KÜLAD     MINEVIK     MÄLU     LAULUD     JUTUD           GALERII     TEATED     EESTLASED MUJAL  
  MINEVIK
     19. saj-1917
     1918-1939
     1940-1990
     1991-2005
 

19. sajandi lõpust 1918. aastani

 

Eestlasi on elanud Siberi aladel juba vähemalt 18. sajandil. Esimesed sealsed eestlaste asundused rajati asumisele saadetud karistusaluste ja sunnitöölt vabastatute poolt. Vanimateks teadaolevateks on Rõ˛kovo (asutatud ajavahemikul 1802–1804) ning Ülem-Suetuk (asut. u 1850). Mõlemad olid algselt luteriusuliste rahvaste (eestlaste, soomlaste, soomerootslaste, lätlaste, sakslaste) segakolooniad, hiljem loodi asundusi rahvuste järgi. Nii on esimesteks eesti küladeks Siberis Omi asunduse Vana-Viru e Revel (asut. u 1861) ning Minussinski asunduse Ülem-Bulanka (asut. 1861).

 

Johann Tiisel, Ülem-Suetuki eesti koguduse vanem koos perekonnaga. EKLA B-37:1549 Luteriusuliste rahvaste kolooniate rajamise eestvõtjateks olid luteri kirikuõpetajad, kes lootsid nii hõlpsamalt rajada ning korraldada koguduste tööd. Pastorid vastutasid kolooniate usu- ja hariduselu, aga ka teiste eluvaldkondade eest. Elu kolooniates oli raske ning rahutu: palju vargusi, joominguid, kaklusi, ei puudunud ka tapmised. Asumisele saadetutel ei olnud tahtmist, vahel ka oskusi jääda paikseks põlluharijaks. Ka vajasid nad algkapitali oma majapidamise sisseseadmiseks: loomade ja inventari ostmiseks. Elu paranes, kui asumisele saatmine vähenes ning külades said ülekaalu juba Siberis sündinud vabad talupojad. Fotol: Ülem-Suetuki eesti koguduse vanem Johann Tiisel perekonnaga.

 

Ida-Siberi sunniasunduste esimesed köster-kooliõpetajad. EKLA B-37:1546 

Usuelu korraldati eesti külades Venemaa Evangeelse Luterliku Kiriku toel. Kirikukihelkonnad (Siberis 6, hiljem 7) ja -õpetajad olid kõikidele Siberi luterlastele ühised. Väljasaadetute kolooniates tegutsesid luterliku kiriku abikassast palka saavad köster-kooliõpetajad, ehitati koolimaju ja kirikuid (Ülem-Suetuk, Rõ˛kovo, Ülem-Bulanka, Bugene). Fotol: Ida-Siberi luterlaste köster-kooliõpetajad perekondadega.  

 

Väljarännanute asundused tekkisid esmalt Eesti alade vahetus läheduses. Siberisse jõudsid esimesed väljarändajad 1890. aastail ning hõivasid kõigepealt selle läänepoolsemad alad. Suurim rändelaine suundus sinna aga käesoleva sajandi algul. Aastatel 1906–1914 rändas Siberisse umbes 9000 eestlast ning tekkis mitmeid uusi asupaiku. Toimus ka kodumaale tagasiminek ning asundustevaheline ränne: algselt Loode-Venemaale, Krimmi ja Samaarasse siirdunud eestlaste poolt asutati mitu uut küla Siberis. Liikumisi oli Siberi piireski, kuid näiteks erinevused põhja- ja lõunaeesti taustaga külade vahel on siiani säilinud. Samuti on omanäolisuse säilitanud enamasti Krasnojarski kraisse ümber asunud setud. Fotol: Linda küla Ufaa kubermangus.

