KÜLAD     MINEVIK     MÄLU     LAULUD     JUTUD           GALERII     TEATED     EESTLASED MUJAL  
  EESTLASED MUJAL
     Samaara eestlased
     Simbirski eestlased
     Fotonäitused

Väljarändamine

 

1855. aasta maikuus asusid esimesed väljarändamisloa saanud Põlva ja Kanepi kihelkonna pered hobuvooriga teele Väimela vallast Kirumpää kõrtsi juurest, paar aastat hiljem läks liikvele Sangaste kihelkonna rahvas. Järgnevatel aastatel haaras ümberasumisliikumine suure osa Tartu- ja Võrumaa kihelkondadest ning levis edasi põhja poole.Kirumpää kivi esimestele väljarändajatele. Foto: A. Korb 2005

 

Kirumpää kõrtsi juurest teeleasunud jõudsid kuudepikkuse rännuteekonna järel Saraatovisse. Kohapeal selgus, et kubermangu piires vabu riigimaid saadaval ei ole. Lotjadel ületati Volga jõgi – nii jõuti naabruses asuvasse Samaara kubermangu. Esialgu peatuti sakslastega asustatud Krasnojari külas ning teeniti elatist taludes töölkäimisega. Piirkonna esimese eesti küla Lifljandka rajamine sai alguse 1859. aastal.

 

Esimeste siirdlaste aastate-pikkused uue elukoha otsingud, mille jooksul jäid nad oma sünnikoha hingekirja ning neid ei vabastatud vallamaksudest ja nekrutikohuse täitmisest, nõudis lahendust riiklikul tasandil – kohapeale hakati esmalt saatma valitud saadikuid-kohaotsijaid.

 

Maad said uusasunikud asustamata riigimaadest, igale meeshingele anti hingemaa. Lisaks oli võimalik rentida väheviljakaid ääremaid. Esimesed pered said peavarju lähedal asuvates saksa ja vene külades, mõned ehitasid maakoopad või vitstest savikattega onnid.

Hilisemate väljarändajate ümberasumine läks mõnevõrra hõlpsamini: reisiks sai kasutada raudteed ning kohapeal võis loota nii Vene riigi kui rahvuskaaslaste abile.

Fotonäitus "Samaara eestlaste jälgedes"

Volgamaa-eestlaste lehekülje fotod: Anu Korb 2001, 2002; Lohuküla mätaskatusega maja foto Koidula Demidjuki erakogust.