Muuseum folkloori loojana

Eri autorid määratlevad muuseumi mõistet erinevalt, sest sisuliselt võib igat eksponeerimisasutust kutsuda muuseumiks (Ginsburgh, Mairesse 1997). Kuid enamasti nõustutakse, et muuseumi ü;lesannete hulka kuulub eelkõige vastava valdkonna esemete kogumine, deponeerimine, uurimine ja eksponeerimine (Tufts, Milne 1999, Kotler, Kotler 2000). Muuseumites nähakse kohaliku kultuuri konserveerijaid (Peleggi 1996). Viimastel aastakümnetel on hakatud toonitama muuseumi kui haridusasutuse tähtsust (Harrison 1997, Jansen-Verbeke, van Rekom 1996), kusjuures suuremat rõhku pannakse just laste ja noorte õpetamisele (Re’em 2001, Xanthoudaki 1998, vt ka muuseumipedagoogikale pühendatud artikleid ajakirjas "Muuseum").

Kui me tahame rääkida muuseumist kui folkloori vahendajast, siis esimene tekkiv seos on trükitud rahvaluule, mis uurija sõela läbides jõuab tagasi oma looja (rahva) juurde ja seal uuesti käibele läheb. Seda võib vaadelda kui vana taaselustamist või juba tuntu ülekordamist. Kuid käesolevas artiklis tahaksin rääkida pigem uue folkloori loomisest: uute juttude käibelelaskmisest ja uue suuna andmisest mingis kindlas valdkonnas.

Folklooriloome on keeruline protsess. Enne kui ühelt inimeselt käibele läinud jutt muutub folklooriks, läbib ta mitmeid muundumisetappe. Sel on lootust ellu jääda ja edasi areneda vaid viljakale pinnale kukkudes, ja seda õigel ajal, sõltudes nii näiliselt juhuse tahtest. Tegelikult on võimalik seda protsessi suunata (mida rakendatakse edukalt meedias ja reklaamitööstuses), kasutades suunamisvahendina juba käibelolevaga konkureerivat folkloori. Eriti lootustandvad on selles suhtes alles arenevad valdkonnad, nagu näiteks narkofolkloor. Artikkel analüüsib muuseumis sündinud folkloori kui kunstlikku mõjutusvahendit, mis on ellu kutsutud selleks, et kaasa aidata ühiskonnaprobleemide lahendamisele, ning vaatleb sellise folkloori elujõulisust mõjutavaid asjaolusid, toetudes TÜ Ajaloo Muuseumis näituse "Narkootikumid – tänan, ei" raames toimunule.

Narkonäitus

"Narkootikumid – tänan, ei" (22.11.2000-15.02.2001) oli uimastikasutamise ennetamiseks mõeldud näitus, mille raames eksponeeriti teavet narkootikumide mõju kohta, pilte, narkomaanidega seotud esemeid, näidati temaatilisi filme ja slaidiprogrammi jms (täpsemat kirjeldust vt Sõukand 2001). Näitusel käis umbes 3000 külalist, valdav osa neist põhi- ja keskkoolide õpilased, umbes pooltele telliti ka juhendaja (loeng). Õppetöö eesmärgiks oli panna lapsed probleemi üle mõtlema, õpetada neid analüüsima poolt- ja vastuargumente narkootikumidega seotud otsuste vastuvõtmisel. Enamik loengukülastajaid oli vanuses 13-15, harva juhtus ka nooremaid või vanemaid.

Uimastite tarbimine Eestis ja mujal

Alkoholi ja narkootikumide kasutamine noorte seas kasvab (Newbury-Birch et al 2000). Eestis (kui ühes idabloki maadest) ei ole olukord nii drastiline kui mujal maailmas, kuid siiski on 18-24 aastaste seas läbi viidud küsitlusest selgunud, et selle põlvkonna esindajatest on iga kuues vähemalt korra elus proovinud mingit ebaseaduslikku narkootilist ainet (EIA 2000). Narkootikumid mõjuvad laastavalt indiviidi füüsilisele ja vaimsele tervisele, lõhuvad perekondi, väärastavad inimestevahelisi suhteid jms. Narkosõltlane on vastuvõtlikum paljudele haigustele – nende hulgas ka viimasel ajal Eestis laiemalt levima hakanud tuberkuloosile (Salomon et al 1999) – narkomaani vastupanuvõime haigustele langeb, kuna narkootikum kulutab organismi varusid. Narkokuritegude arv Eestis on viimastel aastatel oluliselt suurenenud (Kariis 2001). Narkomaania ravi andmekogu 2000 aasta statistilise väljavõtte (STAT 2000) alusel langeb uimasti esmatarvitamine kõige suurema tõenäosusega vanusevahesse 15-17 (kokku 42,4% ravitutest). Umbes sama vahemikku (14-19) on konstateerinud ka Newbury-Birch oma kaasautoritega (2000: 127). "Vaatamata sellele, et uimastite tarvitamist peab riskantseks valdav osa õpilasi ja võrreldes eelmise (1995. aasta) uurimisega teadvustatakse nii legaalsete kui ka illegaalsete uimastite tarbimisega seotud riske tunduvalt enam, ei ole see vähendanud tarbimist" (EIA 2000: 5). Selline tendents on levinud ka mujal: Newbury-Birch kaasautoritega vaatleb narkootikumide ja alkoholi kasutamist meditsiinitudengite seas, kes on sügavalt teadlikud narkootikumide negatiivsest mõjust tervisele, ja leiab, et sellegipoolest 45% tudengitest on vähemalt korra proovinud kanepit (Newbury-Birch et al 2000: 128). Eestis tõusis uimastite tarbimine 1995. ja 1999. aastal Euroopa keskmisega võrreldes rohkem (Allaste 2000).

