Jõulud

Üldnimetus jõulud on muinasskandinaavia algupära ning lähtub sõnakujust jul. Soome keeles tuleneb jul-sõnast juhla pidustuse või püha ja joulu jõulude tähenduses.[1] Maa kaguosas Krk, Trv, Hel, Ta lõunaosas ning Võ, Se on jõulude paralleelnimetuseks talvistepühad, talvsi-, taliste-, talsipühad (vrd. läti k. ziemas svētki – talvepühad). Analoogse tähendusega on suvistepühad ehk suvisted. Ajaliselt hõlmavad aasta kõige pikemad, tähtsamad ja kõige mitmekülgsema traditsiooniga pühad perioodi, mille piirdaatumid on toomapäev (21. XII) ja kolmekuningapäev (6. I).

Jõulutsüklis on kolm kulminatsiooni: 1. Kristuse sündi tähistav jõululaupäev (24. XII) ning esimene, teine ja kolmas jõulupüha (25.–27. XII); 2. aastavahetust märkivad vana- ja uusaasta (31. XII ja 1. I); 3. kolmekuningapäev (6. I). Neid on vastavalt nimetatud esimesteks, teisteks ja kolmandateks jõuludeks. Pühadevaheks nimetatakse aega esimeste ja teiste jõulude vahel (28.–30. XII). Lut kannab jõululaupäev koodsipäeva nimetust. Vi, Kuu põhjarannikul on jõuluõhtu jõuluaat (vrd. soome k. jouluaatto). Rannikualadel, enam Lä, Sa on peetud pühi pikendavaid järelpäevi, nagu jõulu-annepäev, jõulu-juulapäev, Sa pühade emapäev.[2] Analoogilised on nääri-annepäev, Anne lapsepäev, kolmekuninga-kaiepäev, Kaie lapsepäev, kolmekuninga-krõõdupäev jts. Pühakunimedest on tuletatud annepäev, laasupäev (klaasmusepäev) ja nuudipäev jõulude järelpäeva funktsioonis.[3] Laasupäeva on dateeritud 2. jaanuarile: „Laasusepää oli kohe nääripää järge see pää.“[4] Hupeli Sa rahvakalendris on Laaso pääw (võib-olla ekslikult) kolmekuningapäeva järele paigutatud.[5] Samasuguseid nihkeid on nuudipäeva tähistamises: „Kui õlut otsas, siis ka nuudipäe. Nii on meil tuntud kolm nuudipäeva nimetust, jõulu-, nääri- ja kolmekuninga nuudipäe.“[6] Märgitakse ka lihtsalt jõulude (pühade) ärasaatmist (Jõh, Kir, Saa, Plt, Räp), jõulu lõpetust (Krk), ollõtuspüha (Räp).[7] Pühadeaja pikaksvenitamisele vihjab sellekohane laul:

Andrus aus mees annab jõulud,
toomas toores mees toob jõulud,
peeter pitk mees peab jõulud.
Andrusepäini antaks jõulud,
peetripäini peedaks jõulud,
vastlapäini viidaks jõulud.[8]

Sa, piirkonniti Lä, Ha ja mujalgi on viimaseks jõulupühaks peetud küünlapäeva (2. II),[9] millele omakorda järgnevad küünla-lühtripäev, lühtri-kabjapäev, tahipäev jts., aga ka laasu- ehk klaasmusepäev (3. II).

Rahvapärases kasutuses kannavad jõulude nimetust nii Kristuse sündi märkivad jõulupühad kui kogu kesktalvepühade tsükkel. Kristuse sünnipäevale vihjavaid nimetusi pole kasutatud kuigivõrd. Holzmayeril on saksakeelse Weihnachts vasteks kallid, pühhad ööd[10] (vrd. inglise k. Christmas, vene k. рождество). Germaanlastelt laenatud nyar-sõnatüvega nimetus näärid märgib algselt uut aastat ning kehtib ühtlasi ka talviste pühade kogu tsükli kohta. Seega on jõulud ja näärid mõneti samatähenduslikud paralleelnimetused. Konkreetsete tähtpäevade kohta kasutatuna on aga tähendus erinev ning seda on Eestis alates 20. sajandi keskmest kirikuvastase võitluse raames ka silmas peetud: lubatavaks sai nääride nimetus, mõistetes, nagu jõulupuu, jõuluvana, jõulukroon, jõuluaeg tehti vastavad asendused. Selle väljavahetamise tulemusena 1. jaanuari seos nääri-nimetusega tuhmus.

Lauri Vahtre on jõuluaega käsitanud kui aasta pööripäeva ning jaanipäeva kui jõulude vastaspüha, selgitades, et niisugune kujutlus vastab muistsele aasta tajumisele tsüklilisena – analoogiliselt staadioniringile, millel on kaks vastastikku asuvat pöörangut.[11] Aasta kõige pimedama aja üleminekuga seonduvat siirderiituste kompleksi tuleks pidada jõulupärimuse tuumikuks. Oluliselt on seda kujundanud maaviljelus ja karjakasvatus kui põhielatusalad. Kasutada olevatest seni talletatud teadetest ilmneb, et selleteemalise sigivus- ja tõrjemaagia poolest on kogu jõuluaja, sealhulgas jõululaupäeva ja jõulupühade, vana- ja uusaasta ning kolmekuningapäeva pärimus üsnagi ühenäolised.

