117. LAULIKU VABANDUS. 1. Veli, hella vellekene, ära võta sa vihase ega panna pahase: laulul om mõnda sõnada, kõvereta õige'eta. Kae mõtsa puie pääle: üts om pikk ja peenikene, tõine lüng ja lühikene, kolmas üteülbaline. Õgvast sai hobeselook, kõverast sai ratsurangi, üteligatsest sai riistapuida. Helme. H IV 3, 166/7 (115). 1888. 2. Velekese, noorõkõsõ, ärge pange pahasta, ärge võtke vihasta, et iks essü mõni sõna. Olõ-õi kirja käen, peeni papõrd peon. Räpina. EÜS IX 1450 (32). 1912. 3. Või ei naarda laulajada, laulajada, õppijada. Või ei naarda kündäjada, kündäjada, õppijada: mõni künnab kükäkille, kükäkille, küürakille. Või ei naarda niitäjada, niitäjada, õppijada: mõni niidab nika-naka, jätab kaari karvendama. Või ka'i naarda laulajada, laulajada, õppijada; seda ei võtta vihasse ega panna paljuesse, et laulun om laiu sõnuja, veidikene viisile. Laulun mõnda lauletasse, söögin mõnda söödanesse, joogin mõnda joodanesse. Halliste. H II 5, 118/9 (16). 1883. 4. Ärge võtkõ nüid vihase, ärge pangõ nüid pahase: laulul ond paelu sõnuda, tiel ond paelu harusida, aal ond paelu kiäräsidä. Kihnu. RKM II 56, 113 (12). 1954. 118. LAULIKUL POLNUD KEELAJAT. 1. Sest olen halba, seisan kurba, et mina lapselt laulin palju. Polnud hullul keelajada. Kes keelab hullu külasta, vallatuma vainulta, halba aiateibasta, lööbi leelõukalta! Simuna? EKS 4(5, 138 (202). 2. Ärge pange te pahaksi, ärge te võtke vihaksi, et ma, lapsi, laulan palju, palju, hulluke, pajatan oma hullula pääla, rumalale mõtte'ella. Põld mul hullul keelajada, keelajada, kuulajada, rumalal ravitsejada. Kes keelas hullu külasta, halbi aiateiba'asta, vallatuma vainiulta. EKS, Kreutzwald IV : 1, lk. 59 (4). 3. Ärge mind pahasta pange, ärge vottage vihasta, et mina, lapsi, laulan palju, palju, hulluke, pajatan. Ei ole hullul keelajaida, keelajaida, käskijaida, rumala ravitsejaida. Kesse keelab külasta hullu, toreleb talutuasta, vaigisteleb vainiulta? Uba keelab hullukese, taba keelab tallekese, vitsavarbu vaeselapse. Uba ütleb: "Ulgu, ulgu!" Taba ütleb: "Tantsi, tantsi!" Vitsavarbu: "Vaeselapsi!" Haljala. H I 5, 17/8 (14). 1892-94. 119. SIIN EI LAULA SUURED. 1. Ei siin kuku kullalised, helgi hõbehelmelised, paugu pitkapaatrelised, laula laiarahalised! Mina kukun kullatagi, helgin hõbehelmitagi, paugun ilma paaterita. Ma vaene päratu pärga, ilma eideta kanake - mul põle kulla kuulajaida, hellal eestaseisijaida. Väike-Maarja. H IV 1, 263 (5). 1888. 2. Ei siin suida suured laulda ega jaksa laiad laulda ega paksemad pajata ega kergejad konelda ega virgid vieredella. Mina vieren, veigukane. kieran, kannelkielikäne. Mina laulan, lastukane, vieren, vesuoksakane. Last on luodud laulemaie, vesuoksa vieremaie, kannelkieli kieramaie. Kuusalu. EÜS VIII 2226 (527). 1912. 