HALJALA:

1. LÜROEEPILISED LAULUD
A. MÜÜTILISE SISUGA LAULUD
1. LOOMINE.
1.

Üks on õunapuu mäella,
üks on oksa õunapuussa,
iks on õile oksa päälla,
üks on õuna õile päälla.
Sie õuna mõnesugune:
kuu puolt kumerikene,
pääva puolt on punasikene,
Riia puolt on ristiline,
Narva puolt on naastuline,
Harju puolt on aukuline.
Tuli üksi suuri tuuli,
sai üksi sadune ilma,
vieretas õuna vedeje,
ajas õuna allikaie.
Mis sest õunast sündinekse?
Sinikirja linnukene,
sinikirja, siibakirja.
Luogelekse linnukene,
luogelekse, lendelekse,
lendas meie lepikuie,
kukkus meie koppelie,
arvas meie haavikuie,
määras meie männikuie.
Meie koplis kolme põesast:
üks oli sinine põesas,
teine on punane põesas,
kolmas kullakarvaline.
Sinikirja linnukene,
ära puoe sinise põesa,
ära puoe punase põesa,
puoe kullakarvasesse!
Võttas kuldase omaksi,
hõbedaise arma'aksi.
Sinisiiba linnuke
hakkas siis pesa tegema.
Sai siis pesa valmi'eksi,
hakkas siis mune munema.
Sai siis munad munetud,
hakkas puoegi haudumaie.
Said pojad verisulije,
hakkas puoegi pillutama:
ühe pani kuuks Kuuramaale,
teised pani täheks taeva'aie,
kolmas päevaks pääle ilma.

Haljala. Kalevalan toisinnot II. Helsinki 1875, nr. 215.
Vrd. Veske kad., 28.


1. LÜROEEPILISED LAULUD
A. MÜÜTILISE SISUGA LAULUD
8. VENNA OTSIJA.
A 1.

Mul oli kolmi vennikesta,
kolmi oa-ivada,
kaks kui hernekaunakesta.
Ühe mina saadin marjamaale,
teise saadin karjamaale,
kolmanda kala järele.
Vend tuli koju marjamaalta,
teine venda karjamaalta,
ei tuld koju kala järelta.
Ottin sole rinna'asta,
lehe laia kaendelasta,
panin sole soudemaie,
lehe laia lendamaie:
"Soua, solge, lenna, lehte!"
Solgi soudis tükki teeda,
tükki teeda, palju maada.
Tuli vasta kuukene.
Teretelin kuukesta:
"Tere, kuu, sa kume kübar!
Nägid minu vennikesta
joe päälla joudemasta,
mere päälla soudemasta,
ligi linna laskemasta
luise lootsiku seessa,
puise purje keske'ella,
aeru kuldane käässa,
hobedane piidalauda?"
Kuu see moistis, kohe kostis:
"Ei mina näinud, tütar vaene,
ei mina näinud vennikesta
joe päälla joudemasta,
mere päälla soudemasta,
ligi linna laskemasta."
Läksin kodu kurva meeli,
kurva meeli, leina keeli,
ei old venda koduna,
ei old oues oa-ivada.
Ottin sole rinna'asta,
lehe laia kaindelasta,
panin sole soudemaie:
lehe laia lendamaie:
"Soua, solge, lenna, lehte!"
Solge soudis tükki teeda,
tükki teeda, palju maada,
tuli vastu päävakene.
Teretelin päävakesta:
"Tere, päike kuldapärga!
Nägid minu vennikesta
joe päälla joudemasta,
mere päälla soudemasta,
ligi linna laskemasta
luise lootsiku seessa,
puise purju keske'ella,
aeru kuldane käässa,
hobedane piidalauda?"
Pääv see moistis, kohe kostis:
"Ei mina näinud, tütar vaene,
ei mina näinud vennikesta
joe päälla joudemasta,
mere päälla soudemasta,
linna ligi laskemasta."
Läksin kodu kurva meeli,
kurva meeli, leina keeli,
ei old venda koduna,
ei old oues oa-ivada.
Ottin sole rinna'asta,
lehe laia kaindelasta,
panin sole soudemaie,
lehe laia lendamaie:
"Soua, solge, lenna, lehte!"
Solge soudis tükki teeda,
tükki teeda, palju maada,
tuli vastu tähekene.
Teretelin tähekesta:
"Tere, tähte täisi meesi!
Nägid minu vennikesta
joe päälla joudemasta,
mere päälla soudemasta,
linna ligi laskemasta?"
Täht see moistis, kohe kostis:
"Küll mina nägin, tütar vaene,
küll mina nägin vennikesta:
vesi voitis, kallas kautis,
vesi voitis vennikesta,
meri hullu uputeles;
kübar keerlend küla alla,
pärg on tousnud pääle vetta.
Koju mene kurva meeli,
kurva meeli, leina keeli,
soida siis randade rajale,
seel sa leiad vennikesta
rannapaasi raiumasta,
merekivi viskamasta,
rannapaasi raipemaida,
merekivi kindlamaida."
Läksin kodu nuttadessa,
haladessa alla oue.
Küsiteles hella eite,
küsiteles tarka taati:
"Mis sa nutad, noori neidu?"
"Miks ei nutta, eidekene,
miks ei nutta, taadikene,
vesi voitis vennikesta,
vesi voitis, kallas kautes,
meri hullu uputeles."
Siis ma nutsin, et ma norksin,
kuu ma nutsin venna kuube,
pääva nutsin venna pärga,
eluaja vennikesta.

Haljala. H I 5, 29 (51). 1892-94.


1. LÜROEEPILISED LAULUD
A. MÜÜTILISE SISUGA LAULUD
8. VENNA OTSIJA.
C 1.

Kuulsin kiigel kiikumaie,
aluslaual lauletama.
Mina aga otsin vennikesta:
otsin mered, otsin metsad,
otsin otsani kirikud,
kabelite keske'elta.
Uuest ütlen ümber jälle,
taas laulan tagasi jälle,
uuest uusile salmile,
paremalle lauludelle:
ei saand merest, ei saand metsast,
ei saand otsani kirikust,
kabelite keske'elta.

