Anne Kalf, Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse magistrant.
Ühes konkreetses paigas sündinud lood kanduvad rahva hulgas edasi tavaliselt suulises vormis, kuid teisalt võivad nad rahva hulka tagasi jõuda kirjapandult literaatide sulest. Antud ettekande eesmärgiks on peegeldada Uku Masinguga seotud folkloorset ainest nii rahvasuust üleskirjutatuna kui ka eesti kuulsaima teoloogi enda mälestuste kaudu.
1. Vanemad Ado ja Anna Masing
Uku Masingu isa Ado, kes kohaliku rahva hulgas on enam tuntud Eenu Aaduna, sündis Raikküla
mõisa metsavahi peres. Mitmete kirjalike allikate ja Uku Masingu õemehe Evald Saagi suuliste juttude
vahendusel on levinud lugu kaheksa-aastasest poisist, kellele mõisahärra krahv Alexander
Keyserling müünud 8 kopika eest talu.
2. Masingu kooliaastad
Omamoodi folkloorseks aineseks on saanud Masingu erakordne tarkus ja õpivõime, mis
pärineb varasest lapsepõlvest. Mitmete kirjutiste autorid väidavad, et Uku Masing ei pidanud
käima esimeses klassis ning jättis vahele ka kolmanda klassi. Ettekandes püütakse
analüüsida, kui palju on loos tõsiloolist, kui palju folkloorset.
3. Kodukandirahvas Masingust
Vaatamata asjaolule, et Masing lahkus kodutalust juba 12-aastaselt, jäi isatalu Ukule paigaks, kuhu
ta õpiaegadel ja kõrgkooli professorinagi tuli igal suvel appi talutöödele. Just sellistelt
käikudelt kodutallu on ta sööbinud endast veidi nooremate kodukandi inimeste mäletustesse.
Huvitavalt ja kaasakiskuvalt on juurte poolest Lipa külast pärit Valdo Kallion kajastanud omi mälestusi
Eenu rahvast ja Uku Masingust.
Andreas Kalkun, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule doktorant.
Kui lugeda "Pekot", pöörates pilgu süžee n.ö makrotasandilt mikrotasandile, võib näha hoopis teistsugust seto eepost. Paulopriit Voolaine ja Anne Vabarna koostöös sündinud teose peamine liin, Peko lugu, peidab enda all ja kõrval rohkelt väikseid lugusid, stseene, stseenikesi ja motiive, mis pole sugugi vähemtähenduslikud kui teose pealiin. Kui öelda metafoorselt Voolaine loo kohta luustik või luud, siis võiks kõiki muid pealiini toetavaid või kandvaid lugusid ja stseene pidada eepose kõõlusteks, lihasteks ja vereks, või miks ka mitte närvisüsteemiks. Seda n.ö luustikku hoidvat ja siduvat materjali ei saa kindlasti käsitleda kui "täidet" või "juhuslikku", just see on Vabarna eepose tuum, mis annab tähenduse ja värvi kogu tekstile. Just neist eepose osadest paistab Vabarna teksti ideestik, suund ja tähendus. Eepose-korpuse neis osades ilmnevad tegelased, keda pealiini suhtes võiks nimetada kõrvaltegelasteks, kuid kellel on kanda eepose ideoloogilisel tasandil kahtlemata väga kandev roll (Peko ema, Nabra, Anne, vaenelaps jne). Samuti on need osad, kus pealiini tegevus n.ö pidurdub – kõrvalepõiked seoses kõrvaltegelastega, rohked riietumis- ja söömisstseenid ning tavandi kirjeldused.
Anne Vabarna loodud "Pekos" on rohkelt küllaltki realistlikke kirjeldusi seto naise igapäevaelust, naiste töödest, kommetest, peresuhetest jms. Selles kajastuvad suurpere sisesed ning abikaasade vahelised suhted, aga ka väiksed draamad naiste elus: söögivalmistaja mure söögi ja sööjate pärast, sünnitamine ja sellest kosumine, haigete põetamine, surijate kooletamine, surnute eest hoolitsemine, perekonnatraditsioonide ja usukommete hoidmine. Kui veel tähelepanelikumalt "Peko" teksti lugeda, võib tähele panna ka Anne Vabarna poolt teksti pikitud väikseid ja kõnekaid igapäevaseid traumaatilisi kogemusi naise elust, kammitsetud tundeid ja melodramaatilisi motiive.
