I. LÜROEEPILISED LAULUD A. MÜÜTILISE SISUGA LAULUD 1. LOOMINE. 1. Üks on õunapuu mäella, üks on oksa õunapuussa, üks on õile oksa päälla, üks on õuna õile päälla. Sie õuna mõnesugune: kuu puolt kumerikene, päävä puolt on punasikene, Riia puolt on ristiline, Narva puolt on naastuline, Harju puolt on aukuline. Tuli üksi suuri tuuli, sai üksi sadune ilma, vieretas õuna vedeje, ajas õuna allikaie. Mis sest õunast sündinekse? Sinikirja linnukene, sinikirja, siibakirja. Luogelekse linnukene, luogelekse, lendelekse, lendas meie lepikuie, kukkus meie koppelie, arvas meie haavikuie, määras meie männikuie. Meie koplis kolme põesast: üks oli sinine põesas, teine on punane põesas, kolmas kullakarvaline. Sinikirja linnukene, ära puoe sinise põesa, ära puoe punase põesa, puoe kullakarvasesse! Võttas kuldase omaksi, hõbedaise arma'aksi. Sinisiiba linnuke hakkas siis pesa tegema. Sai siis pesa valmi'eksi, hakkas siis mune munema. Sai siis munad munetud, hakkas puoegi haudumaie. Said pojad verisulije, hakkas puoegi pillutama: ühe pani kuuks Kuuramaale, teised pani täheks taeva'aie, kolmas päevaks pääle ilma. Haljala. Kalevalan toisinnot II. Helsinki 1875, nr. 215. Vrd. Veske kad., 28. 2. Üle lendsi, linnukene, üle lendsi ilma kõige, üle ilma suure järve, üle ilmatse keriku. Õtsis maad munetessanna, aset hautellessanna. Ei saand maad munetessanna, aset hautellessanna. Üle lendsi, linnukene, üle lendsi ilma kõige, lendsi üle sinise põesa - põlge'es sinise põesa, lendsi üle punase põesa - põlge'es punase põesa, lendsi üle kõllakarva - võttis kõlla kõlvusasta: siie pean pesa tegema, siie pean munad munema, siie poegi haudumaie. Haudus kuu, haudus kaksi, haudus pooli kolmatagi, natukeise neljatagi, hakkas alle katsumaie: leis pojad verisulesta. Hakkas poegija jagama: üks sai maale marijasta, tõine põllula kivesta, kolmas kuusta taiva'aie, neljas päivast pääle ilma. Mis sai maale marijasta, säält nie marid mainitasse; mis sai põllula kivesta, säält nie õlled tehtanesse; mis sai päivast pääle ilma, säält nie ajad arvetasse; mis sai kuusta taiva'aie, säält nie tunnid tunnetasse. Jõhvi. H II 1. 328/9 (487). 1888. 3. Mõistke, mehed, mõistke, naesed, ütelge üles, tüdrukud: mis sääl meie õue all? Mina mõista, miks ei mõista: meri meie õue all. Mõistke, mehed, mõistke, naesed, ütelge üles, tüdrukud: mis sääl mere keske'el? Mina mõista, miks ei mõista: saar sääl mere keske'el. Mõistke, mehed, mõistke, naesed, ütelge üles, tüdrukud: mis sääl saare keske'el? Mina mõista, miks ei mõista: õunapuu saare keske'el. Mõistke, mehed, mõistke, naised, ütelge üles, tüdrukud: mitu oksa õunerpuul? Mina mõista, miks ei mõista: kuus on oksa õunerpuul. Mõistke, mehed, mõistke, naesed, ütelge üles, tüdrukud: mitu õita õunerpuul? Mina mõista, miks ei mõista: kuus o õita õunerpuul. Mõistke, mehed, mõistke, naesed, ütelge üles, tüdrukud: mitu õita õunalagi? Mina mõista, miks ei mõista: üks oli õita õunalagi - siegi mitmekarvaline: põhja poolt põsed punased, lõuna poolt o liedikarva, koidu poolt o kuuruline, vesikaare küljed viirulised. Tuli aga tuul ja tõstis tormi, hakkas õuna õõtsutama - õõtsutas õuna meresse. Merest aga tõusis kirju lindu, lindas meie kopelisse, meie kopli, kuuse otsa - hakkas pesa tegema riegudest ja raagudest, maamurusta, puupurusta, meie metsa lehtedest. Tegi kuu ja tegi kaks, paari päivi kolmat kuud - siis hakkas mune munema. Munes kuu ja munes kaks, paari päivi kolmat kuud - siis hakkas poegi hauduma. Haudus kuu ja haudus kaks, paari päivi kolmat kuud - siis hakkas poegi jägama, jägas kuu ja jägas kaks, paari päivi kolmat kuud. Ühe andis armus alla ilma, teise pilves peale pääva, kolmas Koidutähesse, nel'las Põhanaelasse, viies Vankris vaatama, kuies Kuuss kumama, seitsmes Sõelas seisema - sest me ajad arvame ja omad tunnid tunneme. Karuse. H II 2, 200/2 (307). 