23. KAEVUL KOSIJA. 1. Nägin neido kasvavada, pärgapea ülenevada, linatukka tousevada. Siis hakkan hoosta hoidemaie, süsimusta söötemaie, kõrvida kosutamaie. Peo seest ma pistsin heinad, kamalul ma kandsin kaerad, vaagnul ma vee vedasin ilma eide teädematta, ilma taadi teädematta, vanemate vaatamatta. Sai siis neidu kasvatetud, sai siis halli armastetud, kõrvikene kosutetud: siis ajasin rakke'esse, panin paadi pandelasse, ruuna rublatükki'esse, ajasin äia ukse ette: "Tere, tere, äiakene, tere, tere, ämmakene, kas teie neidu koduje?" Äia kohe kosteleksi: "Ei ole neiut koduje; neidu kaevul karja jootmas." Andsin hallile vägeda, kõrvile kova lihada; süsimustale südanda. Siis ajasin neiu järele. Vinnas vetta, neitsikene, vinnas vetta veiste juua, kallas kõige karja juua! Viks oli vinna, kõrk oli kooku, veel viksim veevedaja, kõrgim koogu koigutaja! "Anna mu hobuse juua, anna halli haisutada, kõrvi kurgu kaste'eksi, musta mokkade vahele!" Neidu vasta kosteleksi: "Ma'p anna hobuse juua, sa oled kuri kosilane." "Neitsikene noorukene, ma pole kuri kosilane; ma olen vaene teedekäija, teedekäija, maademõõtja, raharaamatu vedaja, saksa asjade ajaja." "Sest sa oled kosilane, et su koljud kirjutetud." "Veel'ap kodu väike venda, kes mu koljud kirjutanud." "Sest sa oled kosilane, et su hobu soetud." "Veel'ap mul vana isagi, kes mu hobu soeksi." "Kes tegi kirjad kinnastesse?" "Veel'ap mul väike õdegi, kes tegi kirjad kinnastesse." "Kes tegi kuube kuldatoime?" "Veel'ap mul vana emagi, kes tegi kuube kuldatoime." Siis ribasin neiu regeje, aasin vankeri vahele. Neidu kuri kiljatama, mina valmis vaigistama. "Ära jõla, peiukene!" "Ei ma jõla, neiukene! Ohjad jõhvised jõlavad, nahkapäitsed laskvad nalja, ratsutimed naeratavad." H. Neus, Ehstnische Volkslieder II. Tallinn 1851, lk. 262/4 (81). 2. Kui mina Koksis kosjas käisi, mul tilkus tinane soani, valkus vaskepea hobune, kukkus looka kuldaküini, lõo minul laulis looga peala, teine teise aisa peala, varbelind oli varrusisa, kägi mul kukkus saani korjus. Siis läksin läbi külade, läikides läbi tänate, laksus laudine külaje, paukus paasine tänava, mees oli peal kui peelelaasi. Külaneidised vaatsid: tuhat oli toa eesa, tuhat toa tagaje, sada oli sauna nurga peala, egaüks see ütelikku: "Oleks see minu omada, piiretpea minu pidada!" Vanad naised vandusida: "Joosku su hobe ojase, küliti külakajuse!" Sõitsin sõnna õuedese, kust mina kulda kuulasin, oma kaasa otsisin. Küsisin koja sulasilt: "Kas teie neidised koduje?" Kostsid koja sulased: "Ei ole neidised koduje. Neidised külakajula hõbepeekerid pesemas, kuldavaagenid vaalimas." Lõin siis ohjula hobosta, linakeeli lepukesta, kanepila kõigutele. Siis sõitsin külakajule. "Tere, tere, neidu noored, antke mo hoole juua! Ma ole vaene teedekäija, teedekäija, maademarsja, saksa asjade ajaja, papi raamatu taluja." Neiud mõistsid, kostsid vastu: "Sa pole vaene teedekäija, teedekäija, maademarsja, saksa asjade ajaja, papi raamatu taluja - sa oled koerus kosilane." Tegin siis ämbelid ägamaie, kajukooku koogamaie, riivasin neiu reele, sain aga neiu saani sisse. Kui sõitsin neiu kojuse, kohkusid koea sulased, kohkusid neiu kolmi venda. Läksid joostes aida juurde, üks võttis püssi pütastagi, teine ammu aidastagi, kolmas noole nurgastagi. Pidid laskma pereväida, oskasid oma sõsara, lassid oma sõsse sõrmisese, õe aga kuue hõlmusise. Siis viisin kui koolja kojuje, külma käpa kamberise. Seda es tohi viia isa ede, isa ede, ema ede. Viisin ta vilu kamberise, sõnna ma söötsin, sõnna jootsin, sõnna ma sõnad kõnelsi. Pöide. H II 35, 501/4 (307). 