Nii A. H. Tammsaare kui Andrus Kivirähk on teadlikult kujutanud eestlust ja mõjutanud käibivaid eestlase-stereotüüpe. Teen rahvaluulespetsiifilisemalt juttu kahest tekstist, millest on välja loetud eestluse sümboolset kujutamist, nimelt romaanidest "Põrgupõhja uus Vanapagan" ja "Rehepapp".
Mõlema romaani retseptsioonis torkab silma, et neid on võetud
sümboolsetena (lugu tähendavat midagi muud kui iseennast ja viitavat
millelegi tekstivälisele), nad pidada kujutama eestlase loomust. Ettekandes
vaatlen, kuidas nimetatud kirjanikud on valinud sarnaseid motiive ja süžeesid
eesti rahvaluulest (Kaval-Antsu ja Vanapagana ning rehepapi-muinasjutud
AaTh 1000–1199), iseloomustamaks eestlase loomust tervikuna. Samas on
Peamiseks erinevuseks "Põrgupõhja uue Vanapagana" ja "Rehepapi" vahel on see, et Tammsaare romaan kuulub eliidikirjandusse (pigem kirjutamisele orienteeritud kirjandus); Kivirähu kirjutatu on pigem rahvakirjandus (arvestab rohkem lugejaskonnaga, seistes lähemal nii vanema rahvaluule tekstilisele pärandile kui ka oma kaasaja kergemale massikirjandusele). Mõlemas romaanis on olemas vastandus kahe folkloorse taustaga tekstikorpuse vahel: Tammsaarel Vanapagana & Kaval-Antsu lood >< legendid jm ristiusu-pärimus, Kivirähul rehepapilood ja rahvahuumor >< (ime)muinasjutud.
Tammsaare mängib oma tekstis väiksema hulga rahvaluulepõhiste
motiividega kui Kivirähk, andes niimoodi igaühele rohkem sümboolset
ja muulaadset tähenduslikku koormust. Kivirähk kasutab rohkem
terviknarratiive või