Kristiina Ehin
Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule magistrant
Analüüsin Karksi kihelkonna viimase suure regilaulu oskaja Kadri Kuke lauludest ja tema enda kommentaaridest peegelduvaid hoiakuid. Neid hoiakuid võib iseloomustada tasakaalu otsimisena äärmusliku oma sugupoole põlguse ja ülistamise vahel. Misogüünilise (naistevihkajaliku) hoiaku põhjuseid otsin patriarhaalse ühiskonna pikaajalisest mõjust naisele, mille tulemusena on ka naine ise hakanud oma sugupoolt teisejärguliseks pidma. Oma sugu ülistavad laulud on selges vähemuses, kuid ometi tähelepanuväärsed oma jõulise ja naiste üleolekut eksponeeriva hoiaku poolest (siinkohal toon võrdluseks näiteid ka sajand tagasi Jakob Hurda poolt kogutud Karksi laulikute regilauludest). Tänapäeva feministlikele uurijatele toetudes väidan, et mõlemad kirjeldatud hoiakud on äärmuslikud ning asetavad seetõttu naise "teise" ehk mittemehe positsioonile, teda kas alandades või ülistades, kuid mitte normaalseks pidades.
Kadri Kuke näitel on aga olukord veelgi keerulisem: ta ei ole "teine", rõhutu mitte ainult soolisest aspektist. Ka sotsiaalses ja poliitilises mõttes võib tema elukäigus ja lauludes märgata rõhutu staatust.
Vaatamata kolmekordsele rõhutusele on märkimisväärne Kadri Kuke laulude veenvus ja mõjujõud. Tema laule lugedes ja helisalvestusi kuulates olen hakanud uskuma, et viimaste aastasadade regilaul võis olla "naiste voli" väljendus "meeste voli ajal" (lauliku enda väljend). Kadri Kuke laule nagu ka paljusid teisi regilaule võib vaadelda kui naise lauldud lepingut, tema vägagi praktilistest vajadustest lähtuvat katset jõuda kompromissile, aga mitte lihtsalt kui "naiselikku luulet", tundelüürikat, nagu meie regilaulu liigagi tihti on harjutud kirjeldama.
Ott Indermitte
Eesti Muusikaakadeemia üliõpilane
Käesolev töö käsitleb Tallinna Oleviste koguduse Effataa-koori kui sotsiaalset gruppi ja püüab anda ülevaate sellest, missugune on see muusika, mis sotsiaalset gruppi ühendab.
Võib väita, et Effataa-koori saab käsitleda kui sotsiaalset gruppi — talle (koorile) on omased kõik sotsiaalse grupina käsitlemiseks vajalikud sotsioloogilised tunnused. Effataa-kooris nagu igas sotsiaalses grupis eksisteerivad ka omad sümbolid, mille abil selle grupi liikmed omavahel suhtlevad. Kuid hoolimata sellest, et koor kasutab samu sümboleid, on nende tähendus iga kooriliikme jaoks mõnevõrra erinev, sõltudes iga liikme isiklikust suhtest ja kogemustest Jumalaga.
Effataa-koori peamine muusikaline väljund on nn ülistuslaulmine (ingl. k — worship). Ülistus on sügava austuse või jumaldamise tegu — kellegi või millegi kohtlemine püsiva ja intensiivse imetluse ja kiindumusega. Laulmine on ülistuse üks väljendusvorm. Kuid Effataa repertuaaris on ka laule, mis kutsuvad inimesi meeleparandusele.
Töös analüüsiti ka kahte laulu Effataa-koori repertuaarist, mille esitused pärinevad CD-lt "Effataa ülistus Siionis. Kuula südamega!". Analüüsi tulemusena selgus, et mõlema laulu meloodia rütm järgib peaaegu alati teksti rütmi ja on seetõttu küllaltki komplitseeritud. See asjaolu viitab aga sellele, et lauludes on esikohal tekstist lähtuv sõnum.
Mairi Kaasik
Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule magistrant
Žanriline vastandus: muinasjutt (Märchen) — muistend (Sage) on käibel folkloristika algusaegadest peale. Paljud teadlased (M. Lüthi, L. Dégh, B. Holbek jt) on süvenenud rahvajutu žanriprobleemidesse. Muinasjutu ja muistendi puhul on tavapäraseimaks eristavaks kriteeriumiks peetud usutavust/mitteusutavust. Oma teoses "Märchen und Wirklichkeit" (1956) seab Lutz Röhrich sellise eristava tunnuse kui liialt subjektiivse kahtluse alla. Ta vaatleb kummagi žanri iseloomulikku suhet reaalsusega, muuhulgas ka ajaga: "Kui ajalooline muistend paigutub ajaloolisse minevikku, usundiline muistend kaasaega või lähiminevikku, siis muinasjutt asetub fiktsionaalsesse minevikku, mis on olemuselt ajalooväline ja ajatu. Ajal ei ole muinasjutus mitte mingit funktsiooni." Heda Jason oma raamatus "Ethnopoetry" (1977) on eristanud kolm põhilist ajakategooriat: 1) human time — inimeste aeg, ajalooline aeg, 2) mythic time — müütiline aeg, ja 3) fabulous time — imepärane, väljamõeldud aeg, mis omakorda jaguneb neljaks alamkategooriaks.