Narkootikume tarvitatakse mitmel põhjusel. Noortele inimestele on omane riskikäitumine (EIA 2000). Otsitakse seiklusi ja ekstaasi vastandina igapäevaelu väärtustele, nagu kindlusetunne, rutiin jne (Young 1971). Eriti otsivad seiklusi (ja seega ka narkokogemust) kõrgema tundlikkusega isikud (Ames et al 1999). Teise olulise põhjusena peab nimetama sotsiaalset survet. Amfetamiini ja ecstasy't peetakse Eestis praegu moedroogideks (EIA 2000), noortele on oluline kuuluda konkreetsesse gruppi, olla sarnane selle grupi liikmetega. Teismeliste uimastitarbimine on tugevasti seotud omaealiste rühmadesse kuulumisega ja nende uimastitarbimisega (Daves et al 1999). Ames ja ta kaasautorid (1999) väidavad, et noorukid, kes ületähtsustavad eakaaslaste tõestusi narkootikumide toime kohta ja kelle sõpruskonnas on palju narkomaane, hakkavad ka ise suurema tõenäosusega uimastitarbijateks. Eestis on arenenud klubikultuur, milles uimastil on mängida tähtis osa – seda võetakse lõõgastusvahendina peol, olles argielus uimastivaba (EIA 2000). Samas võib ka grupist eraldumine põhjustada narkoteele pöördumist, nii näiteks kasutavad üksildasemad õpilased meelsamini marihuaanat (Grunbaum et al 2000). Kui mujal maailmas on suurem osa tarbijaskonnast hästi kindlustatud elanikkonna hulgas, kes protesteerivad ühiskonnakorralduse vastu, siis Eestis on suuremaks riskigrupiks marginaalsetesse gruppidesse kuulujad, kes ei tule oma igapäevaeluga toime (EIA 2000). Sel juhul püütakse narkootikumi abil oma hädad unustada ja elada teises, kujutluste maailmas. Olles kord seda tarvitama hakanud ja saanud sellest positiivse elamuse, otsitakse tunde kordumist ja jätkatakse hiljem harjumuse sunnil.

Narkofolkloor

Narkofolkloor on ühine nimetaja paljudele nähtustele, mis kõik seostuvad illegaalsete narkootiliste ainete tarbimisega. Selle alla võib paigutada ainete nimetused ning tarbimise, hankimise, saadud elamuste jms kirjeldused, olgu need isiklikku laadi või juba läbinud edasijutustamise eelvaliku sõela. Kuna narkootikumid on Eestis suhteliselt uudne nähtus, moodustab valdava enamuse narkofolkloorist isikliku kogemuse kirjeldus, eriti uute "moedroogide" puhul, nagu amfetamiin, ecstasy, kokaiin jms. Ka teatud grafiteid võib nimetada üheks narkofolkloori vormiks. Folklooriks võib kujuneda ka narkoteemaline autorilooming, mis hiljem ringlusesse lastuna on määratud mõjutama kuulajaskonda ühes või teises suunas vastavalt oma looja kavatsustele.

Selles kontekstis pakub meile huvi eelkõige narkofolkloori poolt edasi antav sõnum. Enamus kogemuslikke lugusid julgustavad teisi käima sama rada. Narkokogemuste jagajad ei ole üldse pahatahtlikud oma kuulajaskonna suhtes. Nad on kogenud midagi meeldivat ja soovivad, et teisedki sellest osa saaksid.

27-a neiu: Ma ise mõtlen, et tahaks oma sõpru sellega [ecstasy] üllatada. Annaks mõnele oma heale sõbrale. Ütleksin, et tee suu lahti ja pane silmad kinni. Annaksin oma vanematele ja vanavanematele. Millisteks nad muutuksid. Lõuna-Eestis on mul sõbrad, neile tahaks ka viia, ei tea kust ma nii palju raha teenin. Ise tahaks ka kohe uuesti tabletti (Sõukand 1997).