Oma ettekandes tahan keskenduda just neile mikroskoopilistele teemadele ja motiividele, mis võiksid
olla seto naiste kogemusi kajastavad ja esindada seega spetsiifilist naiselikku poeetikat. Minu vaatlus üritab
olla rõhutatult teadlik eepose looja vaatepunktist ning näha kogu eepost seotuna selle autori ning
teda ümbritseva sotsiaalse keskkonnaga. Käsitlen Anne Vabarna eepost kui teksti, mis on teatud
tingimustel tekstualiseerunud ja lõpetatud ning sellisena täiuslik, eneseküllane ja oma autorit
ja tema keskkonda poeetilisel viisil peegeldav.
Nele Katvel, Tallinna Ülikooli üliõpilane
Ettekandele aluseks olev käsikiri "Ajalooline rahvatraditsioon Jõhvi kihelkonnas" (kogunud E. Tensmann 1931).
Kihelkonna mastaabis uurides leiame alati ka kohapärimusest muistenditeks vormunud lugusid, mille tõepärasuses tänapäevane mõtteviis kahtlema sunnib, kuid mis siiski endas mõnda ajaloolist fakti kätkevad.
Kohapärimus, muistendid ning juttude kogumine aitavadki meil mõista salapärasust lahti harutades enda ja esivanemate maailmapilti, kohaga seotuse poolest viitavad nii mõnigi kord ajaloolisele tõepärasusele. Iga paik, objektid selles paigas, on kellelegi tähtsad, olgu siis indiviidi enda mentaalses maailmas või jõudku see pärimus kogujani ja sealt ringlusse. Inimene määratleb ennast läbi paigaseose, seostab ennast kodu ja oma kaaskondlastega, sealt edasi seab ennast paika kodumaa, selle ajaloo ja inimeste suhtes.
Käesoleva ettekande autor on püüdnud uurida ja lahti mõtestada Jõhvi kihelkonna
paigaseoseid. Jõhvi kohapärimus on põnev seetõttu, et Jõhvi kui Ida-Virumaa
osa on aegade algusest olnud piiriala staatuse tõttu mitmete erinevate kultuuride kokkupuute-kohaks,
kogutud rahvaluule on seal kandis mitmekesisem ja elujõulisem. 1931. aastal oli Jõhvis kindlasti
maanurki, mis jäid veel linnakultuuri mõjudest puutumata ning inimeste tihedam seotus ja
omavaheline suhtlemine hoidis elus jutuvestmistraditsiooni.
Katre Kikas, Tartu Ülikooli semiootika üliõpilane.
Hans Anton Schults oli Jakob Hurda korrespondent. Aastatel 1890–1903 saatis ta Jakob Hurdale kokku 2284 lk erinevat materjali – sh nii erinevatesse žanridesse kuuluvaid pärimuspalu (mille 'autentsus' kui kasutada seda sõna tema klassikalises tähenduses on üsnagi kõikuv), kui ka erinevaid kommentaare – neid nii pärimusele üldisemalt, kui ka mõnede teiste pärimusekogujate ja -uurijate töödele.
Käesolev ettekanne keskendubki neile viimast tüüpi tekstidele – sellele, kuidas/millest lähtuvalt Schults teiste pärimusekogujate (sh A. Saal. M. J. Eisen, M. Sohberg, F. R. Kreutzwald jt) töid kommenteerib ja hindab. Peamiselt keskendun Schultsi kommentaarile A. Saali artiklile "Kas oli vanadel Eestlastel eluviisi kõlbdust (morali)?"