Ajaarvamise seisukohalt võetuna on jõuluaeg päikesekalendri ja kuukalendri ühitamiskoht, nagu seda on jaguaeg.[12] Nimelt kestab sünoodiliste kuude järgi arvestatav kuukalendri aasta 354 ja päikesekalendri aasta 365 päeva. Talvise pööripäeva ümbrusse jääv ühitamiskoht on aastati kõikuv olenevalt Kuu liikumisest taevavõlvil. Lääne-Euroopas on seda rahvapärases kasutuses veel ajaloolisel ajalgi määratletud erinevate kirikukalendrist võetud piirdaatumitega.[13] Siit saab selgeks, miks jõuluaja tavanditekompleks hõlmab tähendusliku ajana tunnetatava pikema perioodi ega keskendu ainult üksiktähtpäevadele. Siiski, kui võrrelda kaksteistpäevaku (saksa k. Zwölften) rahvausundilist pärimust eestlastel ja sakslastel, selgub, et eestlastel kuulub 12-päevalise perioodi arvestus vaid ilmaprognoosi juurde, tõrjemaagia puhul seda ei rõhutata, sakslaste tavandis on kaksteistpäevak märksa olulisem.[14] 

Ühesugune ristiusueelne taust ja kujunemiskäik on määranud peale ajalise kestuse ka jõulude usundilise ning  kombestikulise pildi ühetaolisuse eri rahvastel. Sedavõrd on keerukam konstateerida kultuurilaene või määratleda laenusuundi, pigem on võimalik aina täheldada ühist nii Euroopa rahvaste jõulutraditsiooni sisus kui ka vormis.[15] Täpsemalt määratletavad on mõned viimaste sajandite kultuurierisused (jõulupuukomme jt.).

Jõuluõlgede elamusse toomise kombest Põhjala ning kogu Kesk-Euroopa rahvastel on kirjutanud M. J. Eisen ja T. Vuorela.[16] Eestis on õled tuppa toodud kogu jõuluajaks või neid vahetatud (vt. levikukaart: jõulud (1)). Valdavas enamuses kombekirjeldustest on märgitud õlgede, vähem heinte sissetoomist. Tuua võidi vastavalt pühadeaja kulgemisele rukki-, odra- ja kaeraõlgi või siis jõuluks heinad, uueks aastaks õled, kolmekuningapäevaks põhk, mõne Lä-E teate järgi hernevarred. Pärimusteadetest ilmneb, et jõuluõlgedeks on nimetatud ka heinu või põhku.

Toivo Vuorela on Eisenile tuginedes oletanud, et kuna Põhja-Eestis tuuakse tuppa õlgi ning Kesk-Eestis heinu, võib heinte eelistamine eestlastel olla läti- või slaavimõjuline. Tegelikult on Eisen väitnud kombe regionaalsust (mõnes kihelkonnas tarvitati õlgi, teistes heinu, või siis toodi jõuluks heinu ning uueks aastaks õlgi). Heinte eelistamist ei märgi ta mitte Kesk-Eestis, vaid Lä, Pä.[17] Pärastised, enam kui poolesaja aasta jooksul rahvaluulearhiivi laekunud teated kinnitavad samuti, et heinu on neis piirkondades toodud jõuluks ning õlgi uueks aastaks (ka kolmekuningapäevaks). Kombe levik hõlmab enam Pä lääneosa, mujal Lõ-E on märgitud nimelt õlgede toomist.

Jõuluõlgede tuppatoomise tüüpiline põhjendus on: „Paergu sellepärast, et Jeesus põhu peal sündinud on, aga kas sellel vanal ajal veel muud tähendust on olnud, äi ole täädä.“[18] Muud seletused varieeruvad eriti sageli õpilaste kirjapanekutes: siis pole suvel pikset; kasvab hea vili; kasvab hea hein; põrand ei määrdu; astumine ei tekita hingede kodusviibimise aegu müra jts. Samad põhjendused pole võõrad germaani rahvaste uskumustes. Seost kodu külastavate hingede vastuvõtuga vahendavad teated õlgedel magamisest, et hinged saaksid sellal kasutada sängi. Kujutelm, et sängid vabastatakse jõuluööks hingede, inglite või Jeesuslapse tarvis, on tuttav samuti eesti rahvapärimuses.

T. Vuorela on tähelepanu juhtinud sellele, nagu oleks ülesoomeline jõuluõlgede toomise komme levinud arhiiviandmetel siiski vaid Soome ja Karjala lõunapoolses osas. Tema koostatud levikukaart hõlmab ka Eestit, ning siin on välja jäetud Kagu-Eesti (Se, Võ, osalt Ta).[19] Tegelikult on komme kagu pool küll vähem populaarne, ent pärimusteateid õlgede (südsi) tuppatoomisest leidub pea kõikidest kihelkondadest, sealhulgas Se ja Lut keelesaare eestlastelt.

