KÜLAD     MINEVIK     MÄLU     LAULUD     JUTUD           GALERII     TEATED     EESTLASED MUJAL  
  1918–1939

1920.–1930. aastad

 

Märgatavalt muutsid eesti asunduste just jalgu alla saanud elu I maailmasõda aastatel (1914–18), Venemaa kodusõda (1918–22) ning enamlaste riigipööre 1917. aastal.

Suetuki eesti kool

Nii maailmasõtta kui kodusõtta mobiliseeriti meesterahvaid. Kodusõjas said enim kannatada rinnete (Punaarmee ja Admiral Koltšaki väed) lähedal asunud külad, mida rüüstasid vaheldumisi punaste ja valgete karistussalgad. Verised kokkupõrked leidsid aset nt Rõžkovos, Estonias (Krasnojarski krai), Ülem-Suetukis. Suetukis põles sel ajal külaelanike mälestuste järgi ära ka kahekordne eesti koguduse koolimaja. 1918–1921 teostati Venemaal sõjakommunismi poliitikat: natsionaliseeriti kesk- ja väiketööstus. Eesti külades võõrandati veskeid ja viljapeksumasinaid, võeti ära toiduaineid jm. Mitmel pool tegutsesid partisanisalgad.

 

Rohkelt eestlasi asus kodumaale tagasi pärast Eesti iseseisvumist. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise rahulepingu (2. veebruar 1920) järgi said Venemaal elavad eesti päritolu inimesed õiguse ühe aasta jooksul asuda elama Eestisse, nn opteeruda. Soovijaid oli palju, kuna oldi pettunud Venemaa arengus  ning vaadati lootusrikkalt vaba Eesti poole. Opteerumine ja tagasiränne olid seotud mitmete probleemidega, näiteks konfliktidega Eesti ja Vene opteerumist korraldavate ametkondade vahel. On andmeid Venemaa-poolsest optantide õiguste piiramisest, vara ära võtmisest, koguni mahalaskmistest ja töölaagritesse saatmistest. Eesti kontroll-opteerumiskomisjoni süüdistati oma volituste ületamises, endale konsulaadiõiguste võtmises. Reisimine Eestisse ning eriti vara kaasavõtmine oli raskendatud. Mihkel Bach Estono-Semenovka külast alustas sõitu 28. detsembril 1922, kohale jõuti 1923. a  veebruaris. Siiski opteerus Siberist Eesti kodakondsusesse kokku 10 790 inimest, nende seas sõjavange ja -põgenikke. Teiste hulgas lahkusid mitmed köster-kooliõpetajad ja kirikuõpetajad. Rahvaarv Siberi asundustes vähenes 6,5 tuhande inimese võrra. Samal ajal lisandus Siberisse põgenikke Euroopa-Venemaalt ja Eestist. Seejärel pea sulgus kuni 1940. aastani piir Eestiga.

 

 

1920. aastad tõid uusi tuuli. Riigikorra vahetus eestlaste maavaldusi ei muutnud. 1925. a viidi läbi külanõukogude ümbervalimised. Loodi rahvuslikud külanõukogud, ühte külanõukogusse kuulus üks või mitu küla, kus asjaajamine käis emakeeles. Külades värvati inimesi astuma kommunistlikku parteisse (Venemaa Kommunistlik (bolševike)  Partei) ning komsomoli, korraldati agitatsioonilis-propagandistlikke üritusi. Seltsimajadest ja kirikutest said klubid või lõhuti need üldse, raamatukogudest lugemistared, avati punanurgad.

 

Rätsep ja õpipoissVenemaal asuti 1921. a laostunud majandust taastama uue majanduspoliitika (NEP) alusel. See soosis eraviisilist väikeettevõtlust, kus talupojad võisid riigile sundmüümise kohustusest üle jäänud põllumajandussaadusi turustada. Eesti asunike hajali paiknevate üksikmajapidamistega sobis see hästi. Majanduselu läks tõusuteed. 1920. aastate teiseks pooleks oli majapidamistes olenevalt perest ja asundusest keskmiselt 2–4 hobust, 3–5 veist, 1–2 põllutöömasinat. Ühistegevus hoogustus veelgi, kaupade paremaks turustamiseks loodi kooperatiive oma külapoodidega, piima- ja masinaühistuid suuremate põllutöömasinate ostmiseks. 1923. a tegutses Siberi eesti asundustes kokku 47 registreeritud ühistut, kuid kuna ametlik vormistamine oli keerukas, võis neid tegelikkuses olla veelgi rohkem.

