HALLISTE: 1. LÜROEEPILISED LAULUD A. MÜÜTILISE SISUGA LAULUD 1. LOOMINE. 4. Pääsukeine, päevalindu - tei ta pesa söödu pääle. Munne kolmi muna sisse: üits sai aoss alla ilma, teine päevas pääle ilma, kolmas sai kuusse taevasse. Halliste. H I 2, 129 (3). 1889. 1. LÜROEEPILISED LAULUD B. KOSJAFANTAASIAD, LAULUD NAISETÕMBAMISEST, KOSIMISEST, ABIELUST 10. KALANEITSI. 1. Magasi mia, magasi, magasi Mari mäele, sinelillede siana, kullerkupude kuhale, valge lillede vahele. Unda näi ma magadenna, tõista üles tõuste'enna. Külanaised nännikeised, mõistke see uni minulta: "Tamm kasvi Tarvastu mäele, kask kasvi Riiä karjamaale, oksa neil ütte hoiave, ladva ütte langeve, jõgi neil jooksi alta juurte, oja oksade vahelta. Mis sääl jõen jooskeneia? Jõen joossi havi halli, havi halli, laiguline, särgi suuri, soomusselgä. Lätsi kodu kurval meelel, kurval meelel, leinakeelel." "Oh veli, hella vellekene, võta selgä siidivõrku, kaala pane kalakotti, mine sa kohe kalale." Veli läits kohe kalale, tõi ta kala koduje. Veli võtt kala lõhki aia, lõhks ta kala pääda päälta. Mis tal päästa paistunessa? Päästa paist pärg punane. Lõhks ta kala kaala päälta. Mis tal kaalast paistunessa? Kaalast paist helmed eredad. Lõhks ta kala rinna päälta. Mis tal rinnast paistunessa? Rinnast paisti suure sõlge. Lõhks ta kala keske'elta. Mis tal keskelt paistunessa? Keskelt paisti kirju ööke. Lõhks ta kala sel'lä päälta. Mis tal sel'läst paistunessa? Sel'läst paisti siidikleiti. Lõhks ta kala põlve päälta. Mis tal põlvest paistunessa? Põlvest paist põlle punane. Lõhks ta kala jala päälta. Mis tal jalast paistunessa? Jalast paisti sulgisukka, sulgisukka, kuldakengä. Kala võtt keelil kõnelde: "Veli, hella vellekene, ma jole tullu tooressa egä võien värskesse; ma tule maale näidissa, ilmale ilu pidäma." Halliste. H II 22, 200/3 (89). 1889. 1. LÜROEEPILISED LAULUD B. KOSJAFANTAASIAD, LAULUD NAISETÕMBAMISEST, KOSIMISEST, ABIELUST 12. SUUR TAMM. 2. Istuti tamme, istuti, istuti esä nimele: kasva ei esä nimele. Istuti tamme, istuti, istuti ema nimele: kasva ei ema nimele. Istuti tamme, istuti, istuti velle nimele: kasva ei velle nimele. Istuti tamme, istuti, istuti endä nimele: tamm kasvi minu nimele. Tamm küll kasvi taeve'esse, oksa pikä pilvessegi. Tamm taht' taevasta laote, oksa pildu pilvesida. Lätsi velle palleleme: "Veli, hella vellekene, ihu kirves, kirjuvarsi, taprul tii tera tasane, tule tamme raiumaie! Tamm küll kasvi taeve'esse, oksa pikä pilvessegi, tamm taht' taevasta laote, oksa pildu pilvesida. Raiu maha rauda tamme, kaote ära kurja tamme!" Veli läts tamme raiumaie, kurja tamme kopsimaie, rais ta ära jala alta, jala alta, pää päälta, käe katsi kõrvastagi. Veli tuli kodu kurva meeli, kurva meeli, leinäkeeli: "O mu sirgepää sõsare, vahapäine sõtsikene! Ait mu tamme raiumaie, kurja tamme kopsimaie, ärap nüüd raisi jala alta, jala alta, pää päälta, käe katsi kõrvastagi. O mu sirgepää sõsare, vahapäine sõtsikene! Kui ma johu koolemaie, hellä henge heitemaie, ära mu viia ratastege, ratastege, regedege, vii mu viiele sõrmele, kanna katele käele, vii mu Viru kirikus, kanna Harju kalme'esse: sääl om ilus hingate, sääl om mahe magade." Halliste. H II 5, 13/15 (8). 1883. 1. LÜROEEPILISED LAULUD B. KOSJAFANTAASIAD, LAULUD NAISETÕMBAMISEST, KOSIMISEST, ABIELUST 16. ROOST ROBIN. 2. Istin roo veere pääle, kasteheinä kaari pääle. Koolin roon ma robine, kasteheinän ma kabine. Mõtlin ma soe tuleved, pikähännä pilduved, laiakäpa laskeved. Tulli enda hella velle, tulli nugis noori meesi. Pakkus mulle suise suuda, suise suuda, käise kätta, palus panti võttamaie, kihla kinni hoidamaie. Veli, hella vellekeine, mul om kodun kolme panti, kiltre kihla kirstunagi, kubja panti paperenna. Halliste. H II 22, 209 (95). 1889. 1. LÜROEEPILISED LAULUD C. LAULUD IGAPÄEVASEST ELUST JA TÖÖST 36. KARI KADUNUD. 3. Emäkene, ennäkene, mesirinda memmekene, tee mul tillu pätsikene, kate päeva kakukene - ma a'a karja kavetsesse. Ai ma karja kavetsesse, istsi ma ilumäele, ilukaski kaenelenna. Õmbli ma hõbekübarta, piluti ma peiusärki. Ära oli karjake kadunu - maha oli jäänu jäl'lekese. Lätsi ma kodu kurva meeli, kurva meeli, leina keeli. Kessi tuli kurba küskeleme? Esä tuli kurba küskeleme. Kessi tuli leina lepiteme? Emä tuli leina lepiteme: "Tüdar, noori linnukene, mis sa kõnnid kurva meeli, kurva meeli, leina keeli?" Mina kuuli, mina kostsi, tääsi targasti kõnelde: "Emäkene, ennäkene, mesirinda memmekene, ai ma karja kavetsesse, istsi ma ilumäele, ilukaski kaenelenna, õmbli ma hõbekübarta, piluti ma peiusärki. Ära oli karjake kadunu, maha oli jäänu jäl'lekese!" Ema kuuli, ema kostsi: "Tüdar, noori linnukene, ära sa kõnni kurva meeli, kurva meeli, leina keeli: ma aa orja otsimaie, vaestalasta valateme!" Mina kuuli, mina kostsi, tääsi targasti kõnelde: "Emäkene, ennäkene, mesirinda memmekene, ära a'a orja otsimaie, vaestalasta valateme! Ori otsib, ori vannub. Ma lää esi otsimaie!" Lätsi ma esi otsimaie. Mis mul vastu või tulessi? Vastu tuli noori peiukene, see mul tei ju tervisida: "Tere, tere, neiu noori, mis sa kõnnid kurva meeli, kurva meeli, leina keeli?" Mina kuuli, mina kostsi: "Ai ma karja kavetsesse, istsi ma ilumäele, ilukaski kaenelenna, õmbli ma hõbekübarta, piluti ma peiusärki. Ära oli karjake kadunu, maha oli jäänu jäl'lekese." Peiu kuuli, peiu kostsi: "Neiukene noorukene, ära sa kõnni kurva meeli, kurva meeli, leina keeli! Kuu oli võtten Kolmiklehma, päe oli võtten Päitsiklehma, püharist võtt Ristiklehma, Maarja-ema Maariklehma, pilvekese Piimiklehma, taevaesä Tammiklehma, tähekese Tähiklehma!" Halliste. E 58503/6 (1). 1926. 1. LÜROEEPILISED LAULUD C. LAULUD IGAPÄEVASEST ELUST JA TÖÖST 44. NEIU TÕLD KATKI. 