303. HIRNUB SELGAISTUJAID.

1.

Hirnu, hirnu, hiiehalli,
karju, karju, kaubakõrbi!
Mis sina hirnud, hiiehalli,
või mis karjud, kaubatäkku?
Hirnud selgaistujaid,
karjud selgakargajaid,
karjud kange-valja'aida.
Kas nägid minu hoosta?
Missugune sinu hobune?
Hommikul oravakarva,
päeva tõustes tõmmukarva,
lõuna a'al oli lõhekarva,
õhta mu enese karva.

Järva-Jaani. EÜS VI 1608 (29). 1909.


2.

Jeesus tuli maale sõitemaie
jõulu pikile pühale,
suise suurele ajale.
Viisi halli tal eessa.
Ei need hirnu heenusida,
ei need karju kaerusida.
Hirnub selgaistujada,
karjub selgakargajada,
hirnub hiiupäitse'eida.

Suure-Jaani. H II 26, 292 (7). 1889.


304. HOBU ENNE TÖÖL KUI PULMAS.

1.

Hobu ütel ennemus'te:
"Enne tiiss teonädäli,
köödsutas ma Riia oori,
sirutas ma sitaoori,
enne tiiss pika papipäevä,
enne kui sõidas saajusile:
suu mul kistas, pää mul kistas.
Suu mul kistas suitsi'ile,
pää mul kistas päitsi'ile,
huule ummisrõngi'ile.
Ikka tuleb ruuska tuline,
sadab kui säde sinine."

Paistu. H I 7, 463 (1). 1895.


2.

Seda hoidagu jumala,
kaitsku kallis Maarijani,
kes saab saaja sõitemaie,
pikka otsa pildumaie,
noorikida noppimaie.
Suu mul kisti, pää mul kisti,
suu mul kisti suitse'esse,
pää mul pandi päitse'esse,
kaala kangival'liesse,
suule ummisrõngiesse.
Enne tiiss teunädali,
kannas kurja karjakõrra -
enne kui sõidas saajasida.

Tarvastu. E 42818 (13). 1902.


305. HOBUNE, HÜPPA KOJU!

Hüppa, halli, krõpsi, kõrvi,
viereta, veripunane,
rapsi, rauakarvaline!
Kodu heinad, kodu kaerad,
kodu sulpi suuperasta,
kodu rokka rohke'esta,
annab mu hobuse juua,
annab halli haisutella,
mustakese muisutella.

Lüganuse. H II 3, 635 (232). 1887.


306. ÄRA VEA VIIDAKUSSE.

Sõida, sõida, hallikene,
krõpsi, kõrviruunakene!
Ära vea viidakuie,
aja aia käänikuie!
Viidak teeb viga minule,
aiakäänik haige'eida.

Jõhvi. H II 1, 290 (430). 1888.


307. TEOHOBUSE SÖÖK.

1.

Hoidut-toidut turna heina,
ubaleht oli õrna heina,
sooheina - sinine heina,
aruheina - hal'las heina
kasvis jõe kalda'asse,
Emajõe ääre peale.
Ei teda söönud sõiduruuna,
haesutand ju herra halli.
Tuli aga teolt töntsi ruuna,
see sõi, et ta sõgenes,
silmakurnud kukkunesid,
silmalaud langenesid.

Pilistvere. EÜS IV 1586 (44). 1907.


2.

Uide-tuide, turbaheina,
ubaleht oli õrna heina,
niidin viie vikatiga,
saesin saja rihaga.
Sai küll sada saadukesta,
viisi, kuusi kuhjakesta.
Ei siin söönud äia härjad,
äia härjad, ämma lehmad.
Las tuleb teu tölpi kodu,
kes siin söönud mustad heinad,
krõmpsutab kõrred kõverad.

Äksi. H I 3, 532 (9). 1888.


308. KIIDAN TEOHOBUST.

1.

Isand kiitis hiie halli,
kuningas ju kulda kõrbi.
Ma kiidan teohoosta,
mädaturjada märada:
künnab tükid, kannab varsad,
see viib neiuksed mehele,
kannab neiud noorikuksi,
harjapead ju päälikuksi.

Koeru. EÜS VI 1481 (174). 1909.


Muud aga kiitsid kimmelida,
härrad häida telderida.
Mis kiidan mina vaene?
Ma kiidan märahobusid:
künnab maad ja kannab varsad
ja saadab saksale rahada,
kuningalle kopikuida.

Laiuse. EKS 8° 2, 679 (19). 1879.


Muudel mustad, kõigil kõrvid -
mul vaesel valge märake.
Künnab maad ja kannab odrad,
künnab sood, kasvab sinikad,
saadab tüttered mehele.
poegi naesi võttemaie

Vaivara. H II 1, 117 (161). 1888.


