson (snd 1955). Esialgne sõjamäng vastas üsna täpselt keskaegsetele oludele, kuid osavõtjatele anti lahingus isiklik eesmärk, armeed jagati väikestesse 50-mehelistesse rühmadesse, mida juhtisid hertsogi, rüütli või kuninga rollis mängijad. 1971. aastal toimus esimene avalik mäng keskaegse lossi keerukates käikudes. Mängu müüdi esimesel aastal nimetuse Dungeons & Dragons nime all 1000 tükki, 1979. aastaks oli läbimüük kasvanud 7000 mänguni kuus. Tänaseks on firma TSR (Tactical Studies Rules) kasvanud üheks suurimaks rollimängude tootjaks. Lisaks nendele on TSR-i tootevalikus tavalised lauamängud, arvutimängud ja kollektsioneeritavad kaardimängud. Algne mäng oli mõjustatud Poul Andersoni romaanist Kolm südant ja kolm lõvi (e.k. 2000, originaal Three Hearts and Three Lions 1961) jt tema raamatutest, kuid ka nt nimekate ulmekirjanike (Robert E. Howard, Edgar Rice Burroughs, A. Merritt, H. P. Lovecraft, Fritz Leiber, L. Sprague de Camp, Roger Zelazny, Michael Moorcock jt) loomest.
AD&D mängijaid on maailmas 20 miljonit. Eesti AD&D traditsiooni rajas Asko Künnap, kes avastas selle 1991. aastal välismaal õppides. Esimesed mänguseltskonnad olid seotud Eesti Kunstiakadeemia (tookord ERKI) ja Tallinna reklaamifirmadega, ERKI lõpetanud Kaupo Paabo viis mängu Tartusse. Praegu on Eestis umbes 500 mängijat.
AD&D kui subkultuur on rühm oma väärtuste, sümboolika ja ellusuhtumisega. Algselt kuulusid mängu juurde miniatuursed kujud, mis mängu sõnalise ja ettekujutusliku osa kasvades kaotasid otsese mängulise funktsiooni, kuid jäid olulisteks sümboliteks.
Rollimängijaid iseloomustab mõnikord eriline riietus või ehted: välditakse kaubamärke, kantakse kampsuneid, teravatipulisi kapuutse, keepe, keskaegset rõivastust. AD&D on segu müüdiloomest, ühisest vestmisest, virtuaalsest reaalsusest, mängumaailmast, keskaegsest olustikust ja improvisatsioonilisest teatrist.

Koostas Mare Kõiva

adapteerimine
teose esitamine teises meediumis või ülekanne sama meediumi teise teosesse (jutt adapteeritakse teise jutu sisse, laul keset juttu, jutusüžee põhjal valmistatakse koomiks või animatsioon). Semiootikas, strukturalismis ja narratiiviuurimises on adapteerimist käsitletud ka kui tõlkimist, keskendudes seejuures kategoriaalsetele erinevusetele ja võrreldavatele sarnasustele erinevate teoste vahel, protsessile või vastavusele algtekstiga. Viimasel kümnendil on adapteerimist käsitletud ka kui inspiratsiooni, mida üks teos annab teise loomiseks olgu selleks siis imitatsioon, paroodia või muu väljund.
Sagedasti on adapteerimist käsitletud kui esteetilist või kriitilist interpretatsiooni, mille erivormideks on: imitatsioon, kriitika, paroodia, didaktiline paroodia, dekonstruktsioon. Jälgitakse adapteeritu käitumist uues sotsiaalses kontekstis või kuulajaskonna ees, samuti erinevates meediates. Rahvaluules on jälgitud uute liikide adapteerimist, nt uuema riimilise laulu kohanemist, võõrkeelsete loitsude tõlke ja adapteerimisprotsessi, rändsüžeede kohandamist lokaalsete oludega. Adapteerimiskontekstide hulgast eristatuvad kanoonilised, pedagoogilised, rahvuslikud, ideoloogilised, indentiteedipõhised jt põhjused.
Selles suhtes on huvipakkuv käitumisvormide ja kombestiku adapteerimine muutunud keskkonnas, nt diasporaa kogukondades.
Gennett, Gerard 1977. Palimpsest. Literature in the Second Degree. Brednich-Böenisch, B. Auswandern. Destination Neuseeland. Eine ethnographische Migrationsstudie. Berlin: Mana Verlag.
Koostas Mare Kõiva