Noored kipuvad tõlgendama saadud kogemusi impulsiivselt, tagajärgedele mõtlemata. Hea tuju, lahkus ja avatus on noorte omavahelistes suhetes hinnatud omadused, nagu ka oskus lõõgastuda ja pidu nautida. Väidetakse, et narkootilised ained tekitavad ekstrasensoorseid võimeid, avavad ukse teistesse reaalsustesse jne (ühe allikana võib siin nimetada Carlos Castaneda raamatuid). "Tugev tarbija" peaks olema võimeline narkootikumi mõju kontrollima, lastes sel mõjuda ainult teatud piirideni või soovitud ajal ja viisil.

25-a neiu: Mingi hõljuv tunne oli, värvid olid eredad. Olin metsas. Nägin fraktaleid, need olid väga ilusad, võisin nende värve muuta. Mõtlesin, et kui kujutaks ette, millised on need värvid, mida ma maailmas näha tahaks. Sellised värvid ilmusidki. Ühte lillekest võid mitu tundi vaadata. Aga vaat ühte tüüpi ei võinud vaadata, siis kisub bad trip'i poole. Muidu nägi üsna korralik välja. Oma tegudega avaldas ta seda, mida olin tundnud alles hiljem. Millegi muu peale ta ei mõelnud, kui oma kaifi peale (Sõukand 1997).

Mõned kogemuslood on negatiivse iseloomuga, kuid nende eesmärk ei ole enamasti taunida narkokasutamist kui sellist, vaid pigem õpetada vältima konkreetset narkootikumi.

22-a neiu: LSD-d eriti ei tarvitata. Teda kardetakse, sest peale tarvitamist võivad hallutsinatsioonid hiljem uuesti tagasi tulla. Mul on vist peale LSD tarvitamist pidevalt niisugune tunne (viipab naerdes käega). LSD-l on ka hästi kahjulikke mõjusid. Rohkem pannakse ikka A-triipu. Kõrgem seltskond kasutab kokaiini (Sõukand 1997).

20-a noormees: See [tareem] on selline aine, mille kõige suurem kaif on see, kui saad selle toime alt välja. Siis on selline tunne, et millise raske asja olen läbinud. Seda tarvitataksegi sellepärast, et ei usuta sõprade jutte ja tahetakse ise proovida. Arvatakse, et ega see mulle niimoodi ei mõju (Sõukand 1997).

Neile vastanduvad lood, mis on otseselt hoiatavad, seda eriti isikutelt, kes on juba pikemat aega narkootikume kasutanud ja kogenud nende negatiivseid mõjusid, aga ka nendelt, kes on suutnud suletud ringist iseenda jõu varal ja sõprade ning arstide abiga välja rabeleda. Kuid nende hääl kõlab väga nõrgalt.

22-a noormees: Suurimalegi vihavaenlasele ei soovitaks alustada. Mul kulus üle aasta enne, kui jälle end inimesena tunnen. Maailm on tegelikult palju ilusam ja eredam ilma abiaineteta. Aga ma ei räägi sellest [avalikult], ära tulegi küsima. See on ikka veel liiga valus haav… (Autori kogudest 2000).

Kui kellegi isiklik kogemus on läbinud esimese sõela, s.t keegi on seda juba edasi jutustanud kui sõbraga või tuttavaga juhtunut, siis, nagu folkloorne materjal ikka (vt Honko 1998), muutub see vastavalt vajadustele ja jutustamissituatsioonidele. Ajapikku kujuneb sellest uskumus. Leidub lugusid, mis ilustavad narkootikumide mõju organismile, põhjendades teatud ilminguid tarbimist soodustavas valguses. Näiteks usuvad noorukid, et tolerantsuse ilmingud väljendavad narkootikumi omaksvõttu, mitte sõltuvuse algust (Schwartz et al 1985). Eestis ei ole selliste stereotüüpide kõrghooaeg veel saabunud, kuigi mõned, nagu "esimene kord ei tee midagi" ja "kui ma olen piisavalt tugev, siis saan iga kell loobuda narkootikumi kasutamisest" on noorte seas üsna populaarsed. Nii toetab Eestis käibel olev narkofolkloor pigem narkootikumide tarbimist kui neist hoidumist.