Linda asundus Ufa kubermangus 1912. a. EKLA C-194:8

 

Nagu Siberisse asumisele saatmist, nii ka väljarändamist soodustasid Vene tsaaririigi seadused. Euroopa-Venemaalt pärit inimeste abil koloniseeriti Siberit. Teisalt oli tegemist agraarse ümberasumisliikumisega, kus talurahvas nägi väljarännus võimalust saada harimiseks maad ja äraelamiseks leiba. Oma maa saamise takistuseks kodumaal oli selle kõrge hind ning talude pärimise kord. Ka rahvaarv kasvas 19. sajandi teisel poolel jõudsalt. Nii polnud väljaränne mitte niivõrd vabatahtlik kui sotsiaal-majanduslikest põhjustest tingitud. Elukoha vahetamiseks kehtisid kindlad reeglid. Tsaaririigi võimud püüdsid ümberasumist suunata, kuigi igal ajalooperioodil see ei õnnestunud. Meenutame, et aastatel 1861–1914 rändas Siberisse (k.a Kaug-Ida) 3,8 miljonit inimest. P. A. Stolõpini agraarreform (määrus 09.11.1906, seadused 1910; 1911), mis lubas Venemaa talupoegade lahkumist külakogukonnast, soodustas ka ümberasumist. P. Toome väljarändamisluba Zolotaja Niva külas. Foto: A. Korb. ERA, VF 3311

Asunikele kindlustati rahalist abi, vabastati rendi- ja kroonumaksudest, anti laenu veskite, teede, koolide jm ehituseks. Vahel küll lubatud abi ei jõudnud uusasukateni. Maa-ala, kuhu asunikud siirdusid, valisid võimud. Enne elanike saabumist pidi paiga asujatele kinni panema maa-kuulaja – hodokk. Kohapeal mõõdeti igale meeshingele harimiseks maa, enamasti 15 tiinu (1 tiin = 1,09 ha = 10 925 м2).

Rängad olid esimesed aastad uues kohas, kuid raske oli ka teekond Siberisse. Reis kestis sageli mitu kuud, kaasa püüti võtta nii palju vara kui võimalik. Väljarändajad said kasutada Moskvast Kaug-Idani kulgevat raudteed (ehitati 1891-1900), mis muu hulgas elavdas Siberi majanduselu.

Pärast Siberisse jõudmist saadeti esimene suvi mööda muldonnis, künkasse ehitatud koopas või puuokstest kokku seatud varjualuses. Majad püstitati vahel tänavate äärde ritta, sageli rajati talud aga hajali nagu Eestiski. Elu hakkas jõudsalt edenema. Alustada tuli ka raadamise, põldude tegemisega. Kohalikud rändrahvad, kes seoses Siberi alistamisega Venemaa poolt olid juba 17. saj maksualusteks muudetud, ei harinud enamasti põldu.

Arbussid, pamidorid ja tõnnid (arbuusid, tomatid ja melonid) Anni Kivistik eeskojas Ülem-Suetukis. Foto: P. Niin. ERA, VF 3499

Kuigi eestlastel tuli kohaneda uute looduslike tingimustega, jäid põhielatusaladeks endiselt põllupidamine ja karjakasvatus. Üheks tuntumaks eestlaste müügiartikliks oli või, mida mõnel pool valmistati venelastest erineval moel. Lisasissetulekut saadi käsitööst, kalapüügist, jahist, mesilaste pidamisest jm. Tööl käidi ka kulla- ja söekaevandustes. Eestlased tõid piirkonda mitmeid uusi töövõtteid, tööriistu ja põllukultuure (mitmepõllusüsteem, lina kasvatamine). Samas laenati naabritelt kohalikku traditsiooni kuuluvat (seedripähklite korjamine, arbuuside kasvatamine, töödeldud loomasõnnikuga e kiisakatega kütmine jm.).

 

Ühiskondlik elu erines Liivi- ja Eestimaal harjunust. Polnud mõisnikke ning ka kirikuõpetajaid, kes külaelus kaasa räägiksid, oli vähe. Elati kogukonna põhimõtetel. Külakogu valis külavanema ja -kirjutaja. Asundustel oli oma külavalitsus, mis allus vallavalitsusele. Põllumajandussaaduste müümiseks loodi külades majandusühistuid, ühiselt osteti viljapeksumasinaid, pandi tööle meiereid, ühiselt ehitati ka ühiskondlikke hooneid (kool, kantselei, magasiait), asutati surnuaedu jm. Majanduslikult olid edukamad stepi- ja metsastepialade mustmullamaadel ning raudteele lähemal asuvad külad, põhjapoolsemad taiga- ja soodeäärsed maad ei olnud nii viljakad.