Soomes on teinekord hoolt kantud, et õled oleksid maas selleks ajaks, kui saunalised saunast tulevad. Eesti teadetest niisugust järgnevust ei ilmne. Rohkem läänesaartelt, vähem sisemaalt on andmeid õlgede tseremoniaalsest küsimus-vastusega tuppatoomisest. Nagu mardid ja kadridki, küsis õlgede tooja, kas on luba tuppa tulla ning talle anti selleks luba, kuigi nii küsija kui vastaja olid oma pere liikmed. Õlgede toomisel oli kombeks öelda, kui kauaks jõulud tuppa tuuakse, näiteks „kolmeks ööks ja kaheks päevaks“. Samuti kui mardid ning kadridki, andis õlgede tooja aja, mitme nädala pärast tulevad järgmised pühad. Jõulud märgib neis ütlustes nii jõuluõlgi kui pühi. Kombe hääbumisel on õlgi sisse toodud vaid päevaks-paariks ning siis nad jälle välja viidud. Jõuluõlgedele või tuppa toodud viljavihule õlle pritsimist tuleb võtta kui ohvritoimingut. Gustav Ränk kirjutab: „Vanal ajal olnud kombeks „jõuludel õlut anda“, mis järgmiselt käinud: jõuluõhtul toonud pereisa suure vihu õlgi tuppa, mis siis jõuludeks nimetatud. Vihk „jõulud“ enne kui ta põrandale laiali laotetud, pandud põrandale püsti ja valatud talle kannust õlut otsast sisse. Seejuures ütelnud pereisa: „Anname jõuludele ka õlut juua.““[20]

Viimase lõikuse aegu põllult õsutud esimese vihu, nn. rehepapi tuppatoomist on märkinud ka F. J. Wiedemann.[21] Arhiiviteadetes leidub teisigi nimetusi (näiteks Jõulu-Jüri, Nääri-Jaak), mis viitab sellele, et esimene või viimane viljavihk sümboliseeris viljakusehaldjat.[22] Näib, et niisugune kujutlus eestlastel siiski üldlevinud pole. Tähelepanu keskendub tulevase saagi ennustamisele õlgede lakkeviskamisega (vt. levikukaart: jõulud (2)) ning mängudele õlgedel või õlgedega. Õlekõrred korjati kimpu, seati tüvepooled ühepikkuseks ja visati, tüvepooled ees, et kõrred võiksid jääda reheparte külge või laepragudesse rippuma. Mida enam kõrsi parte või karedate laeplankude küljes oli, seda paremat viljasaaki arvati järgmise lõikusega tulevat. Õlgi heitsid peremees või perenaine, ka teised pereliikmed. Mõnikord nimetati viljaliike, üksikuid teateid on eraldi linakasvu, karja-, kalapüügi- või jahiõnne, samuti inimsaatuse ennustamise kohta. Kagu-Eestis on õlgede lakkeviskamise komme võõras. Iis on J. Truusmanni andmetel õlgi visatud inimsaatuse ennustamiseks: kelle õlekimbust midagi lakke pidama jäi, seda ootas järgmisel aastal surm.[23] 

Niisugune saagi ennustamine on rahvusvaheline, tuntud ka Rootsis, Soomes, Karjalas. Nii Soomes kui Karjalas tavatseti rippuma jäänud kõrred suveni üles jätta. Karjalas kinnitati enne ülesviskamist õlekimbu sisse puutikuke ning jälgiti, kas kimp jääb lakke pidama. Eesti kombekirjeldustes rõhutatakse, et õlgede laest alla tõmbamine oli kirikust koju jõudnute rutuline ettevõtmine. Ühtlasi tuli rutata põllutööriistade „liigutamisega“, et suvel kõikide töödega teistest ees olla.

Põrandale laotatud õlgedele on omistatud mitmesugust endelist tähendust. Nende peenekspudenemine märkis järgmiseks aastaks suurt terasaaki või vastupidi – rohkeid aganaid. Mõnel pool on usutud, et kui õlgi sasida, ajab tuul põllul kõrred sassi. Ka on välditud õlgedel lamamist, pead-jalad eri suunas, jm.

Kõige populaarsem meelelahutus õlgedel on passilöömine ja kingsepa silma pistmine. Passilöömist on arhiiviteadetes kirjeldatud kui mängu, kus üksteist lüüakse passiks või patsiks nimetatud nuusti või kurstiga, mis oli õlgedest kokku keeratud („keerutati õled ära ja summiti üksteist“). Nimetusega „passi lööma“ või „patsi lööma“ on seda kirjeldanud Wiedemann.[24] Ta on esitanud ka lõpusõnad tüüpilisest, rootslastel ja soomlastelgi kasutatud dialoogist. Löömine järgneb alles pärast seda, kui läbi on mängitud reisiloa kontrollimise stseen. Siia kuuluvad tervitamine ning küsitlus reisi alg- ja lõpp-punkti, eesmärgi ja kaasas oleva pagasi kohta, kaasmängija annab otseseid või põiklevaid vastuseid. Viimasele küsimusele; „Kus pass?“ järgneb vastus: „Pass perses“. Kirjeldustest selgub, et löödi vastastikku istmikule, selja peale või „kuhu juhtub“. Märgitud on ka selili asendis vaheldumisi teineteise istmiku pihta löömist (kordamööda jalgu või ühte jalga tõstes öeldi löömise taktis „utsi-patsi“). Rahvasuus passiküsimise dialoog ega sellekohane mängu nimetus üldtuntud ei ole.

