413. KULLAD KIIKUMAS. 937 Kiigesepad, hellad vennad, me tuleme teie kiigeleni, ärge te võtke vihakse, ärge te pange pahakse! Kiigesepad, hellad vennad, ärge meid kurjast kiigutage, õelaste õõtsutage, vihaste veeretage! Siin pole kurji kiikumassa, õelaid ei õõtsumassa, vihaseid ei veeremassa - siin on kullad kiikumassa, hõbedased õõtsumassa, vaskevirved veeremassa. Kiigesepad, hellad vennad! Palamuse. E 46667 (2). 1909. 414. HAUD KIIGE ALL. 938 O mu kulla kiigutaja, hõbehella häl'lutaja - ära visaku vihaste ega tõmmaku tõeste! Siin on hauda alla häl'lu, sügav hauda, rauda põhja, ühessä sülda sügävä, kahessa sülda kavala, kümme küünart laiutille. Johub kul'lus kukatama, ristikeine rihmatama, margake maha sadama - ole ei isat alla hälli, ei ole emat alla hälli. Venelen alla hälli, poolaklane puu alla - ne mu kuljuse koguve, ne mu risti maasta riisu, ne mu marga maasta võta. Paistu. ERA II 11, 717 (6). 1929. 415. KIIGEL KARTLIK. 939 1. Oh minu kurjad kiigutajad, oh minu õelad hoelutajad! Ärge kurjast kiigutage, vihaseste vieretage, oelaste hoelutage: ma olen kuri kukkumaie, ladus maha langemaie - kukub külgeni kivije, palgeni paerausse. Mul pole venda kiige alla, õe last ei alla laua, venna last ei laua alla, kes tuoks patjad kiige alle, lauks linad alle laua. Võeras mies on kiige alla, võeras laps on alla laua - sie tuob kivid kiige alle, laub paed alle laua. Kukun külleli kivile, palgeni paerausse. Mul jääb kolmi nuttemaie: isa jääb ilma tüttareta, vend jääb sukanoelujata, ema jääb lehmalüpsijata. Haljala. EÜS X 1612/3 (170). 1913. 940 2. Kiigutajad, kõigutajad, ärge kurjast kiigutage, vihaseste vintsutage! Ma olen kuri kukkumaie, vihalehte veeremaie, kaselehte kargamaie, tammelehte tantsimaie, haavalehte hüppamaie, lepalehte libisemaie. Mul pole venda kiige alla, kis toob padjad kiige alla, mul on võeras kiige alla, kis paneb kivid kiige alla. Kui kukun pale kivisse - pale mul maksab paari härgi, teine pale teise paari, külg mul maksab kümme rubla, teine külge teise kümme. Harju-Jaani. EÜS IX 874 (56). 1912. 941 3. Kiigesepad, hellad vennad, ärge mind kurjast kiigutage, vihasesti vintsutage! Ma olen kuri kukkumaie, vihaleht olen vintsumaie. Kui mina kukun, kes minu maksab: pale mul maksab paari härgi, teine pale teise paari, nina nooreme' hobuse, kõrvid kõrvi ruunakese. Järva-Madise. EÜS VII 1605/6 (123). 1910. 416. LASKE KIIGELT MAHA. 942 1. Laske maha, ma paluksin, kui ei lase - ei palugi! Külap kiigun homikuni, laulan laia valge'eni. Tuleb eite hüüdemaie: "Tule, tüttar, lüpsa lehma, tule, kana, saada karja, veereta vesi tubaje!" Haljala. E 36303/4 (13). 1898. 943 2. Kiigesepad, hellad vennad, laske maha, ma palun teid! Kui ei lase, siis ei kipu, las siis lõõtsun õhta'ani, kiigun keskehommikuni, laalan looja valge'eni. Külap leppa lüpsab lehma, külap kaske saadab karja, vaherpuu joodab vasika, saadab karja kauge'elle, vasikad vao arusse, lehmad linna lepikusse. Simuna. H I 1, 44 (4). 1888. 417. ILUS NEIU KIIGEL. 944 1. Kies, kiike kõrge'elle, kõrge'elle, kauge'elle! Mina paistin kauge'elle. Kui ep ma isegi paista - paistab peas punane pärga, lehib sõlge rinnassana, särab sõrmus sõrmessana, teine teisessa käässa, kolmas kulla pähkelassa, neljas vaski varbu'essa. Haljala. EKS 4°5, 116 (19). 