Kevadise külviperioodi jaotus külvinädalateks kuulub muistse agraarkalendri juurde ning on puhtpraktilise tähtsusega. Oma isepärase järjestusega (loendatuna suvest kevade poole) kujutavad need ilmselt rudimenti väga vanast ajaarvamissüsteemist. Wiedemanni sõnaraamatus on külvinädalaid nimetatud wasta okse nädalateks järgmise selgitusega: „jaanipäevast kuni jüripäevani tagurpidi loetavad nädalad, külvinädalad (viies ja kuues määratud odrakülviks, seitsmes kaerakülviks)“. Põhiosa kirjapanekuid rahvaluulearhiivides[1] annab nädalate piiriaegadeks jüripäeva (23. IV) ja jaanipäeva (24. VI) ning arvuks 10, harvemini on kevadepoolse piiridaatumina esitatud jüripäevast 9 päeva võrra varasemat künnipäeva (14. IV). Algseks tuleb pidada siiski künnipäeva, millest jaanipäevani ongi 10 nädalat (70 päeva), ent koos muistse künnipäeva kui põllutööde alguse tähtpäeva funktsioonide ülekandumisega jüripäevale on edasi nihkunud ka külvinädalate algus.[2] Seejuures ajaliselt esimest nädalat nimetatakse sageli harjumuspäraselt 10. külvinädalaks, ehkki sisuliselt oleks tegemist 9-ndaga. Külvinädalate suvepoolseks piiriks on jaanipäev (vaid ühes teates mainitakse 70 päeva pärast jüripäeva tulevat heinamaarjapäeva, mis on 2. VII), välja arvatud kitsal alal Lõ-E. Trükitud kalendreis on märgitud külvinädalaid nii künni- kui jüripäevast, aga ka nende päevade järgsest täisnädalast peale, või on alguse- ja lõpunädal näidatud 6- või 8-päevalisena. Gregooriuse kalendri järgi on jüripäev 6. mail, sellele daatumile tugineb osa külvinädalate arvestusi suulises pärimuses. Lõuna-Eestis tuntakse 13 nädala pikkust külviperioodi, kusjuures viimaseks piiridaatumiks on jaagupipäev, 25. VII (San, Krl, Har, Urv, Rõu, Räp, Vas). (Vt. levikukaart: külvinädalad) Trükitud Lõuna-Eesti kalendreis on märgitud nt. 1836. ja 1839. a. 14 külvinädalat (künnipäevast jaagupipäevani), ent 1842. a. 9 nädalat (jüripäevast jaanipäevani).[3]
Niisiis valitseb külvinädalate arvestuses teatav ebaühtlus, mis on soodustanud ebakindlust ka nende tähenduse määramises. Klimaatilised erinevused maa põhja- ja lõunaosas on olnud olulisi tegureid külvi tegeliku käigu määrajaina, hoolega on jälgitud kuu faase ja looduse fenoloogilist arengut.[4] Sellest tuleneb, et teatava põllukultuuri külviks sobivana on nimetatud eri nädalaid, eelisnädala kõrval on loetletud teisi lähedasi või rõhutatud looduse märkide olulisust, nt. „6. ja 7. nädal pandi kartulid maha. Ka lina külvati samal ajal, kuid külvi ajal pidid nisukesed kiudlised pilved olema, nii kasvas hea lina.“[5] Üldjoontes on varaseim olnud kaerakülv, sellele järgnevad kartulipanek, nisu- ja odrakülv, veel hiljem linakülv. Külvinädalatest kuues, rohunädal, ei sobi külviks – põld kasvataks ainult rohtu. 13-nädalases külviperioodi arvestuses on rohunädalaks nimetatud kümnendat. Kartuli mahapanekul pole rohunädalat nii palju arvestatud kui teiste kultuuride puhul. Odrakülvi kulg on kõige pikaajalisem – ennem külvati kahetahuline (tavaline ehk suur) oder, hiljem neljatahuline (väike, õlle- ehk maaoder), omakorda venitas tööde käiku rohunädal. Kolmas, teine ja esimene külvinädal ei tule külvide osas enam arvesse, põhitöödeks on sel ajal sõnnikuvedu ja kesaharimine.
