VÄIKE-MAARJA: 1. LÜROEEPILISED LAULUD B. KOSJAFANTAASIAD, LAULUD NAISETÕMBAMISEST, KOSIMISEST, ABIELUST 13. HIIE NOORMEES. 2. Õekesed hellakesed, kus me lähme vasta ööda, vasta ööda, vasta kuuda, vasta pilgesta pimedat? Meie upume uduje, meie kaume kaste'esse! Lähme homme hommikulla, et ei kuule hiie kuked ega näe hiie neiud. Kuulis hiie noorem poega, see hüüdis üle värava, üle kahe-kolme oja: "Tule seie, neitsikene, siin ju siidi müüdaneksi, kalevit siin kaubeldakse!" Siidi müüdi süllakaupa, kalevit ju vaksakaupa, mõdu ilma mõetemata, saia ilma sallardita. Väike-Maarja. EÜS VII 1900 (92). 1910. 1. LÜROEEPILISED LAULUD B. KOSJAFANTAASIAD, LAULUD NAISETÕMBAMISEST, KOSIMISEST, ABIELUST 18. MARETA LAPS. 2. Elias, emanda tütar - see läks mäele mängimaie, kivile kibardamaie. Pani pauad kaelajani, hõbedad üle õlade. Annus, Saare saksa poega, võttis hallila ajada, kimmelilla kihutada. Andis suud ja andis muud, pistis penningid pihusse, põlle tal pudurahada. Ise siis veel õpetelles: "Elias, emanda tütar, kui tunned tusad tulema, hädapäevad peale jõudma - mine pikka pihlakasse, koledasse kuusikusse, haledasse haavikusse; viska poega põesa'asse, lapse lattide vahele, soosammalde siseje!" Elias, emanda tütar, viskas poja põesasse, lapse laia lattidesse. Tuli vallast vana naene, läks aga metsa hulkumaie, leidis poja põesa'asta, lapse lattide vahelta. "Kelle see oma oleksi, kelle see poega päralta? Elias, emanda tütar, see sinu oma oleksi!" Elias, emanda tütar, vandus ihu, vandus hinge, kuradille kinkis kopsud, pea pergeli pihuje, keha keeva katelasse. Jumal lõi lapse rääkimaie, kolmise kõnelemaie. Siis veel ütles vana naene: "Kelle sa oma oleksid, kelle sa poega päralta?" Laps aga kohe ütelesi: "Elias, emanda tütar, - see minu ema oleksi, Annus, Saare saksa poega, - see minu isa oleksi." Elias, emanda tütar, võttis lapse armast vastu. Väike-Maarja. EÜS VII 2064/6 (299). 1910. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST A. LAULA, SUUKENE 50. LAULA, SAAD MEHELE. B 3. Õde hella, Annekene, mis sa laulad laisa viisi, veeretad sa vedela viisi! Sa saad laisale mehele, uue kuue hukkajale, kübara kaotijalle. Laula nõnda, et see laksub, pane nõnda, et see paugub, kuku, et kuulub kojuje, heljub hella mehe majasse! Sa oled söönud nõia võida, tigeda sealihada, kadeda kanamunada - sest sinu hääleke ägakse ja su kurku koogatelles, hella rinnad riuga-rauga! Väike-Maarja. H II 11, 301/2 (72). 1889. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST A. LAULA, SUUKENE 51. MIKS HOIATE HUULI. B. Meie tüdrukud, õeksed, valla piigad peenikesed, kuhu hoiate sõnuda? Maa alla madude süia, ilma tõukude imeda. Madu jooneb, ei mäleta, tõuk jo sööneb, ei ilatse. Väike-Maarja. H III 17, 387/8 (51). 1895. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST A. LAULA, SUUKENE 52. ILU KANNAN KAASAS. 1. Igav on olla iluta, hale olla laalemata, kole käo kukkumata, raske rõõmuta elada! Ma ise ilu tegija, rõõmu kalli kandija. Ilu kannan kaasassana, puna põllepaeladessa, rõõmu rõhtude vahela. Enne ma une unustan, maha jätan magamise, kui ep ma ilu ei unusta ja rõõmu ei kallista kauta. Väike-Maarja. H II 11, 363/4 (139). 1889. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST C. LAULU VÕIM 68. METSAMURD. 