KÜLAD     MINEVIK     MÄLU     LAULUD     JUTUD           GALERII     TEATED     EESTLASED MUJAL  
  EESTLASED MUJAL
     Samaara eestlased
     Simbirski eestlased
     Fotonäitused

Simbirski kubermangu eesti asunduste kujunemine ja elu-olu

 

Simbirski kubermangu jõudsid esimesed Virumaalt pärit eesti asunikud Vinni Peeter, Kert Blumer, Aamer, Jürgenson jt aastal 1870, alguse sai Smorodino asundus. Siin olid soodsad tingimused uue elu alustamiseks: maaliline loodus ning puhas allikavesi. Nime olevat küla saanud ümbruskonnas kasvanud sõstrapõõsaste järgi.

 

Smorodino kiigemägi. ERA, Vf 3358

 

19. sajandi viimastel kümnenditel asustasid põhjaeestlased veel Svetloje Osero (1885) ja Tšistopolje (1877). Smorodino elanikkond kasvas ning tuumasunduse ümber koondusid väiksemad külad: Ogibnaja (1872), Lapšanka (1876), Lommi (1896) ja Širokodolnõi ehk Široki (1885). Eestlasi elas ka Nikolski külas.

 

Laasbergi Juhanist, kes oma perega kõigepealt Široki külakohale jõudis, teatakse rääkida, et ta olevat kaotanud siin kasvanud kõrgesse rohtu oma naise koos hobusega ning nende otsimisega tükk aega vaeva pidanud nägema.

 

Simbirski kubermangu eesti asundustel olid ametlikes paberites vene nimed, eestlased mugandasid need endale suupärasemaks: Smorodino on eestlaste kõnepruugis rõhuga esimesel silbil – Samarodina, Rodina; Ogibnaja asemel öeldakse Gipnoi. Segasem on lugu Široki küla nimetusega: eestlased ütlevad tänini Tuprova, seda küla varasema nime Dobrovo järgi.

 

Töökad eestlased kosusid viljakat maad harides kiiresti. Näiteks Smorodino elanikest moodustatud kolhoos “Koit” oli piikonna jõukaim kuni kolhooside liitmiseni. Siinsetele eestlastele on põllu- ja loomakasvatuse kõrval elatist andnud ka emake Volga (nt sillaehitus) ning hiljem siiakanti rajatud silikaatkivi- ja kriiditööstus.

 

Haridus- ja usuelu

 

Eestlasi tuntakse Venemaal enamasti luteriusulistena. Suuremates asundustes (Smorodino, Svetloje osero, Tšistopolje) toimis kool-kirik/palvemaja.

   Luteriusuliste kõrval rändas Simbirski kubermangu “tõotatud maale” ka grupp nn laupäevausulisi, osa selle liikmeist liitus hiljem priiusulistega. Laupäevausulised pühitsesid hingamispäevana laupäeva. Kõik hädavajalikud tööd tehti reedel enne päikeseloojangut, ka järgmise päeva toit pandi köetud ahju valmis. Laupäeviti peeti kellegi kodus või lähedal asuvates metsatukkades palvetunde.

 

Suhtlus lähedal asuvate eesti külade vahel oli hoolimata erinevatest usulistest tõekspidamistest läbi aegade võrdlemisi tihe, elukaaslase valimine naaberkogukonnast oli tavaline. Abiellumisel teise külakogukonda võeti sageli üle ka uue kogukonna usutunnistus.

 

Külade tänapäevAlviine Kraineva ja Olga Maksimova Smorodinost Tii-tii-tihast mängimas. ERA, Vf 3731

 

Simbirski kubermangu endistest eesti küladest võib piirkonna kaardilt leida Smorodino, Lommi ja Široki küla. Kaks esimest on tänapäeval kiiresti kasvava paljurahvuselise elanikkonnaga atraktiivsed elupaigad, viimane mõnekümne asukaga külake. Väikesearvuline eesti kogukond kahaneb kiiresti kõigis külades, omavahelises suhtluses kuuleb järjest sagedamini vene keelt.

 

Külade vahelised usulised erinevused on tänini siiski eristatavad: Smorodinot tuntakse luteriusuliste asundusena, Široki ja Lommi vanema põlvkonna eestlased kuuluvad enamjaolt vabakogudusse. Kohapeal nimetatakse neid subbotnikuteks, laupäevalisteks või hingamispäeva pidajateks.