Haljala. E 14787 (14). 1895.


1. LÜROEEPILISED LAULUD
B. KOSJAFANTAASIAD, LAULUD NAISETÕMBAMISEST, KOSIMISEST, ABIELUST
19. RISTITUD METS.

Kudres, Kadres, kuu sulane,
Midres, Madres, maa sulane,
Pille tütarde pidaja,
Anne laste armastaja,
Kaie laste kaelastaja,
Maie tütarde magaja;
magasid salu siessa,
meie metsa keske'ella.
Siis hakkas salu häbima,
meie metsa kuivamaie.
Otsitie ristijaida,
ristijaida, kastejaida,
salu pika piirajaida,
lehe laia leikajaida.
Toodi papid Paide'esta,
kösterid üle kiriku.
Ristitie meie metsa,
ristitie, kastetie
ühiksella oinastella,
ühe lamba poegadella.
Ei saand salu sinama,
meie metsa lehtendama,
rohi ei maasta tõusemaie,
käud ei sisse kukkumaie.
Ristitie meie metsa,
ristitie, kastetie
ühiksella sõnnidella,
ühe lehma poegadella.
Ei saand salu sinama,
meie metsa lehtendama,
rohi ei maasta tõusemaie,
käud ei sisse kukkumaie.
Ristitie meie metsa,
ristitie, kastetie
ühiksella poissidella,
ühe naise poegadella.
Siis saadi salu sinama,
meie metsa lehtendama,
rohi maasta tõusemaie,
käud sisse kukkumaie.

Haljala. H II 38, 131 (6). 1892.


1. LÜROEEPILISED LAULUD
B. KOSJAFANTAASIAD, LAULUD NAISETÕMBAMISEST, KOSIMISEST, ABIELUST
25. TÜTARDE TAPJA.
1.

Venda soitis kosjatieda,
ajas neiu asja tieda.
Tuli kosjasta kojuje,
pani kübara lauale,
kindad kübara pääle,
sormed suela pohja pääle,
ise pääle ikkemaie.
Küsitele hella eite:
"Mis sina nutad, puega noori,
mis sina nutad ja halatsed?"
"Miks ei nuta, eidekene!
Ei tule neiud minule,
puna-ei-polled puegadelle.
Eidel palju tüttarida,
palju pauatahtujaida,
kutrukse kulutajaida.
Vii sina tüttared vedeje,
kanna halvad allikaie,
mustadpääd muda siseje,
Marid marjamättä'äie,
Leenud liivakäntä'äie!"
Eit oli hullu uskumaie,
noder nou vottemaie.
Eit vei tüttared vedeje,
kandas halvad allikaie,
mustadpääd muda siseje,
Marid marjamättä'äie,
Leenud liivakäntä'äie.
Siis toodi ilu minia
ja siis aine pojanaine.
Eit toi kangaspuud tubaje,
loimelongad laua pääle:
"Kua kangast, ilu minia,
kua kangast, lua kangast!"
Mini varsti vasta kostis:
"Sedaks minda siia toodi,
teie kangaida kuduma,
louendida loksutama,
paberida paugutama!
Mind on toodud istumaie,
istumaie, astumaie;
sammumaie saunatieda,
astumaie aidatieda,
kondima koja vaheta;
peiu pääda otsimaie,
valget särki vaalimaie!"
Pandi siis kangas kangaspuile -
siis kudus ilu minia
ja siis aine pojanaine:
üksi vaaksa ja kaksi pääva,
küünar kümmenä nädala,
seina seitseme suveda.
Kangas suitsuje sureksi,
palavaie pakastele.
Kangas minda palveleksi:
"Viige mind värava tahaje,
kandke karjatie rajale!
Sääl mind karjatsed kuavad,
tiekäijad teevad käävi,
tuletoojad tuisutavad,
vietoojad veeretavad!"
Eit läks nuttades juele,
halades läks allikalle;
eit loi vitsala vedeje,
aiateibal allikaie:
"Touske, tüttared, viesta,
touske, halvad, allikasta,
Marid marjamättä'ästä,
Leenud liivakäntä'ästä;
touske mu kangasta kuduma,
louendida loksutama,
paberida paugutama!"
Varsti vastas vanemb tütar:
napsatele nuaremb tütar:
"Eks kua ilu minia
ja siis aine pojanaine!
Egat sa minu emane,
ei minu armas haudujane,
ei minu kallis kasvataja!
Meri mind süetand, meri mind jootand,
meri mind mihele pannud,
särg on särgid kirjutannud,
lohi leikand louendida,
vesi on meida veeretannud,
juekallas kasvatannud!"

Haljala. H II 9, 731/4 (1). 1890.


1. LÜROEEPILISED LAULUD
C. LAULUD IGAPÄEVASEST ELUST JA TÖÖST
33. LAEVAPUU.
1.

Sõidin teeda tipilista,
teeda tipi-täpilista;
tuli vastu noori kuuske.
"Tere, tere, noori kuuske!
Kas siit saab aga purjepuida,
purjepuida, laevalaudu?"
"Ei siit saa aga purjepuida,
purjepuida, laevalaudu!"
Sõitsin teeda, sõitsin maada,
sõitsin teeda triibulista;
tuli vasta männimetsa.
"Tere, tere, männimetsa!
Kas siit saab aga purjepuida,
purjepuida, laevalaudu?"
"Jah, siit saab aga purjepuida,
purjepuida, laevalaudu,
vee peale veerejaida,
ligi linna liugujaida!"
Sai siis laeva valmijaksi.
Pandi vanad sõudemaie.
Vanad sõudsid, ei nad jõudand,
vanad sõudsid, pead vabisid.
Pandi noored sõudemaie.
Noored sõudsid, purjed jõudsid.
Jõua nüüd sinna linna alla,
kust saab poiste portisida,
naiste tanunarmasida,
tütarte sinekivida.
Lukku löödi linna uksed,
pulgale poeveravad;
poodi jäivad poiste pordid,
alevisse neiu asjad,
saksa karpi jäid kalevid.

