Ettekandes piiritlen vaimuliku rahvalaulu mõistet ja annan ülevaate selle liikidest. Vaatlen lähemalt üht vaimuliku rahvalaulu liiki, luterlike koraalide rahvapäraseid töötlusi. Varieerumise näitlikustamiseks analüüsin Eesti Rahvaluule Arhiivis säilitatavate koraalide rahvapäraseid mugandusi.
Rahvapäraselt lauldud luterlikke koraale võib pidada vaimuliku rahvalaulu tuumikliigiks. Tekstid on tavaliselt laenatud luteri kiriku lauluraamatust ja vähevarieeruvad; enamasti Punscheli koraaliraamatutest (esmatrükk 1839. aastal) pärinevad viisid on aga kujunenud variantiderohketeks. Protestantliku koraalilaulu peamisteks rahvapärasteks muusikalisteks erijoonteks on melismaatiline ornamenteerimine (eel- ja järellöögid, trillerid, duoolid, trioolid jne), modulatsioonide kaotamine (helistik ei muutu) ja vormi lihtsustamine (vormiosade arvu vähenemine, jääb maksimaalselt neli erinevat muusikalist fraasi). Rahvapärast koraaliviiside varieerimist ehk nn keerutustega laulmist tuntakse ka Rootsis ja Soomes. Eestis säilis selline laulmistava kõige kauem Lääne-Eestis ning oli Teise Maailmasõjani aktiivses kasutuses ka eestirootslaste lauluvaras.
Cyrillus Kreek talletas aastal 1921 Ridala kihelkonnas rea rahvapäraseid koraale õelt-vennalt Anna Pärdilt ja Villem Tikerbergilt ehk Värava Villemilt. Oma repertuaari olid mõlemad õppinud lastena Lääne-Nigulast pärit ema käest. Võrdlen õe-venna variatsioone omavahel ja Punscheli koraaliraamatu viisidega, tuues välja varieerumise seaduspärasusi.