 

Rõ˛kovo kirik.

Juba 1910. aastateks suutsid suuremad ja paremini korraldatud väljarännanute asundused ehitada palve- ja koolimaju ning palgata Eestist köster-kooliõpetaja (Estonia Altai krais, Zolotaja Niva). Õigeusklikud setud kuulusid ühistesse kogudustesse teiste ümbruskonna rahvastega, õigeusukeskuseks kujunes Haida küla. Erinevatel andmetel asusid kirikud Rõ˛kovo, Ülem-Suetuki, Räpina (Krasnojarski krai) ja Haida, palvemajad ja kool-palvemajad Estonia, Vana-Viru, Ülem-Bulanka, Orava, Suur-Selimi, Lebedihha-Serosika, Vabaküla, Jurjevi (Mariinski lähedal) jt külades. Tegutsema hakkasid seltsid. Ühed vanimatest on tänaseni kooskäiv Ülem-Suetuki pasunakoor, asutatud 1901. aastal köster Georg Vehmi eestvedamisel ning Vana-Viru karskusselts, asutatud 1891. aastal. Haridus- ja kultuurielu pärssisid reaktsioonilised haridusreformid 1880. aastatel, millega taotleti vähemusrahvaste venestamist. Osa koolidest viidi üle semstvo- ja ministeeriumikoolideks, kus nõuti venekeelset kooliõpetust. Eesti asundused Venemaal olid aga paikadeks, kus venestus- ega õigeususurve ei olnud nii suur, sest koolid ei allunud riigile. Ülem-Suetuki soome koguduse kirikus ja koolis jätkas Soome Senatist palka saav Pietari Toikka vaatamata käsule tegevust soome keeles.

Karl Mühlbach, köster-kooliõpetaja

Lõunaeestikeelses Räpina külas nõudsid elanikud Karl Mühlbachilt  (fotol, endine Ülem-Bulanka köster-kooliõpetaja)õpetust koguni lõunaeesti keeles. Siiski said emakeelset kooli– ja usujuhatust vaid suuremate külade elanikud. Puudust leevendati omaalgatusliku

koduse õpetuse ja palvetundidega, lapsi pandi ka lähimatesse muukeelsetesse koolidesse. Sel perioodil olid asunikel Eestiga tihedad sidemed, sisuliselt need ei olnudki peale väljarännet katkenud. Telliti ajalehti, kooliõpikuid, Eestist olid ka köster-kooliõpetajad. Asunduste kestvuse tagamiseks oli side emamaaga oluline.

Kuigi ümberasumise ja uue kodu loomise aeg oli väljarändajatele kurnav ning nõudis palju tööd, said asunikud sellega hakkama ning panid aluse eesti asustusele Siberis. Peale progressiivsete põllumajanduslike töövõtete toodi ärkamisaegselt Eesti- ja Liivimaalt kaasa ka hariduspüüe ja aateline maailmavaade. End peeti teadlikult eestlaseks, emakeelne kooliõpetus, luterlik kiriku- ja seltsitegevus kuulusid kindlalt igapäevaellu. Eesti asunike püüdlusi toetasid selleaegsed Tsaari-Venemaa seadused, sest valitsus oli huvitatud piirkonna rahvastamisest paiksete põllupidajatega. Oluline oli ka juba töötavate struktuuridega väljasaadetute kolooniate olemasolu Siberis, eriti usuelu korralduse seisukohalt. Nii oli eesti asundustel Siberis hea stardipositsioon.

August Nigol, köster-kooliõpetaja

 

1918. aastal koostas pastor August Nigol ülevaate “Eesti asundused ja asupaigad Venemaal”. Selles toob ta eestlaste arvuks Siberis 40 000 ning loetleb üle 100 küla.