Kettkirja olemusest annab aimu juba tema nimetus — see on kiri, mis levib ketina inimeselt inimesele kirjast koopiate valmistamise teel. Kettkirja lugejale antakse mingi korraldus ja ühes sellega ka üleskutse kirja teatud kindlal viisil edasi saata, lubades selle eest väärilist vaevatasu, kuid samas ka karistust käskude täitmata jätmise eest.
Üldjoontes järgivad sellist ülesehitust nii väidetavalt jumalikku päritolu taevakirjad, suurt õnne tõotavad õnnekirjad kui ka kõikvõimalikud meili teel levivad elektronkettkirjad.
Ettekandes analüüsin taevakirju, õnnekirju ja elektronkettkirju kui iseseisvaid kettkirja liike, kusjuures mõiste kettkiri ise tähistab taolise struktuuriga kirjade traditsiooni laiemalt. Püüan leida vastust küsimusele, kuidas on traditsioon aja jooksul muutunud ning kuidas on seda mõjutanud kirjade kopeerimiseks ja levitamiseks kasutusele võetud tehnilised vahendid, nagu koopiamasinad ja arvutid. Milliseid võtteid taevakirjades, õnnekirjades ja elektronkettkirjades kasutatakse, mõjutamaks inimesi neid edasi saatma? Milles võiks peituda kirjade sõnum ning kuidas on nad seotud oma levikuaja ja -keskkonnaga? Mida kujutavad endast elektronkettkirjad ning milline on nende side koopiapärimuse ja teiste folklooriliikide, näiteks muistenditega?