Aarne-Thompsoni kataloogis leidub imemuinasjuttude (AT 300 – 749) all jututüüpe, mis mõne tunnuse poolest võiks kuuluda pigem usundilise muistendi või mõne muu muinasjutužanri alla. Mitmed rahvajutu-uurijad (P.-L. Rausmaa, B. Holbek) on muutnud ühe või teise jututüübi žanrikuuluvust.
Eesti imemuinasjuttude tüpoloogia korraldamisel on TÜ muinasjuttude töörühma ette kerkinud alatihti küsimus, kuhu ja mille alusel tõmmata piir imemuinasjutu ja muude juttude vahel. Ettekanne püüabki eelkõige aja kategooriast lähtudes seda piiri tõmmata.
Eda Kalmre
Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule doktorant
Totalitaarne ühiskond jättis maha vähe kirjalikku materjali tegelike sotsiaalpoliitiliste olude kohta, millele ajaloo- või jutu-uurijal oleks võimalik toetuda. Veel vähem on leida vahetut dokumentaalset materjali tolle aja inimeste probleemide, meeleolude ja jututeemade kohta. Piltlikult öeldes võib nõukogude aja uurija tunda end mõneti samas olukorras kui algelise või olematu kirjakultuuriga rahva uurija, kus olnut tuleb taastada toetudes suuresti uurija enda vaistule ning tõlgendamisoskustele.
Minu poolt viimastel aastatel tehtud suulised intervjuud näitasid, et sõjajärgne Tartu kuulujutt siin asunud "vorstivabrikust" on ületanud aja ning ka generatsioonide piirid. Sellest on saanud sõjajärgse aja omamoodi interteksti mõõtkavas metafoor. Meenutagem kasvõi Lauri Vahtre "Elu-olu viimasel vene ajal"(2002) või Jaan Roosi trükis ilmunud päevaraamatuid "Läbi punase öö" II, IV (2000, 2004) või Lehte Hainsalu "Kellakuuljaid"(2001).
Kas aga kuuldusest sõjajärgses Tartus jäi maha ka mingi ametlik dokumentaalne jälg ning kui palju on üldse võimalik leida tollaseid jutualgeid nõukogude aja ametlikest dokumentidest? Niisugused dokumendid aitaksid täpsustada ja konkretiseerida suulist ning ka ametlikku ajalookäsitlust. Nõukogude aja dokumendid on oma ajastu produktid, aga samas ka väärt informandid, mis vahendavad ajalugu oma valikuprintsiipidest lähtuvalt. Nad ei loo ega saagi luua tervikpilti ajaloolisest tegelikkusest, sest muidugi ei ole neid kirjutades tuleviku uurijate peale mõeldudki. Arvestada tuleb dokumendi loomise konteksti ja nende eelkõige institutsionaal-funktsionaalset sisu. Teisalt on need dokumendid omamoodi valmis kontseptsioonid, neist võib leida nii suhtumist kui tegelikkuse tõlgendamist ning vahendamist.
Võimaliku info allikas sõjajärgse aja kohta Tartus on EK(b)P Tartu Linnakomitee dokumendid. Peale nomenklatuursete teadaannete (parteisse võtmised, plaanide, direktiivide täitmine jms), sisaldavad need venekeelsed koltunud masinkirjas koopiad valikulist teavet Tartu linnas ja maakonnas toimunu, olustiku ning kuulujuttude, jututeemade, inimeste meeleolude ja hirmude kohta. Enamasti leiab niisugust ainest rubriigis "Miilitsa ettekandeid linnas korra loomise küsimustes" ning mitmetes Linnakomitee ametkonnasisestes informatsioonilistes teadaannetes.
Katre Kikas
Tartu Ülikooli semiootika osakonna üliõpilane
Hans Anton Schults (1866–1905) oli Jakob Hurda korrespondent. Aastatel 1890–1903 saatis ta Jakob Hurdale kokku 2284 lk. pärimusi. Oskar Loorits on teda kui kogujat iseloomustanud sõnaga 'poeet' (vastandatuna J. Sandrale kui 'professorile'), Rudolf Põldmäe on teda nimetanud "kõige suuremaks võltsijaks ja omapärasemaks fantaseerijaks" ning Viidalepp kirjutanud, et "kuigi tema korjandustes leidub rohkesti ka rahvapärast materjali, on ta väga sageli rahvasuust kuuldud aineid ilustanud ja täiendanud isikliku fantaasia abil või luuletanud päris iseseisvalt pikki lugusid pseudomütoloogilistel teemadel, nagu Taarast, Ukust, Ilmaneitsist, Manast, Vanemuisest jne. Sellepärast vanavarakoopiail leiduvat nimemärki "H. A. Schultz" tuleb võtta hoiatusena ja tõlgendada kas tähenduses "Ettevaatust!" või "Mitte tõsiselt võtta!""