Külvinädalate tundmise kohta on veel andmeid karjalastelt, soomlastelt, lõunarootslastelt ja lätlastelt. Olenevalt klimaatilistest erinevustest on külvitööd alanud meist varem või hiljem. Nt. on karjalastel kaheksas nädal kaerakülvinädal, viies odranädal jne. Rohunädal on kuues, aga ka kaheksas. Arvestus lähtub peetripäevast nagu rootslastelgi.[6] Lätimaa keskosast on andmeid 23. aprillist algavast külvinädalate arvestusest, neid loetud tagurpidi 14-ndast 8-ndani.[7] Üldiselt on teistel rahvastel muud rahvakalendri tähtpäevad külviaegade määramisel suurema tähtsusega kui meil.
K. Vilkuna on osutanud külvinädalatele kui tõendile muistsest 13-nädalasest veerandaasta-jaotusest ning toob näiteid analoogilisest nädalate arvestusest ka sügisel. Mõningat vastavust kevad- ja sügispoolaasta, suve ning talve kohta on märgitud meiegi kalendris, nt.: „Üheksa nädalat enne jaanipäeva on külvinädalad. Vanad põllumehed panevad sellepärast üheksa nädalat enne jõulut aega tähele: mitmendamal nädalal härmastab, sel külvinädalal on hea külvata.“[8] Samasugust arvestusviisi näitab järgmine kirjapanek: „Kui härmatus kümme nädalat enne jõulu oli, nimetati seda räimehärmatuseks, siis mindi umbes 10 nädalat enne jaani randa. Järgmise härmatuse järele küliti kaeru ja nimetati seda seepärast kaerahärmatuseks. Kui härmatus 5-ndal, 4-ndal ehk 3-ndal nädalal enne jõulu oli, siis küliti neil aegadel enne jaani linu.“[9]
Märkused:
[1] Siinjuures on arvestatud ka Eesti Rahva Muuseumis 1975. a. laekunud vastuseid H. Eelsalu koostatud küsimustikule külvinädalate, sirvilaudade ja kuu-usu kohta: ERM KV 276.
[2] Vrd. Moora, Volkstümliche Zeitrechnung, lk. 237–238.
[3] Tarto ma-rahva Kalender 1836; Tarto- ja Wõrroma Kalender 1839; Tarto- ja Wõrroma Kalender 1842.
[4] Fenoloogilise külvikalendri osas on meil naaberrahvastega – venelastega, lätlastega, soomlastega jt. palju ühist. – Jermoloff, lk. 102–103 ja 116–118; Šmits III, lk. 1609–1611; Rantasalo, Ackerbau II, lk. 8–24.
[5] KKI 45, 228 (6) < Türi khk – H. Kihno (1967).
[6] Hautala, lk. 472–473; Rantasalo, Ackerbau II, lk. 32 ja 34; Vilkuna, Vuoden neljännekset, lk. 154; Vilkuna, Wochenrechnung, lk. 71. K. Vilkuna arvates on rootslased vahendanud samuti uskumuse, et külviks sobimatuks peetakse külvinädalatest nimelt kuuendat. – Vilkuna, Karjalainen viikkolasku, lk. 97.
[7] Šmits III, lk. 1610.
[8] H II 40, 879 (10) < Kose khk – J. Härg (1891); vrd. Vilkuna, Vuoden neljännekset, lk. 157.
[9] H, Kase, 103a < Halliste khk või Karksi khk – L. Kase (1868). Sagedamini on konstateeritud kevadsuviste ilmade, külviaegade, põllu- või kalasaagi olenevust sügistalvistest härmatiseaegadest, ilma neid täpsesse vastavusse seadmata.