1. Kus mina hakkan laulemaie, laulemaie, laskemaie, sinna metsa murdunessi, sinna laane langenessi, puud pikad lähvad pinuje, halud riitaje asuvad ilma noorida mehida, teravaida kerve'eida, kõrgepääta kübaraida. Väike-Maarja. H III 15, 623 (1). 1876. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST D. PALJU SÕNU 78. PALJU SÕNU. A 1. Nõnda on minul sõnuda kui neid uusida ubeda, keedetuida herne'eida, lülituida pähkelaida. Koju jätsin kotitäie, maha matsin matitäie, kivi alla kerstutäie, ahjule halli vaiba täie, parsile palakatäie. Koasa tõin ma karbitäie, koasa karbikoanetäie. Väike-Maarja. H II 11, 732/3 (10). 1890. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST F. ÜKSI JA KOOS LAULMAS 99. VÕIDULAULMINE. B. Olgu mees, kes laulab vastu. B 2. Kes küll laulab meie vasta ehk küll meie mieste vasta, taha Narva naiste vasta, poole riigi poiste vasta? Ei ole siin ei seda meesta, kihelkonnassa ei kõvada. Sel olgu lukud loogalagi, vaskilukud valjassagi, see tulgu laulma meie vasta, ja küll meie meeste vasta, taha Narva naiste vasta, poole riigi poiste vasta. Meie külas mehed noored, teises otsas poisid uhked, Kesa külas kõige kenamad: kägu kukub looga peale, tuvikene turja peale, laululindu laka peale. See tulgu laulma meie vasta ja küll meie meeste vasta, taha Narva naiste vasta, poole riigi poiste vasta. Väike-Maarja. H III 17, 402/3 (71). 1895. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 119. SIIN EI LAULA SUURED. 1. Ei siin kuku kullalised, helgi hõbehelmelised, paugu pitkapaatrelised, laula laiarahalised! Mina kukun kullatagi, helgin hõbehelmitagi, paugun ilma paaterita. Ma vaene päratu pärga, ilma eideta kanake - mul põle kulla kuulajaida, hellal eestaseisijaida. Väike-Maarja. H IV 1, 263 (5). 1888. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 122. LAULIKU SÕIM. 21. Kus see laulik meile tulnud? See tulnud seapesasta, see laulab seasõnuda, emikse imeteguda! Väike-Maarja. EÜS VII 1926 (124). 1910. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST J. LAULU LÕPETUS 134. JÄRG TULEVASTEKS PÜHADEKS. 3. Jätan laulud lauba'aksi, lauba'aksi, reede'eksi, joulu pikaksi puhaksi, nearilauba õhta'aksi. Väike-Maarja. H III 12, 346 (19). 1893. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST A. PÄEV, PÄIKE JA KUU 143. PALAV. 1. Nüüd on pardila palava, linnul liiga soojadana. Nüüd ma jooseksin jõgeje, küla külma kaevudele, ajan juure allikale. Tõusen hommikul ülesse, siis olen, sulgi, suuni märga, hani, märga hamba'ani, kana, kaelani libeda, vesi alla, vesi peale, vesi minu vöö rajalla, vesi mu keeru keske'ella. Väike-Maarja. H II 11, 366 (142). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST B. VIHM, VESI, UDU 151. SAJAKS VIHMA, SAAKS MAGADA. 2. Sajaks vihma, saaks magada, tuleks hoogu, tukastaksin! Saja, saja, sooja vihma! Tule koju, musta lehma, ema teeb mulle sooja piima, sooja piima, peerikesta. Väike-Maarja. H II 12, 423 (37). 1890. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST D. KÜLM, TALV, LUMI 175. KÜLMA SUVINE SAAK. Vilukene, vennikene, hallakene, ainekene, kaste, külma kannikene, mine mõisa väila peale, astu auna otsa peale, karga kaeranabra peale, vaheliku varju peale, kuheliku kukelille! Seal on sinu suvine saaki, seal sinu varane vaeva, heinaaegine hanine, kaeraleikune kanane. Vara tõustud, vaeva nähtud, hilja heidetud magama! . . . . . . . . . . . . . Väike-Maarja. H II 11, 365/6 (141). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST G. LINNUD 218. KÄGU KUKUB. 3. Kuku, kuku, käokene! Ega kägu sulle kuku, kägu kukub karjatselle, helgib heinaniitejalle, lõksub loovõttijalle, paugub paemurdijalle. Lust on loovõttijal, ilus heinaniitejal ja paras paemurdijal. Väike-Maarja. H III 2, 728 (4). 1888. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST G. LINNUD 231. TEE TERVEKS, SAAKS LENNATA. Oh jumal, jumalukene, tee mu tiivad terveksi, soada suled suuremaksi, et soaks lindu lendamaie, tedre tiibu tõstemaie, harakas aelemaie! Lendaksin ma lepa peale, kargaksin kadaka peale, soaksin soare nurga peale. Lepast soaksin lehe laia, hoavast soaksin urva harva, kadakasta marja magusa. Väike-Maarja. H II 12, 338 (152). 1890. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST H. PUTUKAD 252. PUTUKAD KIUSAVAD. Oiu-võiu, võtkad söövad, tüitud täid närivad, lutikad luud imevad, kerbud kiuste hammustavad. Eks võind kerpu kinni võtta, lutikad ära lugeda, parmud panna pannelisse, kerbud seada kammitsasse! Väike-Maarja. H III 17, 495 (146). 1895. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST I. LOOMAD 269. LOOMAD TÖÖL. B. Ei mina viitsind tehja tööda: panin härjad heina niitma, lehmad taha loogu võtma, puki põldu kündemaie, emikse äestamaie, kuke aita vilja mõetma, kana kotti kinni hoidma, kirbu kinni sidumaie, täi panen Tallina voorime'ks, ise Ambla aidame'ks. Väike-Maarja. H II 11, 662 (18). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 315. HOBU JA HÄRJA TÜLI. 1. Hobu-härga tappelesid, teine teist seal sõimelesid. Hobu ütles härjale: "Oh sina härga, kõlgaskõhtu, tuled sa töölta tüdinud, välja otsasta väsinud - jalad sul käivad liipa-laapa. Siis sind seinale seuti, heinad sul ette annetie, kõlkad sul kätte kannetie, sasid ette saadeneksi. Kui sa vabuned vanaksa - liha saab oma perele, kondid koerte närida!" Härga ütleb hobusele: "Oh sina hobu, pebreperse, pebreperse, kaerakõhtu, tulid sa töölta tüdinud, välja otsasta väsinud - jalad sul käivad kompa-kampa. Siis sind sõimele seuti, heinad sul ette annetie, kaerad sul kätte kannetie, rokatoober tõstetie. Kui sa vabuned vanaksa, siis sind soode viide'akse, soo sisse, tüma maase, rabamätaste vahele. Liha sul söövad linna linnud, rasva söövad rannarakid, vere jõid viru varesed. Lihavaks said linna linnud, rasvaseks said ranna rakid, vägevaks viru varesed!" Väike-Maarja. H III 12, 359/61 (1). 1893. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 322. LOOJA LEHM SÕI HEINAD. Lähme loogu võttemaie, teeme soosse suured kuhjad, arule saod saledad! Jumalal oli joodik lehma, Marial maokas lehma - see sõi soosta suured kuhjad, arulta saod saledad. Väike-Maarja. H II 11, 587 (4). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST K. MÕISTATUSLAULUD 338. MÕISTATUSLAUL. 3. Mul oli kodu kümme poega: üks oli ilus ümmargune, teine lai ja latergune, kolmas pisut pikergune, neljas kolmetahuline, viiendal siidisärki selgas, kuuendal pikad püksid jalgas, seitsmes, kaheksas karvajalga, üheksas ihualasti, kümnendal moodis mütsikene. Siis uuest ütlen ümber jälle: hernes ilus ümmargune, lääts on lai latergune, uba pisut pikergune, tater kolmetahuline, linal siidisärki selgas, odral pikad püksid jalgas, kaer ja kanep oli karvajalga, nisu on ihualasti, rukil moodis mütsikene. Väike-Maarja. H II 11, 252 (9). 