See kommentaar ühelt poolt näitab väga selgelt Schultsi pärimuse käsitluse üldist lähet ja olemust. Teisalt aga aitab võrdlus selle vahel, mida Schults väidab Saali öelnud olevat ja selle vahel, mida Saal tegelikult ütles, mõnevõrra ehk mõista ka seda, kuidas (kui vabalt) kohtles Schults ka oma suuliste allikate poolt edastatud lugusid.
Ning samuti on küsimus vestlus/väitluspartneri konstrueerimises. Schultsi taustaks on
agooniliselt/suhtluslikult meelestatud suuline maailm – millegi väljendamiseks vajab ta kedagi,
kellele väljendada ning kedagi kellega väidelda. Nii polegi tema kommentaarid üksnes
kommentaarid, vaid pigem üks viis väljendada seda mida ta arvab. Seetõttu pole Schultsi
kommentaari Saal ka päris see Saal, kes on kirjutanud ülalviidatud artikli. Tegu on pigem Schultsi
poolt endale konstrueeritud vastasega, kellele ta on omistanud mõningaid Saali väiteid.
Elo Kuuste, Tartu Ülikooli eesti kirjanduse ja rahvaluule üliõpilane.
Inimene on mäletamatutest aegadest saati olnud kogev ja jutustav olend ning loodetavasti jääb selleks ka edaspidi – just see väide tundub mulle antud ettekande raames kõige olulisem, kõik muu põimub selle ümber. Argijutustamine ja isikukogemuse jutud. Kogemuspagas ja mälu. Tõlgendamine. Miks argipäevas, masside maailmas jutustatakse? Mida jutustatakse? Kuidas jutustatakse? Muuhulgas peatun ka põgusalt kirjal kui jutustamiskeskkonnal, seda unenägude rääkimise näitel. Samuti toon välja mõned argipärimuse lühikese eluea põhjused.
Kuna perepärimus ja isikukogemuse narratiivid kõnnivad osalt käsikäes, ei saa ka mööda avaliku ja privaatse, kollektiivi ja üksikisiku vastandusest. Tegelikult aga vastuolu pole, sest: 1) pere on samuti privaatne, kokkuhoidev rühm, 2) isikukogemused pole aga paljudel juhtudel ainult ühe indiviidi omand. Väga paljude sündmuste puhul on kogejaid rohkem kui üks. See aga tähendab juba kollektiivi. Jutustus võib välja tulla erinev, kuigi sündmus on sama. Variatsiooni illustreerimiseks plaanin siinkohal tuua näiteks ühe mu enese perepärimusse kuuluva loo.
Lõpetuseks peatun ka kogemusjuttude liigitusel temaatika alusel, mis küll külvab veelgi
enam segadust, kuid samas tundub siiski kõige mõistlikuma viisina, kuidas neid jutte koguda. Seda
enam, et selline traditsioon on juba ees olemas. Mainides vaid väheseid – Timothy Tangherlini on
kogunud parameedikute pärimust, Mall Hiiemäe aga näiteks jahimeeste jutte,
Leea Virtanen unenägusid jne.
Helen Kõmmus, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule magistrant.
Ettekandes räägin üle 80-ne aasta arhiivivaikuses oma aega oodanud 15-ne eesti ja eestirootsi rahvapärase koraali fonograafisalvestusest, nende kogumisloost ja laulikutest.
1921. aasta suvel tegid Läänemaal tänuväärset kogumis- ja salvestustööd
Maria ja Cyrillus Kreek. Osa nende poolt tehtud fonograafitalletustest said tänu rootsi uurijate ümbersalvestustele
meie muusikateadlastele kättesaadavaks 2003. aasta sügisel. Sellest väga haruldaseks ja
huvitavaks osaks on rahvapäraste koraalide salvestused, mida on aastakümneid kadunuks peetud.