3. Külatüdruksed õeksed, küla-aga-poisid pooledvennad, mis teil o, et ei laala? Olete suured, et ei suuda, olete paksud, et ei paugu, olete rasked, et ei raksu? O teil kurkus kuuseokad, keelepäras pähklekoored, suulaes klaasikillud? Ma pole suuri, ma küll suuda, ma pole paksu, ma küll paugu, ma pole raske, ma küll raksu. Tõstamaa. H II 47, 418 (20). 1894. 120. LAISA LAULU SUITS. 1. Hakkame, laisad, laulemaie, Refr.: kaske! vedelikud, veeretama. Kus need laisad jäänud? Laisad pugend põõsastesse, hirmul hiirehernestesse. Põesad hakkand põlemaie, hiireherned auramaie. Tõstamaa. EÜS IX 2007/8 (44). 1912. 2. Läki, laisad, laalemaie, vedelikud vieremaie! Kes teab, kus need tõised laisad, kas one padriku pajuna, vai one roogu rükkienna? Hiirehernest tõõseb suitsu, padriku paju põlessa. Mehed ütlid: "Metsa suitsu!", naesed ütlid: "Narva suitsu!", poosid: "Poolamua põlema!" Mina kuulin, kostin vasta: "Ei õle mieste metsa suitsu ega naeste Narva suitsu, poeste Poolamua põleva. See one laisa laalu suitsu, vedeliku viere suitsu." Kodavere. H II 4, 549/50 (17). 1887. 121. HALVA LAULIKU PALK. Mis mina annan laulijalle, kingin keelepeksijalle? Tünder tuld, teine tõrva, kolmas vahelt vaiguvetta - see mina annan laulijalle, kingin keelepeksijalle. Pilistvere. EÜS IV 1501/2 (149a). 1907. 122. LAULIKU SÕIM. 1. Mis sina, hääletu, ägised, rögarindane, rögised! Tulen juure, torkan silma, pistan su pea põlema! Ei mina sinuga laula, sinuga, sianinaga. Ma pian suu suuremaksi, keele kulla kallimaksi. Raha mul maksab laulemine, kulda suu kulutamine, peene keele peksemine. Kadrina. EÜS VII 326 (93). 1896. 2. Mis sa, hääleta, ägised ja sa, rinnuta, rögised! Eks sa tulnud eile meile, kui meil tõlda tõrvati, vana ratast rasvati. Siis oleks saanud meelevõiet, keelevõiet, suuvõiet, vanaherrale häälevõiet, vanamoori mokavõiet, rehepapi rinnavõiet. Märjamaa. H III 4, 349 (6). 1889. 3. Mis sina laulad, latratara! Sinu särk on seenetanud, ei ole iial pesta saanud, viiel aastal vetta näinud. Laul põle tunnud kurikad, seepi ei seitsmelgi nädalal. Jüri. H IV 1, 721 (10). 1889. 4. Mis sa, sitikas, sirised, porikärbane, porised! Sa oled sitika sulane, porikärbse poisikene. Kadrina. EÜS VII 324 (86). 1896. 5. Mis sa, ussine, urised, mis sa, kärnane, kärised! Sul pole häälta härga hüüda, kurku pole kure karida. Mis sa muidu laulma tupid, sul pole muud kui laulujupid. Hanila. E StK 17, 151/2 (90). 1922. 6. Mis sa laulad, kui sa'i mõista! Sul'i ole häälta hästi laulda, viisi hästi veerete, sõnu kokku sõlmitse. Siga sul sõnad segänu, lammas laulu läkäten, härg sul hääle ära joonu, kitsipoig keele imenu; häälepunn sul pooles lännu, kurgurumm sul rosteten. Paistu. H III 6, 664/5 (13). 1889. 7. Mis sina kloksud, koorekernu, rasvarätiku, rabised! Ammuks sind munast muneti, ammuks sind pojaks hauti, veel ep su suu verine, veel ep hambad toore'esed. Kadrina. EÜS VII 325 (90). 1896. 