Nahtsipäeva[1] pühitsemine on meil venemõjuline. Värvikaid kirjeldusi on Se sugulaste küllakutsumisest ning kooskäimistest. Külalisi võeti vastu rohke söögi-joogiga. Pidutseti eriti nendes külades, kus nahtsipäev oli külapühaks. Nahtsipraasnikut on peetud kaks-kolm päeva ja regilaulus nimetatud „kallite pühade“ hulgas:
Kui õks ma olli näiokõnõ,
kui kasvi kabokõnõ,
tundsõ õks kui pühi tulõvat
ja kalli ao kalluvat –
meele õks tul'l nahtsõpühi...[2]
Venelastel on Anastasia lammaste pühak. Ilmseid lammaste püha jooni on vadjalaste, isurite ja karjalaste kombestikus.[3] Setudel avalduvad need vähem. Ingerimaal on nahtsipäeva pühitsemine olnud naistepeo ilmega. Leidub setudega ühistki, nimelt pidutsejate ümberrõivastumises meesterõivaisse.
Märkused:
[1] Vene õigeusu kirikukalendris märter Anastasia mälestuspäev.
[2] S 735/6 (15) < Setumaa – E. Põllula (1927).
[3] Dal, lk. 896; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 127–134; Lukkarinen, lk. 63; Hautala, lk. 331; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 288.