Haljala. H II 46, 315/6 (18). 1894.1. LÜROEEPILISED LAULUD
C. LAULUD IGAPÄEVASEST ELUST JA TÖÖST
41. PÕLL PÕRMUNE.
B 1.

Kuulin kiigel kiigutama,
küla alla hõisatama.
Ei peasnud mina minema,
kui panin vanad magama -
siis sain sala minema.
Viskin uksile õluta,
sagarile saadin vetta -
siis sain sala minema.
Jooksin siis joostelana,
käisin siis käistelana,
sain senna, sädeme senna.
Seal oli palju poissisida,
enam noorida mehida -
viskid kurni koppelissa.
Kurn oli kullatud eessa,
kaigas karratud käessa.
Viskid põrmu põlle peale,
tahma tanude peale,
udu ummiskingadele,
sitta siidisukkadele.
Mina nuttades kojoje,
küssin küülta künada,
äialt hääda kattelada,
ämmalt seepi meevahasta,
nault kuldesta kurikad.
Ei annud küdi künada,
äi ei heada kattelada,
ämm ei seepi meevahasta.
Küdi vei küna külaje,
äi vei katla kelderie.
Mina aga lippasin linata
ja siis tantsisin tanuta,
lõin leeri lõuendita.
Äi hakkas häbenemaie
ja küdi kõnelemaie,
nadu haavikust naeremaie.
Küdi tõi küna külasta,
äi tõi katla kelderista,
ämm tõi seepi meevahasta,
nadu kirstusta kurika.

Haljala. E 36298/300 (9). 1898.


1. LÜROEEPILISED LAULUD
C. LAULUD IGAPÄEVASEST ELUST JA TÖÖST
45. NEIU PÕLD.
1.

Läksin vennalt maada saama,
sula maada, süödimaada,
raasukese raadikuda.
Venda hakkas haugutama:
"Mis tieb neiu niidumaaga,
pold tieb pollekandijalle?
Lina - sie on neiu niitu,
poll on iessa neiu poldu."
Minu hella vennikene
andis maada hauguteles,
andis maada atratäie,
jättis härja jäljetäie,
kuhu ma sineta külvan,
kuhu pillan pipparaida,
kuhu tatterad tasutan
Lähen homme katsumaie:
sine oli kasvand seitse sülda,
pippar mu enese pika,
tatterad aiatasased.
Siis lään sepale Viruje:
"Viru sepp, minu vennikene,
Harju sepp, minu armas venda!
Miska ma sineta leikan,
miska piiran pipparaida,
miska tatterad tasutan?"
Seppa hakkas siis küsima:
"Kas tuled minu pojale?"
Mina kuulin, vasta kostin:
"Süsised on sepalapsed,
tahmased tagujalapsed!"

Haljala. EÜS X 1480/1 (32). 1913.2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST
A. LAULA, SUUKENE
58. ÕHTUL ILUS LAULDA.
1.

Nüüd ilus vilulla veerda,
armas hallalla konelda,
kaunis laulda kaste'ella:
vilu veeretab sonuda,
kaste kannab häälekesta.
Vilu veeb sonad Viruje,
kaste hääle kauge'elle.
Vilu veeb sonad Viruje,
halla veeb Alutahaje
Viru naiste veeretada,
Harju naiste arvatada,
Järve tütarde jagada.
Viru naised veeretavad,
Harju naised arvatavad,
Järve tütred jagavad
minu vaevatse sonuda,
lapse halva laulusida,
pardipoja palvesida.

Haljala. H I 5, 17 (12). 1892-94.


2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST
B. KUST LAULUD SAADUD
59. KUST LAULUD SAADUD.
B. Pulmades laulikuks saanud.
1.

Üeldi mind lugude lukku,
soimati mind sanade salve,
üeldi obis olema,
käima koolikamberissa!
Ei ole obissa olnud,
käinud koolikamberissa,
loetaja laua eessa,
kirjatundija toassa.
Kui mina tahan, johatan paigad,
kus mina laulud lahutin,
kus mina säädasin sanuda,
panin kokku palve'eida:
küla alla kündadessa,
arulla äästadessa,
metsas heina niitadessa,
nummel marju noppidessa,
laanes loogu ottadessa -
sääl mina säädasin sanuda,
lahutin mina laulusida,
panin kokku palvesida.
Mul käis isa mones pulmas,
ema saajassa sajassa,
tuhanessa jootudessa,
kandis minda kaasa'assa,
pidas pollepauladessa,
hoidis kuueholmadessa,
söötis söödike kibussa,
jootis joodike kahassa:
sest sai laulike minusta,
pillipuhuja poegadesta,
laululööja tütarista.

Haljala. H I 5, 14 (2). 1892-94.


2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST
C. LAULU VÕIM
66. KÜLA JÄÄB KUULAMA.
1.

Küll mul laulu, kui ma laulan,
küll mul viisi, kui ma viitsin,
kui ma hakkan luulemaie,
luulemaie, laulemaie -
siis jääb küla kuulemaie.
Ei siis saa küla magada:
küla kündejad pollalta,
küla orjad heinamaalta,
küla lapsed loune'elta
jäävad minda vaatemaie,
kikkis kõrvul kuulemaie,
noored naised nõtkumaie,
vanad naised vaatemaie,
talutütred tantsimaie,
saunanaised sörkimaie.

Haljala. H III 2, 121 (5). 1889.


2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST
C. LAULU VÕIM
76. IMELIK LAULIK.
2.

Laulan ma ligi külada,
ligi linnada sinista,
ligi linnada punasta,
vasta merda valge'emba.
Kuulavad kuningapojad,
hobemoegad mottelevad:
"Oi seda kuldasta käguda,
hobedasta laululindu!
Kust tuli siie kukkumaie,
heinamaale helkimaie?
Kukkub meie koppelissa,
helgib alla heinamaalla!"
Küla mind luuleb luige'esta,
rahvas arvab hane'esta,
oma kaasa kallimasta.

Haljala. H I 5, 18 (17). 1894.


