B. VIHM, VESI, UDU 151. SAJAKS VIHMA, SAAKS MAGADA. 1. Sada, sada, vihmakene, sada, sada, saass magada! Anda ei kuivale magada ega erel hengamista! Kuival aal oli kubja kurja, kubja kurja, härra erka. Kuival kuhju loodanessa, erel heinu tettanesse. Paistu. H I 7, 584 (7). 1895. 2. Sajaks vihma, saaks magada, tuleks hoogu, tukastaksin! Saja, saja, sooja vihma! Tule koju, musta lehma, ema teeb mulle sooja piima, sooja piima, peerikesta. Väike-Maarja. H II 12, 423 (37). 1890. 152. TULE, VIHM! 1. Vihmakõne, õlle-õlle, vellekõne, õlle-õlle, veeri meile, õlle-õlle, Venemaalta, õlle-õlle, astu meile, õlle-õlle, Harjumaalta, õlle-õlle, sõvva meile, õlle-õlle, Sõrvamaalta, õlle-õlle! Meie põllu, õlle-õlle, põdemassa, õlle-õlle, meie nurme, õlle-õlle, närtsimassa, õlle õlle, hainamaada, õlle-õlle, hallitamas, õlle-õlle. Tule vihma, õlle-õlle, vihu meidä, õlle-õlle, tule, huugu, õlle-õlle, uha meidä, õlle-õlle, meie musta, õlle-õlle, muide siäs, õlle-õlle, tõrvaskandu, õlle-õlle, tõiste siäs, õlle-õlle. Rõngu. EÜS II 51 (25a). 1905. 2. Tule, huugu, uha minnu, tule, vihma, vihu minnu: ma olen musta muide siän, tõrvaskandu tõiste siän. Rõngu. H II 30, 949 (11). 1890. 153. SAJA, VIHM! Saada vihma, oeoh, oe, oe, oeoh, meie poolõ, oeoh, oe, oe, oeoh, taivaesä, oeoh, oe, oe, oeoh, oeoh, oe, oe, oeoh! Põlva. H II 45, 316 (2). 1888. 154. EI OLE VIHMAST VIGA. 1. Mis sest vihmasta vigada ehk on kahju kaste'esta? Ei ma vihmalla idane ega märjalla mädane, ei ma kasva kaste'ella. Vili vihmalla idaneb, rohi märjalla mädaneb, kaera kasvab kaste'ella. Kose. H II 16, 122 (151). 1887. 2. Mis on vihmasta vigada, mis on märjasta mädada, mis on kahju kaste'esta? Ei mina vihmalla idane ega märjalla mädane ega kasva kaste'ella. Vili vihmalla idaneb, rohi märjalla mädaneb, oras kasvab kaste'ella. Vihma tooneb meile vil'la, sadu tooneb meile saia, kaste kasvatab orasta. Haljala. H II 9, 830 (110). 1890. 155. VIHM ÜLE. Üle hoogu, vihmahoogu, üle aga hoogu hoomne'eksa, tunapalle, teisipalle! Seeli, ilma, selgemasse, vaali, ilma, valgemasse, puhu, ilma, puhtamasse! Mis mina annan seelijalle, seelijalle, vaalijalle? Seelijalle selle härja, vaalijalle valge härja, puhujalle puniklehma. Tori. H II 21, 580 (13). 1888. 156. UDU PUILE. Ul'lu ära, udsukõnõ, kallu, kulla kastõkõnõ! Ul'lu, udsu, uiboõdõ, kallu, kastõ, kanepide, veerü, vesi, visnapuilõ, visnapuilõ vereville, sarapuilõ sirgõille, tikõrpuilõ teräville, uiboilõ oosikile! Tikõrpuu teräv aianõ - viil mu veli terävep, visnapuu verrev aianõ - viil mu veli verevep, sarapuu sirgõ aianõ - viil mu veli sirgõ'õp, kuslapuu korgõ aianõ - viil mu veli korgõ'õp. Sangaste. H II 5, 420/1 (83). 1877. 157. VIHM MUJALE MAALE. 1. Üle need pimedad pilved, üle need tumedad tormid, üle hood ümmargused! Vii vihma Vigala poole, kanna hood Karjalaie; Vigala veiste juure, Karjalaie karja juure! Vigala tuad põlevad, karjalaudad lõemendavad. Vigalas on mehed mustad, mehed mustad, naised laisad, tüterid igitigedad, poisid poolemustelaised. Viru-Jaagupi. H II 10, 421 (177). 1889. 2. Ju tuleb Virusta vihma, ju tuleb sagar salusta, hoogu Harjusta ajakse, pilve pikka Peipesesta, rahe laia Laiusesta. Tuleb kuivi kastemaie, linapäid liutamaie, tanupäid tasutamaie, harjapäid algamaie. Oh jumal, jumalukene, vii üle vihmahoogu, kanna üle kastehoogu, vii vihma Vigala poole, aja pilved Harju poole Vigala veistel juua, Harju naiste kätte pesta! Vigalas on mehed mustad, mehed mustad, naised mustad, tüterid pigikoledad, poisid pooled mustelased. Virumaal on mehed valged, mehed valged, naised valged, tüterid pigi-ilusad, poisid pooled sakselased. Kadrina. H II 10, 38/9 (27). 