Ettekandes on mul plaanis vaadelda seda, kuidas Schults ise oma kogumistegevust mõtestab. Ehk siis see, mida ja kelle käest ta kogub, mis on see, mis tema jaoks pärimuse mõiste alla käib, ning millist informatsiooni ta oma informantide kohta annab.
Melika Kindel
Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule magistrant
Ettekande aluseks on peamiselt Lahemaa alal tegutsevate giididega läbi viidud intervjuud, mille käigus püüdsin välja selgitada paikkondliku kohapärimuse osakaalu ning tähtsust giidi repertuaaris.
Giid võib olla ise pärimusrühma liige, kuid tema teadmistepagas on tunduvalt laiem. Vastavalt oma erialale või huvidele on ta kompetentsem ühes või teises vallas — laiemalt looduse-, kultuuri-, või ajalooküsimustes. Ennast matkajuhiks, mitte aga giidiks nimetav loodusteadlane Jaan Eilart sõnastab asja nii: "Ekskursioon on paikkonna või selle elu mõne aspekti visuaalse tutvustamise töövorm. See pole oma teadmiste näitamine, vaid teadaoleva näitamine maastikul, kuhu täiendavalt lisanduvad eelkõige emotsionaalsed hetked (Järva-Madise kirikukellade õigeaegne kuulamine, Juhan Liivi "Kui tume veel kauaks..." lugemine tema kalmul jne). Tegevuspiirkonna määrab see, mida juhendaja tunneb."
Giid loob teatud mõttes uue jutustamissituatsiooni — vahetu kontakti enda ja kuulaja vahel. Nii nagu traditsioonilises pärimusühiskonnas varieerib jutustaja oma esitust vastavalt kuulajaskonnale, nii kohandab ka giid oma juttu vastavalt turismigrupile ning selle ootustele. Jutustades paikkondlikke lugusid, võimaldab giid osavõtlikul kuulajal luua isiklikuma suhte kõnealuse paiga ning seal elanud inimestega. Kaasaja turismis on oluliseks saanud teatud kogemuse või elamuse pakkumine külastajatele mingite konkreetsete kohtadega seoses. Näiteks soovikivi asetamine kivikangrusse või tervistava allikaveega silmade pesemine, aga ka lintide sidumine Ilumäe Hiieniinepuu külge näiteks pattude lunastamise eesmärgil.
Giidid ise nendivad, et kohalike rahvajuttude kasutamine paikade tutvustamisel on tähtis. Kohajutud annavad asjale vürtsi juurde; nad on justkui rosinaks saia sees. Rahvapärimused võimaldavad teha ekskursiooni huvitavamaks. Vastuste põhjal näib, et turismisfääris on saanud domineerivaks kohajuttude meelelahutuslik aspekt.
Hanna Kõrvel
Eesti Muusikaakadeemia üliõpilane
Oma ettekandes analüüsin ma Tartu Karlova Gümnaasiumi neidudekoori Kurekell ja lastekoori Maarjalill repertuaari aastatel 1982–2002. Töö ülesandeks on näidata, milline osakaal on eesti rahvalauluseadetel kooride repertuaaris ning selgitada, milliste tähtpäevadega seoses neid on lauldud. Võrdluseks vaatan USA muusikaõppeasutuste repertuaari Bruno Nettli raamatu "Heartland Excursions" põhjal, mis analüüsib USA Kesk-Lääne muusikakõrgkoolide ja -osakondade muusikakollektiivide repertuaari ning ühiskonna ülesehituse ja toimimise peegeldumist selles. Töö tulemusena selgus, et eesti rahvalauluseadeid on nimetatud kooride repertuaaris suhteliselt palju (Kurekella repertuaaris 7%, Maarjalille repertuaaris 10%). Nende tähendus koolimuusikas pole niivõrd pedagoogiline või kunstiline, kuivõrd ideoloogiline — rahvalaulude põhjal loodud kooriteoseid esitatakse peamiselt seoses rahvuslike tähtpäevadega. Nad on tähtsal kohal eesti oma kultuuri ja identiteedi säilitamisel.
Ülle Kärner
Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule magistrant
Nendes tekstides, milles kajastub intiimsem inimese ja pühaku vaheline suhe, on keskne teema kriisisituatsioonide lahendamine. Kriisid võivad puudutada nii inimesi kui ka majapidamist ja koduloomi. Usk pühakute võimesse aidata ja teha imetegusid on andnud lootust leida abi haiguste, aga ka põua või tulekahju korral ning sõjaolukordades.
Inimese-pühaku suhet iseloomustab vastastikune vahetussuhe, kus ikoonide vahendusel oli võimalik pühakutelt abi paluda ning vastutasuks tuli näiteks süüdata küünal või osa võtta ristikäigust. Palvetamine, küünla süütamine, maani kummardamine pühasenurgas või kirikus on vähese kirjaoskusega setude seas olnud olulisem kontakti leidmise viis sakraalse sfääriga kui jumalasõna lugemine.
