LOODUSTEADUSTE JA LOODUSPÄRIMUSE VAHEL

GUSTAV VILBASTE 120. SÜNNIAASTAPÄEVALE PÜHENDATUD KONVERENTS

16.–17.09.2005 TARTU–KUUSALU
Korraldajad: ELUSi Jakob von Uexkülli keskus ja EKMi Eesti Rahvaluule Arhiiv

PILDID

Reede 16.09 Eesti Kirjandusmuuseumi saal

10.30    Avasõnad
10.45    Mall Hiiemäe Endis-eesti elu-olu aspekt G. Vilbaste väärtushinnangutes
11.15    Toomas Kukk Tubli amatöör on etem kui kutseline botaanik
11.45    Renata Sõukand Eesti rahvameditsiini ravimtaimed G. Vilbaste "Eesti taimenimetuste" valgusel
12.15    Mari-Ann Remmel tutvustab näitust "Gustav Vilbaste 120"
12.30    lõunapaus
13.30    Kalevi Kull Vilbaste ja Piiper, ehk kust on eesti bioloogia pärit
14.00    Kadri Tüür "Loodusevaatleja" looduskirjanduse hääletoruna
14.30    Kohvipaus
14.45    Janika Oras G. Vilbaste ja K. Viljaku rahvaluulekogumismatkad
15.15    Rein Einasto Gustav Vilbaste — Lasnamäe ehituspaestu murdmiskihtide rahvapäraste nimede jäädvustaja
15.45    Hele Vilbaste Mälupilte

Laupäev 17.09 Kuusalu rahvamaja

  8.15    buss Tartust (Vanemuise alumine parkla) Kuusalusse
11.00    Kristel Vilbaste, Mikk Sarv Kodumaal rännates
11.30    Andres Tõnisson Gustav Vilbaste ja Eesti looduskaitse algusaastad
12.00    Melika Kindel Kohapärimus ja huvirändajad
12.45    küünla asetamine G. Vilbaste kalmule Kuusalu kalmistul
13.15    lõuna (25 krooni)
14.00    retk Juminda poolsaarel (juhib Jaan Masing)
18.00    Vilbaste kogutud rahvalaulude laulmine Mikk Sarve juhatusel Tapurla kiigeplatsil
19.30    buss tagasi Tartusse

Määratlus endis-eesti elu-olu on pärit Eesti Rahvaluule Arhiivi rajajalt ning esimeselt juhatajalt (1927–1943) Oskar Looritsalt, kes oma üleskutses "Elupiltide maalimisest" (1939) juhtis rahvaluulekogujate tähelepanu pärimusliku vaimse kultuuri tahkudele, mida geograafilis-ajaloolise koolkonna uurimismeetodile orienteeritud kogumistöös žanritüpoloogilisel alusel polnud seni vajalikul viisil ja määral fikseeritud. Praegusajal, mil folkloristika on lähenenud etnoloogiale, mitmetest teadusaladest on välja kasvanud inimese ja muu looduse minevikulise suhte ning ökoloogilise tasakaalu problemaatikat käsitlevad teadussuunad, osutub ka teave endis-eesti elu-olust uurimisallikana püsivalt aktuaalseks.

Gustav Vilbaste alustas rahvapärimuse kogumist 1902. aastal. Intensiivne tegelus murdesõnade, kohanimede, isiku- ja kohajuttude, etnograafilise ainestiku, eriti aga rahvalaulude kirjapanemisega koostöös Eesti Üliõpilaste Seltsi, Eesti Kirjanduse Seltsi, Eesti Rahva Muuseumi jt institutsioonidega kestis Harjumaa-perioodi lõpuni 1916. a. Kõige kestvam on olnud töö rahvapäraste taimenimetuste kogumisel. 1950. aastatel intensiivistus kogumistöö pea kõigis senistes valdkondades uuesti.

Nii Vilbaste varasema eluperioodi päevikud, tema hinnangulised tagasivaated tehtule, kui ka komplekteeritud materjaliköited annavad tunnistust sellest, et tema loomuomane eneseteostusvajadus realiseerus kõige tulemuslikumalt just mitmekülgses kogumistöös, mida ta ka ise on väärtustanud kui oma elutöö kõige olulisemat osa.