1889. 3. Üle, üle, vihmahoogu, üle, hoogu, ma ootan, kaste loogu, ma kannatan! Vii vihma Virumaale, aja vihma Harjumaale, Harju naiste käte pesta, Villandi veiste juua! Harjumaal on mehed mustad, mehed mustad, naesed mustad, tüdrukud tulihigised, poisid kannukarvalised. Meie maal on mehed valged, mehed valged, naesed valged, tüdrukud tuliilusad, poisid pooled saksilased. Põltsamaa. H II 26, 1051/2 (7). 1889. 4. Vii vihma Vennemaale, aja hoogu Harjumaale! Vennemaal vili põlenessa, Harju aida kõrbunessa. Rõngu. H II 30, 758 (12). 1888. 5. Vihmakane Viromaale, sagariku Saaremaale! Vihmakane, vikakaarikane, vikakaarikane, mine merde, mereh om kivikene! O. Kallas, Kraasna maarahvas. Helsinki 1903, lk. 112 (nr. 9). 6. Tule, tule, õllele, tuulekõnõ, õlle, vii vihma, õllele, Venemaale, õlle, aja huugu, õllele, Harjumaale, õlle, tõuka vihma, õllele, Turjamaale, õlle, saada sagar, õllele, Sõrvemaale, õlle! Näide põllu, õllele, põdemassa, õlle; näide nurme, õllele, närtsimassa, õlle, hainamaada, õllele, hallitamas, õlle. Mine, vihma, õllele, vihu neidä, õlle, mine, huugu, õllele, uha neidä, õlle, nemä musta, õllele, muide siäs, õlle, tõrvaskandu, õllele, tõiste siäs, õlle! Rõngu. EÜS II 51 (25b). 1905. 158. VIHM, ÜLE VAESLAPSEST. A 1. Üle, üle, vihmakene, liges teid - mina ligune, märjas teid - mina mädäne. Mul pole kodo, kun ma kuiva, mul pole tare, kun tahene. Kodu mul suure kuuse alla, tare mul laia tamme alla. Kuusik ep minu koduje, tammik ep minu tareje, vitsik pikkä vihmavarju, kuusik suure hoo varju. Tarvastu. H II 55, 306/7 (39). 1896. A 2. Ära viere, vihmakene, ära sa'a, saokene! Ei ole koju kuivajaida, pää märja silitajaida, jala märja mähkijida, kää külma katsujida. Kesse kuivab kuivad riided, vaalib valgijed käiksed, peseb uued louendised, leegib piimakarvalised? Kuusalu. H II 3, 639 (290) 1892. A 3. Üle, üle, vihmakene, üle viie velle päältä, seitsme sõsara päälta! Liges tiid meie linatse, liges kastad kaalaräti, liges teid - ärä liguni, märjäs teid - ärä mädäni. Koes ma lige laoti? Liiväle lige laoti, mäe pääle päästi märjä. Liiväle lige laguni, mäele märga mädäni. Oles mul tare esä tetü, oles mul paari velle pantu, nurka onu nukerdetu - sis oles kodu, kunnes kuivas, sis oles tare, kun tahenes. Teomehe om tennu tare, palgalise pandan paari, ori nurga nuperdan. Paistu. H II 68, 370/2 (24). 1902. A 4. Üle, üle, vihmakene, üle vihmahookene! Vaali, vaali, ilmakene, vaali, ilma, valgemasse; seli, seli, ilmakene, seli, ilma, selgemasse; puhu, puhu, ilmakene, puhu, ilma, puhtamasse! Ära mind kasta, vihmakene! Mul pole kodus hammeandjat, mul pole kodus kuivatajat. Kasta talutütterida - neil on kodus hammeandjad, neil on kodus kuivatajad. Viljandi. H III 7, 104 (62). 1888. B 1. Saea, saea, vihmukene, ära sa saea minu piale! Saea saksa laste piale - neil o kodu kuivatajad, valge riide vaalijad ja puhta särgi pesijad. Vigala. H II 20, 340 (5). 1889. B 2. Saja, saja, vihmake, ära saja minu peale, saja saksa lapse peale, piisu perepoja peale! Tal on kodu kuivataja, uue kuue uhtuja, valge särgi vaalija, peene särgi pesija. Märjamaa. H II 17, 32 (11). 1889. 