Passilöömist võrdlev-ajalooliselt uurinud Elsa Enäjärvi-Haavio järgi on mäng nii Soome kui Eestisse levinud Rootsist. Tõenäoliselt toimus kultuurilaen Eestisse 17. sajandil – Rootsi ajal. Dialoogis nimetatud paigad (Tallinn, Riia, Saksamaa jts.) ning kaubad (sool vms.) kajastavad kunagisi maadevahelisi kaubandussuhteid. Kuna passi küsimise stseen ei saa olla varasem kui passisüsteemi sisseseadmine riigipiiri ületamisel, sai passikontrolli imiteerimine või parodeerimine võmalikuks 17. sajandist peale. Enäjärvi-Haavio juhib tähelepanu asjaolule, et eriti Soome mängukirjeldustes räägitakse laeva- või paadisõidust ning sõudmisest, mis eeldab rütmilist liikumist. Tegemist võib olla passilöömise mängu varasema vormiga. Arutlustes Põhjalahe ümbruse rahvaste vana jõulumängu sõnalisest osast ei selgu õlenuudiga üksteise peksmise kombe funktsioonid, pealegi tuleb seda ette muudeski jõulumängudes.[25] Eesti materjali põhjal on Enäjärvi-Haavio oletanud õnne- ja viljakusetaotlust. Tundub küll, et õlenuudiga üksteise löömisel ei tarvitse passiküsimise stseeniga genuiinset seost olla. Sellele mõttele suunavad ka mängu varieeruvad nimetused, nagu ebaselge tähendusega õleiirid (Muh), sütsimäng (Vl, Ta), saapatallutamine (Hlj), jõulunuut (Hag), patsimäng (Sa), patsilöömine (Pä), utsi-patsi (Lõ-E) jts. Mitmetest kirjeldustest selgub, et löödi üsna kõvasti, kuni vastane alla andis. Peksmise-löömise seik toob mõttesse kolm seletusversiooni, need on taotlus kokkupuutest kõrtes peituva elujõuga seda üle kanda (eluoksa analoogia), kurja ning halva sümboolne eemaleajamine võitluse imiteerimisega, või koguni sigivusmaagiline „kõlvatus“ – kui kasutada 16.–17. sajandi autorite väljendust kalendritähtpäevade selletaoliste riituslike toimingute kohta.[26] Sarnasust lihavõtteajal pajuurbadega löömise kombega on esile tõstnud E. Päss ning selle mängu vahendajaks eestlastele arvanud rannarootslasi.[27] 

Ebaselge on ka kingsepamängu taust. Mängu sisu seisneb „kingsepa silma pistmises“: kolmest õlepalmikust kokku keeratud ja püsti pandud „kingsepp“ tuleb pikali lükata. Mängijaid on siingi kaks. Kummargil ja harkisjalu, selg „kingsepa“ poole, püüab üks jalge vahelt läbi torgatud kepi abil õlenukku ümber lükata. Seistes samas asendis, ent silmadega „kingsepa“ poole, võtab teine mängija kepi teisest otsast kinni ning püüab seda kõrvale juhtida. A. Kruusbergile on see meenutanud sigitusakti ning ta oletab siin looduse sigitusjõu sümboolikat.[28] Ka E. Päss on rõhutanud selle Rootsis, Norras, Soomes ja Eestis tuntud jõulumängu usundilist tähendust: „On huvitav mütoloogilisest seisukohast õlgedest tehtud kingsepa kuju, mis kujutas muistsel ajal mingit vaimu. Selline õlgkuju määras tulevase aasta viljasaagi õnne.“[29] Inimesekujulise õlenuku valmistamisest maagilisel otstarbel on teateid paljudelt rahvastelt.[30] Eestlastel seostub see komme enam vastlapäevaga (kada-ajamine) ja toomapäevaga (Tahma-Tooma valmistamine), ent toob mõttesse ka luutsina või vastla kottiajamise, kus toimingu kunagiseks eesmärgiks võis olla kurjade jõudude peletamine.[31] Jõuluõlgedest moodustise nimetamine kingsepaks, läänesaartel paiguti ka kiisaks, kassiks, Vi soomlaste eeskujul suudariks (soome k. suutari – kingsepp) ning tema kohtlemine suunavad mõttele, et nii on taotletud millestki ebasoovitavast sümboolselt (pikali tõugates, silma peast välja torgates) vabaneda. Kui kingsepamängul ongi niisugune tähendus olnud, siis Eesti rahvaluulearhiivis leiduv pärimus sellele kinnitust ei anna.

Õlgede tuppatoomise kombele leidub üsna proosaline põhjendus: „Olid põrandad puhtaks pestud, siis toodi kuivad õled põrandale, rohkem sellepärast, et põrand ära kuivaks ja palja jalu oleks õlgi peal hää olla.“[32] Just põrandate külmakaitseks katmise vajadust on pidanud kõige tõenäolisemaks õlgede toomise põhjuseks T. Vuorela, kes märgib, et nii toimiti kuningalossides juba 11. sajandi algul ning kirikutesse toodi õlgi keskajal.[33] Vadjalased tõid õlgi tuppa samuti pulmade, lihavõtete ja üldse suuremate pidustuste aegu.[34] Õlgede asemel võisid olla aga ka kaislad või kuuseoksatükikesed. Viljakusmaagilise tähenduse omistamine jõulu ajal sissetoodavatele õlgedele oleks niisiis hilisem nähtus. Saksamaal on jõuluõlgedest loodetud kasvu nii põllule kui karjale.[35] Eestlaste kombestikus annab sellekohastest taotlustest tunnistust jõuluõlgede lakkeviskamine, jõuluõlgedega põllu või kapsamaa suitsutamine Sa, jõuluööks viljavaka vm. nõu toomine laua alla, nn. linnuvihu väljapanemine aiateibasse või katuseservale, viljaterade puistamine käsikivile, teraviljatoidud jpm.