309. HOBU JOOKSEB OHJA TÕTTU.

1.

Hobu mul jookseb ohja tõttu,
peenikese piitsa tõttu,
läeb laia laksu tõttu.
Et las ütlen ümber jälle,
las laulan tagasi jälle:
hobu ei jookse ohja tõttu,
ei peenikese piitsa tõttu,
ei lao laia laksu tõttu.
Hobu jookseb hoole tõttu,
kargab kaeravaka tõttu,
nooremehe meele tõttu.

Järva-Jaani. EÜS VII 1715 (310). 1910.


2.

Hobuse ostsin Ohtla vallast,
rangid Rapla kihelkonnast,
päitsed Päri kubja kääst.
Hobu mul jooksis ohja tõttu,
kargas kaeravaka tõttu,
nooremehe meele tõttu,
noore naese naeru tõttu.

Karuse. H III 4, 524 (3). 1890.


310. EHITUD HOBUNE.

1.

Oli mul kolmi korbi ruuna:
üks oli siidije siutud,
teine oli niidije niotud,
kolmas oli pandud pandelassa.
Mis oli siidije siotud,
see minu kosiahobune,
mis oli niideje niotud,
see minu kirikuskäia,
mis oli pandud pandelasse,
see minu tiuhobune.

Kuusalu. H II 34, 475 (50). 1892.


2.

Hobu oli halli hellal vennal,
hobu oli halli, lehte lauku,
kabjad olid kullakirjalised,
saba oli siidije seutud,
pea oli pandud pandelisse,
kõrvad kõrki rõngastesse.

Järva-Jaani. H I 1, 140 (5). 1888.


3.

Lähme kodu kolmekesi,
üle väl'la viiekesi!
Mis seält väl'lält vasta tulli?
Poeste ostetud hobene:
pea oli pantud pannelisse,
silmad siidituttidesse,
nina niidinarmastesse,
kõrbad kuldarõngastesse.

Suure-Jaani. H II 26, 550 (12). 1891.


311. HOBUSE KASVATAMINE.

Hääst ma hobusid kasvatasin,
ammust ajast hallisida,
tunamullu tulipunasid.
Halli panin aiste vahele,
musta panin muidu jooksma.

Suure-Jaani. H III 7, 411 (8). 1889.


312. HOBUSE SUITS.

Mehed mõtlid metsa suitsu,
tütered alete suitsu,
naesed Narva liina suitsu,
poisid puieraie suitsu.
Mina mõistin, mes oli suitsu?
Suitseb suure mehe hobene,
korbeb korgi mehe hobene
üles mäkke minnena,
alla orgu tullena.

Võnnu. H II 56, 608/9 (5). 1895.


313. HOBUSE OTSIJA.

Õitselised, päitselised,
kas nägid minu hoosta?
Misuke sinu hobune?
Pisikene, punasekene,
linalehte lauku ruuna,
val'lad vaskised peassa,
hõbedane ohelikene,
kammits kardane jalassa!

Vaivara. H II 1, 51 (66). 1888.


314. SUUR HOBUNE.

Minu vellel suure ruuna,
suure ruuna, kõrge kõrvi.
Pää neil puttub taivalani,
perse puttub pilvedesse.
Seiva haina taiva alta,
jõiva vetta vikerkaarest.

Rannu. H III 10, 106 (10). 1888.


315. HOBU JA HÄRJA TÜLI.

1.

Hobu-härga tappelesid,
teine teist seal sõimelesid.
Hobu ütles härjale:
"Oh sina härga, kõlgaskõhtu,
tuled sa töölta tüdinud,
välja otsasta väsinud -
jalad sul käivad liipa-laapa.
Siis sind seinale seuti,
heinad sul ette annetie,
kõlkad sul kätte kannetie,
sasid ette saadeneksi.
Kui sa vabuned vanaksa -
liha saab oma perele,
kondid koerte närida!"
Härga ütleb hobusele:
"Oh sina hobu, pebreperse,
pebreperse, kaerakõhtu,
tulid sa töölta tüdinud,
välja otsasta väsinud -
jalad sul käivad kompa-kampa.
Siis sind sõimele seuti,
heinad sul ette annetie,
kaerad sul kätte kannetie,
rokatoober tõstetie.
Kui sa vabuned vanaksa,
siis sind soode viide'akse,
soo sisse, tüma maase,
rabamätaste vahele.
Liha sul söövad linna linnud,
rasva söövad rannarakid,
vere jõid viru varesed.
Lihavaks said linna linnud,
rasvaseks said ranna rakid,
vägevaks viru varesed!"

Väike-Maarja. H III 12, 359/61 (1). 1893.


2.