Jutud pühakute imetegudest on tähtsal kohal ka õigeusu traditsioonis, kus neid talletatakse ja dokumenteeritakse pühakute kanoniseerimise protsessi käigus. Seega on jutud imelisest paranemisest olulised nii eluraskustes vaevlevale inimesele kui kirikule, kes püüab oma autoriteeti usklike silmis säilitada.
Liisi Laanemets
Eesti Muusikaakadeemia üliõpilane
Minu ettekande aluseks on 2003. aasta kevadel Eesti Muusikaakadeemias valminud proseminaritöö, milles käsitlesin setu pulmakombestikku kuuluva laululiigi — hähkämise — erinevaid muusikalisi parameetreid. Vormilise ülesehituse ja erinevate rütmiilmingute kaudu kirjeldan hähküslaulude viisitüüpi. Muusikalise materjalina olen kasutanud 22 hähküslaulude salvestust ja transkriptsiooni.
Kuuldeliselt ja esialgse analüüsi põhjal on hähküslaulude kõige iseloomulikumaks tunnuseks vormiline ülesehitus. Nii tekst kui viis jagunevad kolmeks fraasiks, kusjuures esimest fraasi laulab eeslaulja, teist ja kolmandat koor (viimase sisseastumise koht on üsna ebamäärane). Teksti omapäraks on sõnade süstemaatilised katkestused ja kordused. Hähkämise viisi iseloomustab individuaalne rütmistruktuur, mida on vaadeldud neljal tasandil. Kõik vaadeldud rütmiplaanid (teksti rõhurühmad, silbirütm, meloodiarütm ja muusikaline meetrum) olid küllaltki stabiilsed, neljast püsivaim oli muusikaline meetrum. Kõik hähküslaulud esinevad pooltoon-poolteisttoon-laadis, mis võib olla seotud nende arhailisema päritolu või väikese levikualaga (Põhja-Setumaa). Rütmiline ja helikõrguslik organisatsioon on ühendatud laadirütmis. Laadirütmilt on hähküslaulud suhteliselt püsivad, iseäranis fraaside viimased rõhurühmad.
Irina Orehhova
Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule üliõpilane
"Huvi meie keele, rahvaluule, käsitöö ja rahvuskultuuri vastu on väga suur. See huvi ajendab teiste rahvaste esindajaid külastama meie maad. Inimesed huvituvad Tavla mänguasjadest — paljud tahavad teada, kus siis luuakse selliseid mänguasju? Kes on nende loojad? Millised traditsioonid on neil säilinud? Milline on selle küla eripära? Seetõttu kerkis tõsiselt esile ökoturismi küsimus."
Tavla küla ökoturismi korralduse projektikava 2000. a. Aleksandr ja Pjotr Rjabovid — ersa puutöömeistrid.
Ökoturismi teemaga hakkasin tegelema paar aastat tagasi. Ajendiks olid Lõuna-Eesti turismitalunike ja soome-ugri rahvaste esindajate kohtumised. Need inimesed, kes tulevad Eestisse Venemaa soome-ugri aladelt, on enamasti esimese põlve intelligendid (nende hulka kuulun minagi). See tähendab, et nad elavad kaasa kõigile külas toimuvatele protsessidele — nii majanduslikele kui ka vaimsetele. Tõsi küll, oma sugulaste juures ei käi ma igal nädalavahetusel (nagu linna-udmurdil kombeks), kuid kurvad ja pöördumatud arengud jäävad paratamatult esimestena silma. Riiklik toetus põlisrahvaste kultuurile on pea olematu. Need inimesed, kes hoiavad oma rahva materiaalseid ja vaimseid väärtusi on pigem vaesed. Neid aga, kes ütlevad lahti tülikast esivanemate pärandist ja, käitudes "valge inimese moodi", suudavad teenida rohkem raha ning osta asju suuremal hulgal, hakatakse järjest rohkem austama.
Majanduslik, poliitiline ja etnokultuuriline olukord, kuhu sattusid soome-ugri regioonide põliselanikud, teeb küsitavaks mitte ainult nende positiivse arengu võimalused, vaid ka põlvest põlve edasikanduvate traditsiooniliste väärtuste jätkusuutlikkuse.
Soome-ugrilased — põliskultuuri kandjad — tunnetavad oma keele, kultuuri ja rahva/rahvuse hävimise ohtu. Üheks võimaluseks (või materiaalseks ja vaimseks stiimuliks) muuta olukorda paremuse poole, on ökoturism, mis loob paikkondlikel eripäradel põhinevaid tooteid.
Maapiirkondade elanikel, kes on Venemaa elanikkonna kõige vähem kindlustatud kihiks, peavad olema võimalused säilitada oma traditsioonilist elulaadi, lahkumata seejuures oma traditsioonilistest elupaikadest ja minetamata oma traditsioonilist kultuuri. Venemaa piirkondade esindajad (üksikisikutest kuni ministeeriumideni) on intrigeeritud ökoturismi potentsiaalist soome-ugri regioonides. Probleemideks on erinevad arusaamad "pärimuslikust", "säästvast arengust", "põliskultuuri kandjast". Pärimuskultuuri küsimustes hästi orienteeruvad inimesed reeglina turismiga ei tegele. Turismifirmadel ja turismi arengu eest vastutavatel ametnikel on aga oma arusaam põlisrahva "kultuurist" või "kultuuritusest". Soome-ugrilased teevad esimesi arglikke samme turismi valdkonnas — asjaarmastaja tasemel lisasissetulekute saamiseks. Turism ei ole nende jaoks väga tähtis, kuid turistid on huvitatud just sellistest inimestest.