1. Näiukese noorekese, panem' parti, heidam' roodu, panem' sääre sõudemaie! Ostam' Koevast me hobene, Tõidu päält me tõllakene, Loojalt looka ma lunasti, päevalt palsi päisse'eida, Maarilt osti ohjesida. Päeva päisse pääst kadusi, Maari ohja hargunesse, Looja looka õigunesse, Tõidu tõlda murdunesse. Lätsi seppa pallelema: "Kulla seppa, hella seppa! Tule mu tõldu paranteme, tõlla veerta vitsuteme, tõlla kuppu kullateme!" Seppa vastu vaidelie: "Harvalt Anne meile tullu, kasinest o Kaie käinu - siiski tõi tõlla parante. Ka tuled sepa pojale, sepa viimatse velile?" Näiu vastu vaidelie: "Tule ei sepa pojale, sepa viimatse velile! Sepp o sündünü söesta, sepp o tullu tungelista, sündüden söe suhuna, käsivasare kähena, alaspakku alla hõlma." Halliste. Karksi. H, Kase 22 (55). 1868. 1. LÜROEEPILISED LAULUD D. LEGENDID 46. ORI TAEVAS. 1. Kunes ori öö magasi, sulan' vaene suiguteles? Suure soo keske'ella, laia laane vaie'elle; mätas tal pääalune, peenar pikka istepenki, kägu kukse käte pääle, peo lei pilli huule pääle. Kessi manu tal minesi? Maari manu tal minesi. Võti ta orja õlale, kääni orja käte pääle, viisi teda taeva'esse, jumale tare lävele, Maari kammerte lävele. Võtt ta linki liigutelle, võtt ta rampi raputelle. Maari kambresta kõneli: "Kes sääl linki liigutemen, kes sääl rampi raputemen?" Ori kuuli, kosti vastu: "Ori linki liigutemen, ori rampi raputemen." "Tule sisse, orjakene!" Toodi alla kuldatooli: "Istu maha, orjakene! Küll said maale püsti olla." Toodi ette saiatükki: "Söö saia, orjakene! Küll said maale nälga näta." Toodi kätte õllekannu: "Joo õlut, orjakene! Küll said maale vetta juua." Valadi mina, valadi: mi mul perra või tulesi? Perenaine perra tulesi, peremees perra mul tulesi, küünarpuu pikka peona, kangapaagi kainelenna: "Tule, ori, võta oma, tule, vaene, võta vaeva!" "Peremees, peremeheke, ei ma taha taeve'enna, kui sa es massa maa pääle ega es tasu alla taeva: juba Maari mulle massi, juba taevas mul tasusi. Kui sa's massa maa pääle, pea esi, peremeesi, pea esi, perenaine! Istu maha tooli pääle, seni kui tulda tettanesse, halge alla lõhutesse! Pannas tunnis su tulesse, kates tunnis kattelesse: küll sa tunnisted tulena, kaibeled sa kattelenna! Küll seid söameverda, küll sa kaksid kaalasoone. Peremees, peremeheke, perenaine, linnukene, juba mulle küll o saanu, küll o saanu, üle jäänu!" Halliste. Karksi. H, Kase 29/a (78). 1869-96. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST B. KUST LAULUD SAADUD 59. KUST LAULUD SAADUD. A. Laulud tööl õpitud. A 2. Ei ma es ole laulukoolin, laulukoolin, lasteleerin. Ma olli esä hirmu alla, velle valju vitsa alla, sõsarde sõnade all: esä ai heina niitemaie, emä lehmi lüpsemaie. Laulu ma lauli minne'en, tõise laulu tulle'en. Säält sai latsi laulukese, vaenelatsi viisikese. Halliste. H II 5, 106 (2). 1883. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST B. KUST LAULUD SAADUD 62. LAULUD SAADUD SAAREST. Laulud sain ma Saaremaalta, lauluviisid Virumaalta, laulusõnad Sõrvamaalta, värsid Vändra vallasta. Laulsi ma - laed põrasid, seinad seitsmest sagarpulgast, ussed Narva naglusta. Pidid kuulma mu kõnesida, aru saama mu arutusi. Mis ma mõtli - nii mõjusid, mis ma kostsi - nii kumasid. Tõsta sai saale saksale, viie valla vaesele, vedade Ruhnu ruunale, liigute linalakale. Halliste. H III 19, 275 (10). 1894. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST C. LAULU VÕIM 69. SÕDA JÄÄB SEISMA. Kui ma ürgä ütelema, ütelema, mõtelema - sõda jääb servi seisamaie, hal'lasraud jääb arvelema, hõbemõõk jääb mõtelema. Ma sõima sõa sõnule, laula valla vainesille, laida laada laulusille. Halliste. H II 5, 127 (26). 1883. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST E. HEA JA HALB HÄÄL 83. HEA HÄÄL. C. Endine hea hääl. C 4. Oles mu hääli ennitsesse, kurku kulla muinatsesse - ära mina petäs pillihääle, saksalaste sarvehääle, Kuramaa kume pasuna, Venemaa vilespilli. Sest ek viga mul viletsel, et mul ägel häälennagi, kuuseoksa kurgunnagi, rihävars mul rinnunnagi; sest ek ma vilets vigane, et ole vaene vanas jäänu, tutu tullu otsa pääle, sarve silmil mul sadanu. Ammu oodab havvalapi, mullu tuudi mullakirves, hakati hauda tegema, halval auku kaevamaie, ek saass auku ajade, ek saass matta maa alla! Halliste. H II 5, 117/8 (15). 1883. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST E. HEA JA HALB HÄÄL 88. HÄÄL ÄRA VIIDUD. Ärä viitu häälekene, ärä viitu, ärä võetu, ära sööd, ärä salatu! Ke miu hääle kätte annas, häälest annas härjapaari, tõotes või tõise paari. Halliste. EÜS XII 1361 (105). 1914-15. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST F. ÜKSI JA KOOS LAULMAS 97. KES LAULAB METSAS? 2. Meie vaese ostet orja, ostet orja, päästet pärja, välläst soovitu sulatse - lätsi laande laulemaie, mõtsakurru kukkumaie. Kes säält laanest vastu lauli, mõtsakurrust vastu kukke? Laanest lauliv linnu laisa, mõtsakurrust linnu kurja. Halliste. EÜS XII 1257/61 (34). 1914-15. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST G. MIS MINA LAULAN 107. LAULU LAITJALE. 2. Kes mu laulu laitaenna või mu viisi vilistenna, sõnu suussa sõkkuenna, laulu riimi riisuenna: sellel keeli jäägu kinni, hääli ära kistunegu, lauluhääli lagunegu! Halliste. H III 19, 296 (23). 1894. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 113. LAULIKULE PALKA. B 4. Piass mu laulud makseteme! Ei ma pailu hinda ei võtas: kulda või kübäretäüsi, karda või kasukatäüsi, häälest annas härjäpaari, sõnast või sõahobese. Mul om hääli häista puista, mul om kurku kuivest laudest, mul om sõnad sepä tettu, hääl mul vasesta valatu, kurk mul kullal kirjutetu. Halliste. H II 22, 127 (68). 1889. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 116. ARG LAULIK. D 2. Küll ma laulas, kes mu lases, küll ma kukus, kui tohisse! Pelgä kodu kuuluvete, tare ette helkivete, läve pääle läükivete. Heitüb mu esä taresse, heitüb mu emä taresse, velle viinakelleresse, sõtsi saiakammeresse. Esä tulli vällä vaateme, emä tulli vällä vaateme, velle tulli viinakelleresta viinapiikeri peona, sõtsi tull' saiakammeresta saiakakku kaindelenna: mõtliv sõa sõiteveda, Roodsi koera roitaveda. Mina mõisti, jälle kosti, tääsi targaste kõnelda: "Emäkene, ennekene, esäkene, taadikene, veli, hellä vellekene, ei sii sõda siin ei sõida, Vene leeri siin ei liigu; sõda sõidab Riia all, tapelus Talina all. Sii oli sõtsi suure laulu, sii oli hellä helkimine, sii oli kulla kukumine!" Halliste. H II 5, 121/2 (21). 1883. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 117. LAULIKU VABANDUS. 3. Või ei naarda laulajada, laulajada, õppijada. Või ei naarda kündäjada, kündäjada, õppijada: mõni künnab kükäkille, kükäkille, küürakille. Või ei naarda niitäjada, niitäjada, õppijada: mõni niidab nika-naka, jätab kaari karvendama. Või ka'i naarda laulajada, laulajada, õppijada; seda ei võtta vihasse ega panna paljuesse, et laulun om laiu sõnuja, veidikene viisile. Laulun mõnda lauletasse, söögin mõnda söödanesse, joogin mõnda joodanesse. Halliste. H II 5, 118/9 (16). 1883. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST J. LAULU LÕPETUS 133. LAULU LÕPETUS. 1. Ots-ots, ots-ots, otsa lõpi, ots-ots, ots-ots, hakkam jälle, varssi vana viisi pääle, huupis uvve moodu pääle! Lühikese laste laulu, väikese meeste värsi, sõna katsi karjatselle. Kellel üle, sii ütelgu, kellel pal'lu, pangu pääle, kellel liialt, sii lisagu! Reedal üle, sii ütelgu, Liisul liialt, sii lisagu, Annel pal'lu, pangu pääle! Halliste. H II 5, 46 (31). 1883. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST A. PÄEV, PÄIKE JA KUU 141. TULE VÄLJA, PÄEVAKENE! 2. Üle, üle, vihmakene, kaalu üle, kastekene, tule väl'la, päevakene! Ma tee päeval pätsikese, ma sul tapa tallekese, päeval anna pääkese, Kustal anna kopsukese, Matsil anna massakese, esi söö söämikese, latse lakuv' leemekese. Halliste. H, Kase 31 (84). 1868. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST B. VIHM, VESI, UDU 159. ILM UDUNE. B. Ilm udune sugulaste tülist. B 2. Selgu, selgu, ilmakene, selgu, ilma, selge'esse, val'lu, taevas, valge'esse! Seda'i tää ega'i mõista, mistes o ilma ummetse, mistes taevas tahmatetu, ilm küll otsa umbenesse, taevas tahmalammatesse? Esa-poja pureleve, sõsarida sõimeleve, velitse viha peave, kälitse kära peave; velitse esa rahale, kälitse kanamunale, sõsarida sõrmussille - sest ep o ilma ummetse, sest ep taevas tahmatetu. Halliste. H, Kase 30 (80). 1868. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST B. VIHM, VESI, UDU 161. MEHED VIHMAST MÄRJAD. Miks on meie mehed märjad, miks on meeste riided märjad? Vihm on teinud mehed märjaks, lumi lasknud riietesse, rahe neid raskest rõhunud, lobjak kõrvad lonti aanud. Halliste. H II 22, 546 (8). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST F. METS, PUUD 204. LOOMAD LEINAVAD METSA. Eilü, leilü lepikmõtsa, susi ikkes suurta mõtsa, karu kõrget kõrvendikut, rebäne rebu-pajoda. Halliste. H II 22, 192 (78). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST F. METS, PUUD 207. LAULAME LAANEST. Kellest nüüd laulusi laseme, viisikesi veereteme? Laanest laulusi laseme, vetest viisi veereteme; laulam laaned lapilises, laanekül'led kõnderikus. Halliste. H III 19, 322 (48). 1894. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST G. LINNUD 219. KÄGU KUKUB KUUE PEAL. Kes meil kukub kuue pääle või laulab laia lindi pääle? Kägu meil kukub kuue pääle, lõo laulab laia lindi pääle. Kes läits kukkudes kuusikusse, lauldes laane latvadesse? Kägu läits kukkudes kuusikusse, laulurästas laanedesse. Kes tõi sõasõnumida või kandis väljalt vaenukeeli? Kägu tõi sõasõnumida, vares kandis vaenukeeli. Halliste. H III 19, 320 (45). 1894. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST G. LINNUD 243. LINNUD TÖÖL. B 2. Tedrega ma lätsi teole, mõtussege mõisa'esse. Teder tei mul teopäevad, mõtus masse mõisamassud, künnilinnud kümnusida. Koduhoidjas jätsi kuke, värativahis varesse. Tulli kodu, lõusi kuke, lõusi kuke kurja päälta, varese vana vargi'elta, käo kelmi keldri'esta, ööpiku õunaaiasta. Halliste. H III 19, 274 (8). 1894. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST H. PUTUKAD 248. MESILASTEL PALJU PERET. 1. Mesilise teive metta, säsilise kandsev kär'e. Neil olli pailu pereta: puu-olli-oksad poigi täüsi. kaseladva latsi täüsi. Halliste. H II 22, 191 (76). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST I. LOOMAD 256. HUNT KARJA JÄREL. 3. Sörgin, sörgin, vennikene, sörgin karjastel järele: ehk o jäänu jäärikesi, ehk o tabund tallekesi, kivi otsa kitsipoigi! Sörgin, sörgin, vennikene, sörgin karjastel järele! Halliste. H II 42, 253 (1). 1892. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST I. LOOMAD 260. HUNT JA JÄNES. Hunt: Es söö mina midagi, Refr.: vou, vou! sada sõin mina sarvilista, tuhat tudipääkesta, kuuskümmend kompujalga, viiskümmend vibinhända, seitsekümmend seasõrga. Jänes: Es söö mina midagi, Refr.: keps, keps! pisut sein rükkiorasta, haavaokse oime'alta, nõmme latva lauke'elta. Halliste. H II 22, 426 (3). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST I. LOOMAD 267. KARULAANED. 1. Soo siin suuri sutevõsu, laas laia karulaane. Siia susi tennu surma, siia karu käänden kaala. Maha jäänu massatüki, söödule söametüki. Halliste. H, Kase 26a (70). 1868. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST I. LOOMAD 271. HIIRE PULM. 2. Ära ike, hiirekene, ära karju, kassikene, nuta, noori rotikene! Hiire tütar saab mehele nirgi noorele pojale, kärgi toisesse kälusse. Sääl olid uhked pulmalised: hunt oli saaja oldermanni, karu musta saanitäkku, jänes pikka peiupoissi, rebane roa tegija, tihane tegi õluta, varbline vaene kanni vetta, kiilaspää vihuti tulda, paljaspää pani humalida. Kutsuti kure ja kästi käre, kutsuti kure võõruselle, kästi käre käima tulla. Kulli jätt' ta kutsumeta, kull oli kurja kiskumaie, kisk' ta kure uue kuue, rähni rauatse kübare, varblise vana vamusse. Halliste. E 20480/1 (3). 