8. Vaid ole, vinni, vaid ole, vänni, vaid ole, vana, laulamasta, vana suu vabisemasta, vana kessel kiikumasta, vana virssu vingumasta! Mis sina, vana, vabised, kuuekümmene, kobised! Viru-Nigula. H III 1, 755 (30). 1889. 9. Mi tuled minnan kiusteleme, vana viiss, sa vaideleme, näl'lakäkk, sa nääguteme! Suu sul seitsmesopiline, nina neljanurgeline, keeli kui kiriku-ussi, hamba kui Viru värati. Üts ep lauluke sinule: see sõit sea selga mööda, kompsis koera konte mööda, sa oled sõnusta segane, häälesta hädapasune. Karksi. H, Kase 40 (126). 1868. 10. Mis o sesta, seeperasta, et mul suu sopiline, nina või neljanurgeline, keeli kui kirigu-usse, hamba kui Viru värati? Mul o suhun suure sõna, tagahamba targembida, ehenhamba heldembida. Mul om keelen kiiteluste, keele kandin kannatusta. Teil o keelen kiuselusta, keele kandin kakelusta, teil o suhun soogutusta, tagahamba haugutusta, ninan teil nirisemista, nina nurgan nuuskimista! Karksi. H, Kase 40 (127). 1868. 11. Mi tuled, konsak, kuuluteme, näljakäkk sa nääguteme, ilalõug sa ikuteme, viisra'ak sa vinguteme, pastlapaik sa paaderteme! Esi oled paljasta paleda, esi oled näljästa näguda. Oma ihu, munde hilbu, oma nägu, munde närdsu, oma pale, tõiste paiga. Eila istid herne'enna, toona ukertid oana, nüüd tuled välja võisteleme, võisteleme, kiusteleme, võistesõnu võttamaie, kiustesõnu kiskumaie. Karksi. H, Kase 43a/44 (140). 1868. 12. Laku perset, lauluräästas! Ma saan muidugi mehele: Aru Andrese pojale, Kullerkupu Jakobile, Nillernipu Andressele! Tori. H II 21, 581 (16). 1888. 13. Mis tulid, kirpu, kiuste laulma, täivatt, tulid vaidelema? Mine senna teerajale, kus olid koerad kusel käinud, siad sita laskenud - pista senna peened mokad, terita nina teravaks! Harju-Jaani. E 15706 (214). 1895. 14. Mis tuled, kinnas, kiuslemaie vai tuled, talluk, taplemaie? Kinnas viiässe kesäle, talluk viidi tapuaida, vana viisku vainuelle. Mis sa haugud, halli rantsi, pureled, punane koera? Kas tahad taarirabada või tahad tõrrelopotesta. Kolga-Jaani. J. Hurt, Vana kannel II. Tartu 1886, lk. 271. 15. Mis sina laulad, lampi lõuga, kõõrutad, nõna kõvera? Laulad meie laulukesi, veeretad me viisikesi. Ära sina haugu, halba rantsi, purela, peni punane! Esi musta ne ku mukki, esi halli ne ku hakki. Eila seid sa seitse lehma, üleeila ütsa lehma - allap sul hamba verega, käpa karu raipeiga. Mõse suu soeveresta, käpa karuraipe'esta - siis tule muga võistelema, võistelema, heistelema. Tarvastu. H IV 4, 314/15 (11). 1891. 16. Oles ma enne seda tiidnu, et ne hata haukma naksi, kireve lita kiukma naksi - ligi võtas leevakoti, sis tiiss lital limpsatust, vanal hatal hampsatust! Sangaste. ERM 144, 47 (55). 1920. 17. Mis sa, hääletu, ägised ja sa, rinnutu, rögised! Sul pole häälta ägiseda ega rinda rögiseda. Purele pöllal pörsastega, lauda taga lammastega. Kui sul kirg - kisu neid, kui sul nälg - näri neid, kui sul himu - ime neid! Mustjala. KKI 10, 347 (12). 