Viljakusmaagilise otstarbega on ka õlgedest jm. käepärasest valmistatud rippkaunistused eriti Lä, Sa, kus jõulukrooni konstruktsioonis on tunda Rootsi eeskujusid. Saarte piirkonnale on tunnuslik, et meestel on õlesidemest vööd vööl, õlest punutud mütsid peas ja õlenuudid käes, ent nende esemete puhul pärimusteadetes maagilist tähendust pole mainitud.

L. Kurrik märgib oma uurimuses, et jõulukroonid on Euroopas tuntud Põhja-Rootsist Karpaatideni ja Saksamaalt ning Taanist Baltikumi-äärse Venemaani. Oktaeedrikujulised kroonid näivad olevat teistele rahvastele levinud rootslastelt.[36] Nende valmistamiseks on Eestis kasutatud peale õlgede või rukkikõrte muidki kõrrelisi, rohttaimi, pillirootükke, käsna, sulgi, lõnga, linte, laaste, linnumunade (kana-, hane-, tedre- jt.) tühjaks puhutud koori, küünlaid, paberist lõigatud tärnisid, riidetükke. Krässi tüüpi riputiste südamikuks sobivad naeris, kaal või kartul. Radiaalselt südamiku sisse torgitud kõrtest, põllulilledest jms. dekoratiivsest looduslikust materjalist krässide kohta on teateid rohkem Lõ-E kui Põ-E ning neid on valmistatud muudeks pidulikeks puhkudeks ehk enamgi kui jõuludeks.

T. Vuorela on soome jõulukroonide algupära kohta märkinud, et himmeli (vrd. rootsi k. himmeli – taevas) nimetus riputisel osutab rootsi algupärale. Himmeli levikupiir ühtib vana viljakasvatusala piiriga ja tal näikse olnud viljakusmaagiline tähendus. Kaugemates piirkondades, sealhulgas Karjalas jõulukroonil enam niisugust tähendust pole.[37] Mõttele, et jõulukroon imiteerib kroonlühtrit, on tulnud nii E. Eensalu kui ka T. Vuorela. Eensalu on selle otsustuse teinud paljude eesti jõulukroonide nimetusi ja ehitust jälgides: „On põhjust arvata, et nii aastaaja pidudeks kui ka pulmadeks tuppa toodud õled andsid idee mõisates ja kirikutes nähtud kroonlühtreid järele teha.“[38] Rootsi tüüpi oktaeedrikujulistest osadest ja rattakujulise põhjaga jõulukroonide levimisel Eestisse on vahendavaks alaks oletatud Lääne- ja Lõuna-Soomet. Küllap tuleb antud juhul olulisemaks pidada eestlaste otsesuhteid rootslastega. Nimelt on Vormsi rannarootslaste jõulukroon tuntud Rootsis, aga ka Taanis, Põhja-Saksamaal ja kaugemalgi.[39] 

Jõulukroonide valmistamise komme vaibus meil nagu õlgede tuppatoominegi 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi esimestel kümnenditel, andes aset muudele jõulusümbolitele. Taas hakati ununenud võtteid trükiste vahendusel õpetama 1960-ndate aastate lõpul, jõulukroonide valmistamist tutvustati koolides, huviringides ning näitustel.[40] Nüüdisajal kasutatakse jõulukroonide elemente jõuluseadetes nii kodude kui asutuste ruumikujunduseks, kombineerituna haljaste okaspuuokste ning jõuluehetega.

Otseselt põlluhooldusse puutus vähe taige. Väljaspool kodu ei tohtinud pühadeks põllutööriistu jätta, et kurjad jõud neid kahjustada ei saaks. Öeldi, et suvel koristamata jäetud viljapea nutab jõuluööl, tahtes ulualla. Eriti Läänesaartel jälgiti hoolega, et jõuluöine tulevalgus toast põllule ei paistaks (tuli rikub orase) (vt. levikukaart: jõulud (7)).

Osa kombestikku kätkeb endas nii põllu- kui karjaõnne taotlust. Jõuluööks tuppa toodud kaeravakk viidi hommikul hobustele, õlgedest puistati teerada laudani (aidani, kaevuni). Kariloomadele on laudas jõuluõhtul, -ööl või esimese jõulupüha hommikul leiba antud veel 20. sajandil, üksikutes peredes tänapäevalgi. Kohati on kariloomadele leiva viimise juurde kuulunud vastavasisulised tervitussõnad nagu jõuluõlgede sissetoomisel.