1889. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD A. PÜHAD 340. PÜHADEKS PUHASTAB EHTED. 774 Meil on üksi Karja-Maie, kuulis ta pühad tulema, lihaveted liugunema, jõulud peale jõudemaie - hakkas kulde küürimaie, hõbedaida hõerumaie. Pani kulla kaelani, hõbeda üle õlade, siis läks jaanipäe kiriku. Väike-Maarja. H II 11, 734 (13). 1889. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD D. VASTLAD 371. EI VASTEL TOASSA SEISA. 841 1. Täna on meil visteli, homme on meil vasteli, tunahomme tuhkapäeva. Vistel-vastel vennikene, pistel-pastel poisikene, ei vistel toassa seisa - vastel seisab vainiulla, valged kinda'ad käessa. Väike-Maarja. EÜS VIII 62 (1). 1912. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 409. OOTAN HULKA HÕIGATAVAT. 923 1. Kuulin kiigel kiigutama, kaselatvul laaletama, õunapuussa hõisatama, kikerpuissa kilgatama. Mina kurba kuulatama, mina hoolik ootamaie: kas mind hulka oodetasse vai mind kaasa kaevetasse, tua ees, tua taga, taga reie rääste'es. Väike-Maarja. H I 3, 40 (29). 1892. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 420. MIS KIIGELT PAISTAB. 958 C 3. Käi, käi, kiigekene, käi üles kõrge'ella, kõrge'ella, kauge'ella! Mis ma nägin kõrge'ella - kõrge'ella käiessana? Kolm oli oksa õunapuus, kolm on õita oksa peal, kolm on õuna õie peala. Üks on mekitud meella, teine vaksitud vahalla, kolmas kullal kirjutatud. Mis on mekitud meella - see'p on meie meeste õuna; mis on vaksitud vahalla - see'p on meie naeste õuna; mis on kullal kirjutatud - see hella enese õuna, miska petan peigusida, nopin noorida mehida. Väike-Maarja. H II 11, 590 (13). 1889. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 428. EI KULLAD KULU KIIGEL. 970 1. Kümme tüdrukud külassa, üheksa üle tänava, ei tule kiike kiikumaie - kardavad kullad kuluma, hõbehelmed oigenema, rahakannad raugenema, ristikannad rikkunema. Las kuluda meie kullad, hõbehelmed õigeneda, rahakannad raugeneda, ristikannad ringeneda - meil on kodu kullasepad, õues on meil hõbedasepad, vasesepad vainu'ella, kullasepad kopelissa, tinasepad teerajalla. Väike-Maarja. H II 11, 268 (28). 1889. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 430. PALVE KIIGUTAJALE. 982 3. Kiigesepad, hellad vennad, kes teind kiige kirsipuusta, pannud sambad saarepuusta, toesambad tammepuusta - ärge kurjast kiigutage, õelaste õetsutage, sest meie noored neiukesed, hästi õrnad õiekesed, peiu tarvis piigakesed. Väike-Maarja. EKnS 43, 3 (3). 1910. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 449. RIIK SOBIMATUL KOHAL. 1014 B 2. Kiigesepad, hellad vennad, ennäe, kus nad kiige teinud: teinud küla kütismaale, valla laste vainiulle, poisikeste pulgesmaale! Väike-Maarja. EÜS VII 1829 (4). 1910. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 458. KIRP KIIGEL. 1032 Kuulin kiigel kiigutama, õnne õrtsis sõutama, mina kohe kuulamaie toa ees, toa tagaje: kas mind hulka otsitakse või mind koassa kaivatakse. Ei mind hulka otsitud, ei mind koassa kaevatud. Läksin sinna kiige juure. Mis ma leidsin kiige pealta? Leidsin kirbu kiige pealta, sisaliku sõuamasta, parmu paksu laua pealta. Lõin ma kirbu külje peale, sisaliku silma peale, parmu paksu reie peale. Kirp läks Rootsist rohtu tooma oma kulla külje peale, sisaliku silma peale, parmu paksu reie peale. Väike-Maarja. H II 11, 260/1 (19). 1889.