2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST
C. LAULU VÕIM
77. NEIU LAUL TEOLT TULLES.

Laulame ligi külada,
alla aedade kajame.
Kuulavad küla käliksed,
vaatavad valla naised,
mehed harjale ajavad,
naised sannale sajavad,
poisid taputeiba'aie,
motlid pulmad puutumaie,
sajad suured peetamaie,
maailma ilu tulemaie.
Ma tulin, tetreke, teulta,
abivaimulta, hanine,
karjakorralta, kanene,
moisa sigu söötemasta,
moisa karja kaitsemasta,
hobusida hoidemasta.

Haljala. H I 5, 16 (7). 1892.

2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST
D. PALJU SÕNU
78. PALJU SÕNU.
A 2.

Küla kuuleb, et mina lõpen,
ise arvan, et vast hakkan;
koju jättin kotitäie,
maha mina mattin matitäie.
Kaasa ottin karbitäie
enese südame pääle.
Regi jäi taga tulemaie,
regi on lugusi täisi,
pakkud täisi palve'eida.
Regi laulab riia keeli,
reetallad tartu keeli,
reepakud paide keeli,
sebavitsad selja keeli,
reekaustad karula keeli,
regi ise hiiu keeli.

Haljala. H I 5, 17 (11). 1892-94.


2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST
E. HEA JA HALB HÄÄL
83. HEA HÄÄL.
A 1.

Oi minu hääde häälekesta,
kumedada kurgukesta,
lahedada laulukesta!
Ära see petab pillihääled,
ära saksa sarvehääled,
ära kandeled kautab!
Härjad saan mina häälelanna
kellukaelad keelelanna,
lehmalaugud laululanna.

Haljala. H I 5, 15 (3). 1894.


2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST
F. ÜKSI JA KOOS LAULMAS
93. POLE LAULJAT.
5.

Küll on põllulla punada,
küll on väljalla vägeda,
heinamaal helekäsida,
nurmes noorida mehida,
nurmes noori noorikuida.
Ei ole välja laulijaida,
heinamaa helistajaida,
põllumaa põrutajaida,
nurme kulla kukkujaida!
Väljalaulijad väsined,
nurmekukkujad kuluned,
heinalööjad hingastanne.
Kui ep ma hani aluti,
luetele, luigekene,
tee häälta, tedrekene -
siis on välja laulamata,
heinamaa helistamata,
põllumaa põrutamata,
nurme kulla kukkumata.

Haljala. H IV 1, 53 (8). 1888.


2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST
F. ÜKSI JA KOOS LAULMAS
96. LAULAN LAPSEST.

Egat mina laula linnukesta,
egat mina kuku kullatsista.
Mina laulan lapsukesta,
kirjapihta peenikesta:
pärgan pää ja solgen rinda,
kellel õlgan kuldajuuksed,
seljas seelik kammellaadi,
jalgas sukad siniviirul,
kättes kiilad kalmukindad.

Haljala. H III 2, 353 (11). 1891.


2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST
F. ÜKSI JA KOOS LAULMAS
98. ÜHTELAULMINE.
2.

Ühte lähvad meie hääled,
meie hääled, meie meeled,
ühte sünnivad südamed,
ühte laulud laugenevad,
niigu oleks toonud üksi eite,
üksi eite, üksi taati,
üksi hauduja harinud,
üksi kandija kasinud,
üksi naine näinud vaeva,
ühel piimal meid pietud,
ühel võil meid võerutatud,
ühel kakul kasvatatud,
ühel leival lepitatud.
Sestap, sestap, vennikene,
sestap, sestap, õekene,
sestap on vähe vaheta,
et on toonud teine eite,
teine eite, teine taati,
teine hauduja harinud,
teine kandija kasinud,
teine naine näinud vaeva,
teisel piimal meid pietud,
teisel võil meid võerutatud,
teisel kakul kasvatatud,
teisel leival lepitatud.

Haljala. H II 9, 828/9 (108). 1890.


2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST
F. ÜKSI JA KOOS LAULMAS
99. VÕIDULAULMINE.
A. Laulan üle merede.
1.

Ei ma laula teie vasta
ega teie mieste vasta.
Ma laulan üle mereda,
üle mere mieste vasta,
üle saare saksa vasta,
Kuuramaa kuninga vasta,
Hiiumaa isanda vasta,
taha Narva naiste vasta,
Poolamaa poiste vasta.
Minu isa Hiiumaala,
minu ema Hiiumaala.
Isa Hiiumaa isanda,
ema Hiiumaa emanda,
vend Kuuramaa kuningas,
õde Rootsi kiedekaela.

Haljala. H II 9, 231 (1). 1889.


2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST
H. LAULIK JA LAUL
116. ARG LAULIK.
A 4.

Küll laulaksin, kui tohiksin laulda,
veereksin, kui tohiksin veerda!
Ei tohi tõeste laulda,
häält ei hästi kuulutata.
Kardan koju kuulemaie,
eide ette helpimaie,
taadil taha kamberie.
Sääl pannakse sõnad tähele,
tuua hommiku edeje,
ripsitasse, rapsitasse,
ripsitasse riieteie,
rapsitasse raamatuie,
pistetakse piibelie,
pannakse paberi pääle.
Tuua hommiku edeje
siu söömata südame pääle,
pesemata kätte pääle,
uniste voete pääle.
Siis on ainel haleda,
siis on kullal meeled kurvad
ja pardil paha südame:
pesemata kääd on mustad,
söömata süda vesine.

Haljala. H IV 1, 143 (83). 1888.


2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST
H. LAULIK JA LAUL
118. LAULIKUL POLNUD KEELAJAT.
3.

Ärge mind pahasta pange,
ärge vottage vihasta,
et mina, lapsi, laulan palju,
palju, hulluke, pajatan.
Ei ole hullul keelajaida,
keelajaida, käskijaida,
rumala ravitsejaida.
Kesse keelab külasta hullu,
toreleb talutuasta,
vaigisteleb vainiulta?
Uba keelab hullukese,
taba keelab tallekese,
vitsavarbu vaeselapse.
Uba ütleb: "Ulgu, ulgu!"
Taba ütleb: "Tantsi, tantsi!"
Vitsavarbu: "Vaeselapsi!"