Eesti kõigi aegade tuntumaid botaanikuid Gustav Vilbaste töötas tegelikult botaanikuna üsna lühikest aega, vaid Eesti loodusmuuseumi botaanikaosakonna juhatajana. Suurema osa elust töötas ta õpetajana, ajakirjanikuna või looduskaitse-inspektorina. Alustades botaanikaga tegelemist amatöörina, asjaarmastajana, sai temast juba 1920. aastate keskpaigaks üks tunnustatumaid Eesti taimestiku uurijaid. Tema põhiteeneteks jäävad esimeste eestikeelsete taimemäärajate ja ajakirja Loodusevaatleja avaldamise kaudu paljude asjaarmastajate kaasamine Eesti taimestiku uurimisele, etnobotaaniline ja floristiline tegevus.

Kuigi rahvaluulet ja vanavara oli enne Vilbastet kogutud juba aastakümneid, sai temast meie etnobotaanika rajaja, kellel õnnestus ilmselt viimasel hetkel talletada suur osa hävivast rahvapärimusest nii taimede kasutamise kui ka rahvapäraste taimenimetuste kohta.

Vilbaste põhiline panus taimeteadusse seisneb Eesti ala floristilises uurimises: siiani kasutame tema herbaariumi (rohkem kui 11 000 herbaarlehte), taimede leiukohtade kartoteeki ja välimärkmeid taimestiku muutuste hindamisel. Rohked artiklid haruldasemate või huvitavate taimeliikide leidudest ning piirkondlikud taimestiku ülevaated on avaldatuna saanud kättesaadavaks paljudele hilisematele uurijatele ning ühtlasi ka innustuseks asjahuvilistele.

Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi Vilbaste on otseselt botaanikuna töötanud lühikest aega, on ta olnud siiski meie professionaalsemaid botaanikuid, kelle töö tulemustele tuginevad hilisemad botaanikutepõlvkonnad. Eriti kui määratleda professionaali kui isikut, kes erinevalt amatöörist teab, mida ja mille jaoks ta teeb.

Tänapäeva meditsiinipraktikas lähenetakse ravimtaimele peamiselt selles sisalduvate toimeainete alusel, mis tähendab, et taim on teada liigi täpsusega. Seda tõsiasja püüti silmas pidada ka eesti rahvameditsiini taimeravi andmebaasi HERBA koostamisel. Nii muutusidki esimese hooga kõik "maavitsad" "harilikeks maavitsadeks", "arnikad" "seanuppudeks" ja "naistepunad" "harilikeks naistepunadeks". Kuid Gustav Vilbaste raamat seab sügavalt kahtluse alla sellise lähenemise võimalikkuse.

Isegi kui võtta arvesse vaid levinumad nimevariatsioonid, jääb ikkagi suurem osa "populaarseid" ravimtaimenimesid jagama oma au ja hiilgust mitme füüsilise liigi vahel, kusjuures liikide varieeruvus on seda suurem, mida rohkem on nimi seotud konkreetse haigusega (nt arvestatavaid jooksvarohtusid on 8, arnikaid aga 4).

Ettekandes püüab autor, toetudes "Eesti taimenimetustele", vaadelda rahvameditsiini seisukohalt oluliste nimede omistamist konkreetsetele liikidele ning hinnata sellise lähenemismeetodi eeliseid ja kitsaskohti.

Johannes Piiper (1882–1973) ja Gustav Vilbaste (1885–1967) on ühe ajajärgu mehed, eakaaslased, kes tegutsesid ajal, mil eesti bioloogia nii kohaliku looduse kirjelduskeele kui eluteadusliku eestikeelse terminoloogia osas välja kujunes. Selles eestikeelse ja Eesti loodust tundva bioloogia väljakujundamises on Piiperil ja Vilbastel palju sarnast — mida esimene tegi zooloogina, tegi teine botaanikuna.

J. Piiper kirjutas esimesed eestikeelsed süstemaatilised sissejuhatused üldbioloogiasse ja zooloogiasse, mille kaudu omakeelne terminoloogia kujunes (selle korrastamisel oli suur osa muidugi ka H. Riikojal, J. Aulil jt). G. Vilbaste töö maakeelsete taimenimetuste kogumisel ja eestikeelsete taimemäärajate kirjutamisel pani aluse botaanilisele omakeelele (selle arendamisel on osa muidugi ka T. Lippmaal, A. Vagal jt).