159. ILM UDUNE. A. Ilm upub udusse. 1. Oh jumal, jumalukene, selita, selita ilma! Selita segane ilma, puhu ilma puhta'asta, kasi ilma kaste'esta, ruogi ilma rooste'este! Ilma upukse udusse, taevas tahmaje vajukse, rahvas raua rooste'eie. Haljala. H I 5, 57 (123). l892-94. A 2. Puhu, puhu, tuulekene, puhu ilma puhta'aksi, seli ilma selge'eksi! Ilma upukse udusse, taevas satukse sadusse, rahvas rauarooste'esse. Kuusalu. E 18525. 1895. B. Ilm udune sugulaste tülist. 1. Mis on ilmake udune, taevas tahmakarvaline, rahvas rauaroosteline? Selle ilmake udune, taevas tahmakarvaline, rahvas rauaroosteline - ristiemad riidelesid ühe ristilapse peale; käliksed kära pidasid ühe kirju karja peale - selle ilmake udune, taevas tahmakarvaline, rahvas rauaroosteline. Simuna. H II 11, 965/6 (22). 1891. B 2. Selgu, selgu, ilmakene, selgu, ilma, selge'esse, val'lu, taevas, valge'esse! Seda'i tää ega'i mõista, mistes o ilma ummetse, mistes taevas tahmatetu, ilm küll otsa umbenesse, taevas tahmalammatesse? Esa-poja pureleve, sõsarida sõimeleve, velitse viha peave, kälitse kära peave; velitse esa rahale, kälitse kanamunale, sõsarida sõrmussille - sest ep o ilma ummetse, sest ep taevas tahmatetu. Halliste. H, Kase 30 (80). 1868. C. Miks on ilmake udune, taevas tahmakarvaline? Sest on ilmake udune, taevas tahmakarvaline, et jääb päida peale põllu, söödile seasabuda. . . . . . . . . . . . . . . Ambla. E 7751 (5). 1893. 160. LÄHME ROOSTET ROOKIMA. Kõik tütarlapsed linnukesed, lähme roostet rookimaie, kastet maha kallamaie! Rooste rikub rohulatva, kaste rikub kaerakõrre, härmatis hüva ädala. Simuna. EÜS V 965 (232). 1908. 161. MEHED VIHMAST MÄRJAD. Miks on meie mehed märjad, miks on meeste riided märjad? Vihm on teinud mehed märjaks, lumi lasknud riietesse, rahe neid raskest rõhunud, lobjak kõrvad lonti aanud. Halliste. H II 22, 546 (8). 1889. 162. ILMA KAEMAS. Läke usse kaema, mis sääl ussen ollenessa? Ussen olli udsuilma, udsuilma, kidsukülma, satte loogani lumeta, satte vetta vehmereni - lumi riki loogakirja, sado riki saanikirja, udsu riki uvve kuvve. Kanepi. EKS 8°3, 212 (23). 1877. 163. TÄNU KUIVA ILMA EEST. Tänu olgu suurel loojal, au armejel jumalal - kuiva ilma kurtamasta, lahe ilma laasimasta, selge ilma seisamasta. Lask meid kuivalla koguda, lask meid selgella siduda, paremalla kokku panna, kokku panna kulla põllu, sidemesse siidi põllu, lademesse laia põllu. Kodust lätsin - kuue kuiva, tare eest - jala taheda. Saime maale - võid maratsa, juba võid, looka, luua lunda, rangi, rahet raputelle! Tarvastu. H IV 3, 395/6 (5). 1889. 164. HALVA ILMA VIIMINE. Kus see viilu viidanasse, pahal ilmal pandanasse? Arile, hõbeveerile, Naali kulli vallile - sõnna see viilu viidanasse, pahal ilmal pandanasse. Ärge viige teda teeda kaudu, viige tema hagust aide kaudu, tõmmaku tema türmpuud kaudu, aige aiateibud kaudu, viige tema viie tee arusse! Mustjala. H II 66, 369/70 (304). 1898. 165. PILVES VEEPISARAD. 1. Kaarli vistar poisike - see viis pilved minnessagi ja tõi pilved tullessagi. Pilved olid veepisarad, pisaras oli pika purju, purjutas hane savase, hane sava sinine. Mihkli. H II 24, 809 (1). 1889. 2. Oi siidine sigadepoiss, kalevine karjapoiss! Tõi tema pilved tullessa, tõise pilve minnessa. Pilvel on puhas purje, purjel on hani punane, hanil on saba sinine, saba peal oli saksa sängi. Maarja-Magdaleena. H II 28, 63 (4). 1888.