15 laulu on fonografeeritud neljalt informandilt: Lääne-Nigulast pärit Villem Tikerbergilt (11) ja
Hiiumaalt pärit Maria Piiriseljalt (2), kes välitööde ajal elasid mõlemad Ridala kihelkonnas,
ning eestirootslastelt Leena Bleesilt (1) ja Peeter Kvantsrömilt (1) Haapsalus. Annan ülevaate seda
välitööde osa puudutavatest kogumispäevikutest. Räägin, mida on õnnestunud
välja selgitada nende nelja lauliku elukäigu kohta, seda nii arhiivimaterjalide põhjal kui ka
nende järeltulijaid otsides.
Helen Kästik, Tartu Ülikooli Eesti ja võrdleva rahvaluule üliõpilane.
Olen viimase paari aasta jooksul (osalus)vaadelnud Untsakate pidusid, mõnevõrra neid filminud, intervjueerinud külastajaid, viinud läbi ankeetküsitlusi. Untsakate kontsertidel on muusika keskselt eksponeeritud: esinejad on publikust füüsiliselt eraldatud, on näoga publiku poole pööratud, asuvad publikust sageli füüsiliselt kõrgemal, nende tegevus peaks kuidagi suunama peole tulnute tegevust.
Pidudel käib koos erineva taustaga publik, kelle eelnevad kogemused ja teadmised määravad nende ootuste horisondi (osad ütlevad end sõpradega kohtuma, teised tantsima, mõni kaasagi laulma tulevat) ja teiselt poolt pädevuse sellisel peol viibimiseks: mida selga panna, kas ja kuidas tantsida jm.
Publiku käitumine mõjutab bändi käitumist ja vastupidi. Nende kahe koosmõju on nimetatud resonantsiks – mida ulatuslikum on üksteisega arvestamine, seda tugevam ühistunne luuakse ning seda selgemini tunneb publik ennast aktiivse osalejana ja bändile võrdse partnerina.
Kogutud materjali põhjal vaatlen, milliseks peetakse üksteise rolle ja ootuspärast käitumist
ning selle põhjal arutlen, kummale poolele on vastastikune mõju "viltu", kas bänd sätib
ennast rohkem publiku või publik bändi järgi.
Kanni Labi, Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri filoloogia doktorant.
Ettekande eesmärgiks on ühe rahvaluulekoguja, Viru-Jaagupi kihelkonnast Rägavere vallast
pärit J. Ustallo (s 1861) märkmete põhjal anda ülevaade sellest, mida arvas 1890. aasta
paiku noor kultuurihuviline eestlane oma rahvast, selle minevikust, keelest, kultuurist ja arengusihtidest.
See arvamus tulenes kindlasti osalt sellest, et tema lapsepõlv ja kooliaastad langesid rahvusliku
ärkamise aega. Just siis oli nende küsimuste üle arutlenud ja oma seisukohad välja
kujundanud rida rahva seast võrsunud haritlasi, 1880. aastateks olid need probleemid ja seisukohad
jõudnud ka laiemate rahvahulkadeni, sh Ustalloni. Tema huvi nende teemade vastu oli ehk mõnevõrra
suuremgi kui teistel Hurda korrespondentidel, sest see on ajendanud teda saadetud vanavarale (enamjaolt
regilauludele) lisama rohkem vastavaid märkusi-kommentaare, kui enamus teisi tema kaasaegseid
rahvaluulekogujaid teinud on. Tema kommentaaride sisu varieerub suhteliselt kiretutest sõnaseletustest
ja etnograafiliste esemete kirjeldustest kuni äärmiselt isiklike meeleavaldusteni peamiselt kahel
teemal: esiteks õigekeelsuse ja teiseks laulude sügavamate tähenduste osas. Võib-olla on
sellised küsimused olnud teistelegi olulised, kuid neil pole nende üleskirjutamiseks lihtsalt piisavalt
aega ja/või kooliharidust jätkunud. Seega kujutavad Ustallo kirjapanekud endast hinnalist materjali
omaaegse eesti rahvuslase mõttemaailmaga tutvumiseks.
Kristel Lelumees, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule magistrant.