Adonai sem adon 'issand'
babüloonia päikesejumala nimi, millest kujunes hiljem jumala püha ja salajane nimi, mida kasutati Jahve asemel. Algselt rahvapärast nime tohtis hiljem kasutada üksnes templis. Euroopa ja Eesti traditsioonis kasutati seda arstimisloitsuna.
Kõiva, M. 1998. Palindroomidest, aga ennekõike tähtvormelitest. Sator. Artikleid usundi- ja kombeloost. I. Tartu, lk 190-213.
Koostas Mare Kõiva

advent lad adventus ’saabumine’, ’ilmumine’
advent tähistab enamikus läänekiriku maades kirikuaasta ja paastuaja algust (algab 30. novembrile lähimal pühapäeval ja lõpeb jõululaupäeval, 24. detsembril. Kokku on advendipühapäevi neli - igal pühapäeval enne 1. jõulupüha, jõululaupäev võib langeda kokku 4. advendiga.). Adventi hakati tähistama Prantsusmaal 4. sajandi lõpul, mujal vahemikus 6.-10. sajandini. Eestis juurdus advendi pidamine 20. sajandi viimastel kümnenditel meedia, koolide ja kaubanduse mõjul.
Advendiaja tunnuseks on süüdatud (elektri)küünlad, Eestis on need enamasti valged. Katoliku kultuuriruumis kuuluvad advendi juurde kindlat värvi küünlad - advendi tunnusvärv on purpurpunane - kuningate, kuid ka leinavärv; paljudes kirikutes kasutatakse tänapäeval ka sügavsinist, mis sümboliseerib öötaevast, vett ja uue loomise algust. Advendiküünlaid on viis: kolm purpurpunast/ sinist ja üks roosa/ punane küünal, mis asetatakse nelinurkselt, keskele suurem valge küünal, Jeesuse sümbol. Esimesel advendipühal süüdatakse palve saatel purpurpunane küünal, mida põletatakse palve ajal. Igal pühapäeval süüdatakse üks uus ja eelmine(sed) küünal, keskmine küünal süüdatakse jõululaupäeval.
Euroopa tava on tähistada Jeesuse sündi ja advendiaega igihaljaste puude ja taimede toomise, palvetamise ja muusika kuulamisega. Viimasel kümnendil juhatatakse mitmetes Eesti koolides advendiaeg sisse kontserdi, advendihommikuste kogunemiste ja küünalde süütamisega.
Advendikalendrid hakkasid Eestis levima alates 1970. -1980. aastatest enamasti isevalmistatud kalendritena, mille akende taha peideti komme või pisikingitusi, 1990. aastatest domineerivad poekalendrid.
Jõulukuu (laiemalt pimedate kuude) pärimusse kuulus aga lastele suunatud uskumus, et päkapikud käivad jõulu eel salaja kontrollimas, kuidas lapsed käituvad. 20. sajandi teisel poole tava kohaselt jätsid päkapikud lastele padja peale või aknale maiustusi, puuvilju või pisimeeneid. Juturaamatute, meedia ja lasteaedade mõjul levis Eestiski Euroopast väljarändajatega Ameerikasse ja sealt meedia vahendusel tagasi levinud tava asetada jõulueelsel ajal aknale suss või suur sokk, mis viimasel kümnendil on ajastatud advendiga. Akendel valgete elektriküünalde ja ruumides elavate küünalde süütamine on viimasel kümnendil kuulunud advendikombestikku.
Berta, New Advent.
Koostas Mare Kõiva

Ahasveerus
igavene juut. Kuningas, kes päästis juudid aastal genotsiidist, mille mälestuspäeva pühitsetakse 17. jaanuaril. Legendi järgi palus Jeesus teel Kolgatale Ahasveeruselt luba puhata tema maja ees jalgu. Ahasveerus keeldus ja peab selle karistuseks hetkeski rahu leidmata igavesti rändama, omamata õigust surmale. Alates 13. sajandist levis palverändurite vahendusel lugu karistust kandvast juudist Euroopasse ja on sellest peale korduvalt kirja pandud kroonikates, avaldatud raamatutes ja inspireerinud kirjanikke. Ahasveeruse igavest rändamist ja teda ennast on Saksamaal ja Eestis võrreldud juudisoo või neile määratud karistusega. Eesti pärimus kujutab Ahasveerust oma teo karistusena igavesti kõrge mäe otsa kivi veeretamas, et sellele siis uuesti mäejalamile järele minna (Mt 754*) või väsinud igivana rändurina, kes pääseb karistusest alles viimselpäeval või Lunastaja naasmisel (vrdl samu motiive nt vaarao rahva pärimuses, nahaparkal Pontuse muistendis). Jeesuse-vastaste tegudega (näkku sülitamine, löömine) on seletatud neis muistendeis aga ka karistuse pärandumist lastele või eelarvamusi juutide kohta (sülitavad habemesse). Kõnekäändudena olid levinud võrdlevad väljendid, nt rändad ringi nagu igavene Ahasveerus.

