KOLGA-JAANI: 1. LÜROEEPILISED LAULUD A. MÜÜTILISE SISUGA LAULUD 7. KULDNAINE. 2. Vennakene, hella venna, tõotsid naeseta elada, abikaasata ajada, tüdrukuta tehä tööda. Elasid ühe aasta, piäle mõne päeväkese, võtsid haava armastada, kasepuuda kallistada, lepapuuda lepitada, marapuuda maalutada. Siis läksid sepa palvi'ille: "Tee mulle tinane naene, vala vaskine emanda, pane puna palge'esse, pane hõbe hammastesse, kulda silmile siluta!" Sai siis naene valminesse, viisin siis kulla koduje, läksin kullaga magama. Mis sel kullal puudunesse? Suhu kiilta, pähä miilta, alla rinnu tal südäntä. Ei sii kuldane kõnelend, hõbedane teinud hiältä. Püürsin kül'le - leidsin külmä, püürsin sel'lä - leidsin seina; kõik ollid külmäd kül'lelauad, härmätänud äärelauad, jahedad jalutsilauad. Kobistan vana kasukast: "Tere, mu vana kasukas, sooga piän mina olema, sooga piän mina elämä!" Võtsin kirbuga elädä, lutikaga lüüa lõõri. Kolga-Jaani. E 51424 b (6). 1919. 1. LÜROEEPILISED LAULUD B. KOSJAFANTAASIAD, LAULUD NAISETÕMBAMISEST, KOSIMISEST, ABIELUST 11. NUTTEV TAMM. 1. Läksin metsa kõndimaie uduselle hommikulle, varaselle valge'elle, karedalle kaste'elle. Mis ma leitsin metsastagi? Leitsin tamme nuttemasta, pika puu igatsemasta. Mina tammelta küsima: "Mis sa nutad, tammekene, igatsed sa, pikka puuda?" "Mis mina nutan, neitsikene? Muida puida rajutasse, minda jälle jäetasse suure tuule tuigutada, lumeranga raputada, vihmahoo vintsutada!" "Ära nuta, tammekene! Mul jäi kodu kolmi venda, kõik jäid kirvid ihkumaie; tulevad tamme rajumaie." Mis sest tammest tehtanesse? Tüvest tehti tünderida, otsast tehti hoonesida, keskelt sai kena kiriku, okstest sai hobustetalli, ladvast laste laululauda. Mis jäi üle laastukene, sest sai neiul kihlakirstu, kihlakirstu, veimevakka. Kolga-Jaani. H, Kolga-Jaani 2, 8. (Vrd. VK II, nr. 447A). 1876. 1. LÜROEEPILISED LAULUD B. KOSJAFANTAASIAD, LAULUD NAISETÕMBAMISEST, KOSIMISEST, ABIELUST 17. PEA PIIRAMINE. 1. Läksin karja saatemaie pühapäevä hommõkulla, varasella valgehella, karedalla kaste'ella. Kes mo vasta või tuleksi? Tul'li vasta valge poissi, vasta valge naese poega. Küssis multa peädä piirda, linajuussi'id lühendä. Mina mõistsin, kohe kostsin: "Peäd ei anta poeste piirda, juust ei joosiku lühendä! Ma viin peä ju memme piirda, juusse'ed õe lühendä!" Kui ep memme piira peädä, lühendä õde madala - küläp siis piirab päevä poega, lühendäb kuu sulane; kui ep piira päevä poega, lühendä kuu sulane - küläp siis piirab pikkä metsä, alandab haavik ilusa, sallendab salu saleda. Kui ei piira pikkä metsä, alanda haavik ilusa, sallenda salu saleda - lasen tuka maani tulla, juusse'ed kannuni kasuda: hoiab õla, katab kaela, sattab vihma - siis nõretab, paestab päevä, siis läegätäb. Kolga-Jaani. J. Hurt, Vana kannel II. Tartu 1886, lk. 35 (nr. 184 A). 1. LÜROEEPILISED LAULUD C. LAULUD IGAPÄEVASEST ELUST JA TÖÖST 29. OSMI HAIGUS. 3. Jaagukene poisikene! Võta püssi peeningilta, tinanuuli nurga peältä, mine põtra laskemaie. Anna enne haaveldega, kukuta siis kuulidega, lase laadisid järele. Lassin põdra püssilegi, lassin karu kuulilegi, põder metsä põkateles, karu kaera kargateles, minu peä aga põrkas haava. Põdesin mina, põdesin kuusi kuivada suveda, seetse seisvät talvekesta, kümme külmädä kevädet. Kes tulli minda vaatamaie? Oma hellä emäkene, mesimarja memmekene, õed mul tullid, õõtsutasid, vennäd tullid, veänsid peädä. Emä tõi sealihada, õed tõid miikarika. Kui tullid vennäd, veänsid peädä, minap mõistsin, vasta kostsin: "Oh minu helläd vennäkesed! Püss olli suuri, raud olli raske, tina olli pal'lu, ruutsu paksu. Sest sii pärä põrgateles, palge vasta paugateles, minu haiges haavateles." Kolga-Jaani. J. Hurt, Vana kannel II. Tartu 1886, lk. 207 (nr. 291c). 