1895. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 290. HEA KOER. 2. Ah minu kulda koerakeine, raudahändä rakukeine: suves tõi soe koduje, talve tõi talvejänesse, keväjel kenä rebäse! Kui mul koera koolenesse - silmäd lõpvad nuttessagi; kui mul naine koolenesse - naba kakkeb naarte'enna. Halliste. H II 22, 105 (33). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 293. KOERAD LEHMA MURDNUD. Oh te hullud hurdakoerad, kirjud kihelkonna koerad, mustad Murikatsi koerad, valged Valga linna koerad, kõrvid kurjad kõrtsikoerad, lapilised laanehaukjad! Kisside mo kirju lehma, murdsid maha musta lehma. Siis seide liha seitse päeva: sooleid soo veeredenna, pää viiside Põdramäele, sarved sarapuu oksadesse, kintsu kase kül'le alla, massa marjavarredele, karvad karuohakisse. Halliste. H III 19, 315/6 (42) 1894. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 318. HÄRJAD OOTAVAD PÜHI. 2. Härjä orjalta küsisiv: "Kunas ni püha tuleve, kunas ni jõulu jõuave? Sis saave sarve seisamaie, ikkeotsa hengämaie, kuldajutta kurtamaie!" Halliste. H IV 4, 268 (6). 1893. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 323. KIIDAME KITSE. Isand kitt oma emandit, emand kitt oma eluda, peni kitt oma pesada, hani kitt haljast muruda, lammas kitt laget kesada, siga kitt suurta songermaada! Mis kitame meie vaese? Meie kitame kitsikesta, anname au sarvikulle. Sarvik saat meid mehesse, kits me'd kirve kandijasse. Halliste. H II 22, 428/9 (8). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 324. KITS ÄHVARDAB. 2. Kits olli kerge linnukeine, tuusis tuule tõuseveta, paha'ga ilma paisuveta. Jooss ta karjasta koduje, leie põksu põrmandulle, tantsu lei tare lävele: "Peremees, peremehike, perenaine, naisekene, anna mulle heinusida, kaku mulle kaerusida! Kui sa'i anna heinusida, kaku ei mulle kaerusida, mina karga kapsaaida, hukkan su humalaaiad, et ei saa pühisõ õluta, kallis aeas kal'lakesta." Halliste. H II 24, 758/9 (17). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST K. MÕISTATUSLAULUD 338. MÕISTATUSLAUL. 18. Mõistke, mõistke, noore mehe, täädge, täädge, poisi targa: mis o ütsi ümarikku? Mi meil viga mõistatelle - ubin ütsi ümarikku! Mõistke, mõistke, noore mehe, täädge, täädge, poisi targa: mi o laia laberikku? Mi meil viga mõistatelle - naaris laia laberikku! Mõistke, mõistke, noore mehe, täädge, täädge, poisi targa: mi o siilu-viiluline? Mi meil viga mõistatelle - sibul siilu-viiluline! Mõistke, mõistke, noore mehe, täädge, täädge, poisi targa: mi o neljanurgeline? Mi meil viga mõistatelle - nisu neljanurgeline! Mõistke, mõistke, noore mehe, täädge, täädge, poisi targa: mi o kuuekandiline? Mi meil viga mõistatelle - kesu kuuekandiline! Mõistke, mõistke, noore mehe, täädge, täädge, poisi targa: mi o kolmetahiline? Mi meil viga mõistatelle - tater kolmetahiline! Mõistke, mõistke, noore mehe, täädge, täädge, poisi targa: mi o ilus ehte'enna? Mi meil viga mõistatelle - hernes ilus ehte'enna! Mõistke, mõistke, noore mehe, täädge, täädge, poisi targa: mi o musta mantelenna? Mi meil viga mõistatelle - uba musta mantelenna! Mõistke, mõistke, noore mehe, täädge, täädge, poisi targa: mi o lipu-lapuline? Mi meil viga mõistatelle - kapust lipu-lapuline! Mõistke, mõistke, noore mehe, täädge, täädge, poisi targa: mi o kateharuline? Mi meil viga mõistatelle - kaar o kateharuline. Halliste. H, Kase 25a/6 (66). 1868. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST K. MÕISTATUSLAULUD 338. MÕISTATUSLAUL. 19. Vanemb sõsar: "Mõista, mõista, mu sõsar noori, Refr.: üle! kes om nurme nukukene?" Noorem sõsar: "Mis mul viga mõistateli, naber nurme nukukene." "Mõista, mõista, mu sõsar noori, kes om põllu põdrakene?" "Mis mul viga mõistateli, oder põllu põdrakene." "Mõista, mõista, mu sõsar noori, kes om niidu nirgikene?" "Mis mul viga mõistateli, vikat niidu nirgikene." "Mõista, mõista, mu sõsar noori, kes om kääru kärgikene?" "Mis mul viga mõistateli, riha kääru kärgikene. " "Mõista, mõista, mu sõsar noori, kes om kuusiku kuningas?" "Mis mul viga mõistateli, hunt om kuusiku kuningas." "Mõista, mõista, mu sõsar noori, kes om pedaku peremees?" "Mis mul viga mõistateli, rebane pedaku peremees." "Mõista, mõista, mu sõsar noori, kes om haaviku emandike?" "Mis mul viga mõistateli, jänes om haaviku emandike." "Mõista, mõista, mu sõsar noori, kes om nõmme neitsikene?" "Mis mul viga mõistateli, uisk om nõmme neitsikene." Halliste. H III 13, 693/5 (6). 1893. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD A. PÜHAD 344. PÜHADE ÄRASAATMINE. 779 2. Äräp ma pühä õleti, väl'lä saadi värävista. Usse jäive hulvamaie, värävi jäive värisemaie, karjalauda karjumaie. Tulge jälle, pühäkeise, tulge jälle tõista kõrda neile häile aigesile, sügüsille seitsemelle, kevädelle katsemelle! Ärä sina tulla mustalagi - musta tõi pailu mureta. Tule sina viksi valge'elle! Halliste. EÜS XI 295/6 (105). 1915. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD B. SANDID 349. MARDISANDI LAUL. 790 5. Lähematest taludest tulid mehed ühte talusse kokku, ajasid karupidi kasukad selga, nõndasama ka kübara päha, suured habemed suhu ja võtsid suure vitsakimbu kätte. Üks nendest pani koti kaela, kus sees temal kõikesugust vilja oli ja viinapudeli taskusse. Seda kutsuti märdi-isaks. Kui kõik juba olid kokku kogunud, siis hakkasid märdid talust talusse käima. Tulid nad talusse, siis kõbisid esite ukse taga, pärast hakkasid ust raputama ja hüüdsid kõik kui ühest suust: "Tere õhtust! Tere õhtust, taluke! Kas on luba luuri lüüa, äää? Kas pereisa alles elab, äää?" Kui midagi häält või liikumist seestpoolt kuulsid, siis hakkasid tänama: "Aitsima, aitsima, elab, elab! Kullapai pereisa, ütle üks hüva sõna: kas on luba luuri lüüa? Ütle ikka - jaa; jaa on parem kui ei! Kas mäletad, kullapai pereisa, kui me jaanipäeva ajal jää peal valge mära vahetasime, kui ree pää kõksu - ja lubasid mulle kolme tündrid rukki pääle, ütlid: "Tule märdiks!" Kullapai pereisake, nüüd tullin märdiks. Kas on luba luuri lüüa, äää?" Kui luba said, hakkasid laulma: Ammu Märte oodetie, täna Märdi tänna saanu. Kust ne Märdi väl'la tullu? Märdi tullu kaugelt maalta, ümbert maailma ümare, kõrvast kuue kõvere. Alta tullu halli ilma, päälta päeva või punase, keskelt läbi keeru ilma. Läbi soo sipa-sapa, läbi laane lipa-lapa, viis oli vetta meil vahela, kuus oli kurjada jõgeda, seitse halba allikata. Vesi vilenti ehena, muda mudisi perana. Mitu aiakäärakuta, setu jõejõõrakuta. Ojja läits Märdi hobene, likku Märdi linalakka, must jäi kinni moa pääle, linalakk jäi liiva pääle, valge mätaste vahele. Tulli ma suurta sooda mööda, kuuli hundi uluveta, tõbikõrva tön'naveta, laiakäpa laskeveta. Märt tulli, maa müdisi, põllupeenare põrisi, nikert-näkert niitu mööda, mikert-mäkert mättid mööda, kimsa-komsa koltid mööda. Pilliroogu pisti silma, angerpüssi ai söames, sõnajala lõigas sõrme, kasteheina kääni kaala. Sai ma siia saare pääle, siia niidu veere pääle, kuuli siin kuke laulaveta, kuuli siin kana kõõruveta, kuuli siin koera kolkuveta, raudakäppa raksuveta. Tulli ma tulevalule, ai ma halli akenele. Peremees, peremeheke, perenaine, linnukene, a'a Antsu, käse Kaarlit, Ants o armas poisikene, Kaarli kerge kargamaie, aage maha hagatse aia, pild'ke pinditse värati, laske Märdi lämme'esse - Märdi küüne külmeteve, Märdi varba valuteve, Märdi sõrme sõelteve. Peremees, hõbekübare, perenaine, laia rätti, perepoega, poogenpüksi, peretüdar, kuldakeedi, talutüdar, taimekene, talutüdruk, leeduhända, talupoissi, taade laiska, tõuse üles voodiesta, puhka see tuli tubase, lõõtsu lõke põrmatulle, võta pirdu pistusesta, võta halgu ahju päälta, võta lõmmu lõhna alta! Kui ei ole lõmmu lõhna alla, võta tahude talada, võta laest laastukesta! Kui ei ole laen laastukesta, võta roogu räste'esta, käppa õlgi katusesta! Peretüdruk, leeduhända, ole nüüd usin otsimaie, lahe jalga laskemaie. Ole siis viksi, Märt toob viina, säe sääre jooskemaie, lase laia laanta mööda, suple suurta sooda mööda! Ole siis viksi, Märt toob viina, too sa soosta sammelida, mädajärvest mätte'eida, kanna kaika karjamaalta, puhka see tuli tubase, lõõtsu lõke põrmatulle! Peremees, peremeheke, perenaine, linnukene, tõusu üles voode'esta, sine patjade seasta, valge linade vahelta, kirju tekke keske'elta! Tõusu üles tooli pääle, säe sängu veere pääle, a'a akente nõale! Peremees, hõbekübare, a'a sa Antsu, käse Kaarlid, võta nii vära varusta, usse ummisrõngaesta, tõmba usse, tõsta telki - Märt tahab tare ilule, lähempele lämme'ele, parempele paiste'ele. Nende laulusõnade järele sai uks seestpoolt lahti võetud. Märdid tulid tuppa. Isa astus ees ja külvas teri omast kotist põrandale, öeldes: "Märt viskab vilja, Märt kahmab kaara, Märt keenu kesvi, Märt rühmib rügi, Märt liidab linu, Märt heidab hernid! Uba musta, tõine valged, läätsa lipu-lapuline, hernes esiki iluse." Oli vili külvatud, siis hakkasid tervitama. Nad andsid igale, kes aga tuas oli, vitsakimbuga valu ja ütlesid ise sinna juurde: "Tervis, tervis, pai pereisale! Tervis, tervis, pai pereemale! Tervis, tervis, pai perepojale! Tervis, tervis, pai peretütrele! Tervis, tervis, pai pereminial! Tervis, tervis, talupoistele! Tervis, tervis, pai perepiigale! Tervis, tervis, talu taimedele!" Olid kõik korrast läbi tervitatud, siis hakkasid jälle laulma: Kuule, kuule, pai pereisa, märti toob teil kike õnne: Märt viskab sisse viljaõnne, sisse kannab kaaraõnne, uue odra, keenu kesva. Märti toob teil kike õnne: sisse toob sigade õnne, hoovi toob hobeste õnne, kaasikusse karjaõnne, lepikusse lehmaõnne, lauta toob lammaste õnne, Märt toob kallist karjaõnne, armast toob hanide õnne, paiu alt toob partsi õnne, kuhalt tõi ma kukeõnne, kallist tõi kanade õnne. Kik kallas kanuje täisi, kik nurme muneje täisi, õrre täisi hõikajata, parre täisi paukujata. Märti tõi teil kike õnne, puhun tõi teil poiste õnne. Märt on armas keige meelest, Märti mullu oodetie, täna Märdi tänna saanu. Märt tansib kui maa müriseb, kui see põrmatu põriseb. Siin taht tare tantsimista, põrmat taht põrutemista, siin taht liiva litsumista. Kun nii Märdi hüppanesse, sinna hüppab hüva hobene; kun nii Märdi tantsinesse, sinna tansib talli täkku; kun nii Märdi karganesse, sinna kaara kasvanesse; kun nii Märdi keeruteve, sinna kesva keeruteve, sinna herne ekuteve, sinna oa okuteve. Selle ütle ma sinule: perenaine, linnukene, valatage Märdi pääle! Kui o Märdil nina punane, siis viias tüdruk mehele. Valatege Märdi pääle: kui o Märti lustiline, poig toob mini koduse, poig toob memmel minia, poig toob abi andijale. Valatage Märdi pääle: ka Märdi pää kahare, siis kasvab kaara kahare. Valatege Märdi pääle: ka Märdi silma terave, siis kasvav röa teratse; ka o Märdil keeruhänna, siis küll kasvav keeru kesva. La meid kaia, la valate, ka siin petsik peremeesi, hooliku siin otsalise, mahe o majapidaja? Ole'i puudu siin levasta, ole'i puudu siin soolasta; soola aita siin sulave, jahu kotti kopiteve, kesva kirstu köömelteve, tera salve sammelteve. Peretüdar, peenikene, talutüdar, taimekene, talupoissi, taade laiska, talutüdruk, leeduhända, mis teil viga viksid olla! Kui tule kohus teil lävele, rahamaksu või majase - esa ette hõigatesse, velle välja viitanesse! Taga te seisad suure tamme, kõrvas te kõvere kuuse. Mis teil viga viksid olla: tare siin tammine tümiseb, koda koskine kobiseb, aita haavine väriseb. Märdid vaatasid kõik need kohad läbi, nagu allpool laulus ette tuleb. Märt