1892. 3. Tahtsi ma rutust Ruhja minnä, tahtsi pakilt Paide'esse, ruturaamat mul käe'en, pakipapere peo'on. Näi mina näiu mõskevet, oja veeren uhtavet, vee veeren virutevet: kurik kuldine käe'en, kaits olli hõbetõlvakest, tõisege an'ds tõise oori, luu järgi liksa-loksa! Voti mia pähä kurja meele: ai ma halli manuje, ai ma kõrvi kõruje, linalaka ma ligi. Lätsi sõs näiu tereteme: "Tere, näiu, siidisukka, siidisukka, kuldakengä! Anna vett hobese juua, anna hallil haisutele, anna mustal muusutele, linalakal liimitsele!" Näiu kuuli, kosti jälle: "Veli, hella vellekene! Hall ei juu aruvetta, must ei juu muavetta, linalakk ei liivavetta. Sõida mu esä koduje, sõida mu emä koduje, sääl om kolmi allikuta: üits sääl vetta, tõine metta, kolmas mõõlap ju mõduda. Söö esi, sööda hobene, juu esi, jooda hobene!" Ma küll kuuli, kosti jälle: "Jole mul aiga sinna sõita, sinna sõita, sinna minnä. Ma ta'ass rutust Ruhja minnä, ma ta'ass pakilt Paide'esse: näe, ruturaamat mul käe'en, pakipapere peo'on!" Näiu kuuli, kosti jälle: "Veli, hella vellekene! Saa sa'i rutult Ruhja minnä, saa sa'i pakilt Paide'esse, sa olet kuhalt kosiline, arvalt näiu asjuline: kos'upiitska sul peo'on, kos'upiiri piitsa pääl; kos'ukinda sul käe'en, kos'ukirja kinde'el; kos'ukübär sul pähä'än, kos'ukupp kübäre pääl; kos'uhame sellänegi, kos'u-armi hamme'en." Karksi. H I 2, 137/8 (3). 1888. 24. MÜÜDUD NEIU. 1. Kaua käisin karjassani, kaua karja kaitsemassa, jumi jäi mul puie peale, puna pajupõõsa peale, ilu aruheina peale, vägi jäi mul välja peale, kangus kurja karjamaale. Aasin härjad arule, keerasin karja kesale. Kes tuli härgi võttemaie? Vend tuli härgi võttemaie ike kullane õlala, rahe raudane käässa, jutad kullakarvalised. Mina vennalta küsima: "Mis mürin isa toassa, mis maru ema majassa? Mis seal kodu tehta'akse?" Venda kuulis, vasta kostis: "Mis seal, mis seal, mo õeke, sinda kodu müidanessa, armust ära andanessa." "Vennakene noorukene, kas must külla küsitakse ja must palju pakutakse?" Venda mõistis, kohe kostis: "Oh õde murumadala, taputilka tillukene, sõsar silmasuurukene, küll sust külla küsitakse, küll sust palju pakutakse: tuhat tünderid nisuda, sada vakka rukkiaida, isal' härjad ikke'essa, emal' lehmad lüpsikulle, vennale sõahobune, sõsaralle sõlgi suuri, miniale pikki põlle, kälile kingad käbedad." Mina mõistsin, vastu kostsin: "Saagu, saagu, ma sajatan, saagu, saagu, taadikene, kui lääd väljale kündema, härjad vakku sul vajugu, teine teisele kääle! See oled minusta saanud! Saagu, saagu, eidekene, kui lääd lehma lüpsemaie, nisa vetta, teine verda, kolmas piimada punasta, neljas võida valge'eda! See oled minusta saanud! Vennakene noorukene, kui lääd sõtta sõitemaie, hobu sul alla hallitagu, sadul selga sammeldagu, ise peale päivitagu, kübar pähä külmetagu! See oled minusta saanud! Õekene hellakene, kui lääd leiba kastemaie, sulagu sul suuri sõlgi, põlegu sul pikka põlle! See oled minusta saanud! Kälikene, käukene, kui lääd karja saatemaie, kingakannad katkenegu, kinganinad kadunegu, kingapaelad pakatagu! See oled minusta saanud!" Ambla. E 14569/70. 1895. 