945 2. Sõua sõudu, jõua jõudu, et mina paistan pailu maada, pailu paistan, pailu maksan! Kui ep ma isegi paista - siis mul paistab pärga peasse; kui ei paista pärga peasse - siis mul paistab pärjapaela; kui ei paista pärjapaela - siis mul helksid helmed kaelas; kui ei helgi helmed kaelas - siis mul sõuab sõlge rindus! Peetri. EÜS X 2249/50 (31). 1913. 946 3. Oh minu kuldsed kiigutajad, hõbedased õõtsutajad, kiigutage mind kõrge'elle, kõrge'elle, kauge'elle, et minu rinda paistab Riiga ja minu pärga paistab Pärnu, sõrmus paistab sõrmestagi, teine sõrmus teisest sõrmest - siis tuleb peidu Peipsesta, kuulsad kosjad kaugelta. Jüri. H II 15, 356/7 (34). 1889. 947 4. Kii, kiike, laa, laake, kii, kiike, kõrge'ella, kõrge'ella, kauge'ella, ligi taevasta tasada, ligi pilveda pimeda, ligi kuuda kõrge'eda, et see paistab kauge'ella, pärga päästa, sõlge rinnast! Jõhvi. H II 1, 183 (262). 1888. 948 5. Kiigutage kõrge'esse, et mina paistan paelu maada: üle viie viljavälja, üle kuue künnivälja, üle seitsme seemnevälja, kaheksama kaeravälja, üheksama odravälja. Türi. EÜS V 735 (199). 1908. 949 6. Jõua, kiike, sõua, kiike, sõua, kiike, sinnamaale, kus mina paistan palju maada! Palju paistan, palju maksan: pea mul paistis pealta metsa, jalad alta harva metsa, keha keskelt keeru metsa, silmad pealt sinista metsa. Laiuse. H, Ostrov 211 (32) 1887. 418. KIIGU KÕRGELE. 950 Kiigu, kiigu, kiigukene, kiigu, kiigu kõrge'essa, üle õrte, päälta parte, üle õrte õunapuida, päälta parte pihlakpuida! Pihlakul oli pika oksa, pika oksa, laia salgu, need olid maani marju täis. Kes sääl alla noppimaie? Noorik alla noppimaie. Noorik nopib põlletäie, külamees kübaratäie, kalamees kasukatäie, vana naene vakatäie. Paistu. H II 25, 923 (1). 1888. 419. MIS KÕRGELT NÄIKSE. 951 Kies, kies, kiigekene, kies, kiike, korge'elle, korge'elle, kauge'elle! Mis sielt korgelta näikse? Viis aga väljada näikse, kuus aga kuivada jogeda, seitse suoda sitkemada, kaheksa kalamereda, ühiksa hüva jogeda, kümme külma allikada. Kuusalu. EÜS VIII 1371/2 (70). 1910.-11. 420. MIS KIIGELT PAISTAB. 952 A 1. Kiias, kiias, kiigekene, kiias, kiike, kõrge'elle, kõrge'elle, kauge'elle! Mis mina nägin kõrge'elta? Neli aga välja kõrvistiku: üks oli välja, odravälja, teine ruuge rukkivälja, kolmas kallis kaeravälja, neljas nikerdas nisuda. Mis oli välja, odravälja - sie oli vanamieste välja; mis oli ruuge rukkivälja - sie oli vananaeste välja; mis oli kallis kaeravälja - sie oli nuorte mieste välja; mis aga nikerdas nisuda - sie oli nuorte neitsikeste. Mis mina nägin kõrge'elta? Neli aga metsa kõrvistiku: üks oli kulla kuusemetsa, teine kallis kaskemetsa, kolmas valge vahterane, neljas õige õunapuune. Mis on kulla kuusemetsa - sie on vanamieste metsa; mis on kallis kaskemetsa - sie on vananaeste metsa; mis on valge vahterane - sie on nuorte mieste metsa; mis on õige õunapuune - sie on nuorte neitsikeste. Mis mina nägin kõrge'elta? Neli aga järve kõrvustiku: üks oli viha viinajärve, teine priske piimajärve, kolmas õige õllejärve, neljas mõlgutas mõduda. Mis oli viha viinajärve - sie oli vanamieste järve; mis oli priske piimajärve - sie oli vananaeste järve; mis oli õige õllejärve - sie oli nuorte mieste järve; mis sie mõlgutas mõduda - sie oli nuorte neitsikeste. Kadrina. EÜS VII 354/6 (146) 1896. 