1. LÜROEEPILISED LAULUD C. LAULUD IGAPÄEVASEST ELUST JA TÖÖST 35. KARJA KAUPLEJAD. 3. Ööd mina hõigun, päevad huigun, ööd hoian isa hobused, päeva kaitsen velle karja. Jääme siia öömajale, teeme tule teerajale, ase aia käänakusse, linaleeri lepikusse, kuldaleeri kuusikusse, alda leeri haavikusse. Kessi tuli me tulele? Tuli kaksi kaubameesta, kaksi kaupme' sulasta. Mõlemil oli mõõka vööla, kahel kannused jalassa. "Neitsikene noorekene, müü mulle isa hobune, kauple velle kaerasööja!" "Oh sa rumal kaubameesi! Kuidas müün isa hobuse, kauplen velle kaerasööja? Müü sa mulle mõõka vöölta, kauple kannused jalasta - siis müün isa hobuse, kauplen venna kaerasööja!" "Tõuta, tõuta, ilus neidu, tõuta isa minule?" "Oh sa rumal kaubameesi! Kuidas võin isa tõuta, isa mulle roobi toojaks!" "Tõuta, tõuta, tubli neidu, tõuta ema minule?" "Oh sina rumal kaubameesi! Kuidas võin ema tõuta, ema mulle õpetajaks!" "Tõuta, tõuta, õrna neidu, tõuta venda minule?" "Oh sa rumal kaubameesi! Kuidas võin venda tõuta, vennast saab mul sõidupoissi!" "Tõuta, tõuta, tarka neidu, tõuta õde minule?" "Oh sa rumal kaubameesi! Kuis võin õde tõuta, õest saab mul kaval kaasanaine!" "Tõuta, tõuta, tarka tütar, tõuta ennast minule?" "Oh sina rumal kaubameesi! Kuidas võin ennast tõuta, alles laalan lammastele, veeren veiste järele!" Kolga-Jaani. H I 2, 40/1 (20). 1889. 1. LÜROEEPILISED LAULUD C. LAULUD IGAPÄEVASEST ELUST JA TÖÖST 42. EHTED KADUNUD. A 2. Läksin merde kiikumaie, suurde saarde soudemaie, õunapuusse hõiskamaie. Panin helmed heinamaale, kee pitka kaare peäle, sõrmukse sõmera peäle, lindi laia liiva peäle. Tuli haugi alta vetta, pääsukene peälta vetta, pea musta muda seesta - viis mo helmed heinamaalta, kee pitka kaare peälta, sõrmukse sõmera peälta, lindi laia liiva peälta. Mina koju nuttedesse. Vastas eite, vastas taati: "Mis sa nutad, tütar vaene?" "Mis ma nutan, eidekene? Läksin merde kiikumaie, suurde saarde sõudemaie, õunapuusse hõiskamaie. Panin helmed heinamaale, kee pitka kaare peäle, sõrmukse sõmera peäle, lindi laia liiva peäle. Tuli haugi alta vetta, pääsukene peälta vetta, pea musta muda seesta - viis mo helmed heinamaalta, kee pitka kaare peälta, sõrmukse sõmera peälta, lindi laia liiva peälta!" Kohe kostis eidekene: "Las lääb suvi, tuleb sügise, saavad saanid sõitemaie, kodarad kolisemaie, tuleb kaubamees külaje, poepoiss tuleb vainulla; ostan helmed heinakarva, kee pitka kullakarva, sõrmukse sõmerakarva, lindi laia liivakarva, pähe pärge päävakirja!" Kolga-Jaani. H II 55, 807/9 (12). 1896. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST E. HEA JA HALB HÄÄL 83. HEA HÄÄL. C. Endine hea hääl. C 3. Oleks mu heli ennitsesse, kurku kulla mullutsesse - ära mina petaks pillihääle, kandlikõmu kaotaks, maha mataks sarvehääle, isanda erelihääle, piiskopi pillihääle. Ei ole heli, ei helise, ei ole kurku, ei kõrise, ei või petta pillihäälta, maha matta sarvehäälta, isanda erelihäälta. Kolga-Jaani. EÜS III 639 (105). 1906. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 122. LAULIKU SÕIM. 14. Mis tuled, kinnas, kiuslemaie vai tuled, talluk, taplemaie? Kinnas viiässe kesäle, talluk viidi tapuaida, vana viisku vainuelle. Mis sa haugud, halli rantsi, pureled, punane koera? Kas tahad taarirabada või tahad tõrrelopotesta. Kolga-Jaani. J. Hurt, Vana kannel II. Tartu 1886, lk. 271. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST J. LAULU LÕPETUS 133. LAULU LÕPETUS. 2. Lugu otsas ja laaletud, otses loo viisikene. Tulgu laulma, kel lugusid, veeretämä viisisida! Kolga-Jaani. J. Hurt, Vana kannel II. Tartu 1886, lk. 19, nr. 170. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST F. METS, PUUD 198. METSAD METT TÄIS. Läksin metsa kõndimaie, odramaada otsimaie, kaeramaada katsumaie, nisumaad nimetamaie. Läksin metsa kõndimaie: leidsin metsad metta täisi, leidsin kannud kalja täisi, kõik puud punaõluta. Kuuse all olid kullatilgad, kase all olid karratilgad. Kolga-Jaani. H II 49, 650 (3). 1895. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST G. LINNUD 237. VARESEMUNAD. 1. Vares vaagub vahterasse, peksab perset pihlakasse, topib nokka toomingasse. Munad kuksid mulgu alla, külanaised noppimaie. Piret läks pika põllega, vana Maret vakaga, Suitsu Mari sukaga. Piret sai pika põlletäie, vana Maret vakatäie, Suitsu Mari sukatäie. Kolga-Jaani. H II 49, 959/60 (8). 1893. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST I. LOOMAD 264. HUNT KUKELE. 1. "Tere, tere, tipajalga!" "Jumalime, lämpajalga!" "Kas koonukas kodus on?" "Koonukas külas kullerdamas!" "Käse kärssa siia tulla, onu ootab aia taga!" Kolga-Jaani. A 741 (4). 1922. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST I. LOOMAD 275. JÄNESE ÕHKAMINE. 2. Mina, pisukene linnukene, olin paksu pajuräga sees. Hurt ei näinud, jääger nägi. Jääger laskis püssiga, oskas pika odaga - veri aga välja vurtsti! Hurt viis siis ju jäägri kätte, pandi sadulakoljode pääle, viidi mõisa koka kätte. Kokk hakkas mind jo nülgima, mina kokka paluma: "Kulla kokk, rasvamokk! Ära nülli kibedasti, ära paista palavasti! Muud kurja pole ma teinud - orast olen vähe söönud, haavaraagu närinud, nisuorast nälpinud!" Kokk ei võtt sest kuuldavakse! Lingud, lingud, langukesed, kui teie lähte sinnapoole, kallage Kadrina poole, viige mo isale tääda, viige mo emale tääda, viige mo viie vennalegi, viige mo nelja naeselegi: nüüd ma olen otsa saanud, püssiga mind lastud, odaga mind pistetud, pandud sadulakoljode pääle, viidud mõisa koka kätte, kokk mind ära nülginud, kokk mind ära praadinud! Kolga-Jaani. H II 55, 833/5 (17). 1896. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST I. LOOMAD 278. PÕDRATAPJA. 2. Meie maa mehed madalad, adrakandijad kavalad, tegid linad liivakulle, kaerad järve kallakulle, rukkid välja rinnakulle, odrad välja orgudesse. Tegid õue õllesooned, kaevu äärde kaljasooned, väravasse viinasooned. Õlut sai hobuste juua, viina sai veiste juua, kalja kõigel karjal juua. Tuli pulli Poolamaalta, sinisarve Saksamaalta, sõi ta linad liivakulta, kaerad järve kallakulta, rukkid välja rinnakulta, odrad välja orgudesta. Jõi tema õuest õllesooned, kaevu äärest kaljasooned, väravista viinasooned. Läksin pulli tapemaie. Pull läks maha puksatades. Hakkasin aru pidama, mis sest pullist saadanessa? Pää saab Pärnu päälikulle, jalad jaama kutsarille, saba salve pühkijalle. Mis sest sarvest saadanessa? Viisin Viru sepa kätte: "Viru sepp, mul vennikene, tee mul sarvesta sadula, sarveotsasta hobune!" Sepp tegi sarvesta sadula, sarveotsasta hobuse. Läksin maale sõitemaie. Kesse mul vastu tuleksi? Tuli vastu kümme meesta. Kõik ma need mehed tunneksin: üks oli Hintsu, teine Hantsu; üks oli Hintsu Hiiumaalta, teine Hantsu Harjumaalta, kolmas koskede külasta, neljas neiu toomingasta, viies viidingas meressa, kuues Kurpi, Kärpi kässe, seitsmes sebu kübara, kaheksamas karjajalga, üheksamas hürgasukka, kümnes külakubijas. Kolga-Jaani. H II 49, 967/8 (15). 