Ökoturismi arendamiseks soome-ugri piirkondades on vaja koostööd administratiivse taseme, turismifirmade, poolprofessionaalse taseme (folkloristid, koduloo-uurijad, bioloogid jt.) ja põliskultuuri kandjate vahel.
Ökoturismi areng ei lahenda kõiki sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme, mis eksisteerivad tänapäeva Venemaal. Kuid ta annab paljudele soome-ugri maainimestele võimaluse säilitada oma traditsioonilisi väärtusi.
Maili Pilt
Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule magistrant
2001. aastal sünnipäevateemalisi meenutusi koguma asudes eeldasin, et on võimalik luua mingi üldistus eestlaste sünnipäevakombestikust tänapäeval. Klassikalise pärimuse kalendriuurimise võtetele tuginedes seadsin materjali kirjeldamisel esiplaanile küsimuse, milliste kommete ja detailidega luuakse see tähtpäev. Töö käigus ilmnes, et selline lähenemisviis ennast ei õigusta. Esiteks on igal inimesel vahetule kogemusele tuginevalt sünnipäevadest välja kujunenud oma, detailides väga erinev arusaam. Teiseks, minul kui uurijal ja samuti pärimuse kandjal, puudub vajalik distants, et püstitatud küsimusele adekvaatselt vastata.
Jõudsin järeldusele, et sünnipäeva kui tänapäeva inimese elukalendri tähtpäeva käsitlemisel on sobiv lähtuda seisukohast, mille Lauri Honko on sõnastanud 1984. aastal. Inimesed ei ole huvitatud traditsioonist enesest /---/ vaid sõnumist, mis selles peitub. See seisukoht esindab tähendusi otsivat ja analüüsivat folkloristikat. Tekstilt eneselt pööratakse tähelepanu ka olukorrale, milles inimeste kohalolek, nende ühised suhted, tulevikulootused, hirmud, tulevaste sündmuste ahelat puudutavad ootused ning assotsatsioonid loovad jõuvälja, mis sünnitab taas ja taas tähendusi (Honko 1984).
Kuna sünnipäevameenutuste analüüsist ilmnes keskse teemana jutustaja suhe tähtpäevaga, siis käesolevalt keskendungi jutustaja tundemaailmale. See vaatenurk pakub võimaluse näha erinevust arhiivimaterjali ja tänapäeva kultuuri folkloristliku uurimise vahel.
Minu stendiettekande põhiprobleemiks on, millist sõnumit kannab ning milliseid tähendusi loob sünnipäev päevakangelase jaoks. Need tähendused ilmnevad kontekstis, mida sünnipäevameenutustes kirjeldatakse nn sünnipäevatunde olemasolu või puudumise kaudu. See on tunne, mis sõltub ühelt poolt sünnipäevalapse ootustest (stereotüüpse ettekujutuse järgi tähelepanu osutamine õnnesoovide ning kohustustest vabastamise näol) ning teisalt tegelikkuses asetleidvatest sündmustest ja suhetest.
Sünnipäevameenutustes tähelepanuavaldustele suunatud kaemuslikele märkidele antud hinnangutest ilmneb see, mida käsitlen kui "tähendust" — so sotsiaalne kommunikatsioon, dialoog lähedastega, mida sünnipäeva kaudu luuakse. See tähendus on olenevalt situatsioonist muutuv ning aja jooksul kujunev, näidates, milline on inimese koht teda ümbritsevates suhetes ning keskkondades.
Eda Pomozi
Tartu Ülikooli hungaroloogia eriharu üliõpilane
Oma ettekandes räägin eelmisel suvel Koeru folkloorikogumispraktikal saadud tantsualasest materjalist ning kolme tantsu üleskirjutuskatsetest.
Et üritasin tantsude ülesmärkimisel kasutada Rudolf Labani kinetograafiat (Labanotation), siis räägin, miks tundus see otstarbekas (tantse ei olnud võimalik filmida), ning miks otsustasin arhiivi anda siiski ainult kirjelduse sõnalise variandi.
Juttu tuleb Labani kinetograafia põhimõtetest ja võimalustest, mille kinetograafia kasutuselevõtt traditsioonilise sõnalise kirjapaneku kõrval eesti rahvatantsu uurimisele, õpetamisele ning rahvusvahelisele tutvustamisele võiks anda.
Eeskujuks võiks olla ungari rahvatantsu-uurimine, kus on Labani kinetograafiat teadustöös kasutatud juba üle poole sajandi, ning kus see tantsukirjutusviis (mis on tänapäeval üks levinumaid tantsukirjutusviise maailmas) on end igati õigustanud ka rahvatantsu puhul.
