KÜLAD     MINEVIK     MÄLU     LAULUD     JUTUD           GALERII     TEATED     EESTLASED MUJAL  
  EESTLASED MUJAL
     Samaara eestlased
     Simbirski eestlased
     Fotonäitused

Samaara kubermangu eesti asundused

 

Samaara kubermangu eesti asundused rajati kahte piirkonda: Lõuna-Samaaras Krasnõi Kuti ümbrusse (nüüd Saraatovi oblast, Krasnõi Kuti rajoon) ning Põhja-Samaaras Koški ümbrusse (nüüd Samaara oblast, Koški rajoon).

 

Samaara piirkonna loodusolud – kontinentaalne kliima, sagedased põuad ja ikaldused – panid uusasukad proovile. Siinsed põllud nõudsid kündmisel suuremat jõudu ning varakevadist külviaega. Eestlaste elutingimused Samaara kubermangu lõuna- ja põhjaosas ei olnud siiski sarnased.

 

Kubermangu lõunaossa rajati lõunaeestlaste Lifljandka (1859) ja Goretski (1880) ning Põhja-Eestist väljarännanute külad Baltika (1877) ja Estonia (1885). Otsatu avarus, kiduraks tõmbunud kollane taimestik Baltika küla lähistel. ERA, Vf. 4667.

 

Selle paiga loodusolusid kirjeldab asunduste-uurija August Nigol oma 1918. aastal ilmunud raamatus: Lõuna-Samaara maapind on lage rohtlaan ehk stepp, tasane kui laud. Paarisaja versta peal ei näe muud kui taevast ja maad, ei ühtegi puud ega põõsast. Looduse ilu otsid siit asjata. Külast väljaspool näeb silm tõepoolest otsatut avarust, kollaseks tõmbunud kidurat taimestikku, mis ei võimalda õieti heinagi teha. Talvine loomasööt on õled ja aganad. Lihaloomana hakati siin enam kasvatama sööda suhtes vähenõudlikku lammast, Eestist toodi kaasa kartulikasvatamise-traditsioon.

 

Vihma sajab suve jooksul harva ning seetõttu rajati tänavkülad stepiorgudesse moodustatud tehisjärvede (tamp) äärde, rohelust andsid majapidamiste juurde istutatud pajud. Hooned ehitati kohapealsest ehitusmaterjalist: savi ja peenestatud õlgede segust tehtud ja päikese käes kuivatatud toortellistest, nn plonnidest, katus kaeti õlgedega. Küttematerjaliks oli sõnnikust ja õlgedest tehtud sitapuu.

Mätaskatusega elumaja Lohukülas.  

Hiljem tõid paremale järjele jõudnud pered Volga-äärsetest sadamalinnadest majaehituseks ehituspuitu. Ühismajandite jõukuse kasvades levis ehitusmaterjalina silikaatkivi, katusekatte-materjalina plekk ja eterniit.

 

 

 

Kubermangu põhjaossa moodustati kaks võrdlemisi lähestikku asuvat eesti asunduste ringkonda: esimeses Lifljandka (Alaküla), Baltika (Vaheküla) ning Uusküla (Pikkula); teises Kivijärve, Sabaliküla, Lohuküla, Lehmaküla (Oruküla) ja Vasikaküla (Tagaküla). Enamik neist küladest rajati 1860.–1870. aastatel.

 

 

Siinsed maad, endised kalmõkkide asualad, olnud eestlaste siiajõudmise ajaks juba vabad. Pinnas oli tasane, kuid väga sügavate orgudega, kaevud tuli kaevata ligi 20 meetri sügavused. Siinsed paigad on marja- ja seenerikkad ning loodus märksa rohelisem kui kubermangu lõunaosas.

 

Eestlased olevat esmalt elanud oru perve peale rajatud muldonnides (zemljankades), riik andnud uusasukatele tõhusat abi. Seejärel ehitati korralikud palkmajad, kuigi ehituspuit tuli kaugelt tuua. Siinmail hajaasustust ei olnud, elati ridakülades.

   Eestlaste külad olevat venelaste omadest erinenud majade juurde istutatud õunapuude ja marjapõõsaste ning korras külateede poolest. Hiljem ehitati ka oma tuuleveskid, sepikojad, nahaparkimistöökojad jm.

   Koški piirkonna eesti külade baasil moodustatud kolhoosid “Edasi”, “Koit” ja “Säde”. Need saanud kiiremini jalad alla kui ümberkaudsed vene omad.