Kirjutan magistritööd teemal: Koht ja ajalugu lokaalse identiteedi kujundajana. Hiiumaalt kogusin 2004. aasta oktoobrikuu lõpus vanema põlvkonna naiste (sündinud 1913–1930) elulugusid. Neljast kaks on sisse rännanud Kundast ja Peterburist, kaks aga veetnud saarel terve elu. Põhiküsimuseks on, kuidas koht ja ajalugu on mõjutanud naise identiteedi kujunemist. Töö meetodiks on intervjuu struktuurianalüüs.
Etnoloogia noorteadlaste konverentsil 29.märtsil 2005 analüüsisin üht lugu neist neljast, milles vaatlesin, kuidas on kujunenud lokaalne identiteet. Täna käsitlen teist lugu, mis põhineb saarele sisserändaja kogemusel.
Jutustaja, sündinud 1913, on tulnud Hiiumaale Ida-Virumaalt. Alates 1950. aastast on ta elanud Käina vallas. Olime varem tuttavad (Käina on minule tähendusrikas paik esivanemate päritolu tõttu), mis mõjutas meie jutuajamist. Eelnevalt andsin teema: "Hiiumaa Teie elus", intervjuu käigus esitasin vähe suunavaid küsimusi, lasin tal rääkida oma loo. Keskendun sellele, kuidas minu antud teema avatakse, milliseid skeeme ja jutustamisstiile ta valdab.
Käsitletavad kolm aspekti on:
Piret Niinre, Tallinna Ülikooli magistrant.
Väidetavalt toimus Põhja-Saksamaal asetsevas Hamelini linnas 1284. aastal seletamatu sündmus. Ühel päeval kadusid jäljetult sada kolmkümmend last, jätmata endast jälgegi. See lugu on inspireerinud erinevate maade kirjanikke (Johann Wolfgang Goethe, Berthold Brecht, Guillaume Apollinaire, Robert Browning) taaslooma narratiivi, mille võtmetegelaseks pole lapsed, vaid kummalise välimusega vilepillimees (pied piper).
Keskajal oli vilepillimees tuntud Surma võrdkujuna ja teda võeti kui la dance macabre ehk surmatantsu eestvedajat. Hiljem, 16. ning 17. sajandil, näidatakse teda kui kurja muusikut ja noorte ärameelitajat. Muusikusse suhtumine muutus aga romantismi ajal, vilepillimees kaotas oma negatiivse j õu ning teda näidatakse hoopiski kõrvalseisva tegelasena.
Rahvajutu maailma jõuab Hamelini legend vendade Grimmide kaudu 1816. aastal, kui nende muistendite kogumikus "Deutche Sagen" ilmub "Hamelini lapsed". Peale vendade Grimmide on kõnealust jutumotiivi oma loomingus käsitlenud veel sakslased A. Kuhn, W. Schwartz ("Leierkastimängija röövib lapsed"), J. D. H. Temme ("Rotid Neustadt-Eberswaldes"), J. G. Th. Grässe ("Erfurdi tantsivad lapsed") ning prantslane Prosper Merimee ("Rotipüüdja") ja austerlane Friedrich Umlauft ("Magdalenagrundi rotipüüdja").
Eestlaste rahvajutupärandist võib leida ligikaudu 50 teksti, mis kõik muusika mõjust
pajatavad ja vaese ohvri tantsima panevad. Tähelepanuväärne on see, et eestlaste
jututraditsioonis puudub konkreetne vilepillimehe kuju, kes oma viisidega lapsi surma viib vaid tuntakse
pelgalt ime-eset "tantsimapanev pill". Erinevad rahvajutuvariandid jaotuvad kaheks suuremaks jututüübiks:
neist esimene põhineb vendade Grimmide muinasjutul "Juut kibuvitsapõõsas" ning teises
tüübis on peategelasteks Kaval-Ants ja Vanapagan.
Prita Purre, Eesti Muusikaakadeemia muusikateaduse üliõpilane.