Kõrvutatav on ka Piiperi töö looduskirjelduste keele arendamisel ("Pilte ja hääli kodumaa loodusest") ning Vilbaste koduloo ehk kodulooduskultuuri alane töö ("Loodusevaatleja").

Üritan väita, et nende kahe mehe panus eesti bioloogia kujunemisloos 20. sajandi esimesel poolel oli peamine ja keskne.

Jälgides eesti looduskirjanduse esindatust perioodikas võib täheldada, et üldiselt leiavad selle jaoks oma veergudel ruumi just loodusteadusliku suunitlusega väljaanded; looduskirjandus või selle kajastamine kirjandusajakirjas on sootuks harvem nähtus. Gustav Vilbaste poolt asutatud ajakirjal "Loodusevaatleja" (1930–1939) on olnud oluline roll ilukirjandusliku kallakuga looduslugude laiema publiku ette toomisel, seda nii looduskirjanduslikke palasid avaldades kui raamatutena ilmunuid arvustades.

Põgus ülevaade "Loodusevaatlejas" avaldatud tekstidest, mis liigituvad algupärase loodus- või matkakirjanduse hulka, võimaldab kaardistada nii lugude autorkonda kui kirjutiste geograafilist katvust. Lähemalt tuleb vaatluse alla ajakirja rubriik "Arvustusi ja referaate", kus nii Vilbaste ise kui ka teised ajakirja kaastöölised on tutvustanud mitmeid looduskirjanduse hulka kuuluvaid teoseid.

"Loodusevaatleja" sisu lähem uurimine võimaldab paremini tundma õppida eesti looduskirjanduse kujunemislugu, kuid heidab valgust ka seda mõjutanud olulisematele teostele väljastpoolt eesti kultuuriruumi.

Gustav Vilbaste ja Karl Viljaku ühine kogumistöö (1911–1913) on seotud Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaviiside kogumise aktsiooniga, mille algatajaks ja juhiks oli Oskar Kallas. Aktsioon oli J. Hurda algatatud kogumistöö laienduseks seni väga napilt jäädvustatud viiside osas, kogujate üks programmilisi eesmärke oli allikate leidmine rahvuslikule kunstmuusikale.

Nii Vilbaste kui Viljak olid enne ühiseid retki iseseisvalt kogunud ja kogutud pärimust Oskar Kallasele saatnud. Gustav Vilbaste 1910. a rännakutel selgus Kolga ranna laulurikkus. Järgmisel aastal saatis Kallas Vilbastele viisikirjutajaks kaasa Karl Viljaku (1887–1917, pärit Audrust, vallakooliõpetaja, seejärel Tartu Grivingi muusikakooli oreliõpilane ja H. Treffneri gümnaasiumi matemaatika- ja laulmisõpetaja). Mehed sobisid hästi, täiendades teineteist nii töises kui inimlikus plaanis. Nende ühise töö tulemust — 2305 rahvalauluteksti, 449 viisi, lisaks muude pärimusliikide kirjapanekuid, milles pärimustekstidele on lisatud väga rikkalikult esituskonteksti avavaid kommentaare — on Herbert Tampere pidanud EÜSi kogumistöö tippsaavutuseks.

Näib, et Gustav Vilbaste suur huvi nii randlaste keele kui pärimuse vastu on seotud Vilbaste "kakskeelse" koduga ja omalaadse kaksikidentiteediga, mis kajastub mitmel viisil tema kogumisaegsetes kirjatöödes ja mälestustes. Rannarahvast ja eriti oma kõige olulisemast kohalikust konsultandist Mai Kravtsovist kirjutatu näib kohati viitavat Vilbaste kui oma kogukonna esindaja positsioonile.

Vanades paemurdudes Lasnamäel on aastasadu kihilist paasi murtud. Murrutöölised on aegade jooksul murdmistöö käigus iga kihi omadusi ja kasutusvõimalusi detailideni tundma õppinud ja igale kihile tema paksuse, mõne eripära või seiga alusel iseloomuliku nime andnud (vt joonis), mida kihtide identifitseerimisel läbi aegade kasutati (hea näide rahvapärasest geoloogiast). Pae murdmise lõpetamisega 1960. aastate keskel industriaalsete ehitusmeetodite kasutuselevõtu survel vajus unustusse ka vanade kihinimede süsteem, kuna vanad teadjad paemeistrid läksid manalateed.