võtt pirdu nüüd pihista, Märt küll hakkab astumaie. Taaritõrre siin tarena. Märti varjusta valati, ka om veeren' vetta täisi, ka om kaanen' kalja täisi? Valatege näidusida, ka om kolle koristedu, tuhk om sõglut sõmeresse? Valatege näidusida, ka o põrsa teil põhuna, suure sea teil sasina, ek o sia sitanegi, põrsa palja põrmatulla? Ek o Eltse elku-lelku, ek o Mari magamütsi? Küll om viksi teie näiu, küll om viksi, Märt toob mune, küll om Tiiu siin tegeve, küll om Anne siin agare, küll om Maie maani targa, küll om põrsa teil põhuna, suure sea teil sasina, küll om ahi halge täisi, küll om kolle koristetu. Küll om viksi, Märt toob mune, küll tuleb hommen kosju'elle, toonamullu toob pudeli, küll siit petan perenaises, taham' me taluminias. La meid kaia, la valate, ka o tüdruk tennu tööda, ka om näiu nännu vaeva, ka o oolin okikesta, oolin oki poolikesta, ka o sõkkun sõkulauda, ka om lõnga lõhna alla, ka om kera kimbunegi, ka om tel'le siin tarena, pika peele põrmatulle? Ka om kangas kammerenna, peenikene peelte pääle, linane ligi lageda? Märt küll tunneb toimekirja, la meid kaia, la valate, ka ta tunneb toimekirja, ka ta loob loogelise, ka koab sisse siidikirja, ka om pääle päevakirja, keskel keeru kullakirja? Küll om viksi teie näiu, küll om viksi, Märt toob viina, Märt tuleb hommen kosju'elle, toonamullu toob pudele. Nõnda laulti siis, kui kõik heaste ja korras leiti olevat, kui midagi halvaste juhtus olema, siis otsiti perepiigad peidust välja, võeti maha, löödi vitsakimbuga jalatallade peale ja laulti sinna juurde: Ketra, ketra, ketra, ketra, ole usin uhtimaie, lahe jalga laskemaie, usin okki veereteme! Märt küll õppab õige'esta: kuule sa pereme' käsku, kuule perenaise käsku, tahtmist tee talulastele! Ära lüvva elku, Eltsekene, ega magade, Maieke, ära minna lastege laudile, Tõnissege tõistre kõlgussesse! Kui tuleb Jaani jahtimaie, kui tuleb Antsu haugulteme, löö sa Jaanil jalgu mööda, Märdil löö sa mälva pääle, Peetrel löö sa põrna pääle, kupute kulmu mõlembil! Lase tüdruk teta tööda, lase näiu näta vaeva! Peremees, peremeheke, kui sa tundsid tunnikesta, arvasid sa Märdi aiga, võtten tulla tuulismaalta, jakku naiste jahvimaala, tennu sa tegu õluta, tennu kannun Märdi kahja, üte kurna kulbinegi, Uulust toonu humalida, Tartu mees panden taaripõhja, Viljandi mees villin vaadi. Üte tennu sa koana, tõista joonu sa toana, kolmas käinu kellerenna, seppa alla, vattu pääle, olut kulda keske'elle. Peremees, peremeheke, perenaine, linnukene, tääsid Märdi tuleveta, Märdi aiga arvaveta, tappen talle toore'esse, väänden kana värski'esse, kuke kuivase lihase, teane teeroase, varbline vahepalase, kanna pääle pipperesse! Perenaine, linnukene, tääsid Märdi tuleveta, arvasid sa Märdi aiga, tennu tegu uuta leiba, tõine tegu tõstakuta, kolmas kesvakaraskida! Perenaine, linnukene, võta võtme vagja otsast, punarihma puusa päälta, sinirihma seina päälta, otsi Märdil ande'eida! Kui sa ei suuda esi minna, sul o katsi tütterida, a'a Anne, käse Kärtu, a'a Anne aidateeda, käse Kärtu kelleresse! Kui sa ei tää, ma juhate: vorst o ahju otsa pääle, võti koan koogu otsan! Perenaine, linnukene, võta nüüd astu aidateeda, kelpi kellerte raduje, härja kink sul kellerenna, lammas lapiti laena, siga servi seina pääle, vinger-vanger vaka pääle. Peremees, peremeheke, perenaine, linnukene, perepoiga, saabassääri, peretüdar, kuldakenga, otsi Märdil ohverida, kae Märdil kakerida! Märt küll hoolib vorstikesta, Märti mõtleb mõugu pääle, nuudsib kukenukikesta. Märti tunneb toorest haisu: siin om tapet suuri härga. Kes küll annab Märdilegi, sel kasvav sea sileve, sel kasvav lehma lihave, lahe villa lambe'ele. Peremees, peremeheke, arute avasti koti, anna viisi vitsulista, tõine viisi vitsutegi, anna kuusi kupulista, tõine kuusi kuputegi, anna sada sangalista, tõine sada sangatagi, anna tuhant tutulista, tõine tuhat tututegi! Märt lääb hobu vaatamaie, linalakka liitamaie, ojja läits otsendi hobene, likku Märdi linalakka, jõkke Märdi jõhvihända. Olge terven, me täname, annid haljasta rahada, poodid poole ruubelida. Nüüd lääm' hobu ostamaie, linalakka liitamaie. Ostan Otilt me hobune, Saarepapilt me sadule. Peremees, hõbekübare, küll siis tulem' kos'suelle, andke siis siia ainu latsi, pange paras töötegija. Pärast seda, kui Märdid oma ande kätte olid saanud, mis taluisa või taluema neile andis, siis laulsid: Aituma, Märdi tänave Märdi andi andamesta, suure mutsu murdemesta, suure hoole otsimesta, pika pätsi pistamesta, laia kaku kandamesta! Märdid hakkavad minema ja laulavad: Mi jätam pereisale? Jätam härja ikke'esse, see jätam pereisale. Mi jätam pereemale? Kümme lehma lüpsikusse, see jätam pereemale. Mi jätam perepojale? Ütese üliilusta, kümme künniruunakesta, jätam me perepojale. Mi jätam peretüterel? Kosja tal tulgu, tõine mingu, ära vassa vahet olgu, sada olgu saadikud lävele, tuhat hobest tubanegi! Tulgu Võnnust võttajata, Tartust tulgu tahtajata, Killingist tulgu kihlajata! Sõrme võiam tal võise, käe nisutaigenesse, see jätam peretütterel. Mi jätam pereminial? Jätam kägu käte pääle, laits tal pillise peose, käsilises käte pääle. Põhku täisi põrse'eida, lauta täisi lambe'eida, kena oinas keske'elle. Pund sai villu puusa päälta, kümme nakla kül'le päälta, sada sarvede vahelta, see jätam pereminiale. Peremees, peremeheke, laske nii Märdi mineme! Kui me tulem tõise kõrra, tõise kõrra see ajage, tõise uuele suvele, siis toom' seemelt siia maale, siis toom' rügi rüpe'enna, siis toom' kaaru kaukaenna, kesvi toome kindaenna. Peremees, peremeheke, tõmba usse, tõsta telki, laske nii Märdi mineme, Märt tahab tõise talule, üle õue usselegi, katusele kolmatele. Kui me tulem tõise kõrra, tõise kõrra see ajage, kik sis õle joosku õluta, vihu joosku virretegi. Oli laul lõpetatud, siis võeti uks lahti ja Märdid hakkasid minema. Minnes ei tohtinud Märdid ise ei ka oma vitsakimbuga kuhugile kinni puudutada, sellepärast et sellest arvati elajatele suurt kahju tulevat. Halliste. H, Kase 52/6 (177). 