Ettekandes räägin vanamuusika tegemisest Tallinna keskaja stiilis restoranis Olde Hansa. Vanamuusika, täpsemalt keskaja muusika, toimib sellises kontekstis teistmoodi kui kontsertsituatsioonis, kus tänapäeval tavaliselt vanamuusikat esitatakse. Tahaksin selles ettekandes kirjeldada, kuidas sellest on saanud pärimuslik tegevus. Keskaja (ilmalik) muusika on läbinud erinevaid faase: kõigepealt oli ta loomulik osa vanemas euroopa kultuuris ja funktsioneeris põhiliselt suulises traditsioonis; 20. sajandi huvi sellise materjali vastu tõi ta uuesti käibele; antud situatsioonis on see materjal toodud restorani tingimustesse ja noored muusikud on selle võtnud aluseks igapäevasel musitseerimisel; lugusid õpitakse sageli kuulmise järgi, võttes eeskujuks kogenumad mängijad. Niisiis on see praegu nö poolsuuline traditsioon. Keskaja muusika algmaterjal muutub sellises kontekstis loomulikuks, ühiseks pärimuslikuks teadmiseks ning on osa teatud noortegrupi ühtsest muusikalisest väljendusest.
Ettekandes tuleb arutlusele:
Ettekandes analüüsin ühte keskaegset tantsu (14. sajandi itaalia estampii) ja näitan, kuidas noodist õpitud materjali on täiendatud ja samas stiilis improviseerimisega edasi arendatud.
Reeli Reinaus, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule magistrant.
Kui palju, kuidas ja kas üldse mõjutab ema käitumine raseduse ajal tulevase lapse välimust ja iseloomu – see on huvitanud inimesi juba vanast ajast. Sellised mõtted, küsimused ja kahtlused ei ole kuhugi kadunud ka tänapäeval.
Oma ettekandes vaatlen, kas ja kuidas elavad ning levivad vanad uskumused ja ended edasi tänapäeva naiste elus. Vaatluse alla olen võtnud internetis oleva Perekooli vestlusringi.
Esimeseks vaatlusaluseks teemaks olen võtnud ema meeleolu mõjutused lootele. Nimelt usutakse tänapäeval, et juba loode võib tunda, aru saada ja teha omi järeldusi selle kohta, kuidas ema käitub või mida mõtleb. Oodatud lapsed tunnevad, et on oodatud ja rasedus kulgeb seeläbi ilma probleemideta. Mitteoodatud lapsed tajuvad ema vastumeelsust või kahevahel olekut ja seega võib olla rasedus kas komplikatsioonidega või katkeb see hoopis. Lähtudes Perekooli portaalis kirjutatust püüan välja tuua rasedate peamised seisukohad eelmainitud teema suhtes, suhestada seda varasemate uskumustega ja psühholoog Ilmar Laasi artiklist leitu põhjal uurida, kas see kõik ongi vaid pelgalt folkloor.
Teine teema, mis on seotud erinevate sünnimärkidega vastsündinu kehal, on sama vana
kui esimenegi ja veel mõistatuslikum, sest teaduslikult pole siiani sellist nähtust seletada suudetud.
See ei mõjuta aga sugugi uskumuste levikut, sest märkidega lapsed sünnivad edasi ka infotehnoloogia
ajastul ning emad seletavad seda ikka veel lähtudes enda rasedusaegse käitumise tõlgendamisest.
Elo-Hanna Seljamaa, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule magistrant
Igasugune piiride tõmbamine rõhutab ja loob erinevusi, kuid samas ka võimaldab nendega toime tulla ning teha üldistusi, mis küllap on eluga toimetulekuks hädavajalik. Ka naine või mees olemine on üldistus niivõrd, kuivõrd see tähendab kuulumist teatud üldisesse klassi või kategooriasse, mis samas on olemas ja tähenduslik vaid suhte kaudu teistesse kategooriatesse. Sugu – tunne, et ollakse teatud soost – on kui suhe neisse üldistavatesse kategooriatesse, mida hoitakse alal, aga ka taasluuakse ja õõnestatakse pidevalt kõige argisemategi mõtlemise ja tegutsemise viisidega, ka folklooriga. Soolisustamine näib katkematu protsessina, millest ehk polegi väljapääsu? Me ise suhestume sookategooriatega ja meid sunnitakse seda tegema.
