Karjala legendide uurimise aspekte

Kuna Eestis on legende vähe uuritud, pöörasin pilgu Soome uurijate töödele. Mind huvitas, kuidas on käsitletud setu juttudele sarnast karjala ainestikku. Legendide all pean silmas rahvajutte pühadest isikutest. Üldjoontes võib soome uurijate artiklitest välja tuua neli peamist legende puudutavat uurimisvaldkonda:

1. Kirjalike allikate ja legendide, mis on osa suulisest pärimusest, omavahelised suhted. Suulise pärimuse ja kirjalike allikate omavaheliste suhete üle mõtiskledes tahaks küsida, milliseid kanaleid kasutades on kristliku kultuuri elemendid jõudnud suure hulga kirjaoskamatute inimesteni. Millist rolli mängivad siin ikoonid ja vaimulikud?
2. Legendide seosed teiste folkloorižanritega; struktuurianalüüs ja süstematiseerimisprobleemid. Legendide struktuurianalüüs näitas, et tegemist on struktuuri poolest väga ebaühtlase žanriga. Sarnaseid jooni võib leida paljude teiste folkloorižanritega ning eristavaks tunnusjooneks on vaid kristlike elementide kasutamine. Proosalegende on liigitatud mitmeti: Aarne-Thompsoni kataloogis on legendiaines paigutatud rühma "Religious Tales" (AT 750–849), kuid see rühm sisaldab endas žanriliselt väga laialivalguvat materjali. K. Rokala liigitus koosneb temaatilistest rühmadest. I.-R. Järvinen on legendid jaotanud osalt temaatika, osalt funktsiooni järgi.
3. Legendide jutustamine. Käsitletud on legendide jutustamissituatsioone ja uuritud, kes olid legendipärimuse edasikandjad. Lähemalt on vaadeldud kahe hea legendide jutustaja (M. Takalo ja N. Rantsi) elukäiku, repertuaari ja maailmavaadet.
4. Legendides kajastuv rahvapärane lähenemine õigeusule. Peamiselt Laura Stark-Arola artiklites käsitletud teema: kuidas erinevad üksteisest kiriku kanooniline lähenemine ja rahvalik lähenemine usuküsimustele.

tagasi