Hobu-härga tappelesid,
tõinetõista sõimelesid.
Hobu ütel härjalegi:
"Oh sina vana tõlguskõhtu!"
Härga mõistis, vasta kostis:
"Oh sina vana pebreperse,
sest sind heinul söödetakse,
et sind suanil sõidetakse,
rokatoover toodanekse,
kaerad ette kannetakse.
Kui sina ära sureksid,
siis on kikkis koera kõrvad,
itsikul hundi igemed.
Kui mind ära tapetakse -
pea saab Pernu päälikule,
veri mul toobil mõedetakse,
liha lipsu lõigatakse,
sarved saare junkurile!"

Põltsamaa. H I 2, 301 (14). 1889.


3.

Hobu-härga tappelesid,
teine teista sõimelesid:
"Oh sina hobu, hoorapoega,
tuled väljalta väsinud -
heinad ette annetakse,
kaerad ette kannetakse,
rokatoover toodanekse.
Ma tulen väljalta väsinud,
õled ette annetakse,
veetoover toodanekse."

Laiuse. EKS 8° 2, 694/5 (60). 1879.


316. PULLI HÄÄL.

Luika, luika, pullikene,
sul o ilus häälekene.
Ära sa võidad pillihääled,
pillihääled, piuguhääled,
saksa suured sarvehääled,
Pärnumaa päris pasunad,
Tallinamaa tasased pillid,
Riiamaa rõõmuhääled.

Vigala. H II 20, 288 (3). 1889.


317. HÄRG EI LUIKA LUSTI PÄRAST.

Luika, luika, härike,
luika, luika, luine kurku,
hõbedane ikkenukk!
Ei sa luika lusti pärast,
sa küll luikad häda pärast,
selle sandi saksa pärast,
selle kurja kupja pärast
ja selle tigeda teume pärast.

Märjamaa. H II 17, 50 (35). 1889.


318. HÄRJAD OOTAVAD PÜHI.

1.

Härjad orjada palusid,
luusarved luba küsisid:
"Orjapoiss, sina poisikene!
Kas tuleb pikkija pühija,
palju palvereede'eida?
Siis saavad sarved seisamaie,
ikeotsad hingamaie,
jutad joru laskemaie,
mokad muru närimaie,
keel saab lehti lõikamaie!"

Jõhvi. H II 1, 295 (437). 1888.


Härjä orjalta küsisiv:
"Kunas ni püha tuleve,
kunas ni jõulu jõuave?
Sis saave sarve seisamaie,
ikkeotsa hengämaie,
kuldajutta kurtamaie!"

Halliste. H IV 4, 268 (6). 1893.


3.

Härja orjalta küsüva:
"Konas no püha tuleva,
konas no jõulu jõudanessa,
konas kaldu kalli aja?
Konas saa sarve saisamaie,
ikkeotsa hengämaie?"
Hommen no püha tuleva,
hommen no jõulu jõudanessa,
hommen kaldu kalli aja.
Hommen saa sarve saisamaie,
ikkeotsa hengämaie!"

Sangaste. H II 31, 600 (56). 1890.


319. HÄRJAD TEOTAVAD POISSI.

Härjad teotavad poissi:
Orjapoiss, poisikene!
Sul on pikem piitsukene,
pihlakane piitsavarsi,
sellega laksusid laudijanna,
seljasta sõid meil lihada,
imesid pekki perse'esta!"

Jõhvi. H II 1, 295 (438). 1888.


320. LEHM AMMUB HÄRGI.

1.

Mis sa ammud, aher lehma,
tiheled sa, tiine lehma,
puheled, vana punane!
Ammud arust härgasida,
punapul'la põesa'asta,
sinisõnni sõnnikulta,
magu sul jookseb mööda maada,
kõht sul jookseb mööda kõrta!

Järva-Madise. H II 57, 592 (3). 1896.


2.

Mis sa ammud, aher lehma,
puikad, sa vana pugala,
üle soo sõnnikesta,
üle valla värsikesta?
Mede härgel põle aega,
mede härjad äestavad,
sõnnid sõnikud viavad,
pullid puida ju viavad.
Olgu olla, jäägu jälle,
olgu olla hoome'esse,
tulevasse teisibasse,
siis tuleb aega mede härgel,
siis tuleb sõnni seisuaega,
siis tuleb pulli puhkeaega.

Tori. H II 21, 110/11 (35). 1889.


321. TULE ÕUE ALLA.

Ammus memme halli lehma,
inises eide punane.
Tule meie õue alla -
seal on sõnnid sõitemas,
kohehärjad kuulamas,
värvised ju vaatamas.
Mullikad on moosekandid,
kellad kaelas kuulusemad.

Paide. H, GrQu 188 (82). 1892.