Koostas Mare Kõiva

Ahju-Ants
Lastehirmutis, elab ahjul või ahju all.

Koostas Mare Kõiva

Ahti sm
Soome runolaulude kangelane, kuid neis ja loitsudes ka vee- ja kalahaldjas, tuntud ka kui ussinimetus. Eestisse kirjanduse vahendusel laenatud veehaldja ja kaladeandja kuju, kelle algupära on seostatud nt ahikotuse, ahervare ja ahtmise ehk ohverdamisega. Pseudomütoloogias esinevad veel Ahtu hiis ja ahtupidu.

Koostas Mare Kõiva

Akadeemilise Emakeele Seltsi kogu (AES)
23. märtsil 1920. aastal Tartu Ülikooli juurde asutatud vabatahtlik filoloogiline ühendus on oma tegevusaja jooksul kogunud kohalike korrespondentide, keeleteadlaste ja filoloogiaüliõpilaste abil murdekeelt ja temaatilisi murdetekste. Eesti Teaduste Akadeemiaga assotsieerunud selts tegutseb mittetulundusühinguna, kogud asuvad Tallinnas ja on Eesti Keele Instituudi hallata. Murdetekstidest on rahvaluule kopeeritud Tartusse Eesti Rahvaluule Arhiivi enne Teist maailmasõda, murdekartoteegist on lühivormid ja usunditeated kopeeritud Tartu vastavatesse kartoteekidesse kuni 1990. aastani.

Koostas Mare Kõiva

Akadeemilise Loomaarstiteadusliku Seltsi kogu (ALS)
10. märtsil 1922 aastal Tartu ülikooli loomaarstiteaduskonna juurde rajatud Akadeemiline Loomaarstiteaduslik Selts (ALS) kogus mh rahvaveterinaarset ainestikku aastail 1928-1938 spetsiaalse küsimustiku abil, kogutu anti üle Eesti Rahvaluule Arhiivi. Kogumismatkale saadeti tavaliselt korraga üks üliõpilane, kes G. Kleini koostatud küsitluskavale (toetus 1912. aastal avaldatud Johannes Kooli küsitluslehele) pandi kirja teateid koduloomadega seotud kommete, loomahaiguste profülaktiliste võtete, haiguste külgenõidumise ja ravi kohta. Lisaks rahvaveterinaariale leidub kogutu hulgas loitse, rahvameditsiini andmeid ja teateid rahvaarstide kohta.
Kool, J. 1912. Rahva looma-arstimise viiside, arstirohtude ja anatoomiliste nimetuste korjamine.
Ernits, E. 2001. Eesti rahvaveterinaarse ainese talletamisest ja avaldamisest.
Koostas Mare Kõiva

Aleksius Jumalamees
Aleksius (väidetavalt elas 5. sajandil), idakiriku pühak, kelle legendaarne kuulsus levis Bütsantsist Rooma ja kes sai ka läänekirikus kiiresti tuntuks. Tema elukäiguga on seostatud mitut legendi, neist tuntuim on kadunud poja legend, tuntud ka eesti legendilises folklooris.
Varasema pärimuse kohaselt sündis ta Edossas, hilisemates lugudes on teda seostatud Roomaga. Rikka pere poeg tagastas kohe pärast laulatust oma pruudile abielusõrmuse ja lahkus salaja kodust, et pühenduda usule. 17 askeetliku ränduriaasta järel naasis ta kerjusena isamaja ukse ette. Aleksiust ei tundnud ära isa ega naine, kerjaja isik sai teatavaks pärast tema surma, riietesse peidetud kirja põhjal. Surma järel kuulutati ta pühameheks, isakodust ehitati kirik ja temast sai selle patroon.
New Advent. http://www.newadvent.org/cathen/01307b.htm; Berta.
Koostas Mare Kõiva

Alevipoeg
Kalevipoja kaaslase nimi Fr. R. Kreutzwaldi eeposes “Kalevipoeg,” arvatavasti lõi autor selle Kalevipoja nime moonutatud kordamisega. Alevipoeg ei esine rahvaluules, v.a regilaulus, kus esineb samuti kordusena Kalevipoeg-Alevipoeg, mis on analoogiline nt nimele Mareta-Kareta neidu.