Ettekandes püüan analüüsida soolisustamise avaldumist meili teel ringlevates folklooritekstides: kuidas ja millal, millisel eesmärgil muutub või muudetakse sugu neis tähenduslikuks? Milliseid rolle ja positsioone need tekstid naistele pakuvad ehk millist ettekujutust naistest need loovad?
Mõned vaadeldavatest tekstidest on mind paelunud juba ammu, lausa kutsudes end erinevate
feministlike uurijate mõtete ja võtete abil tõlgendama ja samas püstitades folkloristile
mitmeid tema tegevust puudutavaid küsimusi.
Lembi Sepp, Tartu Ülikooli ajaloo üliõpilane.
Linnaaluste küla asub endisaegses Rapla kihelkonnas Rapla ja Juuru kihelkondade piiril, Keava linnamäest kilomeer lõuna pool. Linnaaluste küla ümbritseb vaheldusrikas maastik, kus leidub külatuumikuid, rabasid, moreenseljandikke, tasaseid põllualasid ja üksikuid väiksemaid metsatukki.
Tahaksin oma ettekandes teha sissevaate kirjalikes allikates leiduvasse Linnaaluste nimekooslusesse ja pärimusse.
Põhja-Eesti külade varaseimas loetelus, 13. sajandi I poolest pärinevas Taani hindamisraamatu Eestimaa nimistus on neljateistkümneadramaaline Linnaaluste küla kirjas nimekujuga Litnanas. Läheduses on asunud kuueadramaaline Veri-nimeline küla. Kahele hindamisraamatu aegsele külale lisandub 15. sajandi materjalides Kedempe küla ja Kedempe mõis.
Põhjasõja-järgselt läbi viidud adramaarevisjonide ja hingeloenduste materjalides on eespool nimetatud küladest kirjas ainult Linnaaluste. Sellest kujuneb üks Rapla kihelkonna suurimaid külasid. Vakuraamatute ja hingeloendite abil saab vaadata Linnaaluste perenimede kujunemist talunimedeks. Pere- ja talunimede kooslus on Linnaalustel kirev, teiste hulgas on ülekaalus iskunimedest ja loodusnimedest moodustatud pere- ja talunimed. Varasemad paralleelnimed on kirjalikes allikates kaotatud nimede ühtlustamise käigus 19. sajandi keskel. Keava vallas pandud perekonnanimed on võõrkeelsed. Paaril juhul on perekonnanimede panekul arvestatud varasema perenimega.
Varaseima ülevaate loodusnimedest Linnaaluste külasarases annavad 1870. aastatest pärinevad kaardilehed ja kirjeldused. Loodusnimedest on säilinud teistest enam heinamaade ja mägede nimesid. Selle kruntimisaegse kaardimaterjali järgi nähtub, et maade reguleerimise käigus on varasemast külatuumikust välja viidud kümmekond õue. Osa välja viidud majapidamisi on moodustanud uue küla: Nömmeküla.
M. J. Eisen on seostanud ühe 1054. aastast pärineva vene letopisside teate Keava (Kedenpä)
nimekujuga. Nimelt tegi siis Kiievi suurvürsti Izjaslav Jaroslavitš koos Novgorodi possaadniku
Ostromiriga sõjakäigu Harjumaale. Sõjakäigu tulemusena vallutati
Oсектъ Kедипивъ ehk
сиречъ Cлънца Pука.
Pärimus, mis kõneleb Verevainu heinamaast ja soost, verisest lahingust ja kadunud Verao
külast, on viinud mõtted Taani hindamisraamatu aegse Veri-nimelise küla juurde. Linnaaluste
küla erinevatel aegadel kirja pandud nimekujud viitavad seosele linnamäega. Ka kohapärimuses on
küla nime tähendust selgitatud linnuse lähedal paiknemise kaudu.