Kui poleks olnud Gustav Vilbastet, kes võttis vaevaks fikseerida kõik 58 Lõunamurrus paljanduvat kihti koos igaühe kasutusala kirjeldusega (Vilbaste 1954), ei oleks kolmkümmend neli aastat hiljem (1988) käesolevate ridade autoril olnud võimalust Laagna teesüvendi värskes paeseinas neid määranguid taastada ja kihte taaskasutusele võtta (Einasto 2000, 2002), ehkki kihinimed ise on esmakordselt trükis avaldatud tabelina vahetult pärast sõda (Jürgenson, Möls 1946). G. Vilbaste nimetatud käsikirjaline töö vääriks avaldamist mõnes teadusajaloo väljaandes, näiteks võiks taaselustada vist ELUS-i väljaandena tsaariajal ilmunud "Loodusteaduste Arhiiv".

Kirjandus:
Einasto, Rein. Lasnamäe ehikuslubjakivi eripäradest. Keskkonnatehnika (2000) nr 2, lk 43–45: joon.; fotod — (Ehituspaas läbi aegade; 2).
Einasto, Rein. Lasnamäe ehituspaekivi ajaloolised murdmiskihid Tallinna ümbruses. Tallinna Tehnikakõrgkooli Toimetised (2002) nr 1, lk 56–69: joon.
Jürgenson, L., Möls, E. 1946. Mineraalsetest ehitusmaterjalidest Eesti NSV-s. Tallinn, 135 lk.
Vilbaste, G. 1954. Paetööstus Tallinna kivimurdudes ja jooni rahvapärasest geoloogiast. Tallinn, 66 lk (käsikiri).

Joonis. Lasnamäe ehituspaestiku murdmiskihid Laagna teesüvendis vana Lõunamurru kohal.

80 aastat tagasi kutsus looduskaitsja ja -ajakirjanik Gustav Vilbaste üles avastama Eestimaad, läbi käima Virumaa ja Tartumaa salapärased paigad, purjetama Põhja-Eesti saartele. Oma rännud pani ta kirja, peagi ilmus "Kodumaal rännates I–III".

Vilbaste kirjutas: "Käesolev raamat tahab edendada kodutundmist, püüab näidata seda, mis kodumaal rännates näha ilusat ja tähelepanemiseväärilist. Üksikuid kohte vaadeldakse lähemalt, tuuakse tema silmapaistev tähtsus. Paremaks arusaamiseks on püütud pakkuda ülesvõtteid tähelepandavatest kohtadest, sest vähegi kordaläinud pilt, joonis täiendab tihti seda, mis muidu jääks tumedaks kirjelduses." Nii kirjutas Gustav Vilbaste oma kolmeosalist Eesti reisilugude sarja "Kodumaal rännates" 1923. aasta veebruaris teele saates. Rännuraamatuid sai kokku kolm, igaühes tosinkond vaatamisväärset paika üksipulgi lahti kirjutatud ja piltidega illustreeritud.

Gustav Wilberg. 1923. Kodumaal rännates I. Kirjastus "Rahvaülikool", Tallinn. 92 lk.
Gustav Vilberg. 1923. Kodumaal rännates II. Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus. 63 lk.
Gustav Vilberg. 1924. Kodumaal rännates III. Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus. 87 lk.

"Kodumaal rännates I–III" oli 1935. aastal väljavalitud 100 parima Eesti raamatu hulgas.

Rännud:

1923
    Virumaa paekaldal: Vaivara — Sillamäe — Valaste — Toila.
    Avinurme
    Peipsi looderannik: Kaarepere — Lohusuu
    Tartu — Piirisaar
    Pedaspea — Järvselja
    Taevaskojad
    Endla järv ja selle ümbrus: Kärde rahumajake
    Neeruti mäed — Kadrina — Neeruti järved
    Haapsalu ümbruses: Haapsalu — Noarootsi — Salajõgi