2. Täna me pead peseme, homme me kiriku lähme. Pädakasta hüüab peigu, kadakasta kannusjalga: "Neitsikene, neitsikene, juba su minule müüdi!" "Kes minu sinule müüs?" "Isa müüs, ema tõotas, vennad kaksi tegid kauba, õed kätte õiendasid." "Palju sa minusta panid?" "Isale panin paari härgi, emale annin lüpsilehma, õele annin sõle suure, naole annin lehe laia." "Mis mina isale soovin? Isa lääb põldu kündemaie: härjad jo vagu vaogu, ise jo vao vahele! Ema lääb lehma lüpsemaie: nisa vetta, tõine verda, kolmas piima valge'et, neljas võida ruugeda! Mis mina vennale soovin? Vend lääb sõtta sõitamaie; hobu alla hallitagu, ise pääle päävetagu, kübar päha kolletagu, saapad jalga sammeldagu! Mis mina õele soovin? Õde lääb karja saatemaie: sõlge kukkugu kuluje, sinna see ära kadugu, karjalapsed leidanegu, mitte kätte andanegu! Mis mina naole soovin? Nadu hakkab ahju küttamaie: lehte liede liugenegu, sinna ära sulagu!" Viru-Nigula. H II 34, 379 (132). 1892. 25. TÜTARDE TAPJA. 1. Venda soitis kosjatieda, ajas neiu asja tieda. Tuli kosjasta kojuje, pani kübara lauale, kindad kübara pääle, sormed suela pohja pääle, ise pääle ikkemaie. Küsitele hella eite: "Mis sina nutad, puega noori, mis sina nutad ja halatsed?" "Miks ei nuta, eidekene! Ei tule neiud minule, puna-ei-polled puegadelle. Eidel palju tüttarida, palju pauatahtujaida, kutrukse kulutajaida. Vii sina tüttared vedeje, kanna halvad allikaie, mustadpääd muda siseje, Marid marjamättä'äie, Leenud liivakäntä'äie!" Eit oli hullu uskumaie, noder nou vottemaie. Eit vei tüttared vedeje, kandas halvad allikaie, mustadpääd muda siseje, Marid marjamättä'äie, Leenud liivakäntä'äie. Siis toodi ilu minia ja siis aine pojanaine. Eit toi kangaspuud tubaje, loimelongad laua pääle: "Kua kangast, ilu minia, kua kangast, lua kangast!" Mini varsti vasta kostis: "Sedaks minda siia toodi, teie kangaida kuduma, louendida loksutama, paberida paugutama! Mind on toodud istumaie, istumaie, astumaie; sammumaie saunatieda, astumaie aidatieda, kondima koja vaheta; peiu pääda otsimaie, valget särki vaalimaie!" Pandi siis kangas kangaspuile - siis kudus ilu minia ja siis aine pojanaine: üksi vaaksa ja kaksi pääva, küünar kümmenä nädala, seina seitseme suveda. Kangas suitsuje sureksi, palavaie pakastele. Kangas minda palveleksi: "Viige mind värava tahaje, kandke karjatie rajale! Sääl mind karjatsed kuavad, tiekäijad teevad käävi, tuletoojad tuisutavad, vietoojad veeretavad!" Eit läks nuttades juele, halades läks allikalle; eit loi vitsala vedeje, aiateibal allikaie: "Touske, tüttared, viesta, touske, halvad, allikasta, Marid marjamättä'ästä, Leenud liivakäntä'ästä; touske mu kangasta kuduma, louendida loksutama, paberida paugutama!" Varsti vastas vanemb tütar: napsatele nuaremb tütar: "Eks kua ilu minia ja siis aine pojanaine! Egat sa minu emane, ei minu armas haudujane, ei minu kallis kasvataja! Meri mind süetand, meri mind jootand, meri mind mihele pannud, särg on särgid kirjutannud, lohi leikand louendida, vesi on meida veeretannud, juekallas kasvatannud!" Haljala. H II 9, 731/4 (1). 1890. 2. Poeg läks naista kosjamaie. Poeg tuli kosjasta kojuje, eit aga pojalta küsima: "Kas tuleb naene sinule või tuleb mini minule?" Poeg aga mõistis, kostis vastu: "Ei tule naene minule ega tule mini sinule! Sul o palju tütterida, kirjusuka kiskujada, valgesuka vaatajada!" Eit oli hullu uskumaie: hakkas lapsi lautama, pani tütred põlle sisse, ühe viis tedres tee ääre, teise pani pausse pardisse, kolmanda räägus rukkiesse, nel'landa laskis lainetesse. Poeg tõi mini koduje. Mini istus tooli peal, suure siidisohva peal: imetab ilusikesta, kasvatab kasinukesta, maa peale maalikesta, taeva alla tasasukesta. Eit läks riidast puida tooma - puuriit lõi rinna pihta. Part hakkas pausse karjuma: "Kus so kuldane minia, hõbedane