953 A 2. Sõua, kiike, jõua, kiike! Sõua üle kolme metsa: üks oli metsa kuuskemetsa, see oli noorte meeste metsa; teene metsa kaskemetsa, see oli noorte naeste metsa; kolmas metsa õunapuine, see oli noorte neidistele. Kiigu, kiike, jõua, kiike! Kiigu üle kolme mere: üks oli meri viinameri, see oli noorte meeste meri; teene meri õllemeri, see oli noorte naeste meri; kolmas meri mõdumeri, see oli noorte neidistele. Pilistvere. EÜS IV 1642 (118). 1907. 954 A 2. Kiigu, kiigu, kiigekene, kiigu, kiige, kõrgenesse! Mis säält kõrgest näüsse? Näüs kolme aidakesta: üits o aita hõbeharja, tõine aita kuldaharja, kolmas vaalik vaskeaita. Mis o aita hõbeharja - sii om meie velle aita, mis o aita kuldaharja - see'p o meie sõtse aita, mis o vaalit valgeharja - see o meie esä aita. Karksi. H II 42, 938 (33). 1893. 955 B. Kees, kiike, kõrge'ella, kõrge'ella, kauge'ella! Mis seal paistis kõrge'ella, mis seal paistis kauge'ella? Seal paistis külada kolmi, seal kukkus käguda kolmi. Üks see kukkus kulla-kulla, teine kukkus valla-valla, kolmas laulis leina-leina. See, kes kukkus kulla-kulla - see minu kuldada kohendab; see, kes kukkus valla-valla - see minu valdada vaigistab, kihelkonda kinniteleb; see, kes kukkus leina-leina - see minu leinada lähendab. Kadrina. E 31557 (3). 1897. 956 C 1. Teele, teele, hällikõne, Refr: kiigäle! teele, teele, hällikõne! Käi, hälli, korgele, üle tamme talasta, üle vaskse vahrude, üle tamme ladvadesta! Mes ma näi korgelta? Näi uibu oru seesä, uibul oli kolmi ossa, egäl ossal oli ubin. Üits oli miimaoline, tõne veevaluline, kolmas kullakarvaline! Üte anni emäle, tõse visksi vellele, kolmas sai peiule! Käi, hälli, korgele, üle tamme talasta, üle vaskse vahrude, üle tamme ladvadesta! Rõngu. EÜS II 30 (9). 1905. 957 C 2. Kiigu, kiiku, kauge'elle, kauge'elle, kõrge'elle! Joose, kiiku, jõua, kiiku, joose üle kolme nurme! Üits o nurme, röanurme, tõne nurme, kesvanurme, kolmas nurme, kaaranurme. Kiigu, kiiku, kõrge'elle, üle õrte, pääle parte, üle õrte õunapuise, päälte parte pihlapuise. Pihlapuil oli suure sängu, egan tipun tal teane, egan ladvan laululindu. Kolm oli ubint uibe'enna. Üits oli meela võietu, tõine vahala valatu, kolmas kullal kirjutetu. Mi oli meela võitu - selle anni ma emale; mi oli vahala valatu - selle anni ma esale; mi olli kullal kirjutetu - selle pitsiti peose, selle kääni käisse'esse, selle viisi velle kätte. Halliste. H, Kase 48a (5). 1868. 958 C 3. Käi, käi, kiigekene, käi üles kõrge'ella, kõrge'ella, kauge'ella! Mis ma nägin kõrge'ella - kõrge'ella käiessana? Kolm oli oksa õunapuus, kolm on õita oksa peal, kolm on õuna õie peala. Üks on mekitud meella, teine vaksitud vahalla, kolmas kullal kirjutatud. Mis on mekitud meella - see'p on meie meeste õuna; mis on vaksitud vahalla - see'p on meie naeste õuna; mis on kullal kirjutatud - see hella enese õuna, miska petan peigusida, nopin noorida mehida. Väike-Maarja. H II 11, 590 (13). 1889. 959 D. Kees, kiike, korge'elle, korge'elle, kauge'elle! Mis mina nägin korge'elta, korge'elta, kauge'elta? Üks oli ounapuu mäella; üks oli oksa ounapuussa; üks oli oile oksa päälla, üks oli ouna oile päälla - seegi mitmekarvaline: kuu poolt kumedikene, päiva poolt punasikene, ilma poolt ilusikene, Riia poolt oli ristiline, Narva poolt oli nastuline, Viru poolt oli viiruline, Rootsi poolt oli roosiline, päältpoolt kullakarvaline, seestpoolt siiru-viiruline. Tuli üksi suuri tuuli, tuli üksi sadune ilma, veeretas ouna vedeje, ajas ouna allikaie. Külatütared, oeksed, külapoisid, pooled vennad, pange selga seitse särki, kaelaje kaheksa rätti, selga seitse seelikut! Lähme ouna otsimaie! Otsitie, leietie, ouna lohki leigetie, seemejed seesta leietie - seemed maha maetie. Siis sest kasvis suuri saari, suuri saari, harva oksa, igas oksas on orava, igas tipus on tihane, igas latvas laululindu. Haljala. H I 5, 69/70 (173). 