Folkloor mõjutajana

Eestlastel puudub varasem kogemus illegaalsete uimastitega. Seepärast puudub ka kultuurisisene kaitsemehhanism, puudub reglement narkootikumidega seotud konfliktsete olukordade lahendamiseks. Talupojaühiskonnas võis narkootiliste ainete (kärbseseen, ogaõun jms) tarbimine olla lubatud ja isegi soositud teadjate ja ravijate puhul, kellel olid selliste kogemustega toimetulekuks vajalikud oskused. Tavainimene hoidis end niisugustest asjadest eemale, sest tema kultuurimuster ei soosinud taolisi kogemusi. Ühiskonnas olid kindlakskujunenud tabud, millest tavaliselt üle ei astutud. Praeguseks on esivanemate kultuur oma mõju minetanud, ühiskond on muutunud mitmekultuuriliseks ja noortel puuduvad juhtnöörid tegutsemiseks. Sellepärast toetutaksegi pigem isiklikele või teiste kogemustele. "Jutustaja võtab jutu enese või teiste kogemusest, muutes seda omakorda kogemuseks kuulajaile" (Benjamin 1969: 87). Teise kogemus võib kuulaja silmis asendada enda kogetut (Sugiyama 2001), ka narko-ootused kujundatakse teiste kogemuste põhjal (Stacy 1995). Ames ja ta kaasautorid (1999: 990) väidavad, et määrates noorukites negatiivse hoiaku taset narkootikumide kasutamise suhtes, võib ennustada nende edaspidist narkootikumide kasutamise määra. Kui teise kogemus antakse edasi positiivses valguses, siis tekib sõnumi vastuvõtjal tahtmine seda ise kogeda, kusjuures ootused kujunevad vastavalt kirjeldustele. Kui aga kirjeldatud kogemus on negatiivne, siis ei kiirustata seda ise läbi elama, eriti kui negatiivseid signaale tuleb teisigi. Otsus narkootikumi proovimise kohta võetakse vastu, summeerides positiivsed ja negatiivsed signaalid. Loomulikult sõltub see ka otsustaja isiksusest, tema seiklusjanust ja tahtest barjääre nihutada.

Jutustaja võib narratiivi kasutada kuulajaskonnaga manipuleerimiseks, lähtudes selle füüsilisest või vaimsest hoiakust (Sugiyama 2001). Nii kasutavad narkosõbrad jutustamist teiste "oma usku" pööramiseks, tuues näitena isiklikke või teiste kogemusi ja julgustades ise proovima. Asjaolu, et narkofolkloor on valdavalt alles folklooriloome esimeses faasis, annab meile võimaluse "küllastada turg" narkoennetustöö suhtes soodsa narkofolklooriga, mis näitaks narkootikumide kasutamist ja selle tagajärgi negatiivses valguses. Ennetusprogrammid peaksid olema kujundatud nii, et nad suurendaksid "kaitsvate faktorite" ja vähendaksid "riskifaktorite" osakaalu (PDUACA 1997). Eesti Inimarengu Aruanne 2000 peab ebatõenäoliseks, et suudetakse vähendada proovijate osakaalu noorte hulgas. Samas on see valdkond, mida saaks "negatiivse narkofolkloori" liikvele laskmisega kõige rohkem mõjutada. Rõhuda tuleks emotsioonidele, mitte faktidele. "Kui sõna "narkootikum" seostub ebameeldivate tunnetega, on osa ennetustööst tehtud!" ütles üks kooliõpetaja pärast näituse külastamist.

Mõjutamise paratamatus ja suunamise õigustatus

Narkootikumide teema on valus ja nõuab väga ettevaatlikku lähenemist. Šabloonid, nagu "esimene annus narksi tapab su", on mõttetud ja välistavad igasuguse usalduse tekkimise. Mingil hetkel võib tekkida küsimus, kui kaugele tohib propagandatööga minna. Kas ei ole iga inimese otsustada, mida ta endale sisse sööb? Samas peame arvestama, et mõjutajaid on teisigi, ja kui meie, n-ö "head" (1) mõjutajad, jätame oma töö tegemata, siis "pahad" ei jäta juhust kasutamata, sest loodus ei salli tühja kohta. Kui varasemas kultuurikontekstis täitsid seda rolli vanemad ühiskonnaliikmed ja last kasvatas sisuliselt kogu küla, kujundades teda vastavalt konkreetses ühiskonnas kehtivatele kultuurinormidele, siis nüüd, kui perekonnasidemed on nõrgenenud ning laste kasvatamine jäetud suuresti kooli ja teiste haridusasutuste õlule, jääb piisavalt tegutsemisruumi ka "tänavale".

Beal ja ta kaasautorid (2001) leidsid põhikooli õpilasi uurides, et kaaslaste mõju terviseriski käitumisele on suurem kui vanemate mõju. Eakaaslasi usutakse rohkem ja nende käitumist jäljendatakse, sest end samastatakse nendega. Siin ei näi aitavat ainult selgitustööst narkootikumide kahjulikkuse kohta nn teadlikus eas. Üliõpilaseas noortele narkootikumide kahjulikkusest rääkimine jms meetodid ei näi mõju avaldavat, küsimus on grupi hoiaku muutmises või tervislike harjumuste kujundamises varajases koolieas (Newbury-Birch et al 2000: 125).