Kuna jõuluajal kehtis töökeeld, toodi karjaheinad enne pühi niidult koju. Tõrjemaagilistest toimingutest on tuntumad raudesemete asetamine lauta või talli. Mõnel pool välditi loomade jootmist ning esimesena pidi lauta või kaevule minema meesterahvas. Tegeldud on nii nõiduse kui selle tõrjega (ristide tõmbamine laudaustele, loomade suitsutamine, metalleseme panek joogivette, lambaniitmine võõras laudas, jne.). Samasugune tõrjemaagia kuulub ka muudele tähtpäevadele ning tõuseb karja kevadise väljalaskmise, ristipäeva ja eriti jaanipäeva kombestikus rohkemgi esile. Võrreldes isikliku õnne taotlusega leiab hoolitsus majapidamise eest enam väljenduse aktiivses tegutsemises, inimsaatust püütakse pigem vaid ennete jälgimisega ette arvata, ilma et seda suunataks.

Jõulud on mõnede tubaste tööde järje ning jõudluse orientiir. Näiteks Põ-E pidid takud jõuluks kedratud olema, kodus ei tohtinud olla pooleldi kootud kinnast. Pärast pühi tuli alustada linaketruse ning kangakudumisega. Pärimusteadete enamus märgib töökeeldu kogu jõuluajaks. Eraldi on nimetatud ketrust, vähem kerimist, punumist, varrastel kudumist, nõelumist, õmblemist. Põhjendused varieeruvad. Näiteks, kui kedratakse, ootab ebaõnn lambakasvatuses, hundid või maod ilmuvad suvel maja juurde, jms. Samasugused keelud kehtivad teistelgi olulisematel talvetähtpäevadel.

Kodukorrastusega tuli lõpule jõuda jõululaupäeva hommikupoolel. See nõue on olnud nii iseenesestmõistetav, et eraldi on märgitud vaid ühte igapäevast tööd – põrandapühkimist ja prahi väljaviimist. Ainus mõnel pool Lõ-E soovitatud töö on pesupesemine (järgmisel aastal kasvab hea lina; tööd edenevad). Pesu või mis tahes rõivaesemeid välja jätta siiski ei tohtinud.

Saunaskäimine – muistsete aegade puhastusriitus – on ülemaaline komme, nagu see on olnud ka suviste- ning jaanilaupäeval. Saunas tuli aegsasti käia, et kirikulised kirikusse jõuaksid. Kui kirikuteenistus algas vara, siis tuli saunaahi juba hommikuhämaras kütte panna. Sa, Lä võis saunalisi kimbutama tulla jõuluhani, pesemine ise tavalisest ei erinenud. Selga pandi uuem ja parem rõivas.[41] Paljudes teadetes rõhutatakse, et lapsed said uued jalavarjud ning pealisrõivad kätte jõululaupäeval pärast saunaskäimist ja see oli esimene jõuluüllatus.

Jõulupühade taialisus tuleb hästi ilmsiks suhtumises veetoomisse. Vee toomisel jõululaupäevase saunaskäimise tarvis eritingimusi pole, ent jõuluööl või esimesel jõulupühal tuli täita mitmeid nõudeid. Halva kontakti vältimiseks toodi vesi varem valmis, visati soola kaevu või võeti ette muud tõrjemaagilist. Jõuluhommikul pidi nagu loomajootmiselgi esimesena kaevule minema meesterahvas; eriti Lõ-E pesti nägu veega, millesse oli enne poetatud hõbevalget (prees, sõrmus, münt) „kurja silma vastu“. Mõnedes Sa teadetes on otsesõnu öeldud, et vett kasutasid jõuluööl surnud, mujal seostub keeld kaevule minna ebamäärase ohutundega.

Ülemaaliselt tuntud tõrjemaagiline toiming on ristitõmbamine eelistatavalt kas jõululaupäeval, vana-aastal, kolmekuningapäeva või siis kõigi kolme püha eel. Üks või kolm risti tehti söe, kriidi, savi, lubja või tõrvaga, mõnel pool tõmmati jõuluööl must ja nääriööl valge rist. Kasutatud on ka muid maagilisi märke, nagu viiskand, rõngasrist, või on tehtud jõuluööl rist ning vana-aastal sellele ring ümber. Risti tõmbamist võib kinnitada veel jumalasõna. Sa tuleneb siit nimetus ristiöö jõulu- ja vana-aasta öö kohta. Riste said elamute ja kõrvalhoonete uksed, pajaaugud, aknapiidad ja -lauad, väravad ja väravapostid, ahjusuu, viljanõud, kirstud, salved, kotid, õllenõud, kaevuluuk, kirikusõidu saani otslaud jm. Põhjendused on ühesugused: kuri ei pääse ligi, vanakuri ei saa sisse, kuri vaim ei pääse majasse, ei saa õnne välja viia, jne. Leidub ka vihjeid pühakirjale: „Talviste ning vastse ajastaja pühhal tähhendava väärussulisse omma ello maja usse ehk paia hütse ehk kritiga, teva +, mida kui Jehova üttel: et Israeli latse piddiva vona verrega tähte teggema neide katte läve pida päle, et ärrarikja ingel sisse es lääs.“[42] Mõnes Võ tekstis on mainitud vereva risti tõmbamist. Eriti Lä asetati teibad või latid ristamisi ette väravatele, mida sulgeda ei andnud, aiaaukudele ning muudele läbipääsukohtadele. Sellest piirkonnast on teateid ka ristamisi asetatud õlekeermetest või -kõrtest. Rist tõmmati enam varanduse ja hoiukohtade kui töövahendite kaitseks. Tööriistade puhul kanti hoolt, et nad oleksid talu piires oma tavalisel kohal. Õuel olevad sõiduriistad pöörati külje peale või aisadega ulualuse suunas. Tubase töö vahendid, eriti vokid olid peidetud või kinni kaetud. Niisiis püüti kodu ning kõike kodus asuvat kurjade jõudude eest võimalikult kaitsta. Ristitõmbamine säilitas oma tõrjemaagilise tähenduse kuni kombe kadumiseni, osalt veel 20. sajandi esimestel kümnenditel.

