VIRU-JAAGUPI: 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST D. PALJU SÕNU 78. PALJU SÕNU. A B 1. Enne, enne, hellad kullad, enne lõppeb sammal soosta, enne vesi veskiesta, enne kalad kalda'asta, enne kui lood minusta: kui mul sõnu puuduneksi, kohe mul kottu toodaneksi, koju mina jätsin kotitäie, maha mina matsin matitäie, parsile palakatäie, ahjule halli teki täie, koasa võtsin karbitäie. Viru-Jaagupi. H II 10, 511 (284). 1889. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 110. LAULIKU SOOST. 1. Laulik oli minu isake, laulik oli minu emake, laulik on lapsekiigutaja, laulik on imetaja-hellitaja, laulik peab minustki saama. Viru-Jaagupi. EStK 8, 328 (8). 1921. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 111. LAULIKU KODUKOHT. 1. Mina laulan, mitu tunneb, mitu tunneb, mitu ei tunne. Kes ei tunne, see küsigu! Vihulast olen toodud virbe, Kohalast olen kokatütar, Seljalt suure sepatütar, õunapuu õukülasta, Harju kask olen Kandelasta. Viru-Jaagupi. H II 10, 504 (276). 1889. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST I. MURELIK LAULIK 129. KURB LAULIK. C 4. Oi minu süda süsine, oi minu meeli mustukene, miks ei süttinud põlema, kui ma sinda sütitasin see läbi linase särgi, läbi takuse tasase, läbi koti kolmetoime! Südamel oli sütevakka, pealael oli lõke laia - siiski ei süttinud põlema. Viru-Jaagupi. H II 10, 471/2 (235). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST B. VIHM, VESI, UDU 157. VIHM MUJALE MAALE. 1. Üle need pimedad pilved, üle need tumedad tormid, üle hood ümmargused! Vii vihma Vigala poole, kanna hood Karjalaie; Vigala veiste juure, Karjalaie karja juure! Vigala tuad põlevad, karjalaudad lõemendavad. Vigalas on mehed mustad, mehed mustad, naised laisad, tüterid igitigedad, poisid poolemustelaised. Viru-Jaagupi. H II 10, 421 (177). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST D. KÜLM, TALV, LUMI 179. TALV TULEB. Jo saavad sügiseilmad, talve tuisused tulevad, lumepilved piireldavad. Pime öö ja tuisand tee matab meie rammad reed. Viru-Jaagupi. EÜS II 675 (171). 1905. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST I. LOOMAD 283. HOMMIKUL VEES, ÕHTUL KATLAS. 1. Oi mina mõne nägija, kala kõige kannataja; hommiku ujun meressa, lõuna'al lõõritan jõessa, õhta ke'en katelassa, öösse saksa laua peala. Sealt ma tantsin taldrekussa, löön lupsu lusikassa, suu sees teen sulpsukese. Viru-Jaagupi. H II 65, 22 (5). 1894. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 329. PISIKE PUNANE PÕRSAS. 1. Pisike punane põrsas kõneles suurele seale: "Tuhni maada, toida peada, ära mine võera viljaaeda, ära mine küla karjaaeda, talunaiste naeriaeda - võeras tuleb, võllas seilas, teine võeras, teivas seilas, kolmas veel koeraga järele. See teeb niuded nika-naka, mina lä'än koju kilka-kalka!" Viru-Jaagupi. H II 10, 703 (11). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST K. MÕISTATUSLAULUD 338. MÕISTATUSLAUL. 4. "Mõista, mõista, õekene, kosta, kulla linnukene: Mis on üsna ümmargune, mis on pisut pikerkuine, mis on laia laterkuine, mis on kolmetahuline?" "Mis sest mõista, vennikene, kosta sest, kulla õekene! Hernes üsna ümmargune, uba pisut pikerkuine, läätses lai ja laterkuine, tatar kolmetahuline." "Mõista, mõista, õekene, kosta, kulla linnukene! Kesse solgib sooda mööda, kesse kukub kuuse otsas, kesse laulab lepametsas, kes seal männikus müdistab, pajupadrikus padistab?" "Mis sest mõista, vennikene, mis sest kosta, kullakene! Madu marsib maada mööda, susi songib sooda mööda, kägu kukub kuuse otsas, ööpik laulab lepametsas, mõtus männikus müdistab, part see paatsikus padistab." "Mõista, mõista, mõnna-sõnna, see sõnna sõsera sõnna, seitse sõnna vastakute?" "Mis sest mõista, vennikene, mis sest kosta, kullakene, ahelad aru saadaval!" Viru-Jaagupi. H II 10, 432 (193). 1889. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 404. POLE MUNE KIIGELE TUUA. 913 1. Kees, kees, kiigekene, kees, kiike, kõrge'ella, kõrge'ella, kauge'ella! Kiigessepad, hellad vennad, ärge võtke mind vihaksi, ärge pange mind pahaksi, et tulen teie kiigelegi, teie kiike kiikumaie, aluslauda laulemaie! Mul põlnud tuua muneda ega viinuda vedada, saata saia sadasiella. Las tulen teine kord tagasi - siis toon tõrrela õluta, vian viinad vaatidella, saadan saiad tõldadella! Kadedad kanad minulla, kurjad kuked neidudella - ei lasnud kanu muneda. Viru-Jaagupi. H II 10, 327 (51). 1889. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 408. POLE EHTEID KIIGELE MINNA. 922 Läksin kiusta kiigeleni, kiusta muidu kiigutama, soota muidu suisutama. Leidsin muilta mustad sukad, Annelt kaheaiulised, Leenult linnalõngalised, Maielt maksakarvalised. Mina nutades kojuje, halades lään alla õue. Vastas eite, vastas toati, vastas need vanad mõlemad. Küsitelles eidekene, küsitelles toadikene: "Mis sa nutad, tütar noori, mis sa, aineke, halatsed?" Mina kuulin, vastu kostin: "Miks ma ei nuta, eidekene, miks ma ei nuta, toadikene! Läksin kiuste kiigeleni, kiusta muida kiigutama, soota muida suisutama: leidsin muilta mustad sukad, Annelt kahe-aiulise, Leenult linnalõngalise, Maielt maksakarvalise. Mul oli üksi halli aia, halli aia, pooli pooka, seegi kahelõngaline!" "Ole vaida, tütar noori! Mene aita voatamaie, seal on kerstu kerstu peale, laegas on laeka peale, vakk on vaka eare peale. Sea selga siidiseelik, vööle viisi vöökesta, kaelaje kaheksa rätte, õlale õmmeldud käiksed, jalga uued ummiskingad!" Viru-Jaagupi. EKS 4°1, 546/8 (7). 1878-79.