1868. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD B. SANDID 358. MARDI PALVE. 813 2. Mardil on need pikad palved, pikad palved, suured tähed: A - kui aiateivas, B - kui puuhalg, I - kui inimene, O - kui hobuse pea, E - kui heinakuhi! Halliste. E 69582. 1930. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 403. TULGE KIIGELE, TOOGE MUNE! 910 3. Külatüdruku, sõsare, Narva näiu, noorekese! Tulge meie kiigu pääle, meie hää häl'lü pääle! Tooge kana, tooge muna, tooge hani haudumesta, tooge pardsi paaritside! Halliste. H, Kase 49a (9). 1868. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 403. TULGE KIIGELE, TOOGE MUNE! 911 4. Tulge kiigäle, kirive, Refr.: kiigäle! hällile na õelme, tulge kiikme, külanaese, tooge kana, tooge muna, tooge kana karvupiti, vana vares varvastpiti, tooge harak handapiti, pääsuke päädäpiti, lõokene lõugapiti! Halliste. H II 48, 22 (3). 1893. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 406. KIIGELE EHTIMINE. 918 1. Kuuli külan kiiguteved, üle aia häl'luteved. Joosi joostan, käisi kävvan, joosse aita ma mäele, keset usta kelleresse, kui nii jala's maitsa maada, konsa'i kullasta muruda, varba ei seda vaheta. Joosse aita ehtimaie. Võti valla vaka usse, kisse valla kirstu usse. Võti vakast valge'eida, kisse kirstust kirivisi. Selga ai hamme linatse, pääle rüüdi lõventise, ette lasse laia põlle, kui see esa aidausse; rinda pani suure sõle, kui see kuu taeve'enna; päha pani suure pärja, kui see vihma vikerkaari, kaala pani kaalusida, sõrme pani sõrmusida, kui neid tähti taeve'enna. Lätsi siis küla kiige pääle, küla hää häl'lu pääle, küla kiiku ma kaeme. Kui ma kiiksi - siis kilisi, kui ma heidi - siis helisi. Kumin kuulus Kuramaale, helin heitus Helme'esse. Halliste. H, Kase 47 (1). 1868. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 420. MIS KIIGELT PAISTAB. 957 C 2. Kiigu, kiiku, kauge'elle, kauge'elle, kõrge'elle! Joose, kiiku, jõua, kiiku, joose üle kolme nurme! Üits o nurme, röanurme, tõne nurme, kesvanurme, kolmas nurme, kaaranurme. Kiigu, kiiku, kõrge'elle, üle õrte, pääle parte, üle õrte õunapuise, päälte parte pihlapuise. Pihlapuil oli suure sängu, egan tipun tal teane, egan ladvan laululindu. Kolm oli ubint uibe'enna. Üits oli meela võietu, tõine vahala valatu, kolmas kullal kirjutetu. Mi oli meela võitu - selle anni ma emale; mi oli vahala valatu - selle anni ma esale; mi olli kullal kirjutetu - selle pitsiti peose, selle kääni käisse'esse, selle viisi velle kätte. Halliste. H, Kase 48a (5). 1868. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 425. MAHA HÄRJAD HÄLLI PEALT. 967 3. Nüüd sa pelgad, kiigukene, nüüd sa pelgad minne'enne: nüüd härja häl'lu pääle, viinavaadi vaalumenna, tuhakoti tuulumenna. La meid kaia, la valade, ka nüüd kakkes kiigekabla, ka nüüd lauv' kiigelaua, otsa saave oorisjala? Nüüd lääd tasa, kiigukene, nüüd ei saa päeval Pärnuesse, viiel kuul Viljandisse, kuuel kuul Kuramaale. Kiigukene, häl'lukene, viska sa neida vihaste, tõmba sa neida tõeste, viska härja häl'lu päälta, viinavaadi vaalumesta, tuhakoti tuulumesta, viska sa neida veese, kate kallaku vahele! Halliste. H, Kase 48a/49 (6). 1868. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 445. KIIK KOERTE SÖÖDUD. 1006 Mul on veli kiigu tennu, veli on kiigu kirjutanu, kudunu kukesulista, ajanu hanisulista, kokku panden partsisulist. Kuramaalt tõi kukesulgi, Harjumaalt tõi hanisulgi, Paide'esta partsisulgi, mede maalt mehikusulgi. See kiiku om sealihane, ne kabla - kanamunatse, laua - latikakalasta. Kes tuli meile kiikumaie? Riiast tuli ritteri poega, Paide'esta papi poega, Soomest suure härra poega. Ehen olid hurdad hurmikaela, taga rakku raudalõõga, perana peni punane - sei kiigu sealihasta, sei kabla kanamunesta, laua latikakalasta! Halliste. H III 19, 906/7 (3). 1895. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 447. OMA JA KÜLA KIIK. 1008 Küla kiiku - külma kiiku: keeru kövve, karre kabla - kulut mul kulla peosta, hõõrd mul hõbe pöielesta, kulut mul kupu peosse, visas villi pöielesse! Meil o kodo kolme kiigu: üts o õrsine orunna, tõine parsine pajonna, kolmas kulla kopelin. Meil kiiku sialihasta, lavva laiusta kalusta, kabla sääl kanamunesta, varu vaskitse mõlempi. Küla kiiku - külma kiiku, mede vellel villa kiiku! Küll me kiigum, küll me kitam, küll me häl'lüm, annam au. Küla kiiku - külma kiiku: keeru kövve, karre kabla! Küll o kiigul kiikujata, ole ei kiigul kitajata, häl'lül au andajata. Halliste. H II 5, 48/9 (33) 1883. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 451. KIIK TEHTUD KINNASTEGA. 1022 2. . . . . . . . . . . . . Meie kiigum, ei me kita, meie häl'lum, anna'i au: me tulem lausi laitamaie: see ei ole kiiku kinnitettu, kiigujuure ei kivista. Kiik o tettu kinnastege, varu väänet vammustege. Tõmmas ta meida tõesta, visas ta meida vihaste, raput' meida raske'este. Halliste. H II 5, 166 (3). 1883. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 457. KIRI KIIGE PEAL. 1030 1. Nüüd lääve kirja kiigu pääle, ähnikirja hälli pääle, valge kablade vahele. Las mu kaia, las vaate, las mu kaia alta lavva, kas om siina seda meesta, seda meesta, seda kübarta, seda poolta poisikesta, kes võtab kirja kiigu päälta, ähnikirja hälli päälta, valge kablade vahelta? Kui ei ole, ma'i hooli, kui ei saa, ei ma salli. Mul tuleb meesi muilta mailta, mul tuleb kaasa kauge'elta, peig tuleb Poola piiri päälta, kes toob äiäle hobese, kes toob ämmäle sadula, küül toob hõbekübäre, naol toob raha linika, toob kulda kübäretävve, hõbet särgi hõlmatävve! Halliste. H III 19, 919/20 (11). 1893. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 463. KIIGETSÜKKEL. 