1949. 18. Mis sa, kiutsus, kiidad ennast, igapääv sa tõstad ennast! Sul pole häälta ägiseda äga rinda rögiseda! Pane äge hääledaks ja vana regi rindadeks - siis sul häälta ägiseda ja ka rinda rögiseda. Mustjala. ERA II 276, 213/4 (28) 1939. 19. Ole vaid sa, sinine, las mind laulda, ma punane! Minu suusta kukub kulda, alta hammaste hõbedad, peelta keele killinguida; sinu suusta kukub kusta, alta hammaste hanepaska, peelta keele kitsikusta. Mustjala. ERA II 276, 204 (8). 1939. 20. Mes sina, sinine, laulad, sinipalgene, pajadad! Sinu suusta kukkub kuola, alta hammaste ilada, pääldä kieldä kitsekusta! Las mina, punane, laulan, punapalgene, pajadan! Minu suusta kukkub kulda, alta hammaste hobeja, pääldä kiele killingida. Kuusalu. H III 3, 11 (3). 1890. 21. Kus see laulik meile tulnud? See tulnud seapesasta, see laulab seasõnuda, emikse imeteguda! Väike-Maarja. EÜS VII 1926 (124). 1910. 22. Kust see laulik vällä tulnu? Musta ruuna ruhvi alta, kõrvi ruuna kõtu alta, halli ruuna hänna alta! Toona ukerdid oana, suvel sa seied surnueida, talvel tapid raipe'eida, allap sul hamba' veritse, suu sul soolikalimuga. Tarvastu. H II 25, 775 (54). 1890. 123. POISS SÕDAB LAULMA. Olin mina enne noore meesi, seda enne poisikene. Ostsin püssi ja ostsin mõõga, ostsin Hollanti kübara, peale panin pika peala, lagipeale laia lindi, kukla taha kuldatuti. Läksin Lihula laadale, ostsin Harju mehe hobuse, Vil'landi mehe verikõrvi. Siis läksin Riiga laulemaie, Tartu linna tantsimaie, Valga linna valtsimaie. Riigas laulu ei arvatud, Tartus tantsu ei tahetud, Valkas valtsi ei vaadatud Läksin siis teisale laulemaie, kukkusin roonu kuusikus, laulsin keisri kaasikus. Kes tuli laulu kuulatama? Riiast tulid Riinusida, alevilt tulid Annesida, igast majast Marisida, kõigest kohast Kadrisida. Need tulid laulu kuulatama, kiitsid laulu ja laitsid meesta, et põld häida ehte'ida, selgas saksa saterkuube, jalgas uusi ummiskingu. Pärnu. H II 20, 93 (54). l889. 124. POLE LOODUD LAULJAKS. 1. Oles minu luudu laulijassi, laulijassi, laskijassi, mind on luudu kündijassi, kündijassi, külvijassi, härjaadra kandijassi, musta mulla pöörijassi, rootsi raua rookijassi, vene püssi pühkijassi. Rõngu. H II 30, 782 (14). 1890. 2. Meie maa mehed madalad, adrakandijad kavalad künnäväd kivitanumat. Ei nad riku ruuna rinda egä kaku kõrvi kaala. Mend põle loodud laulijasse, laulijasse, laskijasse; mend on loodud kündijässe, kündijässe, külvijässe. Ma teen odrad oja veerde, tatrad teen tare tahaje, linad teen ma liivakulle, kaara teen ma kallakule, rükkid ruusarinnakule, muu vil'lä muedu maale. Viljandi. H III 20, 747 (6). 1894. l25. VANA LAULIK. Laulaks, laulaks, lagipealne paljas, kõrva iäres harvad karvad - niedki põlõ mio oma karvad, niedki Koksi Riedu karvad. Kihnu. RKM II 56, 348 (1). 1956.