322. LOOJA LEHM SÕI HEINAD.

Lähme loogu võttemaie,
teeme soosse suured kuhjad,
arule saod saledad!
Jumalal oli joodik lehma,
Marial maokas lehma -
see sõi soosta suured kuhjad,
arulta saod saledad.

Väike-Maarja. H II 11, 587 (4). 1889.


323. KIIDAME KITSE.

Isand kitt oma emandit,
emand kitt oma eluda,
peni kitt oma pesada,
hani kitt haljast muruda,
lammas kitt laget kesada,
siga kitt suurta songermaada!
Mis kitame meie vaese?
Meie kitame kitsikesta,
anname au sarvikulle.
Sarvik saat meid mehesse,
kits me'd kirve kandijasse.

Halliste. H II 22, 428/9 (8). 1889.


324. KITS ÄHVARDAB.

1.

Kits oli kena neitsikene,
tuli karjasta kojuje,
lei küüned küünikse,
sarved sauna katuse.
"Peremies, peremehike,
perenaine, naisuke,
anna mulle heinu süüa,
heinu süüa, kaeru süüa,
jahurokka, juomaaega!
Kui ei anna heinu süüa,
heinu süüa, kaeru süüa,
jahurokka, juomaaega ,
hüppan su humalaaeda,
kargan sinu kapsaaeda,
hukkan su head humalad,
raiskan sinu kallid kapsad!"

Vaivara. H II 1, 23 (24). 1888.


2.

Kits olli kerge linnukeine,
tuusis tuule tõuseveta,
paha'ga ilma paisuveta.
Jooss ta karjasta koduje,
leie põksu põrmandulle,
tantsu lei tare lävele:
"Peremees, peremehike,
perenaine, naisekene,
anna mulle heinusida,
kaku mulle kaerusida!
Kui sa'i anna heinusida,
kaku ei mulle kaerusida,
mina karga kapsaaida,
hukkan su humalaaiad,
et ei saa pühisõ õluta,
kallis aeas kal'lakesta."

Halliste. H II 24, 758/9 (17). 1889.


3.

Kits oli kerge linnukene,
nägi tuule tõusevada,
paha ilma paisuvada -
läks ta küla kaapsaaeda.
Küla's jõua kurja kannatada,
vald ei vaeva vähendada.
Vald läks kaebamaie,
küla järgi kuulamaie.
Kellel õigus annetie,
kellel kohut kannetie?
Mis sest kitsist tehtanesse?
Kohus kohe kostanesse:
"Seda on ju enne olnud,
et need kitsid kargelevad,
üle aia hüppelevad!"

Häädemeeste. H II 24, 662 (10). 1889.


4.

Kits tuli õhtul karjast kodu,
pani sarved seina peale,
varbad värava peale.
"Perenaine, naisukene,
too mulle heinasida,
katsu mulle kaarasida!
Kui sa ei too mul heinasida,
ei ka katsu kaerasida -
siis ma hüppan oaaeda,
tare taha tapuaeda.
Ära mina söön kõik oalõkad,
tare tagast taputilgad."
"Tule alla, kitsekene,
tule alla koa manu!
Seal sul annan pudruuhted,
pudruuhted, kapsauhted,
vaagna-lusika loputused!"

Puhja. A 1027 (18). 1923.


325. KITSE KRAPP.

Mul oli rikas ristipapa,
mul oli rikas ristimamma,
kinksid mulle kitsekese,
kitse kaula krapikese.
Kits läks oue hulkumaie,
oma asjuda ajama;
tuli aga hunti lepikusta -
vottas kitse, krapp jäi mulle.
Mida pean mina vaene tegema?
Panin mina krapi kuera kaula,
kuer läks oue hulkumaie,
oma asjuda ajama.
Juba tuli hunti lepikusta -
vottas kuera, krapp jäi mulle!
Mida pean mina vaene tegema?
Panin mina krapi kassi kaula,
kass läks oue hulkumaie,
aida alla vahtimaie.
Juba tuli hunti lepikusta,
vottas kassi, krapp jäi mulle!
Mida pean mina vaene tegema?
Juba tuli külast kümme kassi -
mina vottasin ühe hulgasta omale,
panin mina krapi kassi kaula,
kass läks oue hulkumaie,
kaivu ääre mängimaie.
Siis tuli rotti rüömakilla
ja hiiri neljatöllakilla,
siis kass sie hakkas kartama
ja juba ta vaine kukkus kaivu.
Mida pean mina vaene tegema?
Nigulalt sain niineköie,
Toru Jürilt torvatouvi,
miska kassi vinnatie.
Tuhat miest said turjast kinni,
sada miest said savast kinni,
siis sai kassi kaivu ääre,
kaivu ääre kuivamaie.

Viru-Nigula. H II 34, 24/5 (9). 1892.