Lapsed saavad tänavalt teatud arusaamad narkootikumidest – need jäävad üldiselt paremini meelde kui koolis õpitu ning ladestuvad alateadvusse. Lastega neil teemadel rääkides tuleb olla sellest materjalist teadlik. Kartulit ei ole mõtet istutada vesisele pinnale, sinna tuleks pigem külvata riisi. Nagu me ei saa valada uut vedelikku juba täis pudelisse, nii ei saa me ka meie arust õigeid teadmisi nende teadmistele peale valada – need lihtsalt valguvad üle ääre. Meie kallatud vedelik peab segunema ees olevaga ja selleks tuleks pudelisse enne kallamist ruumi teha – peaksime olema eelnevalt veendunud, et laps on end avanud, andnud meile osa oma "vedelikust" ehk teadmistest. Mõttetu on rääkida juttu proovimise ohtlikkusest lapsele, kes on juba mingisugust narkootikumi "maitsnud": ta on juba sellele teele astunud.

Muuseumipedagoog folkloori loojana

Teabevahetust võib vaadelda kolmetasandilisena: esimene piirdub peamiselt faktide edastamisega – see on neutraalsem, ametlikum viis. Kui lapsed hakkavad jutustama enda või sõprade lugusid, siis on jõutud teisele tasandile, on tekkinud teatud usaldus. Samas ei minda liiga isiklikuks, alati viidatakse sõbrale või tuttavale ega nimetata nimesid. Kolmas tasand saavutatakse enamasti vaid intiimsemas, kahe sõbra või vana tuttava vahelises vestluses. Seega parimal juhul võime muuseumis loota teise tasandi teabevahetusele, mis on tegelikkuses piisavalt adekvaatne ja mis ilmselt ongi folkloori vahetamise tasand. Teisele tasandile jõudmiseks on muuseumipedagoogil võrdlemisi vähe aega, sest muuseumikülastus kestab tavaliselt kuni tund aega ja näitus oli mõeldud ühekordseks külastamiseks. Niisiis seisab muuseumitöötaja iga kord silmitsi uue grupiga, teadmata nende laste tagamaid, teadmiste taset ja näitusele tulemise ajendeid.

Jutuvestmine on "sotsiaalne toiming", mis vajab jutustajat ja publikut (Bauman 1986: 3), muuseumis on need tingimused täidetud. Fakte jutu sisse põimides annab muuseumipedagoog sisuliselt tõuke uue folkloorimaterjali tekkeks. Folkloor väljendab mõttemaailma. Muutes folkloori, muudame ka mõttemaailma, kui mitte kohe, siis teatud aja möödudes. Edasikandmist väärivad kultuuriväärtused selekteeritakse loodusliku valiku alusel (Boyd, Richerson 1987). Oleks liiga suur ülesanne võtta endale eesmärgiks kogu vastavateemalise käibevara ümberkujundamine, kuid juba mõne teisesuunalise jutu liikumapanemine on suur saavutus. Vajutades õigele nupule laste teadvuses, kindlustab jutustaja oma teabe edasise levimise.

Haridusasutusena peab muuseum pakkuma teavet, kuid erinevalt ametlikust haridusasutusest (koolist), kus teabevahetus käib valdavas enamuses monoloogi vormis ühesuunalise tarkuse liikumisega õpetajalt õpilasele, peaks muuseumis viljelema alternatiivset õppimisvõimalust. Re'em (2001) võrdleb kahte õpetamismeetodit (koolis ja muuseumis) ja leiab, et muuseumis aset leidnud sundimatu õppimine on õpilassõbralikum ja võimaldab lastel avaneda ning isegi end õpetajana tunda. Kooliõpetaja esmane kohustus on pakkuda faktiteadmiste skeletti, millele õpilane hiljem iseseisvas elus või kõrgkooliõpingutes liha ümber kasvatab. Õpilane võtab selle skeleti vastu, sest ta on sunnitud seda tegema. Muuseumipedagoogi roll seisneb pigem luustiku liha sisse peitmises. Õpilased ei kipu väljaspool kooli esitatud fakte pähe tuupima ja võtavad neid vastu vaid juhul, kui teema tõesti neile huvi pakub või esitaja on suutnud neid jutule kaasa elama panna. "Mittekohustuslikud" faktid jäetakse meelde jutu koostisosana, samas jääb meelde ka meeleolu.