1889. 4. Pääsukeine, päevalindu - tei ta pesa söödu pääle. Munne kolmi muna sisse: üits sai aoss alla ilma, teine päevas pääle ilma, kolmas sai kuusse taevasse. Halliste. H I 2, 129 (3). 1889. 2. HARJA OTSIMINE. 1. Veere, veere, päevakene, veere, päeva, vete tõttu, kuningate kulla tõttu, rikaste rahade tõttu, meie vaese vaeva tõttu! Ei ole aega päeval veerda: päe soeb sulaste päida, kammib karjalaste päida, piirab pika neiu lakka. Hari sulpsatas meresse, pea-aga-lauda laenessagi, kuldakammi kaldassagi. Läksin Peetri palve'eksa: "Kulla Peeter, hüva Andres, mine, too hari meresta, pea-aga-lauda laenestagi!" Ei kuulnud Peeter palvestagi, Andres mu hüva sõnustagi. Läksin ise hiljukesti, mööda teeda tillukesti, mööda rohtu, roosikene, mööda kallast, kannikene, mööda maad, madalukene; läksin, tõin harja meresta, pealaua laine'esta, kuldakammi kalda'asta. Koeru. EÜS VI 1396 (50). 1909. 2. Veere looja, päevakene, veere looja vetta mööda, lase kaselatva mööda; veere otseti ojasse, lippi-lappi laene'esse, kilpi-kalpi kalda'asse! Ei olnd aega päeval veerda: päe soeb sulaste päida, kammib karjalaste päida, otsib peada orjadelle, hari kuldane käessa, hõbedane peadelauda. Hari kukkus tal meresse, peadelauda laene'esse. Päe läks Peetri palvielle: "Kulla Peeter, hella Peeter, tule, too hari meresta, peadelauda laene'esta!" Ei olnd aega Peetril tulla: Peeter tegi penkisida, Andres aluslaudasida. Läksin ise, hil'lukene, mööda maada, madalukene, mööda kallast, kaunikene. Mis mul jalgu puutunesse? Mõeka jalgu puutunesse. Viisin mõega mõisa'asse, panin härra laua peale, kilksatelles, kõlksatelles. Härra ärgas voodiesta, proua roosipatjadesta: "Kust see mõeka seie saanud?" Mina mõistsin, vasta kostsin: "See mõeka meresta tulnud, kaunikene kalda'asta." Viljandi. H III 14, 848 (19). 1893. 3. MÕÕK MEREST. Ollin enne härrä poissi, kandsin härrä kannusida, vanahärrä vammusida. Sain sis sundija sulaseks. Sundijal ollid suured ruunad, suured ruunad, kõrged kõrvid - need tahtsid suil sugida, raudaharjala harida, kuldakammila kasida. Ei mina suutnud, ei mina jõudnud, sain mina vaene mees valama: jooksin vahel aida möödä, möödä küläkoppelt möödä, jooksin jaluli meresse, põlvini kalakudesse. Mis seal põlvi puutunessa? Mõeku põlvi puutunessa. Võtsin ma mõega meresta, viisin mõega mõisaesse, pannin mõega laua peala. Tullid härrad vaatemaie, isandad imeldemaie: "Kust see mõeku siia saanud?" Mina aga mõistsin, vasta kostsin, teatasin targaste kõnelda: "See mõeku meresta toudud. Mereliiv on haljaks teinud, merevesi puhastanud - ihumata heedab hinga, kõhutamata lõikab kõri." Suure-Jaani. H II 26, 545 (7). 1891. 4. SUUR HÄRG. 1. Hiad olid härjad, suured sarved, tuhat sülda turja laia, sada sülda sarved pikad, süld oli silmade vaheta; pääsuke sai pääva lenda, aasta ratsul jo ajada, kurg sai lenda kuude kaua selle härja selga müöda. Otsin härja tappajaida, sinisorga sirvijaida. Toin mina tapja Turgimaalta, toise tapja Tatramaalta: ei saand härga tapetust, ei sinisorka sirvitust. Tuli minul veike vennakene, olekorre oigukene, pilliruo peenikene, sormesuurne raasukene: rusikal tema tappas härja, peigelal ta pistis kurku. Verd sai venegi täie, rasva suure laeva täie, savast sai sajukübara, sääreluist sai sängisambad, reieluist sai rihvelpüssi. Viru-Nigula. H II 34, 126 (140). 1892 2. Uidu-tuidu, toodi härga, toodi härga Türgimaalta. Tuhat süli turja laia, sada süli sarved pikad. Mina jäin meesi mõtlemaie, kust saan härja tapjajuida, sinisorka surmajuida? Kui läin hella heinamaale, leidsin mehe pisukese, piitsavarre pitkukese, olekorre oigukese. Kämmelil ta käänas härja, rusikal ta rutjus härja, peigalal ta peksis härja. Sealt sain, vaene vennukene, sealt sain härja tappajuida, sinisorka surmajuida. Vaivara. H II 1, 1 (2). 