Haljala. H I 5, 17/8 (14). 1892-94.


2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST
I. MURELIK LAULIK
127. SUU LAULAB, SÜDA MURETSEB.
1.

Suu laulab, süda muretseb,
silmad vetta veeretavad,
kulmud vetta kukutavad,
paled laineta lasevad,
Ma laulan nutule nõuksi,
haledusele aviksi.

Haljala. H I 2, 686 (12). 1889.


2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST
I. MURELIK LAULIK
128. LAULAB NUTUST.

Kes minu kuuleb luulemaie,
luulemaie, laulemaie,
see minu luuleb lusti polve,
arvab mul aja ilusa.
Laulan mina ikkule ilusta,
haledusele avista,
südamelle roemusasta.
Ikkul ma ia kulutan,
haledusel viidan aega,
nutul noore polvekese:
üksite iga kulukse,
molemitel meneb aega,
kahevorra kumbijagi.

Haljala. H I 5, 18 (16). 1892-94.


3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST
A. PÄEV, PÄIKE JA KUU
143. PALAV.
2.

Tule, tule, tuulekene,
tule, tuulehingekene,
lehi, looja leilikene,
vii pardilta palavad,
vii linnulta liiga sooja,
hanelt aiva soojukesta!
Nüüd mina jookseksin jõgeje,
mere meele vavvedelle,
aru külma allikasse.
Jõest mina saaksin juuaksani,
allikast janu ajada,
kaevust keelta kastatella.

Haljala. H III 23, 71/2. 1895.


3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST
B. VIHM, VESI, UDU
154. EI OLE VIHMAST VIGA.
2.

Mis on vihmasta vigada,
mis on märjasta mädada,
mis on kahju kaste'esta?
Ei mina vihmalla idane
ega märjalla mädane
ega kasva kaste'ella.
Vili vihmalla idaneb,
rohi märjalla mädaneb,
oras kasvab kaste'ella.
Vihma tooneb meile vil'la,
sadu tooneb meile saia,
kaste kasvatab orasta.

Haljala. H II 9, 830 (110). 1890.


3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST
B. VIHM, VESI, UDU
159. ILM UDUNE.
A. Ilm upub udusse.
1.

Oh jumal, jumalukene,
selita, selita ilma!
Selita segane ilma,
puhu ilma puhta'asta,
kasi ilma kaste'esta,
ruogi ilma rooste'este!
Ilma upukse udusse,
taevas tahmaje vajukse,
rahvas raua rooste'eie.

Haljala. H I 5, 57 (123). 1892-94.


3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST
D. KÜLM, TALV, LUMI
174. VARAJANE KÜLM.
2.

Jo hakkab lumi lubama,
jo hakkab vilu vedama,
hakkab halle hangutama,
kaste külma kargutama.
Ei ole aega hallel tulla,
ei luba lumel sadada.
Meil on leikus leikamata,
vili kokku korjamata.
Las saab leikus leigatud,
vili kokku korjatud,
vihud väljalta veetud,
hakid ahju paiste'elle -
siis on aega hallel käia
ja luba lumel sadada,
kastel külmal kargutada.

Haljala. H II 9, 308 (23). 1890.


3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST
F. METS, PUUD
187. SÕIDAKSIN SÕÕRUMÄELE.
4.

Oleks mul omal hobune,
pisikene punasikene,
linalaka laugukene -
soidaksin Tonismääle,
Tonismääle allikalle,
Tonis kaevu kalda pääle;
sääl mina sööksin sostarida,
paugutaksin pähkalida,
tooksin toomingad kojuje
laste nälgaste närida,
noorta naiste lusti lüia,
perepoja paugutada.

Haljala. H I 5, 54 (107). 1892-94.


3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST
G. LINNUD
230. VARBLANE TEISTE TÜLIKS.

Oh mina vaine värbulaine,
sinisiibe linnukene!
Mis mina tulin seie maale
muie lindude muresta,
teiste lindude tülista.
Harakast mina ottin naise,
soovarekse tüttaresta.
Oh mina vaine värbulaine,
sinisiibe pääsukene!
Mis mina tulin seie maale
muie lindude muresta,
teiste lindude tülista.
Harakas mind haugutele,
vana vares vandeleksi:
soovarekse, maavarekse,
soovarekse tütareksi!

Haljala. H I 5, 53 (103). 1892-94.


3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST
G. LINNUD
234. LÕUNAL LEPIKUS, ÕHTUL KATLAS.
1.

Oh mina vaene värbelane,
sinisiiba peasukene,
homiku meres ujusin,
lõuna lõõrin lepikussa,
ohta keesin kattelassa.
Sealt sain sakste laua peale,
isanda ilutubaje,
ämanda elumajaje,
neitsi kroonikamberie.

Haljala. H III 2, 47 (6). 1889.


3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST
G. LINNUD
245. KOLM KOTKAST.
1.

Virumaad on vilja täisi,
Harjumaad haguda täisi,
meie maad mägida täisi,
mäed on täisa männikuida,
männikud käbida täisa,
käbid on täisa kotka'aida:
üks on kotkas kuldatiiba,
teine on hõbedatiiba,
kolmas vana vaskitiiba.
Mis on kotkas kuldatiiba -
sie on noorte mieste tiiba,
mis on kotkas hõbedatiiba -
sie on noorte neitsikeste,
mis on vana vaskitiiba -
sie on vana naiste tiiba.

Haljala. H II 9, 234 (11). 1889.


3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST
I. LOOMAD
271. HIIRE PULM.
6.

Hingu, hingu, hiirekene,
kangu, kangu, kassikene,
tütar viiakse mehele
nirgi noorema pojale.
Mis seal pulmas söödaneksi?
Kerbu kül'led, sääse sääred,
hobupea padaje pandi,
saba sanga sõlmitie!

Haljala. E 6937 (4). 1893.


3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST
I. LOOMAD
281. KALAJÕGI.
1.