Oluline on saavutada hea kontakt õpilasi saatva õpetajaga. Aeg-ajalt tekkis olukordi, kus tuli paluda õpetajal vaikselt muuseumi teisi ruume vaatama minna, sest tekkis raskusi laste avamisega. Õpetaja roll on tegelikult tohutu, see paistis eriti silma põhikooli õpilaste puhul. Kui õpetaja eelhoiak oli: "Me tulime ainult filmi vaatama, me ei tahagi seda juttu kuulata," siis tõrkusid ka õpilased avanemast. Kui aga õpetaja oli abivalmis ja ei hoidnud oma juhipositsiooni, tekkis ruumis meeldiv õhkkond ja usalduslik dialoog.

Mida õpilased teavad?

Vanasõna ütleb: "Kes teab, ei räägi, kes räägib, ei tea" – see kehtib eriti narkoteema puhul. Nn ametlikke teadmisi jagatakse meelsamini kui isiklikke läbielamisi: mäng on ohutu niikaua, kuni see käib esimesel tasandil. Eesti õpilased on teadlikud narkootikumidest, vähemalt nende nimetustest. 92% õpilastest on kuulnud kokaiinist, 82% marihuaanast/hašišist, vähem teistest narkootikumidest, infoallikateks on ilmselt sõbrad, televisioon ja ajakirjandus (EIA 2000). Neid teadmisi on nad valmis ka täiskasvanutega jagama. Aga mida teadlikumad ja kogenumad on lapsed, seda kindlamalt nad suud lukus hoiavad, sest teema on ohtlik.

Iga juhtum on erinev. Iga laps vajab isiklikku lähenemist. Muuseumipedagoogil sellist võimalust ei ole: tema ees on klassitäis lapsi, kes käivad päevast päeva koos koolis, neil on ühised ametlikud teadmised ja tavaliselt üsnagi sarnane sotsiaalne tagamaa, sest klassid (vähemalt vanemad) komplekteeritakse vastavalt õpilaste tasemele ja huvidele. Samas on igal õpilasel isiklikud kogemused, mille alusel hinnatakse saabuvat informatsiooni.

Enne loengu algust, soojenduseks, palusin õpilastel rääkida oma kogemustest või teadmistest (naiivne küsimus, sest enamasti kehitati õlgu ja öeldi traditsioonilisest ennetustööst meelde jäänud käibefraase, nagu "narkootikumid on halvad"). Küsimuse eesmärgiks oli pigem grupi ülessoojendamine, teemasse sissejuhatamine, soov aidata neil lõdvestuda. Päris küsimused tulid hiljem, jutu käigus. Vastustest neile võib välja lugeda järgmisi tendentse.

1. Õpilased ise peavad end üsna teadlikuks narkoprobleemist ja ilmselt osa seda ka on. Siiski on pigem harjumuslik sellest teemast pidevalt kuulda. Narkotemaatika on viimasel ajal olnud üliaktuaalne ja noorukitel on tekkinud mõnes mõttes allergia. Loengupidaja peab suutma üle olla hoiakust "Äh, jälle need narkootikumid…" ja viima vajaliku teabe lasteni.

2. Õpilaste teadlikkus narkootikumide ohtlikkusest sõltub suuresti nende haritusest. Grunbaum toob koos kaasautoritega ühe põhilisema narkootikumide kasutamise põhjusena välja madala üldise haridustaseme (Grunbaum et al 2000). Mida tugevam kool ja tugevam klass, seda teadlikumad lapsed ja tõsisem suhtumine. Selline mulje võib siiski olla petlik, sest mida tugevam on kultuurikiht, seda kergem on seda kaitsekilbina kasutada.

3. Mida nooremad on lapsed, seda ettevaatlikumad on nad narkootikumide suhtes. Usutakse, et eelhoiakud kujunevad välja lapsepõlves (Dunn, Goldman 1996). Kui alustada selle teema "ketramisega" varakult (kuigi kohati tundub, et sellest räägitakse liigagi palju), siis tekib lastel negatiivne eelhoiak, kuigi nad ei pruugi faktidest midagi teada. Vanematel õpilastel ei põlenud omal ajal mingit ohutulukest: "Ettevaatust, narkootikum", nende lapsepõlves sellest lihtsalt ei räägitud – sellest ka valdavalt positiivne eelhoiak (kaaslaste mõju), samas aga üpris suured faktiteadmised käimasolevast propagandatööst.

4. Tahetakse proovida. Olgu ajendiks uudishimu või grupi surve, ei usuta vanemate-õpetajate juttu ja soovitakse enda nahal järgi proovida. On levinud arvamus, et esimese korraga ei juhtu veel midagi (ei teki sõltuvust ega mingeid tervisehäireid). Kuigi on tõesti leitud, et enamus proovijaid ei jätka narkootikumi kasutamist (Ames et al 1999), on siiski olemas teatud oht – ja seda õpilased ei adu, vaatamata sellele, et nad on sellest teoreetiliselt teadlikud.