1892-94. 421. KIIGU KAUGELE. 960 Sõua, kiike, jõua, kiike, sõua, kiike, sinna maale - ütlen uuest ümber jälle, varsti vana järje peale - sõua, kiike, jõua, kiike, sõua, kiike, sinna maale, kus need kuked kulda joovad, kuked kulda, kanad karda, haned haljast hõbedat. Vändra. EÜS I 1032 (26). 1904. 422. KIIGU METSANI. 961 Sõua, kiike, jõua, kiike, sõua, kiike, sinna maale, kus ju paistab palgimetsa, tõuseb tõrrevitsa metsa, kasvab kapalaua metsa! Järva-Jaani. EÜS VI 1627 (63). 1909. 423. ÜLES-ALLA KIIKUDES. 962 Üles, üles, kiigekene, üles, mööda õunapuida! Maha, maha, kiigekene, maha, mööda marjapuida! Mis mina leidsin üles minnes? Leidsin õuna õunapuista. Mis mina leidsin maha tulles? Leidsin marja marjapuista. Harju-Jaani. EÜS IX 886 (77). 1912. 424. MERI KIIGE ALL. 963 1. Käi, hälli, kõrgede, üle parde, üle orde, üle tammiste talade, üle vasiste vagade! Mes sääl meie hälli all? Meri meie hälli all! Mes sääl mere keske'el? Neitsi mere keske'el! Mes sääl neitsi põlve otsan? Sõlge neitsi põlve otsan! Mes sääl sõle tel'le otsan? Sõrmus sõle tel'le otsan! Rõngu. ERM 21, 14 (15). 1920. 964 2. Kiis, kiiku, kõrge'elle, Refr.: kiigele! kõrge'elle, kauge'elle! Mis sa nägid kõrge'ella? Nägin suure saarekese. Mis sääl saare keske'ella? Tamm sääl saare keske'ella. Mis sääl tamme oksa päälla? Neiu tamme oksa päälla. Mis sääl neiu põlve päälla? Sõel sääl neiu põlve päälla. Mis sääl sõela ääre alla? Sõrmus sõela ääre alla. Kiis, kiiku, kõrge'elle, kõrge'elle, kauge'elle! Häädemeeste. ERA II 59, 71 (7). 1933. 425. MAHA HÄRJAD HÄLLI PEALT. 965 1. Maha, maha, me palume! Tulge maha kiige pealta, maha, härjad, häilu pealta, viinavaadid vaaru pealta, tuhakotid tuulamasta, siia mustale murule, siia haljale arule! Pärnu-Jaagupi. E 20219 (19). 1895. 966 2. . . . . . . . . . . . . Maha, härjä, hälli päälta, tuhatõrre tuulumasta, viivaadi vaalumesta! Laske kiisa kiige pääle, härilise hälli pääle! Esi lää kiisas kiige pääle, härilises hälli pääle. Helme. H II 25, 160 (23). 1890. 967 3. Nüüd sa pelgad, kiigukene, nüüd sa pelgad minne'enne: nüüd härja häl'lu pääle, viinavaadi vaalumenna, tuhakoti tuulumenna. La meid kaia, la valade, ka nüüd kakkes kiigekabla, ka nüüd lauv' kiigelaua, otsa saave oorisjala? Nüüd lääd tasa, kiigukene, nüüd ei saa päeval Pärnuesse, viiel kuul Viljandisse, kuuel kuul Kuramaale. Kiigukene, häl'lukene, viska sa neida vihaste, tõmba sa neida tõeste, viska härja häl'lu päälta, viinavaadi vaalumesta, tuhakoti tuulumesta, viska sa neida veese, kate kallaku vahele! Halliste. H, Kase 48a/49 (6). 1868. 426. KES KIIKUJATEST UHKEM. 968 Kiigetäis on tüdrukuida, siin on hulgas uhke'eida, siin on vastas valge'eida, siin on korvas korgemaida, siin on vahel vaesilapsi, siin on hulgas orjalapsi. Kes on hulgast uhke'embi? Anna hulgast uhke'embi, Mai vastas valge'embi, Hilda korvas korgemaida, Maarja vahel vaenelapsi, Liena hulgas orjalapsi. Haljala. EÜS X 1585 (136). 1913.