pojanaene?" Eit aga mõistis, vastu kostis: "Istub tuas tooli peal, suure siidisohva peal: imetab ilusikesta, kasvatab kasinukesta, maa peale maalikesta, taeva alla tasasukesta!" Eit aga käis teeda kauda. Teder aga rääkis tee ääres: "Kus so kuldane minia, hõbedane pojanaine?" Eit aga mõistis, kostis vastu: "Istub toas tooli peal, suure siidisohva peal: imetab ilusikesta, kasvatab kasinukesta, maa peale maalikesta, taeva alla tasasukesta!" Eit läks rukkid lõikamaie. Rääk aga rääkis rukki sees: "Kus so kuldane minia, hõbedane pojanaine?" Eit aga mõistis, kostis vasta: "Istub tuas tooli peal, suure siidisohva peal: imetab ilusikesta, kasvatab kasinukesta, maa peale maalikesta, taeva alla tasasukesta." Eit läks merest vetta tooma - laine laksutas meresse. Eit läks siga söötemaie - siga salvas sõrmeotsad. Eit läks lehmä lüpsemaie - lehm lõi jala lüpsikusse. Eit läks kukke söötemaie - kukk aga raius kannustega. Siis hakkas hale tulema, silmad vetta veeretama. Eit läks lapsi korjamaie: pardi sai kätte pausta, tedre kätte tee äärest, räägu kätte rukkiesta, sai aga kokku kolmi tükki, nel'las jäi laksma lainetesse. Karuse. H II 2, 223/5 (330). 1889. 3. Jaanikene saanisseppa, hakkas ta saani tegema: nädaliks ta needis naela, päevaks ta peatas pulga, kuuks ta tegi kodara. Sai selle saani valmieksi, valmieksi, valgedeksi. Viis siis saani toa ette, kirjukorja koja ette emmelt hobust ette saama, taadilt ju pätsu paluda. Emm andis häida riidieda, taat ju pätsu parasa. Läks läbi neidiste külade: tilkus tal tinane saani, kukkus looka kuldaküisi, valkus vaskepea hobune, ise ta peal kui peelelaasi. Neiud siis varjult vaatamassa: tuhat neidu toa eessa, sada neidu sauna eessa, kümme neidu köögi eessa, pisiksed pinude pealta, vähiksed värate vahelta, suured uude uste suilta. Neiud siis hilju ütelikku: "Oleks see meesi meie käesi! Seal on meesta, seal on meelta, seal on meesta minda hoida, minda hoida, hoosta hoida, seal on kätta kannu kanda, seal on sörmi raha lugeda. See oleks neiu meele pärast!" Sai ta senna peresse, kus oli nöu kosja minna. Kes oli öues vasta vötmas? Emm oli öues vasta vötmas. Emm siis hilju ütelikku: "Vöeras mees meie öuessa, vöeras mees, vöeras hobune. Ei seda meest saa tuttavaksi, tuttavaksi, tuntavaksi. Saand see mees siis tuba tulnud, siis saab meesta tuttavaksi, tuttavaksi, tuntavaksi." Jaan hakkas emmelta küsima: "Anna oma tüdar minule, ma annan lepu sinule!" Emm aga hilju ütelikku: "Ei ma anna tüdart sinule! Teil on palju tütterida, kirjusuka kiskujaida. Aaga emm tütred hänna sisse, pöimiga nad pölle sisse: ühe viiga tedreks teede ääre, teise pardiks pajupöesa, kolmanda rääguks rugisse, neljanda laia lainetesse, viienda viigu vedeje - siis annan tütre sinule!" Jaan läks nuttessa koose. Emm hakkas Jaanilta küsima: "Mis sa nutad, mis sa nörgud, ekid oma hellikut südanta, nörgud oma nörku möttieida? Miks es tule tüdruk sinule?" Jaan siis hilju ütelikku: "Oh minu kulla emmekene, sest es tule tüdruk minule: sul on palju tütterida, kirjusuka kiskujaida. Aa oma tütred hänna sisse, pöimi oma tütred pölle sisse: üks vii tedreks teede ääre, teine vii pardiks pajupöesa, kolmas rääguks rugisse, neljas lase laia lainetesse, viies vii vedeje - siis tuleb tüdruk minule!" Emm oli hullu uskuma ja oli lolli lootema, nöder nöule heitema, käbe käsku täitema: aas oma tütred hänna sisse, pöimis oma tütred pölle sisse: ühe viis tedreks teede ääre, teise pardiks pajupöesa, kolmanda rääguks rugisse, neljanda laia lainetesse, viienda