5. Paljud õpilased näevad narkokaubanduses kiire rikastumise allikat. Küsimusele: "Kui Sulle pakutaks praegu tasuta proovida, kas võtaksid?" vastas nii mõnigi, et võtaks küll, aga ise ei kasutaks, vaid müüks maha. Võimalus raha teenida on ju nii ahvatlev. Õpilased ei teadvusta diilerlusega kaasnevaid ohte, sest ajakirjandus ja televisioon on loonud diilerist superkangelase, kes teenib lühikese ajaga üüratuid summasid ja võib siis loorberitele puhkama jääda. "Diiler ju ise ei pea kasutama!" oli ühe 15-aastase noormehe reaktsioon.

6. Õpilaste seas valitseb arusaam, et on olemas nn ohutud droogid (kanep, mõnede arvates ka ecstasy) mille kasutamisel ei jääda sõltuvaks ega käida sotsiaalselt alla. Seegi arvamus on kujunenud meedia, aga samas ka vastava erialakirjanduse põhjal. Enamasti ei olda teadlikud individuaalsest mõjust, järgmisele kangemale narkootikumile üleminemise võimalusest vms.

Loengu käigus püütigi arvestada nende tendentsidega. Töötades iga grupiga individuaalselt, kujundati välja vastavale grupile vastuvõetav loenguskeem, millesse põimiti vahepaladena nn muuseumifolkloori lood.

Muuseumifolkloor

Muuseumifolkloori siinses kontekstis võiks defineerida kui muuseumipedagoogi autoriloomingut, mille kujunemisele on aidanud kaasa teiste ja isiklikud kogemused, grupilt saadav tagasiside ja konkreetne kuulajaskond. Lood kujunesid loomulikult, loengu käigus, varieerudes vastavalt vajadustele ja kuulajaskonna tähelepanule. Mõnedes lugudes toimus narkootikumi isikustamine: "Narkootikum ei ise ei anna inimesele midagi, ta vaid kasutab juba olemasolevat, raiskab ära organismi varud." Narkootikumi võrreldi ka ravimiga, mida see sisuliselt oma toimemehhanismide poolest ongi. Selline seos tundus lastele uudne ja siis vaadates narkootikumile uue pilguga tekkis õigustatud küsimus: "Ravimi valmistamise ümber on tohutu kontroll, kes kontrollib narkootikumide valmistamist? Millistes tingimustes valmistatakse ravimit/narkootikumi?" Viimast illustreerisid pildid seinal.

Lood narkoelamuse õudusest ja tavaellu tagasipöördumise raskusest (vt eelpool toodud 22-aastase noormehe jutt) pidid andma pinnase, kuhu kinnitub julgus öelda narkootikumipakkujale ei. Väljapandud hüpiknukud näitlikustasid majanduslikku ja füüsilist sõltuvust ihaldatava aine jagajast.

Võimaluse korral põimiti jutu sisse sujuvalt näitusematerjale, fakte stendidelt, pilte ja ka filme. Peamise hernehirmutisena töötas püsiekspositsioonis paiknev dialüüsiaparaat, mille näitamise kõrvale käis jutt, et kui otsustatakse narkoteele asuda, siis tuleb varsti endale selline "käru" muretseda.

Kuna muuseumifolkloori eesmärgiks oli selles kontekstis narkovastane propaganda, siis pidi selle kujundamise juures arvestama mitme faktoriga.

1. Jutt peab olema elav, värvikas, meeldejääv, õpilasel peab tekkima tahtmine seda edasi rääkida. Analüüsides Ju/'hoani folkloori, leiab Biesele (1993), et narratiivis peab olema midagi (konflikt, vastuseis), mis teeb selle meeldejäävaks. Narkoteema pakub piisavalt konflikte.

2. Räägitu peab arvestama õpilaste eelteadmisi, olema võimalikult õpilastekeskne, nendega samal tasemel. Tuli olla teadlik ka õpetaja eelhoiakust, eesmärgist näituse külastamisel. Ei saa rääkida iga kord samu lugusid samas järjekorras. Justnagu rahvaluule esitamisel selle loomulikus keskkonnas, sündisid ka muuseumifolkloori lood, lastes end mõjutada kuulajate hoiakutest, suhtumisest ja vastustest. Lastele ei tohi jätta muljet, et jutt tuleb lindilt, et seda on juba teistele räägitud: siis see minetab oma mõju.

3. Eesmärk ei tohi olla läbinähtav. Loomulikult teadsid kõik õpilased, kes näitust vaatama tulid, et tegemist on narkovastase näitusega. See tingis ka mõneti tõrjuva eelhoiaku, sest enamus neist on faktidega juba küllastatud. "Jälle narkootikumid, me oleme sellest juba kuulnud sadu ja sadu kordi, rääkige midagi huvitavat," palusid lapsed. Paljaste faktide esitamine oleks tekitanud kuulajaskonnas pettumuse.