 

Haridus- ja usuelu

 

Võõrsil elatud esimestel aastatel enamasti haridusele rõhku ei pandud. Lastele püüti kodudes vaid lugemist-kirjutamist õpetada. Elu edenedes hakati sellele tõsisemalt mõtlema ning 20. sajandi alguseks olid eestikeelsed algkoolid kõigis Lõuna-Samaara eesti asundustes ja suuremates Põhja-Samaara külades. Kool-palvemajad koosnesid üldjuhul ühest klassiruumist ja õpetaja korterist. Lohukülas avati 1934. aastal koguni 7-klassiline kool, kus ka teiste ümberkaudsete eesti külade noored oma haridusteed jätkasid. Mitmed õpetajad olid pärit Eestimaalt, kuid rahvusvähemuste koolide õpetajaid hakati ette valmistama ka Peterburis.

 

 Endine Baltika küla koolihoone. ERA, Vf. 4730

Majanduslikult paremale järjele jõudnud eestlaste lapsi õppis edasi linnakoolides. Eestikeelne kooliõpetus katkes aastal 1937 ning enamik Eestimaalt pärit õpetajatest vangistati.

Kiriklikke talitusi viisid esmalt läbi kohalikud külaelanikud, seejärel jäi see köster-kooliõpetaja ülesandeks. Mõnda asundusse suudeti ka kirik ehitada, nt Samaara lõunaosas asuvasse Baltika külla ning põhjaosas asuvasse Lohukülla. Aastatel 1929–1930 tuli käsk kirikud kinni panna ning näiteks Lohuküla kirikust sai külaklubi. Lohukülas oli ka väike baptistikogukond ning neid olevat veelgi rohkem taga kiusatud kui luteriusulisi.

 

Asunduste saatus ning tänapäev

 

Töökad eestlased hakkasid Samaara viljakatel maadel varsti naabritest jõukamini elama. Ikaldusaastadki olevat elatud üle oma viljatagavarade varal.

Rasked ajad tulid väljarännanutel kätte juba enne kolhooside loomist: edumeelsemate ja paremale järjele jõudnud peremeeste küüditamised Siberisse ja Kasahstani, järgnesid 1936.–1938. aastate repressioonid ning II maailmasõda. Sõja järel hakkasid külad muutuma paljurahvuselisteks.

 

Saja-aastane Ida Vaat Baltika külast. ERA, Vf. 4661 

Lõuna-Samaara eesti asundustest oli 21. sajandi alguseks alles vaid järjest väheneva elanikkonnaga Baltika, kus elas kümmekond eesti keele oskajat. Kunagisest elavamast asustusest andis tunnistust lagunev kontori- ja kauplusehoone, nüüd pole külas poodigi. Kolmeklassiline algkool ühe õpetaja ja kümne õpilasega veel siiski töötab, samuti sama katuse all tegutsev kultuurimaja, kuhu noored õhtuti aega veetma kogunevad. Nemad, enamjaolt segaabieludest sündinud, on üldjuhul venekeelsed ning ei oska alati oma rahvust määratledagi. 

Kooli juurde on õpetaja Antonina Kotova rajanud muuseumitoa, kus leidub nii majapidamisesemeid, käsitöid kui vanu perekonna- ja külafotosid.

   Neli versta lõuna pool asunud Estoniast on järel vaid külaase.

 

Savitellistest elumaja Baltika külas. ERA, Vf 4686

Lifljandka ühendati 1930. aastail Goretski külaga. Goretskis, kus olevat olnud ennemini 100 suitsu, elas 2002. aasta suvel veel vaid üks eesti ning üks kasahhi pere. Mitmed Goretskis või Lifljandkas sündinud eestlased, kes oma kodupaika päriselt maha jätta pole tahtnud, elavad nüüd Krasnõi Kuti külje all asuvas vene külas Lavrovkas. Siia on ajapikku väiksematest küladest inimesi kokku tulnud ning seltskond on paljurahvuseline ja -keelne. Vene keel on Lavrovka eestlastel juba harjumuspärasem ning kõnes minnakse sageli sujuvalt sellele üle.

 

Põhja-Samaara eesti asundustest leidsime 1994. aastal Venemaal välja antud oblastikaardilt veel kaks eesti külanime – Lohuküla (vene keeles Srednjaja Bõkovka) ja Baltika. 21. sajandi alguseks olid pea kõik Baltika eestlased kodukülast lahkunud, siinse maalilise looduse keskel elas vaid üks eesti mees oma venelannast abikaasaga.

 

Lohuküla on alles, kuid sealsete asukate hulgast leidsime nüüd ainult neli eestlast. Eestlased on lahkunud külast, millele ligipääs sõltub ilmastikuoludest. Kunagisest eesti külast on ajapikku saanud tšuvaši küla.

 

Ümberkaudsetes külades sündinud eestlasi elab nüüd ka rajoonikeskuses Koškis ja mõni kilomeeter eemal Pogruznaja raudteejaama ümber tekkinud asulas. Siinsed eestlased arvavad ise: veel kümme aastat ja ei jää üttegi, puhtaid eestlasi ei jää.