viis vedeje. Kui tuli karja saadi aega, emm läks karja saatema. Kostis tetre tee ääres: "Emm läheb karja saatema - kus sinu kuldine minia, höbedane pojanaine?" Emm aga hilju ütelikku: "Kuldine istub koduje, istub toassa tooli peala, imetab seda hiljukesta, kasvatab seda kaunikesta, maa aga peale maalikesta, taeva alla taimekesta!" Tuli siis heinaniidu aega, emm läks heina niitema. Kostis parti pajupöesast: "Emm läheb heina niitema - kus sinu kuldine minia, höbedane pojanaine?" Emm aga hilju ütelikku: "Kuldine istub koduje, istub toassa tooli peala, imetab seda hiljukesta, kasvatab seda kaunikesta, maa aga peale maalikesta, taeva alla taimekesta." Tuli siis rugileigu aega, emm läks rugi leikama. Kostis siis rääku rugista: "Emm läheb rugi leikama - kus su kuldine minia, höbedane pojanaine?" Emm siis hilju ütelikku: "Kuldine istub koduje, istub toassa tooli peala, imetab seda hiljukesta, kasvatab seda kaunikesta, maa aga peale maalikesta, taeva alla taimekesta." Tuli siis armas laupa öhta, emm läks koose putru keetma ja läks merest vetta tooma. Kostsid siiad, kostsid säinad: "Emm tuleb merelt vetta viima - kus su kuldine minia, höbedane pojanaine?" Emm siis hilju ütelikku: "Kuldine istub koduje, istub toassa tooli peala, imetab seda hiljukesta, kasvatab seda kaunikesta, maa aga peale maalikesta, taeva alla taimekesta. Tulge nüüd, mu kurvad, kuusikusta ja tulge, halvad, haavikusta!" Pöide. H II 18, 183/8 (8). 1888. 4. Emakene, ennekene, olid poigade ihassa, miniaida tahtamaie. Vihassid viita tütarda, hoidsid ühteainust poiga. Saadid külla kos'suella, saadid välja ta väisse. Tuli kodu kurba meeli, kurba meeli, es kõnela, seis ta leinal, ei ta's lausu. Kesse tuli kurba küsimaie? Ema tuli kurba küsimaie: "Mis sa kurdad, kurvaline, seisad, liiga leinaline?" "Emakene, ennekene, sellep kurdan, kurvaline, seisan, liiga leinaline: et see naine mul es tule, et see mini sul es saa, et sul pailu tüterida, ema rinna riisujaida, esa raha raiskajaida. Vii tüterid vesile, kanna nad küla kaiusse: Ann vii alla allikase, Mari maale lätte'esse, Kaie vii küla kaiusse, Eltse vii Emajõesse, Leena vii linaleusse! Siis tuleb naine minule, siis saab mini sinule!" Paras, paras ennekene, paras, paras, tarvis, tarvis! Elled kuu, elled kaksi - juba veersid vete teeda, astsid allika radasi. Hõbehõlpu, kuldakonksu, raudapangi, vaskivitsa - nee oli kurja kaalumaie, vasta mäge vaalumaie. Enne's too vetta toobilani, kanna es vetta kannulani, nüid tood vetta tooberilla, kannad kate paarilani. Mini sul padjul magasi, õlekõrdela kõneli, linnusulil liiguteli, hanisulil haiguteli. Poiga laulab laua pääla, kaksi kätta kannu pääla, viisi sõrmi vitsa pääla. Ema võtt hõiku õunapuusta: "Tule väl'la, Annekene, tule alta allikasta, Mari maalt lätte'esta, Leenake linaleusta, Eltseke Emajõesta, Kaieke küla kaiusta! Tulge vetta veeretama, tulge kangasta kuduma! Mini teeb leiva mesitse, veli toob mõdu mõõdulise, mina teil kua kindajada, mina teil aja hammeidad, via viievitsulisi!" "Emakene ennekene, enne sööme meremudada, salvame rannaroogusida, enne kui leiba mesista, enne kui mõdu mõõdulista. Kiiss meil kuab kindaida, havi ajab hammeida, lutsu viab loogelista. Paras, paras, ennekene, paras, paras, tarvis, tarvis! Me es taha tapumaada, niru es niidumaada! Andan põldu põlle laiu, kaaramaad kasuka laiu, nurme nuku räti laiu, kus oles kündan köömenida, kus oles siputand sineda, me oles õnnela elanud, aitand kallist emakesta!" Viljandi. H II 26, 117/8 (1). 1888.