1893. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 296. KASS KAEVUS. 3. Aeti asjata külasse, enne valgeda vainu'elle. Läksin sisse Siimulegi. Siimul härga tapetie, musta pulli puudanesse. Mulle liha annetesse, viisin ma liha koduje, pannin liha kuivemaie, rasva välja nõrgumaie. Kes tuli liha vargile? Tuli kassi, keerussilma, keerussilma, nõelahända. Mina kassi kimbutama, kassi jooksis kaevussegi. Mina külast köisi otsma, külast köisi, perest poissa. Kangurilt sain kanepiköied, Nigulalt sain niineköied, Tõnurilt sain tõrvaköie. Katki läks kanepiköisi, niks-naks niineköisi, tõmbas välja tõrvaköisi. Sai see kassi välja tulnud, hiiri naeris nurga alta: "Paras, paras, kassikene! Kus mu kuusi kullast poega, kus mu seitse selget sõpra, kus mu viisi vaderida?" Sai see kassi kuivanenud, hiir läks kassi palveile - "Ilus kitu, kena kitu, valgepea valitu kitu, kitu silmad kui sibulad, kõrvad kõki-lõkikesed, palged paistekakukesed, käpad kärma neitsikesed, saba kullarõngakene. Kassikene, kaimukene, meie meeste hõimukene, kõrva kuulda kõpsukene, silma näha näpsukene, silmad kui sibulakesed, kõrvad tipi-nipikesed, saba saksa kepikene!" Kolga-Jaani. H II 49, 963/4 (12). 1893. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD F. JAANIPÄEV 388. KES EI TULE JAANITULELE. 886 B. Tulge jaaniku tulele, Refr.: jaaniku, jaaniku! tooge puida ühessagi! Kes ei tule jaanikule - saagu mardini magama, ristipäini ringutama, jõulus pöörgu teise külje, teises jõulus teise külje! Kolga-Jaani. ERA II 21, 188 (30). 1929. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD F. JAANIPÄEV 394. JAANI HOBUNE. 896 1. Tulge jaaniku tulele, Refr.: jaaniku, jaaniku! tulge tulda hoidemaie! Jaanikene, poisikene, mihuke Jaani hobene? Linalakka lauku otsa. Ehi sa oma hobene, pia pane vaskival'lastesse, silmäd siiditut'tudesse, kulmud kuldakudrustesse, lakk pane laiasse rahasse, saba saksa taalderisse, jalad jaanililledesse, kabjad kasteheinadesse! Siis mine maale sõitemaie, isi piäle kui sii päeva, kübär piäs kirikukirja, vüü tal vüüle riiaristi. Kolga-Jaani. ERA II 21, 188/9 (31). 1929. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD F. JAANIPÄEV 394. JAANI HOBUNE. 897 2. Tulge jaaniku tulele! Refr.: jaanike, jaanike! Kes tuleb jaaniku tulele? Jaan tuleb jaaniku tulele. Tulge kirge kaitsemaie, kirge kargab katusesse. Jaan tuleb jaaniku tulele, toob tema puid tullessagi, kannab hagu kainelasse. Jaanikene, poisikene, mihuke Jaani hobune? Sõrasilma, laukuotsa, kulmud kuldakul'lusesse, lakk tal laiasse ra'asse, silmad siiditut'tudesse, kül'led kullakopikille, saba saksa taaderisse. Jaanikene, poisikene, tule nüüd jaaniku tulele! Jaan asub saani tegema: iga päevas pistab pinnu, iga lõunas lööb ta laastu, iga kuus teeb kodara. Kust saad aisad õunapuised? Küla vainul õunapuida, sealt saad aisad õunapuised. Kust saad rangid vahterased? Küla vainul vahterida, sealt saad rangid vahterised. Paneb siis ette hiiruhalli, lääb siis saanil sõitemaie. Kust saab saanil sõitejada? Küla vainul saunakene, neli neidist seal seessa. Üks seal koob, teine loob, kolmas säeb säärepaelu, neljas nutab noorte meesta. Küll on seal juures küsijaid: "Mis sa nutad, neitsikene?" "Mina nutan noorta meesta." "Tule mu saanil sõitemaie." Neiu kargab kaelassagi: "Jaanikene, poisikene, tulen küll saanil sõitemaie!" Jaan lääb jaaniku tulele siidineidu sülesse, kallis neidu kandelasse. Jaanikene, poisikene tuleb jaaniku tulele, toob ta siia siidineiu, isi ta ilusekene küll ta siidisse seotud. Kolga-Jaani. EÜS III 615/7 (81). 1906.