1044 7. Lääme külla kiikumaie, Refr.: kiigele, kiigele! üle õrre hõikamaie, selga hame linane, pääle pihta peenikene, ümber pane laia sõpu kui sii esä aidaussi, ette pane laia põlle kui sii velle kirstukaasi, jalga suka suleve, otsa pane kardakenga, rinda pane suure sõle kui sii kuu taeva'enna, kaala helme hereve kui nii tähe taeva'enna, päha pane laia pärja kui sii vihma vikerkaari, selga aa rüüdi linane kui sii päeva paiste'enna. Nüüd lääme külla kiikumaie, üle õrre hõikamaie! Nüüd o kirja kiigu pääle, uaäitsme häl'lu pääle, sinilinti lippamenna, kardakenga kaalumenna. Oh te hullu kiigusseppa, koe tennu näiu kiigu? Tennu siasongermusse, vananaise naarismaile, tüdruku maranemaale. Siin on kivi alla kiigu, sügav hauda, rauda põhja. Johus kul'lus kuksatema, ristikeine rihvatema - ei ole meil velle koduna, ken meil kul'luse kogusi, ristikese maasta riisi. Kiigu, kiigu, kiigukene, kiigu, kiigu kõrge'esse, üle õrre õunapuusse, päälta parre paitsapuisse! Säält me paistam Paide'esse, säält me helgim Helme'esse, säält me kumam Kuramaale. Et me no esigi'i helgi - helgiv me helme hereve; et me no esigi'i kuma - kumave sõle kumere; et me no esigi'i paista - paistav me pale punase. Tulge kiikme, külanaise, valla-või-vanembe naise, kiikme, külakubja naise! Tooge kana, tooge muna, tooge hani haudumesta, tooge pardsi paaritsida! Mine, kiik, mineta, kiiku, mine väl'la väravista, kõnni väl'la kõlgussesta, astu aiakäänapusta! Ette tulev ikupäeva, taga jääve tantsupäeva, tuleb tuki korjamine, saab saadu rookimine. Panem põlve põrendisse, säem sääre saadussegi. Halliste. E 33241/4. 1897. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.3 LAULUMÄNGUD 476. KUNINGAMÄNG. 1068 1. Tütarlapsed istuvad jõuluõhtul ringis õlgade pääl põrmandul ja valitsevad enda seast ühe kuninganna, kes nende keskel seisab. Selle ette lähävad kõik tüdrukud ükshaavalt ja laulavad: Oh kuning, kuningakene! Miks ep mullu meile tulnud, kui käisid käsud järele, viied, kuued viinakruusid, tuhandemad õlletoobid, sadandemad saiakakud? Nüüd tulid halval ajala, kevadella kerge'ella. Siis jooksid jõed õluta, metsa mõlgutas mõduda. Nüüd sa riisud riietesta, päästad pää linnikusta, katkud kaela kandadesta. Nüüd nõuab kuninganna tüdrukute käest järgemööda nende kaelaehted ära ja paneb kõik oma kaela, ja võtab ka kõik nende pärjad ja paneb kõik oma pähä, üteldes: Heida helmed, neitsikene, heida helmed, päästa pärjad, sõled suured rinnastane, keed pikad kaelastane! Viimaks lähävad tüdrukud jälle ükshaaval kuninganna ette ja paluvad oma äravõetud maksusi jälle tagasi, mille juures ka pantisi võetakse ja välja lunastatakse, aga kusjuures kõik laulavad: Oh kuning, kuningakene! Anna kätte kehva kullad, kätte vaesene hõbedad! Ei need ole eide saadud, ei need ole taadi saadud, ei ole peene peiu toodud - need olen saanud sõrmilane, kedrand kedrevarsilane. Halliste. H II 22, 352/3 (1). 1889. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.3 LAULUMÄNGUD 478. NUKUMÄNG. 1075 A. Jaanitule man mängiti isiäränis nukku, mis perämetsel viisil sündüsi: tüdruku käüsive ringi, üittõise käest kinni hoidan, ja laulive, kuna kaits neist ringi keskel nukun ollive ja üte linniku all seisive; ne pidive kik järgi tegeme, mis neid lauldan kästi. Egäkõrd, kui laulu sehen see sõna "kõdara kõrisemaie( ette tulli, sis lasti ringi sehen käe säältkottelt valla, kunnest poisi, ken vällänpool ringi vaatsive, kige kavvempan õllive. Nuku joosksive välla ja kaits poissi neile perrä, kunni kätte saive ja käest kinni hoidan tagasi tõive. Sõnnis, kui nemä joosksive, lauleti ringin iki edesi. Kui nuku juba kähen ollive, sis nakati neid lauluga tagasi kutsme, kunni na tagasi tullive. Sis valitsiti uvve nuku ja mäng nakas uvveste pääle. Ringikäugü man lauleti: Lääme nukku ehtimaie, vaestalasta valmistama, kägu kulda kingitsema! Ehi, nukku, eeri, nukku, ehi neile ehte'eile, mis so emäl enne ollu, vanaemä valmistanu! Pane pääle pardisulgi, liida pääle linnusulgi, metsästä mehikusulgi! Pese silmä, suiu pää, selgä aja hame linane, pääle pihta peenikene, jalga pane suka sulgiese, otsa kingä keerulise, pane ümmer suure sõu, nii kui pooli põdranahka; pane ööle suure öö, nii kui laia tonnivitsa; lase ette laia põlle, nii kui esä aida uksi; rinda pane suure sõle, nii kui kuu taevaessa, heidä kaala helmekõrra, pane pähä laia pärjä, ehi sõrme sõrmuksille, sõrmevahe vallusille! Säädä sääre jooksemaie, labajalga laskemaie, kõdara kõrisemaie! Viska linnik lepä pääle, kaalarätt kadaja pääle, päärätt pedäjä pääle! Joose, nukku, jõvva, nukku, joose poolest Poolamaada, natukene Narvamaada! Ärä, nukku, metsä joose: metsän mõnda murdijada, kivi taga kiskujada, aia taga haavajada. Tule kodu, nukukene, tule ja tunne omada! Jaan so oma, hoia tedä, Jaan so peris, pea tedä! Siin man nimeteve laulja selle mehe nime, ken nuku kätte olli saanu. Halliste. H II 22, 253/6 (18). 1888. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.3 LAULUMÄNGUD 478. NUKUMÄNG. 1076 B. Mede nukk oli noorekene, Refr.: nuku! kui see noore koorekene. Ehi, nukku, eeri, nukku, säe, nukku, sääri, nukku! Ehi neile ehtemille, mis su emä enne ehtin, vanaema valmis tennü! Säe ne sääre sileve, pane ne paela parembe, säe sääri jooksemaie, labaluida laskemaie! Oh nukku, alane, nukku, alane ala õlade, koole, nukk, ära koguni! Nuku emä ärä koolu, nuku esä ärä koolu. Nende sõnade juures kooleb nukk, kes ringi sees on, ära, s. o. laseb maha. Oh, nukku, ülene, nukku, ülene üle õlade! Nuku emä ju eläse, nuku esä ju eläse. Ehi, nukku, eeri, nukku, säe, nukku, sääri, nukku, säe sääri jooksemaie, labaluida laskemaie! Nukk paneb jooksma, teised järele püüdma: Ära, nukku, mõtsa joose, mõtsan mõnda murdijata, taga võsa tahtijata, aia alla haarajata! Halliste. EÜS I 772 (116). 1904.