Kuuske kasvis Kuuramaale
ja kaske Harju karjamaale,
leppa linna uulitsalle
ja tamme Tartu teerajalla.
Ühte jooksid nende juured,
ühte kasvid nende kannud,
ühte oksad õigenevad,
ühte ladvad langenevad.
Jõgi jookseb juure alta,
jõe kallas kannu alta.
Seal jões kalad kavalad,
siiad suured, seljad mustad,
hauvid pitkad, pead jämedad,
lõhed laiad, laugud otsas.

Haljala. H II 9, 424 (21). 1889.


3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST
J. TALUPOJA LOOMAD
292. OMA JA KÜLA KOERAD.
1.

Kas onvad kodused kuerad,
vai on palgatud külasta?
Kui onvad kodused kuerad -
andke neile haugutusta,
tooge torreloputusta!
Kui onvad külatsed kuerad -
andke neile ahjuharki,
tooge neile tooverpuuda,
kandke neile kaevukouku!

Haljala. H II 9, 780 (52). 1890.


4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST
4.1 TÄHTPÄEVAD
B. SANDID
361. KADRISANDI LAUL.
817
1.

Laske Katrid tuppa tulla,
Katri tuleb, Katri tuisub,
Katri läheb, Katri läigib;
Katril kaskine hobune,
regi lepane tagaje,
reepakud paatsapuised.
Laske Katrid tuppa tulla,
Katri tulnud kauge'elta,
tulnud alta halli ilma,
korvast kuuda kumerada,
päälta päikesta punasta,
keskelt läbi keeru ilma,
hobedaista orta mööda,
kullasta korenda mööda.
Mis nägin kuuda tegemaie?
Kuu tegi kuldaronga'aida.
Mis nägin päikest tegemaie?
Päev tegi kuldapenningida.
Mis nägin tähti tegemaie?
Tähed lõivad täringida!
Tuhat nägime tullessana,
sada siie saadanessa.
Tee oli pikka tullessana,
laan oli laia käiessana.
Sada oli vetta vahe'ella,
kuus oli kurjada jogeda,
seitse halba allikada.
Teel oli mitu hirmutusta,
raiundikkus raputusta:
tedre teella hirmuteli,
halli lindu haavikussa,
musta lindu männikussa,
motus metsa keske'ella.
Hobu oli erku hüppamaie,
hüppamaie, kargamaie:
viskas Katri vitsikuie,
ajas Katri allikaie,
tegi märjaks Katri kuue,
Katri kauni kasuka.
Pereeite, eidekene,
perenaine, naisukene,
touse üles voodiesta,
voodiesta, sängiesta,
säe sängi ääre pääle,
touse üles tooli pääle,
lase Katrid tuppa tulla!
Katri küüned küüsitavad,
Katri käed külmetavad,
Katri varbad valutavad.
Pereeite, eidekene,
perenaine, naisukene,
touse üles voodiesta,
voodiesta, sängiesta,
puhu tuli tubaje,
leetsu lokke louka'eie!
Kui pole peergu parsiella -
ota kildu künniksesta;
ei ole kildu künniksessa -
ota seinast sambelida;
ei ole seinas sambelida -
tomma tohtu tua laesta;
ei ole tohtu tua laessa -
ota roogu räästa'asta;
ei ole roogu räästa'assa -
siis too soosta suuri kuuske,
mädajärvelt suuri mändi!
Pista toodud polemaie,
siis saab tuli tubaje.
Peremees, peremehike,
perenaine, naisukene,
tomma lahti ukse telgi,
päästa lahti peidupulka,
uksi ummisronga'asta!
Lase Katrid tuppa tulla,
Katri küüned küüsitavad,
Katri käed külmetavad,
Katri varbad valutavad!
Lase Katrid tuppa tulla -
Katri viskab vilja onne,
oue viskab hooste onne,
lauta viskab lamba onne,
kingib kirju karja onne.
Katri tuleb tantsimaie,
joulu jalgu säädimaie.
Tuba see tahab tantsimista,
liiv see tahab litsumista,
pormand tahab porutamista!
Tantsi tasa, Katrikene,
et ei liiva maast ei liigu
ega pormu maast ei poru!
Liiv heidab liniku pääle,
pormu heidab polle pääle,
udu uue kuue pääle.
Pormu rikub pollekirja,
udu rikub uue kuue,
liiv see rikub linikukirja.
Perenaine, naisukene,
katsu Katril ande'eida:
kesse Katril andi annab,
pikk sel lina pollu pääle,
kuprad otsa kuhjakaupa,
kiudu kui siidi sileda!
Kes ei Katril anna andi,
linad sel likku mädanegu,
aia taha hallitagu!
Perenaine, naisukene,
pereeite, eidekene,
katsu Katril ande'eida!
Katri ei hooli ossi'ista
ega motle maugu pääle;
Katri tahab takkusida,
Katri vingub villasida,
nuuksub lina nuustakaida!
Aituma andemasta,
olge terved, me täname!
Saagu sul sead siginema,
saagu lambad lagunema,
viie vorra kandku villa,
pikka lina kandku pollud!
Aituma andemasta,
suurel hoolel otsimasta,
villavakka vaatemasta,
linanuusti liigutamast!
Mis jätame peremehele?
Koppelisse kolmi härga;
üks on küüti, teine lauku,
kolmas pea pugala.
Küüt aga künnab, selga notkub,
laugu sarved laialiste,
pugala pea väriseb.
Mis jätame perenaisel?
Kümme lehma lüpsijaida,
lauta täisi lamba'aida,
pohku täisi porsa'aida!
Mis jätame perepojale?
Perepojale kolmi hoosta,
üks on siidije siutu,
teine niinije niutu,
kolmas pandud pandelaie.
Mis on siutu siidi'eie,
see on suuri kiriku ruuna;
mis on niutu niini'eie,
see on teu tugev hobune;
mis on pandud pandelaie,
see on uhke soidutäkku.
Mis jätame peretütrele?
Lauta täisi lamba'aida,
kena oinas keske'elle!
Puud saab villu puusa päälta,
tuhat naela turja päälta,
kümme naela kül'le päälta,
sada sarvede vahelta.
Perenaine, naisukene,
pereeite, eidekene,
lase need Katrid menema!
Tomba lahti ukse telgi,
päästa lahti peidupulka,
uksi ummisronga'asta!
Perenaine, naisukene,
lase Katrid menemaie:
Katrid tahtvad teise talu,
teise talu, uude oue,
alle katust kolmandada.