Tiinamai Poomann
Eesti Muusikaakadeemia muusikateaduse üliõpilane
Ettekanne käsitleb ansambli "Lõkõriq" CD "Süa kisk" (2002) repertuaari. Annan ülevaate plaadi laulutekstide päritolust ning toon ära ka laulude muusikalise iseloomustuse. Plaadil olevast 19 loost olen lähemalt analüüsinud nelja, mis esindavad erinevaid suundi: eesti rahvalik muusika, iiri pubimuusika stilisatsioon, vene "Ljube perrä" loodud laulud ja seto räpp. Ettekande lõpus toon välja Merle Jäägeri (Merca) tähtsuse ansambli ja selle repertuaari kujunemises.
Reeli Reinaus
Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule magistrant
Vanasti räägiti ja tegelikult jutustatakse ka praegusel ajal muinasjutte just sellepärast, et hetkekski põgeneda reaalsusest sellisesse maailma, kus kõik lõppeks hästi ja võimatu oleks võimalik. Tihtipeale ei ole vaja muinasjuttu kaugelt otsida, sest tegelikult eksisteerivad alternatiivsed maailmad siinsamas meie kõrval. Sest kui tähelepanelikult vaadata, siis võib märgata ringi liikumas kääbikuid, päkapikke ja muid kummalisi olendeid.
Kui veel 70-tel ja 80-tel olid üle maailma populaarsed kosmoseteemalised fantaasiad, siis praegu on alustanud võidukäiku kõikvõimalikud fantaasiamaailmad, mille hulgas on ka J. R. R. Tolkieni loomingust tuttav Keskmaa. Ning muinasjuttude sõbrad ise pole enam pelgalt kuulaja passiivses rollis, vaid aktiivsed tegelased, kes elavad kõik ette tulevad seiklused omal nahal korralikult läbi.
Oma ettekandes vaatlengi kaht sarnast kuid samas ka erinevat Eestis tegutsevat Tolkieni loomingust ainest ammutavat gruppi — pigem sõpruskonnana tegutsevat Kepsleva Poni Seltsi ja kõiki Tolkieni loomingu aktiivseid fänne koondada soovivat Keskmaa Ordut. Kohati nii sarnased, kuid ometi erinevad, püüavad nad mõlemad propageerida Tolkieni loomingut ja tema väärtushinnaguid, samas sidudes oma tegemisi nii eesti folkloori kui ka looduslähedase elustiiliga. Sellele lisaks proovivad nad ka kõik tema teoste seiklused nende tegelastena tingimata ise läbi mängida.
Peale Keskmaa Ordu ja Kepsleva Poni Seltsi lühikest tutvustust ning nende eri- ja ühisjoonte võrdlemist keskendungi rohkem just rollivahetuse aspektile, püüdes sellisele käitumisele põhjendust ja rollivalikule selgitust leida.
Elo-Hanna Seljamaa
Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule üliõpilane
Folkloristidel ei ole žanri mõiste ega žanrite eest pääsu, vaid nad puutuvad nendega pidevalt kokku ja kasutavad mitmesugustel eesmärkidel. Erinevatest eesmärkidest lähtuvalt kujuneb erinevaks ka viis žanreid mõtestada. Kord peetakse neid teatud püsivaid tunnuseid omavateks, ülekultuurilisteks ja iseseivateks, siis jälle kokkuleppelisteks ja konkreetsetele vajadustele kohandatavateks, osadeks suuremast süsteemist, kus žanrite vahel valitseb tööjaotus, või hoopiski uurija konstruktsioonideks. Seejuures võib aja jooksul ning sõltuvalt analüüsi eesmärgist muutlikuks osutuda ka sama uurija nägemus samast nähtusest.
Viidates Mihhail Bahtinile ja tema mõtetele dialoogilisusest võiks öelda, et žanri mõiste ja žanrid saavad oma tähenduse uurija dialoogis oma uurimisainesega ja kultuuriga laiemalt.
Ettekandes vaatleksingi seda, kuidas erinevad uurijad on kettkirju žanriliselt määratlenud ja kuidas minu oma nägemus kettkirjadest žanrina on teisenenud. Samas tuleb juttu ka dialoogist žanrite endi vahel ja sees ehk sellest, kuidas erinevad žanrid kettkirjatekstides kohtuvad ja üksteisele reageerivad.
Jinseok Seo
Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule doktorant
While reading Lithuanian literature, one can meet with some strange atmosphere, different from other countries especially for Western Readers, and it is related more or less with the emotion of sadness. The works with the sad motive can be predominant in the accordance with the political and historical situation, but usually this phenomenon appears in a specific period like the period after the War, the Great Depression. But in case of Lithuania such motives are appearing constantly in the short stories written since the end of 18th century. The subject to be discussed in this short thesis is to search the manifestation of sadness in Lithuanian short stories, to inquire into the cause, the relationship with Lithuanian folklore (especially with mythology and folk songs), and to find out the affinity with the Han motive, very distinctive in Korean folk culture.