Koostas Mare Kõiva

Ambroosius
Ambroosius - uuema laulu tegelane, Torma kõrtsimees.
Vissel, A.
Koostas Mare Kõiva

AMOR MILO
AMOR MILO on Tartu- ja Viljandimaal levinud palindroom, mida tarvitati marutaudi, üksikteateil roosi ja luuvalu arstimisel ning armumaagias. Põhikuju:
A+M+O+R
M+I+L+O
O+L+I+M
R+O+M+A (E 9174 (17) < Viljandi, V-Tännassilma)
Kõiva, M. 1998. Palindroomidest, aga ennekõike tähtvormelitest. Sator. Artikleid usundi- ja kombeloost. I. Tartu, lk 190-213.
Koostas Mare Kõiva

Andersoni lastelaulude kogu
Walter Andersoni (10.10.1885 Minsk - 23.08.1962 Kiel) algatusel aastail 1921-1939 spetsiaalse küsitluskava abil koolidest kogutud 58 832 lk suurune lastelaulude kogu. Õpilased vastasid koolitunnis küsitluslehele, kus olid alfabeetilises järjekorras loetletud 50 (teises versioonis 70) lastelaulu esimesed read. Ankeedid saadeti kõigile kõrgematele algkoolidele. Kogu iseloomustavad korralikud metaandmed: üleskirjutaja nimi, kool ja klass, vanus, täpne elukoht (sh talu nimi), sünnikoht ja üleskirjutamise kuupäev; kellelt on pala kuuldud. W. Anderson avaldas kogumistöö kohta algaastail 1921-1925 ajakirjanduses viis aruannet.
Küsitluslehte levitas ja vastamise organiseeris algul Eesti Rahva Muuseum, hiljem Eesti Rahvaluule Arhiiv. Kogumistöö alguses käis W. Anderson ka ise koolides teemat tutvustamas ja laule kogumas, avaldas ajaleheüleskutseid, hiljem abistasid teda mõnevõrra üliõpilased-proseminaristid. Peamine osa tekstidest on siiski kogutud arhiivijuhataja palvel kooliõpetajate poolt. Lastelaulude kogu sisaldab lisaks lauludele muid lastefolkloori liike: albumisalmid, sõrmenimed, vähem regilaulud, dialoogilised muinasjutud, lühivormid, loitsud, uskumused. Lastelaule, loitse ja lühivorme on kopeeritud vastavatesse kartoteekidesse, lastelaulud on tüpologiseeritud, kuid suurem osa kogutud materjalist on seni käsitlemata. Andersoni kogule on tunnuslik küsitluskava järgmisest tulenevalt suur sarnaste tekstide arv.
Laugaste, E. 1935. Prof. W. Andersoni teaduslikust tegevusest, lk. 439-444, Laugaste, E 1964. Walter Andersoni teaduslikust pärandist, lk. 412-420; Laugaste, E 1985. Professor Walter Andersoni tööst Tartus, lk. 605-613. Tedre, Ü. Walter Anderson als Forscher des estnischen Volksliedes, lk. xx; Saukas, R. 2007. Mõistatused Walter Andersoni lastefolkloori kogumisaktsioonis. Reetor xxx.
Koostas Mare Kõiva

Andreas, püha
Apostel Andreas, Siimeon Peetruse vend, sündis Galilea Betsaidas, kus mõlemad olid kalamehed. Andreas kuulus Ristija Johannese jüngrite hulka, kuid ühines hiljem koos vennaga Jeesuse jüngritega ning kuulus tema lähimasse sõpruskonda, olles üks soosikapostlitest. Pärast Kristuse surma suundus ta misjonitööle ilmselt Sküütiasse, kust rändas veel mitmele poole. Löödi Ahhaias risti tänaseks andrease risti nime all tuntud ristipuule. Piinade pikendamiseks teda ei naelutatud, vaid hoopis seoti risti külge. Andreas suri 30. novembril. Lääne- ja idakirik tähistavad seda ühel ja samal kuupäeval. Püha Andrease säilmed viidi Konstantinoopolisse 357. aastal ja sealt 13. sajandi alguses Itaaliasse Amalfi katedraali. Püha Andreas on Šotimaa ja Venemaa patroon. Tema nime kannavad Äksi, Sangaste ja Pilistvere kirik.
New Advent.
Koostas Mare Kõiva