Haljala. H I 5, 78/80 (217). 1894.


4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST
4.1 TÄHTPÄEVAD
D. VASTLAD
371. EI VASTEL TOASSA SEISA.
844
4.

Vistelikku, vastelikku,
ei vistel toassa veere,
vistel veereb vainu'ella
kübarassa, kinda'assa,
sadulassa, saapa'assa,
oma õmmeldud linassa.
Liugu-laugu laskejalla,
linad pikad liugujalla,
takud tagatõukajalle,
tutrad toas istujalle!
Nii valgeks minu lina
kui see lumi liumäela,
nii pikaks minu lina
kui see liuteekene!
Kes ei tule liugu laskemaie,
sel linad liguje jäägu,
aia ääre hallitagu,
seina ääre seenetagu,
koera sitta kolletagu!

Haljala. E 57654 (8). 1926.


4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST
4.2 KIIK JA KIIKUJAD
403. TULGE KIIGELE, TOOGE MUNE!
912
5.

Tulge kiigele, külanaised,
tooge munad, tooge kanad,
tooge linnud lestasjalad,
tooge pardid paelakaelad,
tooge haudujad harakad,
tooge kured kudruskaelad!
Mina kuulin, vasta kostin:
"Ei ole muneda tuua,
ei ole kanuda tuua.
Kanad jäid koju munele,
aganikku haudumaie,
pennile pesi tegema!"

Haljala. H II 9, 212/3 (12). 1889.


4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST
4.2 KIIK JA KIIKUJAD
404. POLE MUNE KIIGELE TUUA.
914
2.

Kiigesepad, hellad vennad,
ärge mult mune küsige!
Mul on tige äiakene,
mul on tige ämmakene:
ämm viis munad, kull viis kanad,
kull viis kanad kuusikuie,
ämm viis munad ahju ette.

Haljala. H II 9, 722/3 (103). 1888.


4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST
4.2 KIIK JA KIIKUJAD
415. KIIGEL KARTLIK.
939
1.

Oh minu kurjad kiigutajad,
oh minu õelad hoelutajad!
Ärge kurjast kiigutage,
vihaseste vieretage,
oelaste hoelutage:
ma olen kuri kukkumaie,
ladus maha langemaie -
kukub külgeni kivije,
palgeni paerausse.
Mul pole venda kiige alla,
õe last ei alla laua,
venna last ei laua alla,
kes tuoks patjad kiige alle,
lauks linad alle laua.
Võeras mies on kiige alla,
võeras laps on alla laua -
sie tuob kivid kiige alle,
laub paed alle laua.
Kukun külleli kivile,
palgeni paerausse.
Mul jääb kolmi nuttemaie:
isa jääb ilma tüttareta,
vend jääb sukanoelujata,
ema jääb lehmalüpsijata.

Haljala. EÜS X 1612/3 (170). 1913.


4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST
4.2 KIIK JA KIIKUJAD
416. LASKE KIIGELT MAHA.
942
1.

Laske maha, ma paluksin,
kui ei lase - ei palugi!
Külap kiigun homikuni,
laulan laia valge'eni.
Tuleb eite hüüdemaie:
"Tule, tüttar, lüpsa lehma,
tule, kana, saada karja,
veereta vesi tubaje!"

Haljala. E 36303/4 (13). 1898.


4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST
4.2 KIIK JA KIIKUJAD
417. ILUS NEIU KIIGEL.
944
1.

Kies, kiike kõrge'elle,
kõrge'elle, kauge'elle!
Mina paistin kauge'elle.
Kui ep ma isegi paista -
paistab peas punane pärga,
lehib sõlge rinnassana,
särab sõrmus sõrmessana,
teine teisessa käässa,
kolmas kulla pähkelassa,
neljas vaski varbu'essa.

Haljala. EKS 4°5, 116 (19).


4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST
4.2 KIIK JA KIIKUJAD
420. MIS KIIGELT PAISTAB.
959
D.

Kees, kiike, korge'elle,
korge'elle, kauge'elle!
Mis mina nägin korge'elta,
korge'elta, kauge'elta?
Üks oli ounapuu mäella;
üks oli oksa ounapuussa;
üks oli oile oksa päälla,
üks oli ouna oile päälla -
seegi mitmekarvaline:
kuu poolt kumedikene,
päiva poolt punasikene,
ilma poolt ilusikene,
Riia poolt oli ristiline,
Narva poolt oli nastuline,
Viru poolt oli viiruline,
Rootsi poolt oli roosiline,
päältpoolt kullakarvaline,
seestpoolt siiru-viiruline.
Tuli üksi suuri tuuli,
tuli üksi sadune ilma,
veeretas ouna vedeje,
ajas ouna allikaie.
Külatütared, oeksed,
külapoisid, pooled vennad,
pange selga seitse särki,
kaelaje kaheksa rätti,
selga seitse seelikut!
Lähme ouna otsimaie!
Otsitie, leietie,
ouna lohki leigetie,
seemejed seesta leietie -
seemed maha maetie.
Siis sest kasvis suuri saari,
suuri saari, harva oksa,
igas oksas on orava,
igas tipus on tihane,
igas latvas laululindu.

Haljala. H I 5, 69/70 (173). 1892-94.


4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST
4.2 KIIK JA KIIKUJAD
426. KES KIIKUJATEST UHKEM.
968

Kiigetäis on tüdrukuida,
siin on hulgas uhke'eida,
siin on vastas valge'eida,
siin on korvas korgemaida,
siin on vahel vaesilapsi,
siin on hulgas orjalapsi.
Kes on hulgast uhke'embi?
Anna hulgast uhke'embi,
Mai vastas valge'embi,
Hilda korvas korgemaida,
Maarja vahel vaenelapsi,
Liena hulgas orjalapsi.