Kärri Toomeos-Orglaan
Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule magistrant
Üks vanimaid Eesti Rahvaluule Arhiivis paiknevaid rahvaluulekogusid on Eestimaa Kirjandusliku Ühingu kogu (EKÜ). Saksakeelse nimetusega ühing Estländische Literärische Gesellschaft (ELG) asutati 1842. aastal Tallinnas ning selle eeskujuks oli Tartus tegutsev Õpetatud Eesti Selts. Eestimaa Kirjandusliku Ühingu käsikirjaline rahvaluulekogu sisaldab peamiselt Kadrina pastori Arnold Friedrich Johann Knüpfferi (1777–1843) poolt kogutud materjali ning ongi tuntud kui Knüpfferi kogu. Tegu on ühega vanimatest folkloorikogudest, mis on algselt loodud näidis- ja lisamaterjaliks eesti keele grammatika ja sõnaraamatu jaoks, kuid aja jooksul saanud hindamatuks allikaks rahvalaulude uurijaile ja publitseerijaile ning eeskujuks sarnaste folkloorikogude koostamisel. 2161 lehekülje suurune kogu sisaldab rahvalaule, jutte, uskumusi ja kombeid, mõistatusi, vanasõnu ja kõnekäände.
Knüpfferi kogu põhiosa moodustavad rahvalaulude üleskirjutused. Muu materjali kõrval kogus leiduvad kümmekond muinasjuttu väärivad erilist tähelepanu kui ühed varasematest eesti imemuinasjuttude üleskirjutustest. Sealseid muinasjutte on kopeerinud, tõlkinud ning ajakirjas "Das Inland" avaldanud A. H. Neus. Fr. R. Kreutzwald on just neist saanud innustust ning kirja pannud oma versiooni vastavaist juttudest.
Ettekandes tulevad vaatluse alla EKÜ kogus leiduvad imemuinasjutud ning nende käsikirjalised ja trükis avaldatud koopiad.
Ave Tupits
Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule magistrant
Ettekanne põhineb materjalidele Eesti Rahvaluule Arhiivi Jakob Hurda kogust ja Iiri Folkloori Arhiivist University College Dublinis. Aastatel 2000–2002 tegelesin Eesti Kultuurkapitali toetusel rahvameditsiinilise materjali sisestamisega J. Hurda kogust eesti rahvaluule e-arhiivi. Paljude arhiivitekstide hulgas köitsid minu tähelepanu soolatüükad ja nende ravimisviisid.
2002.–2003. õppeaasta veetsin University College Dublinis Iirimaal ning pühendasin osa ajast uurmisele, millistel vahenditel põhineb soolatüügaste ravi iiri rahvameditsiinis. Kuigi tegin sissevaateid käsikirjadesse üle kogu Iiri Vabariigi, jõudsin lähemalt käsitleda vaid Lääne-Iirimaal leiduvat.
Oma ettekandes vaatlengi, millist materjali soolatüügaste ravi kohta leidub eesti ja iiri arhiiviteadetes. Miks soolatüükad inimeste arvates tekkisid ja mis neist arvati, kuidas sai tüütust nahaprobleemist hoiduda, mida ja kuidas soolatüügaste vastu kasutati. Püüan pilku heita nii Eestis kui Iirimaal ravimisega kaasnevatele maagilis-religioossetele toimingutele, käitumisele ning nende tagamaadele.
Anu Veenre
Eesti Muusikaakadeemia muusikateaduse osakonna üliõpilane
Ainuke institutsioon, mis tegeles Eestis nõukogude ajal rahvamuusika taaselustamisega riiklikul tasandil, oli Rahvaloomingu Maja (nimetatud asutus kandis käsitletaval perioodil küll erinevaid nimesid, kuid täitis sisuliselt sama funktsiooni). Oma ettekandes käsitlen rahvamuusika taaselustamise fenomeni ja selle viljelemise võimalusi tollases kultuuriruumis. Lähtematerjaliks on Rahvaloomingu Maja publikatsioonid.
Seoses rahvaloomingu mõiste ähmastumisega olid Rahvaloomingu Maja publikatsioonid enamasti seotud nn kunstilise isetegevuse repertuaari avaldamisega. Ideoloogilistel põhjustel pöörati traditsioonilise rahvamuusika tutvustamisele väga vähe tähelepanu: Rahvaloomingu Maja tegevuse jooksul ilmus asutuse väljaandena vaid kolm ajaloolist rahvamuusikat käsitlevat materjali.