 

Vastakas ajajärk algas kultuuri- ja hariduselus. Keele- ja kultuuripoliitika kujundati liberaalsemaks. lehekülg aabitsastAabits, välja antud Peterburis, 1921.a.31. oktoobril 1918. aastal anti Nõukogude Venemaa Rahvahariduse Rahvakomissariaadi poolt välja määrus, mis sätestas vähemusrahvuste õiguse emakeelsele kooliharidusele. Eesti koolide arv suurenes (erinevatel andmetel oli sel ajal Siberis üle 60 kooli), igas suuremas eesti asunduses oli võimalus eesti keeles õppida. 1930. aastatel kehtestati üldine 4-aastane kohustuslik kooliharidus. Eesti õpetajaid valmistati ette Eesti Pedagoogilises Tehnikumis, Herzeni-nim. Pedagoogilises Instituudis Petrogradis ning lühiajalistel kursustel. Venemaal paiknevatele eesti koolidele hakkasid Leningradi kirjastused Külvaja ning hiljem Riiklik Õppe- ja Pedagoogiline Kirjastus trükkima eestikeelseid õpikuid, kuna Eestist toodud õpikute kasutamine keelati 1924. aastal. Siberis ilmusid eesti ajalehed Siberi Tööline, Siberi Teataja jt, loeti ka Leningradis ilmuvat perioodikat (eriti Edasit) ning raamatuid. Alates 1918. aastast ilmus Nõukogude Venemaal üle tuhande eestikeelse raamatu ja brošüüri. Sisult oli selleaegne kirjasõna eri tasemel ja kandis juba uut ideoloogiat.

Eestlastest kooliõpetajad olid kultuurielu eestvedajad külas, õpetasid näitemänge, juhatasid pasuna-, keelpilli- ja laulukoore. Mitmel pool (Vambolas, Rosentalis, Ivanovkas) toimusid asunduste ühised rahvapeod.

 

Kuigi kooliõpetus ja kultuurielu olid nõukoguliku ideoloogia teenistuses, oli tolleaegne eestikeelne haridus, aktiivne kultuurielu ja võimalus elada oma eestikeelset asundusesisest elu üheks Siberi eesti asunduste tänaseni säilimise põhjuseks. 1926. a rahvaloenduse andmetel asus Siberis 29890, Kaug-Idas 2132 eesti emakeelega inimest.

 

 

1920. aastate lõpus tekkisid mõnesse asundusse lühikeseks perioodiks kommuunid ning põllumajandusartellid, kuhu astumine oli vabatahtlik. Kommunaarid ühistasid kogu oma vara, söödi tasuta ühissööklas.

 

 

 

 

lehekülg lugemikust1930. aastatel jäigenes poliitiline režiim ja tugevnes ideoloogiline surve. See aeg sai kurikuulsaks repressioonide, kolhooside moodustamise, senise asustuspildi muutmise ning eestikeelse haridus- ja kultuurielu keelustamisega. 1930. aastaid tuleb pidada murranguliseks.

 

1928–1932 hakati sunniviisiliselt moodustama kolhoose ning keelustati üksikmajapidamine. 1939. aastal anti välja korraldus, et krunditaludes ja kuni kümne majapidamisega külakestes tuleb majad kolhoosiasulasse ümber paigutada, et   otstarbekamalt kolhoosi maid kasutada. Nii veeti suurematesse küladesse kokku eestlaste hajali paiknevad majapidamised. Väikesed külad ühendati suurematega, vahel ka vene küladega, mille tagajärjel eestlased hoopis mujale asusid, nt Rõuge külast Tara piirkonnas. Majandusele anti ühismajandite moodustamisega tõsine hoop. Kolhoosidesse sunniti astuma vara konfiskeerimise ja teiste repressioonide kartuses. Ikkagi arvatakse, et 30–50% varadest hävitati Siberis enne kolhoosiomandisse andmist. 1930. aasta 10. märtsiks oli Siberis kollektiviseeritud juba 52% majapidamistest. Kolhoosid olid väikesed, ühes külas võis alguses olla ka mitu kolhoosi (nt Kovaljovos, eestlaste Karl Marxi nimeline ja lätlaste Arajs, eesti keeles Kündja). Kõigele vaatamata ning tänu eestlaste töökusele jõudis üks osa kolhoose heade töötulemusteni. Tähelepanu vääriv on Altai krai Estonia külas asunud põllumajandus-tööstusartell Leek. Artellil oli kaks traktorit, kolm GAZ-veoautot, külvimasinad, diiselmootoriga jahuveski, laut sajale lüpsilehmale, kahekorruseline elumaja jm. Artelli tööstuses töötas 150 inimest, metallitöökojas ja valukojas valmistati põllutöömasinate varuosi ning tarbeesemeid (triikrauad, pliidirauad jm). 1929. aastal veeti oma jõujaamast külla elekter. Külla asusid ka teiste eesti külade elanikud, nt Sandai eesti asundus pea täies koosseisus.