Tähtis koht tõrjemaagias on tulel. Lääne-Euroopa rahvaste kombestikus kuulub siia ka tuletegemine väljas; ahjus (kaminas) on tavatsetud kogu ööl põletada ühte suurt puuhalgu. Jõulutule sütele ja tuhale on omistatud erilist toimet.[43] Niisugune tuletegemise komme on eestlastele võõras, see-eest kehtib nõue, et majas peab põlema küünla-, lambi- või pirrutuli. Tulevalguse vajadust on põhjendatud vähem kui ristitõmbamise vajadust. Ta, Võ on teateid, et valgus olgu hingede, surnute või vaimude jaoks, siis näevad need tulla. Märksa enam on kirjapanekutes väidetud, et oodatav tulija on Jõululaps, küünlad põlevad Jeesuse sünni auks või (üksikjuhtudel) sümboliseerib küünlatuli Petlemma valgust. Valdavalt on esindatud otsene tõrjemaagia: tuli peab põlema, et kuri (vaimud, kurjad vaimud, vanakuri, kurat) sisse ei pääseks, et õnnetust ei juhtuks. Selle kombe loogiline jätk on Lä, Sa akende kinnikatmise nõue, et kuri (kurivaim, kurjad vaimud, vanakuri, kurat, vanapagan) aknast sisse ei saaks vaadata.

Muus tähenduses peale tõrjemaagilise on kõige sagedamini nimetatud vaimu või kuradit. Juhuslikumad on surnu (Kaa), kodukäijad (Hlj), külmad-kingad (Sa), mardus (JJn), maa-alused (Trm), alijad (Rap), tondid (Pal), vana sarvik (Rõu), vanapagan (Ris) jt. Hirm üleloomulike kurjade jõudude ees seguneb nõidusekartusega, sest jõulud on nõidumise eelisaeg. Sa, Khn teati, et nõiad käivad sellal lokspäril.[44] Jõululaupäeval või esimesel pühal oli sobiv kratti valmistada, Seitsmenda Moosese raamatuga nõiduda, võõras laudas lammaste niitmise või võõrast saunast vihtade võtmisega nõidumisvahendi omanikuks saada, endale tagasi tulevat raha hankida, üldse nõidusega tegelda.

Kurjade jõudude tõrje on eestlaste kalendrikombestikus pigem passiivne ärahoidmine kui aktiivne rünnak. Lärmitsemine ja mürategemine kuuluvad vaid üksikute tähtpäevade tõrjemaagiliste menetluste hulka (näiteks püssipaugutamine jüripäeval või vana-aastal). Mõnedes pärimusteadetes on (Pä jm.) märgitud siiski, et kurjade vaimude või huntide peletamiseks võidi püssi lasta ka nimelt jõuluööl. Vaikusenõuet on rõhutatud enam – põhiliselt puulõhkumise ning pesupesemise keeluga.

Arvatavasti kontakti vältimiseks kurjade jõududega kängitseti jõuluööks jalad ja püüti kogu öö ärkvel olla. Põhjendused on erinevad. Kinnisi jalu olekuga on taotletud tervist, tugevust (ei löö jalgu ära, jalad ei lähe hauduma, ei tule paiseid, rästik ei hammusta, pastlad peavad hästi vastu). Magamise keelu kohta on põhjendusi vähem. Domineerib seletus, et kes jõuluööl (vana-aasta ööl) magab, on kogu aasta unine. Nagu pulmas, talgul ja muude ühesmagamiste puhul, tembutati magamajäänutega – õmmeldi rõivad kokku, padjad ja linad rõivaste külge, seoti magajate jalad nööri või õlgedest köidikuga kinni.[45]

 

Märkused:

[1] Nimetusel jul on mitmeid seletusversioone: HDA Nachträge, vg. 866–870; Waronen, lk. 184–187.

[2] Nime-eeskuju andjana tuleb kõne alla Neitsi Maarja ema püha Anna mälestuspäev, mille daatum on Rootsi kalendrites enne 15. saj. lõppu 15. XII, hiljem 9. XII. Juulapäev võib olla tuletis soome sõnast juhla. O. Looritsa järgi on jõulu-annepäeva nimetus seosesse viidav apostli ja evangelisti Johannese päevaga 27. XII. – Loorits, Grundzüge I, lk. 579.

[3] Laasupäev – ilmsesti pühak Blasiuse mälestuspäev, mis on Lääne-Euroopas 3. II; nuudipäev on 7. I või 13. I ja tähistab Taani kuningaks nimetatud hertsog Knud Lavardi surmapäeva. Nende tähtpäevade kuupäevalisest nihkumisest eesti rahvakalendris vt. Hiiemäe, Vähetuntut, lk. 94–95.

[4] ERA II 255, 238 (6) < Mustjala khk – K. Lepp (1939).