Neist esimene oli 1986. aastal ilmunud Tõnn Sarve koostatud metoodiline kirjutis "Abiks rahvalauluansamblile: Soovitusi ja nõuandeid regilaulude laulmiseks". Ühtlasi oli trükis esimeseks väljaandeks üldse, mis suunatud regilaulu lauljatele endile selle olemusest ülevaate saamiseks. 1988. aastal ilmus perioodilise väljaande "Meie Repertuaar" raames sarjas "Etnograafia" Vaike Sarve koostatud ja kommenteeritud materjalikogu "Seitse setu rahvalaulu", samas trükises ilmus ka Kristjan Toropi "Valimik XX sajandi I poole seltskonnatantse". See trükis on suunatud kasutamiseks spetsialistile, kellel eelteadmised regilaulust või rahvatantsust ja nende esitustavadest on juba olemas. 1989. aasta "Meie Repertuaari" ühe numbrina ilmus trükis pealkirjaga "Folkloor: Eesti rahvapillilood I", milles on ära trükitud valimik Eduard Oja poolt 1929. aastal Pärnu- ja Läänemaal kogutud rahvapillipaladest. Trükise koostas ja toimetas Ingrid Rüütel ning see on suunatud neile, kes soovivad rahvapillilugusid kasutada alustekstina näiteks seadete loomisel.
Pihla Vuorinen
Joensuu Ülikool/Aleksandri Instituut
Uurimuse ja ettekande materjaliks on endise Nõukogude Liidu aladelt Soome kolinud perede ning nende Venemaal ja Eestis elavate sugulastega aastatel 2001–2004 tehtud intervjuud (kokku 39 tükki). Uurin transnatsionaalse pere loomist perejuttude kaudu ja üheks keskseks uurimuse teemaks on internatsionaliseerumise mõju peresuhetele. Lähtekohaks on, et emigratsioon ja immigratsioon ei puuduta ainult indiviide, vaid mõjutab suurel määral ka peresid ja pereliikmete vahelisi suhteid. Kuidas peretunnet säilitatakse, kui pereliikmed elavad erinevates riikides? Kuidas ühiskondlikud muutused ja pereliikmete erinev kohanemine uue ümbruse ja/või ühiskondlikke muutustega on peret mõjutanud? Minu hüpoteesiks on, et need on pannud inimesi ümber hindama sugupoolte ja põlvkondade vahelisi suhteid, ning paratamatult lisanud vajadust arutleda pere ja identiteedi teemadel. Mõnikord on raskused ja kohanemine uue keskkonnaga pereliikmeid ühendanud ning on võimalik, et just nimelt suhted veresugulastega saavad selles protsessis suurema tähenduse. Teisalt võivad muutused ka soodustada abielulahutusi ning sedapuhku on tekkinud uusi peresid ja üha mitmekesisemaid perevõrgustikke. Kasutan oma uurimuses narratiivset teooriat ja metodoloogiat, lähtudes sellest, et inimese elu on oma olemuselt narratiivne ja inimlikule kogemusele on omane mineviku, oleviku ja tuleviku ühendav ajalisus.
Ergo-Hart Västrik
Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule doktorant
Ettekandes võtan vaatluse alla 1942. a. Eesti Rahva Muuseumi korraldatud Ingeri ekspeditsiooni käigus talletatud vadja rahvakultuuri alase materjalikorpuse. Lisaks Paul Ariste vadja rahvaluule üleskirjutustele (VE) kasutan allikmaterjalina ka teiste ekspeditsiooniliikmete (E. Laid, G. Ränk, I. Talve) kogumispäevikuid, reisikirju, välitööde ajal tehtud fotosid ning ekspeditsioonimaterjalide põhjal valminud uurimusi. Analüüsi aluseks on seega konkreetsetes ühiskondlik-poliitilistes tingimustes (saksa okupatsioon, sõjategevus) loodud kultuurikirjelduslikud tekstid, milles kajastub nii selleaegne kultuurkontekst kui ka eesti etnograafide-filoloogide teadusteoreetilised seisukohad.
Paul Ariste jaoks oli ekspeditsioon esimene kokkupuude toimiva vadja külaühiskonnaga (seni oli ta piirdunud vadja päritolu üksikisikute pärimuse dokumenteerimisega Eesti-Ingeris), mis suunas olulisel määral tema järgnevat vadja-alast kogumis- ja uurimistegevust. Kirjapandud materjal koondab ja kajastab rohkesti sellist ainest, mida sõjajärgsetel aastatel enam jäädvustada polnud võimalik ning oli seega omalaadseks etaloniks, millega Ariste oma hiljem kogutud välitöömaterjale suhestab.
Ettekandes iseloomustan üksikasjalisemalt Ariste ja tema informantide koostööd tekstikorpuse loomisel. On ilmne, et Ariste sai paljude vadjalastega hea kontakti, kuigi pidi ringi liikudes olude sunnil kandma saksa sõjaväemundrit ning ta esindas selgelt teisest kultuurist tulnud "võimupositsioonil" olevat uurijat. Püüan mh. leida vastust küsimustele, millisel viisil mõjutasid üleskirjutusi Ariste varasemad teadmised vadja keelest ja rahvakultuurist, Ariste enda konfessionaalne kuuluvus ning kui palju võib Ariste (ja teiste ekspeditsioonil osalejate) kultuurikirjeldustest leida viiteid eesti-vadja hõimuühtsusele. Näitematerjalina kasutan vadja rahvausundi alaseid tekste ning vastavaid uurijate poolseid (re)konstruktsioone.