Mirjam Somelar, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule üliõpilane
Oma ettekande alguses püüan näidata, kuidas ja mil määral on tudengitraditsioonid määratletavad osana kaasaegsest initsiatsiooniriitusest. Tuginedes peamiselt Arnold van Gennepi ("Les Rites de Passage", 1909) ning Victor Turneri ("The Ritual Process", 1969) teoreetilistele uurimustele, vaatlen üliõpilastraditsioonides osalemisega pikitud õpinguid kõrgkoolis nii ühiskondliku rolli muutumise, s.t. sotsiaalse küpsuse saavutamise kui ka eri staatuste piiril oleva nn vahe-etapi eripärade (tavapärasest erinevate reeglite omaksvõtt, ühisest kogemusest tulenev rühmaidentiteedi tugevnemine, rituaalne ja sümboolne käitumine) seisukohast.
Edasi võtan vaatluse alla praxe académica coimbrã – väga elujõulise folkloorse nähtuse, millega puutusin otseselt kokku, õppides 2001/2002 õppeaastal Coimbra Ülikoolis (Universidade de Coimbra). Portugali vanima ülikooli (asutatud 1290. aastal) tudengite õpinguaastate sotsiaalset käitumist dikteerivat praxe'i võib määratleda kui akadeemilist koodeksit, normide kogu, mis reguleerib Coimbra üliõpilaste akadeemilisi suhteid. Kuigi 1957. aastal anti välja "Código da Paxe", akadeemiliste traditsioonide ja reeglite kirjalik kogumik, kandub traditsioon siiski põhiliselt edasi osaluskogemuse ja suulise pärimuse kaudu.
Esmalt keskendun ma praxe'i sisemisele liigendatusele ja selle ülesehituslike elementide omavahelistele
seostele, pöörates erilist tähelepanu eelkõige üleminekufaasidele –
üliõpilasstaatusesse vastuvõtmisele (caloiros, Festa das latas), positsiooni muutumisele ja
tugevnemisele viimse õpinguaasta eel (Queima das Fitas) ja akadeemilisest kogukonnast lahkumisele
(Rascanço). Ettekande lõpuosa kaardistab 2004. aastal tehtud intervjuude põhjal
praxe'i tähendusi traditsiooni kandjatele.
Katrin Valk, Tartu Ülikooli Eesti ja võrdleva rahvaluule üliõpilane.
1913. aasta kevad-suvel käis Armas Otto Väisänen, tollal 22-aastane üliõpilane, Setumaal ligi kuupikkusel uurimisreisil. Tol korral vaharullidele salvestatud laulude ja pillilugude hulgas on 11 labaga kandlel mängitud lugu – ainsad olemasolevad salvestused, mille põhjal võiks saada aimu sellest, kuidas see pill kunagi Setumaal kõlas.
Labaga kannel on ühest puust õõnestatud väikekandle eritüüp, mis on erinevate nimetustega olnud tuntud venelastel, setudel, vepslastel, Lutsi eestlastel ja latgalitel. Nimetatutest on põhjalikumalt uuritud Venemaa Novgorodi-Pihkva guslimängutraditsiooni, setu mängu on peetud selle lokaalseks avalduseks.
Ettekandes püüan vastata küsimusele, milline võiks olla setu labaga kandle mängutraditsioonile iseloomulik struktuurselt oluliste muusikaliste tunnuste kompleks.
Lähemalt analüüsin lugusid laadirütmi aspektist. Laadirütmi termini mõistmisel
tuginen Žanna Pärtlase töödele (Ž. Pärtlas "Viisi rütmilisest vormist ja
laadirütmist setu mitmehäälses rahvalaulus". Regilaul – keel, muusika, poeetika. Tartu 2001).
Terminiga tähistatakse laadifunktsioonide vaheldumise rütmi, nähtuse tekkimise eelduseks on
funktsionaalsete astmekomplekside olemasolu laadisüsteemis. Kooskõladesse ühinevad helireas
üle ühe paiknevad astmed, see viib kahe laadifunktsiooni, kahe omavahel laadilises opositsioonis
oleva funktsionaalse kompleksi tekkimiseni. Mitmehäälsuse intervalliline struktuur sõltub
seejuures helirea struktuurist.