[5] Hupel, TN III, lk. 367.

[6] ERA II 171, 660 (5c) < Karja khk – A. Toomessalu (1938).

[7] Sõnast õlletama – laulu ja tantsuga ära saatma.

[8] H III 5, 206 (43) < Käina khk – J. Sooster (1888). Andresepäeva (30. XI) – kirikuaasta ning advendiaja alguse piirkonnas paiknevat tähtpäeva on nimetatud enam talve kui jõuluaja alguse tähiseks, toomapäev (21. XII) on jõuluaja alguspäevana tuntud kogu maal, talvist peetripäeva (22. II) teatakse vähesel määral vaid Hiiumaal, Läänemaal. – ERk VI, lk. 250 (andresepäev); ERk I, lk. 163–164 (talvine peetripäev).

[9] ERk I, lk. 56, 60–62 (küünlapäev).

[10] Holzmayer, lk. 54–55.

[11] Vahtre, Eestlase aeg, lk. 40–42.

[12] Harva, Suomalaisten ajanlasku, lk. 199; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 293–294; Hiiemäe, Aastajaotustähistest, lk. 93; ERk V, lk. 263–265 (jaguaeg); Honko, Vanhasta vuodesta, lk. 72–82.

[13] HDA IX, vg. 979–980. Kiriku poolt kinnitati need päevad ajavahemikule esimesest jõulupühast kolmekuningapäevani Tours’i sinodi otsusega 567. a.; 25. detsembrit pühitseti Kristuse sünnipäevana esimest korda Roomas 354. aastal, varem tehti seda 6. jaanuaril.

[14] Vrd. Sartori III, lk. 23–25; Filimonova, lk. 153–155.

[15] Sellekohaseid pikemaid käsitlusi on: Eisen, Meie jõulud; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 335–352; HDA Nachträge, vg. 865–968; Šmits IV, lk. 2078–2114; Šmits II, lk. 645–703; Tšitšerov, lk. 73 jj.; Kurotškin, lk. 45 jj.

[16] Eisen, Meie jõulud, lk. 42; Eisen, Jõuluõled, lk. 68–69; Vuorela, Jouluoljet, lk. 29–30.

[17] Eisen, Jõuluõled, lk. 67.

[18] H II 18, 636 (7) < Kaarma khk – J. Kappel (1889).

[19] Vuorela, Jouluoljet, lk. 27–28.

[20] E 58393 (12) < Karja khk – G. Ränk (1926).

[21] Wiedemann, AIÄLE, lk. 343.

[22] Vrd. Mannhardt, lk. 34–37; Kurrik, Näärikroonid, lk. 74–75.

[23] Truusmann, lk. 14.

[24] Wiedemann, AIÄLE, lk. 302; vrd. Boecler-Kreutzwald, lk. 93–94.

[25] Enäjärvi-Haavio, Passin lyöminen, lk. 347–366; Enäjärvi-Haavio, Kinderspiele, lk. 114–116.

[26] V. Proppi andmetel on põlluharijatele omane maa viljakust stimuleeriv rituaalne erootika olnud au sees veel 19. sajandil. – Propp, lk. 119–120. S. Tokarev nimetab seda Euroopa rahvaste kultuuris kaugeks möödanikuks. – Tokarev, Эротические обычаи, lk. 103.

[27] Vt. mängu tutvustust ajalehes „Nädala Postimees“ 1932, nr. 51, lk. 7. Lisatagu veel, et O. Kallas on Lutsis täheldanud passilöömist kokkukeeratud riidenuustiga, kusjuures „ennevanast ka matustel seda mängi mängitud olla ja mõnikord kas või surnule vasta kõhtu löödud: „Kas pass kotohn?““ – Kallas, Lutsi maarahvas, lk. 69.

[28] Kruusberg, lk. 46.

[29] Päss, Jõulumängudest, lk. 745.

[30] Propp, lk. 72–74, 87–92.

[31] ERk I, lk. 93–94 (vastlapäev); ERk VI, lk. 275 jj. (luutsipäev).

[32] ERA II 107, 617 (7) < Võnnu khk – J. Moodis (1936).

[33] Erinevate teooriate tutvustusi vt. Vuorela, Jouluoljet, lk. 21–24, 30–37.

[34] „Toodi, et niipea ei mustata põrandat.“ – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 146.

[35] Sartori III, lk. 35–36.

[36] Kurrik, Näärikroonid, lk. 70–71; vrd. Russwurm, Eibofolke II, lk. 95.

[37] Vuorela, Joulukruunu, lk. 274–276.

[38] Eensalu, lk. 7. Samas leidub üksikasjalik ülevaade jõulukrooni valmistamise võtetest läbi aegade.

[39] Manninen, Toailustused, lk. 95.

[40] Eensalu, lk. 9–12.

[41] Sakslastel on seda kommet peetud skandinaaviamõjuliseks. – HDA Nachträge, vg. 874.

[42] ÕES, EK 137, 3 (1) < Karula khk – F. Meyer (1841).

[43] HDA Nachträge, vg. 900–902.

[44] Saksa k. sõnast Blocksberg – sellenimelisele mäele uskusid sakslased nõidu nõiasabatile kogunevat; eesti versioonis kogunesid nõiad Sõrve säärele.

[45] Vrd. Tedre, Eesti pulmad, lk. 96.