KÜLAD     MINEVIK     MÄLU     LAULUD     JUTUD           GALERII     TEATED     EESTLASED MUJAL  
  MINEVIK
     19. saj-1917
     1918-1939
     1940-1990
     1991-2005

Ajalooline ülevaade

Eesti on suure väliseestlaskonnaga riik, 20. sajandi algul elas ligi kuuendik eestlastest väljaspool oma rahva etnilist levikuala.

Seoses ümberasumisega on Siber eestlastele tähenduslik olnud mitmel erineval ajaloolisel perioodil. Antud juhul ei räägi me massilisest represseerimisest ning Siberisse saatmisest 1941. ja 1949. aastal, vaid eestlaste minekust Siberisse 19. sajandil ja 20. sajandi alguses.

Väljaränne Eestist Venemaale sai suuremas ulatuses alguse 19. sajandil, mil asutati külad esmalt Peipsi-tagustele aladele, Volgamaale ja Krimmi. Siberisse jõudsid esimestena alates 18. sajandist kuritegude eest süüdimõistetud.

 Nigoli_raamatust

Edasine väljaränne tõi rahvast lisaks nii Siberisse kui mujale Venemaale: 19. sajandi lõpus ja 20. algul loodi kõikjale üle Venemaa rohkelt uusi külasid. Elama asuti ka Venemaa linnadesse (Peterburi, Moskva, Omsk jne), kuid üle 80 % ümberasujaist siirdus maale, kuna oma maa saamine oligi määravaimaks väljarännu põhjuseks. Siberisse sundasumisele saadetud koondati ühistesse küladesse, väljarändajad lõid ise omaette külad, sageli ühekandirahvas koos. Nii loetletakse August Nigoli 1918. aastal ilmunud raamatus "Eesti asundused ja asupaigad Venemaal" Siberis üle 100 küla.

Edasised ajad kujunesid asunikele muutlikeks. Kord on keelustatud, kord lubatud emakeelset kooliõpetust ning suhtlust Eestimaaga. Eestlaste rahvaarvu Siberi külades on kõigutanud sõdadesse mobiliseerimine, tagasiränne Eestisse, suures ulatuses represseerimised ja vangistamised Nõukogude võimu poolt, viimastel aastakümnetel aga noorte lahkumine küladest linnadesse ja assimileerumine. Kuid veel tänapäevalgi võib nii mõneski sajandivanuses külas  kohata eestlasi.

Eestlaste ühtekuuluvustunnet on eri aegadel aidanud alal hoida ja tugevdada eestikeelne haridus-, usu- ja kultuurielu, side Eestimaaga, ühtne kompaktne külakogukond ning eraldumist soosivad kohalikud olud Siberi mitmerahvuselises ühiskonnas. Võõrsil on oldud üle sajandi.


Siberi eestlaste ajaloo kohta saab lugeda ka järgnevatest raamatutest ja artiklitest:

Aivar Jürgenson Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet. Tallinna Pedagoogikaülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid 7. TPÜ Kirjastus, Tallinn, 2002.

Korovushkin, D. G. Latyshi i estoncy v Zapadnoij Sibiri: rasselenije i cislennost v kontse XIX v nacalje XXI veka. Novosibirsk, 2008.

Hill Kulu Eestlaste tagasiränne 1940-1989. Lääne-Siberist pärit eestlaste näitel. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 1997.

 

Ilja Lotkin Sovremennyje etniceskije protsessy u latyshei i estoncev Zapadnoij Sibiri. Moskva, 1996.

 

Ilja Lotkin Pribaltiiskije diaspory v Sibiri (1930–1930-je gody): Aspekty etnosocial’noj istorii. Omsk, Nauka, 2006.

 

Aadu Must Siber ja Eesti: jalaraua kõlin. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2012.

 

Jüri Viikberg Eestlased ja eesti keel Venemaal. – Raamatus „Eestlased ja eesti keel välismaal“. Koost. K. Praakli, J. Viikberg. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2010.

 

Ülevaate kirjutamisel toetun lisaks eelpoolmainitutele ka Viktor Maamägi, Aapo Juntuneni, Aavo Valmise, Tiit Rosenbergi, Anu Korbi jt artiklitele ja ülevaadetele. Ajaloolise tausta avamiseks kasutan Sorbonne’i Ülikooli professori  Francis Conte kronoloogiat Venemaa ajaloost ning erinevaid Eestis ilmunud entsüklopeediaid. Täiendavaid andmeid olen hankinud Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest. Teavet on aidanud lahti mõtestada osalemine välitöödel Siberi eesti külades aastatel 1992-2000.

Eesti rahvaluule arhiivi teadur

Astrid Tuisk

Edik hobusega Suetukis