Haljala. EÜS X 1585 (136). 1913.


4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST
4.2 KIIK JA KIIKUJAD
429. KINGITUSED KIIGESEPALE JA KIIGUTAJALE.
978
B 2.

Mis mina kingin kiigesepal,
annan aisaraiujalle?
Küla alta külvirinda,
mäe alta pika pollu -
see mina kingin kiigesepal,
annan aisaraiujalle,
puu pika ühendajalle!

Haljala. H I 5, 70 (175). 1894.


4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST
4.2 KIIK JA KIIKUJAD
434. KIIK KIUNUB KIIKUJAID.
988

Õekesed, hellakesed,
lähme aga kiike katsumaie!
Miks aga kiunub meie kiike,
miks aga ägab meie hääli?
Kiike aga kiunub kiikujaida,
hääli häida sõudejaida!
Las tuleb külast kümme meesta,
üle tänava üheksa -
säält saab kiigel kiikujaida,
hääli häida sõudejaida.

Haljala. E 14785 (10). 1895.


4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST
4.2 KIIK JA KIIKUJAD
438. KIIK KATSUMATA.
994

Juba lehib lehte puussa,
lehte puussa, rohtu maassa,
haljendab arulla heina.
Meil on kiige katsumatta,
kiigevõlle võidematta,
tõked tõrva kastamatta!

Haljala. EÜS X 1670 (244). 1919.


4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST
4.2 KIIK JA KIIKUJAD
440. KIIGE OTSIMINE.
998
1.

Otsisin mina kiigekesta:
ära mina otsin Oiu metsa,
ära mina tallan talleheina.
Kust mina leian kiigekesta?
Selja küla kuuskisalust,
Karepa kadaneeme päälta -
säält mina leisin kiigekese.

Haljala. H I 5, 70 (177). 1889.


4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST
4.2 KIIK JA KIIKUJAD
462. KIIGEAJA MÄLESTUS.
1037

Juba sest on ammu aega,
ammu aega, tüki teeda,
kui me viimaks kiikusime,
ühel laual laulasime,
ühe toome-oile päälla,
sarapuu südame päälla,
kahe kaseladva päälla.
Juba toom on heitand oile,
jo kask on kautand karva,
sarapuu lehed saristand,
vaher valge'ed varistand.

Haljala. H II 38, 184/5 (22). 1892.


4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST
4.3 LAULUMÄNGUD
471. HOBUSEMÄNG.
1058
1.

Udu Reinu poisikene,
kas nägid minu hoosta
udusella hommikulla,
sadusella pääva'alla;
udusella hulkumaie,
sadusella sõitemaie?
Mis karva sinu hobune?
Hommiku orakse karva,
pääva ajal pääsu karva,
loune ajal lohede karva.
Sitikas läks läbi külade,
läbi uute uulitsate,
läbi tallatud tänava.
Tegi pilla menne'essa,
toise pilla tulle'essa:
kuhja heinuda kulutas,
salve kaeru kahandas,
vaadi viina ta vähendas.
Katsu aeda, hallikene:
kas olneb hagune aeda,
vitsust väänetud värave
vai on tehtud tütterista,
ema lapsesta lautud.
Tähendus: see, kes ringi sees, hakkas nüüd välja kippuma; need, kes ringis olivad, peavad üksteise kätest kinni ja hüüdvad ikka: sukk, sukk, ja vilistavad, nagu hoost kutsutakse. Nüüd korraga pääseb nenda nimetud hobune ringist välja ja lükkab teise asemelle, kes jälle hobuseks jääb, ja mäng hakkab uueste pääle.

Haljala. H III 2, 197/9 (1). 1890.


4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST
4.3 LAULUMÄNGUD
478. NUKUMÄNG.
1077
C.

Nukkekene, kukkekene,
nukke liivalinnukene,
nukke turvatuuvikene,
nukke väljavärvukene!
Nukke kutsuti külasse,
üle välja võõrisille.
Ei ole aega nukel menna:
nukel kangas kangaspuila,
pien on piirdade vahele,
linane ligi lageda.
Tule koju, nukkekene,
tule koju kutsumata,
üle välja hüidemata,
ilma saani sõitemata,
hobuse lähetamata!
Nukke otseti oassa,
nukke nisu nopimassa.
Nukk tõi põllel poiste süia,
kamalus kau närida.
Viska põllest poiste süia,
kamalust kau närida!
Pese piada, nukkekene,
pese piad mereviela,
käed kullerkupudella,
jalad jaanililledella!
Nukke, helmida helista,
nukke, pauguda parista,
katsu kaelakiesisida!
Vea vöö, nukkekene,
vea vöö kindelaksi,
säe sääreksi kõvaksi,
kinnidelle kingapaelad!
Hüppa, nukke, karga, nukke,
taas, nukke, vaheta vaipa,
anna mulle halli vaipa,
kingi mulle kirju tekki!
Esimises jaus, kus naisterahvas ringi sies on, kutsutakse teda lindude nimedega külasse võerisille. Nukk seletab, et ei ole aega menna, sest "nukel kangas kangaspuila" jne., aga läheb viimaks ommetigi ringist välja. Teises jaus kutsutakse juba nukke koju ("tule koju, nukkekene" jne.). Pühade ajas, kui pahn toas olnud, siis on ikke enamiste ringmängusid mängitud. Kui nüid kolmandas jaus lauletakse, et "nukke otseti oassa" jne., siis olnud nukk pahna pial maas ning võtnud sialt õlgi põlle täis, mida ta siis ringi keskel olles kamalust kaudelle ja poistelle närida viskanud. Neljandas jaus kästakse nukil piad mereviega pessa. Kes olnud hästi vigurimies, pannud kamalutega aina "üle pia ja kaela". Kuuendas jaus annab nukk halli vaiba ning kirju teki ühe teisele ja siega algab mäng "uuest ja paremast".

Haljala. H II 9, 242/3 (27). 1889.