1924
    Saared:
    Suur Malusi — Vahekari — Väike Malusi
    Rammusaar — Keri saar
    Prangli saar
    Aksi saar — Kaberneeme
    Aruküla koobastik Tartu lähedal
    Paldiski–Tallinn–Hundikuristik — Paldiski
    Pankerordi — Leetse
    Jägala joa
    Kostivere

2004. aasta kevadel alustasid Gustav Vilbaste lapselapsed Kristel ja Enn Vilbaste rännakuid samadesse paikadesse, et vaadata, kuidas on Eesti elu 80 aasta jooksul muutunud. Üheskoos 2004. aasta kevadel tehtud rännakust Kaareperest Lohusuusse sündis saade ETV saatesarjas Osoon. 2004. aasta suvel tehtud rännakutest on Mikk Sarv ja Kristel Vilbaste kirjutanud Maalehes 7-osalises järjeloos "Kodumaal rännates".

Konverentsil räägitakse viimaste retkede põnevamatest tahkudest ja kutsutakse üles jätkama Gustav Vilbaste algatust.

Looduskaitse seaduse vastuvõtmisele 1935. a eelnes paljude inimeste aastaid väldanud sihipärane püüdlemine. Gustav Vilbaste tegevus looduskaitse valdkonnas oli sellise kaaluga, et seadusega loodud riikliku looduskaitse inspektori ametikohale teisi sama väärikaid kandidaate polnud, ehkki uuele ametipostile kandideeris 22 inimest. "Loodusevaatleja" väljaandmine, ülevaateraamatu "Eesti loodusmälestusmärke" (1931) koostamine, arvukad üksikuurimused, järjepidev looduse populariseerimine — kõik see tõestas Vilbaste pädevust valdkonnas, kus puutuvad kokku teaduslikud, poliitilised, emotsionaalsed ja praktilis-korralduslikud küsimused.

Viie aasta jooksul, alates seaduse vastuvõtmisest, kandis Vilbaste põhilist raskust looduskaitse elluviimisel. See avaldus maa-alade ja objektide kaitse alla võtmise korraldamises, usaldusmeestega suhtlemises, ajakirjade toimetamises, uuringute ja ekspertiiside koostamises. Ei katkenud ka teaduslik uurimistöö botaanika valdkonnas, seda eriti kaitsealustel maa-aladel.

1941. a veebruariks oli Looduskaitseregistrisse kantud kokku 549 nimetust, sh 2 allikat, 26 taimeliiki, 47 maa-ala, 236 tähelepanuväärset puud, 238 rändrahnu. Töötades alguses üksinda (hiljem lisandus ka asjaajaja), juhendas Vilbaste ligi 600-liikmelist usaldusmeeste võrgustikku, kelle abiga koondati kokku andmestik pähklipuude, jugapuu, luuderohu, allikate, valge-toonekure pesapaikade koha. Teatud lihtsustusega võib öelda, et Gustav Vilbaste suutis praktiliselt üksi jõuda tulemuseni, mis on võrreldav meie riikliku ja ühiskondliku looduskaitse saavutustega 30 aastat hiljem.

Vaadeldes turismi arengut Eestis võib tõdeda, et esimese Eesti Vabariigi päevil saab puhkehetkedel rändamine ja matkamine kodumaa paikadega tutvumise eesmärgil kõigile kodanikele lausa soovituslikuks. Gustav Vilbaste nendib oma "Kodumaal rännates" esimese osa sissejuhatuses: "Kodutundmaõppimine peaks meil kasvama, suuremat hoogu võtma, et meie võiksime tõsiselt armastada seda kena nurgakest, mida hüütakse Eestiks."

Tolleaegsest turismikirjandusest tõuseb esile kaks aspekti — esiteks looduse ilu, esteetilise naudingu otsimine ning teisalt rändamine kui igakülgsete teadmiste (looduslooliste, olustikuliste, kultuuriliste jne) omandamine ning silmaringi laiendamine. Neil asjaoludel on 1920. aastatel peetud kohaseks tõlkida turisti mõistet eesti keelde mitte lõburändajana vaid huvirändajana. Leian, et huvirändaja mõiste sobib hästi kaasaegse loodusturismi konteksti, miks mitte ka päranditurismi.

Oma ettekandes vaatlen kaasaegset turismisituatsiooni, keskendudes eelkõige paikliku suulise pärandi — kohajuttude — kasutusele turismiekskursioonil.