1888. 3. Aituma, hüväni herra, aituma, hüväni proua, hõbepitsi preilikene, kuldanuppi noored herrad! Seda tegi, mis tõotas: tõotas tõrre õluta, vaadi viina vihada, ankur heada ädikaida. Ära tappis selle härja, mis pole põlvel põldu künnud, kümnel aastal maada künnud ega ilmas ikke kannud; mis mullu murul värises, tuna ammus akennasta. Tuhat sülda turja pitka, sada sülda sarved laiad. Öö jooksis oravikene härja seljaroodu mööda, päeva lendas pääsokene härja sarvede vahelta. Viljandi. E 25443/4 (6). 1896. 5. TÄHEMÕRSJA. 1. Oli üksi noori naine, läksi karja saatemaie. Leidis kana vainiulta, viis see kana kojoje. Kanast kasvis inimene, sula Salme neitsikene. Siis sel tulid kolmed kosjad: üks oli Kuu, teine Pääva, kolmas Tähte poisikene. Tuli Kuu poisikene viiekümmenel hobosel, kuuekümmenel kutsarilla. Salme hüüdis aidastana, kõneles kivikojasta: "Ei mina Kuule lähe, Kuul on kolmi ametida: korra tõuseb koidikul, vahel päävaveerangul, korra päävatõusangul." Tuli Pääva poisikene viiekümmenel hobosel, kuuekümmenel kutsarilla. Salme hüüdis kaugelt vasta: "Ei mina Päävale lähe, Pääval paljo viisisida: palavaste paistab pääva, heledaste heidab ilma. Kui on hele heinaaega, siis ta vihmada vihistab; kui on kallis kaerakülvi, siis ta poudada põristab, kaera külvije kautab, odrad põllule põletab, linad liitis liivakule, herned vao vahele, tatterad toa tahaje, läätsed käänas kända'aie." Tuli Tähte poisikene, viiekümmenel hobosel, kuuekümmenel kutsarilla. Salme hüüdis aidastana: "Talli viige Tähe hobone, Tähe lauko latterie, andke ette heinosida, kandke ette kaerosida peitke peenije linoje, katke laia kanga alla, silmad siidije magama, kabjad kaeraje lebama! Ise Tähte istutage ette see ihutud lauda, taha see tahutud seina, alla pinki pihlakane, ette need road rohised, peale pipparad paremad!" Toodi siis Tähte tubaje: "Söö, Tähte, joo, Tähte, ela, Tähte, rõemusaste!" Tähte mõekada täristab, kuldahelkoda helistab, kannus-karrada käristab: "Ei taha süüa, ei taha juua! Tooge mo oma tubaje, saatke Salme põrmandale!" Salme hüüdis aidastana, üle oue hoone'essa: "Peiokene, poisikene, annid aega kasvadessa, anna aega ehtidessa! Kaua ehib see isata, kaua ehib see emata, kaua vaene vöödeleksi: ei ole eite ehtimassa, vanemad valmistamassa; külaeided ehitavad, vanad naised valmistavad: küla annab külma nõu, rahvas raudese südame!" Kadrina. KM KO F. 63, M. 3 : l, 234/6 (161). Fr. R. Kreutzwald < ÕES EK 62, 2/5 (1). A. F. Knüpffer. 1818. 2. Kadri oli kallis, nimi armas, Kadri läks linna leeri peale, Kuressaare kooli peale, istus hõbenööri peale, kudus kuldavardasida, sidus siidirätikumi. Ilus oli isandal näha, ilus oli emandal näha, kallis oli karjapoistel näha. Kadri läks karja saatelema, leidis kuke kullateelta, leidis kana karjateelta. Pani kuke kuue sisse, kana uue põlle sisse. Siis viis koju kasvamaie, pani vaka alla vanumaie, kaane alla kasvalema. Kanast kasvis inimene, sula Salme neitsikene. Kanal käisid kolmed kosilased: üks oli Kuu ja teine Päev, kolmas Tähte poisikene. Siis tuli Kuu poisikene, viiekümnemal hobusel, kuuekümnemal kutsaril. Salme mõistis, vastu kostis: "Kuidas võin Kuule minna? Kuu on kaksiti kavala: vahel ta vara äratab, vahel ta koidul kohutab, vahel ta magab valge'eni." Siis tuli Päeva poisikene, viiekümnemal hobusel, kuuekümnemal kutsaril. Salme mõistis, vastu kostis: "Kuidas võin Päevale minna? Päev on päisiti palava: odrad ta põllul põletab, läätsed liisub liiva alla, herned paneb parma'assa." Siis tuli Tähte poisikene, viiekümnemal hobusel, kuuekümnemal kutsaril. Salme hüüdis aitadesta, üle õue hoone'esta: "Talli viige Tähe hobune, Tähe lauki latterissa, heitke ette heinasida, kandke ette kaerasida! Viige ta ise tubaje, pange patjusi magama, alla liigade linade, peale pehmede padjade!" Muhu. E 47913 (1). 1911.