 

Aastaid 1929–1930 ning eriti 1936–39 võib kindlalt lugeda eesti asunduste ajaloo julmemateks. Esimene represseerimislaine tabas esmalt kiriku- ja kooliõpetajaid ning jõukamaid külaelanikke, nn kulakuid. Perekondi saadeti külast välja asumisele või võeti neilt ära vara, aeti naised-lapsed majadest välja ning jäeti ilma kodanikuõigustest. Viimane tähendas aga ka seda, et kulakuid ei võetud kolhoosi tööle ega nende lapsi pärast põhihariduse saamist koolidesse edasi õppima. Siberi krais tunnistati kulaklikuks 76334 majapidamist, kokku saadeti Siberi ja Kaug-Ida kraidest asumisele 90000 inimest. Lääne-Siberi eesti küladest küüditati kuni 15% elanikest. 1930. aastate lõpus võis karm saatus tabada juba igaüht. NKVD (Siseasjade Rahvakomissariaat) poolt viidi vangi eelkõige meesterahvaid, kellest enamik hukati. Arvatakse, et otseselt kannatas 1930. aastate lõpu represseerimiste all 25–30% elanikkonnast.

Riigitruuks muutmise eesmärgil astuti repressioonidega otseselt ettevõtlike kolhoosnike ning intelligentsi vastu. Suuremat kahju kannatasid ka Venemaal elavad väikerahvad.

Eestlastest küüditati kolhoosi Valgus liikmed 1934. aastal Semjonovka külast täies koosseisus. Mõnest asundusest (nt Estono-Semenovka, Koltsovka, Jurjev ja Koidula) on teateid enamuse 20–40-aastaste meesterahvaste mahalaskmisest. Altai krai Estonia külast viidi külaelanike hinnangul eesotsas artelli Leek juhtkonnaga ära 96 inimest, asunduses elas üldse 500 eestlast. Vambola külast lasti maha 56 meest, kokku elas seal 1920. aastate alguses 765 inimest. Vangistati ka linnades elavaid eestlasi, nt tööstustöölisi ja tudengeid. Täpsed arvud ei ole teada siiamaani, sest hulk arhiiviandmeid ei ole kättesaadavad ega ka piisavalt uuritud. Külainimesed on koostanud oma nimekirju ning püstitanud mälestusmärke, nt Estono-Semjonovka ja Koltsovka külaasemetele. Üldises kaoses oli aga inimeste liikumise kindlakstegemine raske, sest kinnivõtmise kartuses pageti küladest, nii lähematesse linnadesse kui ka Kaug-Itta ja Kasahstani. Normaalne elu külades katkes.

 

Algas venestamine. 1937./38. õppeaastast viidi kõik eestikeelsed koolid üle vene keelele. Lõpetati vähemusrahvastekeelse kirjanduse trükkimine, külades hävitati eestikeelseid raamatuid. Keelati läbikäimine ning kirjavahetus isamaaga.

 

 

Juba 1918. aastal lahutati kirik riigist ja koolist, 1930. aastatel suleti kõik luteri kirikud ning keelati kiriklikud organisatsioonid.

Rõžkovo kirik lõhuti, Räpina ja Ülem-Suetuki kirikud muudeti klubiks.  Maha võeti kellad ning tornid. Kui Estonia küla kool-kirikus peeti esimest korda ilmalik tantsupidu, teenis see ära kohalike pahameele. Haida kirik lammutati 1956. aastal. Luteri kirikuõpetajad pagesid Venemaalt. Külaelanike meenutuste kohaselt viidi võimude poolt ära Ülem-Suetuki kirikus jutlust pidanud Petlemm. Usutalitused, laste ristimine ja surnute matmine jäid külaelanike endi õlgadele. Traditsioonilises kombestikus on tavadel siiamaani tähtis osa. Sageli täitis ennegi köstri kohuseid keegi külaelanikest ise, II maailmasõja ajal ja pärast seda sageli naisterahvas. Toiminguid teostati pool-salaja.

 

 

1930. aastate lõpuks kadusid represseerimiste, kollektiviseerimise ja majapidamiste küladesse kokkuvedamise tagajärjel mitmed eesti külad (nt Rõuge, Vladimir, Sinimäed, Väikene-Hait). Peale selle, et otseselt hävitati inimesi ning rahvaarv vähenes, kadus eestlaste keeleline ja kultuuriline isoleeritus, neid ei tunnustatud rahvusena. See oli Nõukogude võimu poliitika otsene samm rahvusrühmade hävitamise suunas.

Siberis asus 1939. aastal 33 577 eestlast.