4. Jutuvestmise märksõnadeks peaksid olema impulsiivsus, loomulikkus ja emotsionaalsus. Pärast pikka koolipäeva vajavad lapsed lõõgastumist sundimatus õhkkonnas, mitte ametlikku loengut. Samas peab esineja olema teadlik igast tehtavast liigutusest, sest vabast olekust on väga kerge välja lugeda probleemi ebaoluliseks tunnistamist. Räägitav jutt pidi mõjuma konkreetse konteksti loomuliku koostisosana, pigem nagu kõrvalpõige või huvitav lugu, mis iseenesest meelde tuli, mitte kui eelnevalt ettevalmistatud materjal.

5. Narkoennetusfolkloori loomisel peaksime eeskuju võtma oma didaktilise suunitlusega rahvaluulest. Von Sydow nimetas sellise rahvaluule fiktsiooniks, millel alati ei pea olema usundilist konteksti ja millel on muu seas pedagoogiline funktsioon (vt Västrik 1997). Neis lugudes puudub otsene ähvardus või tüütu moraalilugemine, nad lihtsalt teavitavad, jättes kuulajale näiliselt vabaduse ise otsustada.

Tagasiside

Kas kogu töö ka vilja kandis? Seda on tegelikult väga raske hinnata, aga midagi võib siiski järeldada laste täidetud ankeetide põhjal. Ankeetides ei jutustatud kuuldut ümber. Seda polnud taotletudki, vaid muude küsimuste seas paluti vastata sellele, kas näituse külastamine oli huvitav ja kas midagi ka meelde jäi. Vastuseid oli kolme liiki.

Suurema hulga moodustasid need õpilased, kes väitsid, et kõik oli uus ja huvitav, nii näitus kui ka loeng. Teine grupp olid õpilased, kes juba mõningaid asju teadsid, kuid siiski midagi juurde õppisid (alati peab ju õppima, kui minnakse loengule). Kolmandasse gruppi kuulusid ülekaalukalt noormehed, kes väitsid, et kõik on "vana ja väsinud", et seda juttu on juba sada korda kuuldud ja mis sellest ikka üle rääkida. (Nende märkuste seas oli ka selliseid: "Ei olnudki nii igav, nagu enne arvasin," mis tegi meele veidi rõõmsamaks).

Olulise tagasisidena võib vaadelda ka "narkopuu lehti" – loengu lõppedes, aga ka selle ajal paluti lastel väljendada oma tundeid (seoses narkootikumide teemaga) paberil. Töid oli mitmesuguseid, alustades plakatlikest punase kriipsuga mahatõmmatud süstlast või tablettidest allkirjaga "Ei narkootikumidele" ja lõpetades originaallähenemisega (näiteks üks algkooli poiss joonistas auto alla jäänud narkomaani ja seletas juurde, et narkomaan ei pannud autot tähele, sest jooksis üle tee asuvasse "narkopoodi"). Kuigi jooniste analüüsimine nõuaks eraldi artiklit, võib väita, et need kandsid edasi muuseumifolkloori, peegeldades kohati loengutes räägitut ja lisades vahest ka midagi uut.

Parima tagasisidena mõjus loengupidajale laste soov pikemaks ajaks muuseumisse jääda. Kuigi selja taga oli pikk koolipäev (viimaste gruppide näitusekülastus kestis tavaliselt üle kella viie, mil muuseum ametlikult kinni pannakse), ei tahtnud osa õpilasi muuseumist lahkuda. Õpetaja märkusele: "Te ei tahtnud ju kuidagi siia tulla!" vastasid õpilased, et nad ei teadnud, et siin nii mõnus on. Näitusekohaks oli valitud tõesti kõige hubasem nurgake.

Eelkirjeldatud reaktsioonile vastandub järgmine: "Need on nii jubedad asjad [piltide kohta]. Neid ei tohi näidata meievanuselistele" (12-aastane tütarlaps). Ka sellist suhtumist peaks võtma positiivse märgina. Reaktsioon "Nii jube!" aitab tekitada tõrget narkootikumide proovimise suhtes.

Lõpetuseks

Muuseumi roll kultuuri säilitajana on nihkumas kultuurikujundaja rolli suunas. Selleks rakendatavate meetodite seas on folkloor omal kohal. Muuseumi sundimatu mitteametlik õhkkond ja vaba tegutsemine aitab kujundada loomulikku keskkonda, milles teadmised omanikku vahetavad.

Kirjandus

Allaste, A.-A. 2000. Euroopa Kooliõpilaste Alkoholi ja Narkootikumide Kasutamise Küsitlusuuringu (ESPAD) 1999. aasta rahvusvahelised tulemused. http://narko.sm.ee/teabekeskus/uuring.asp.

Ames, S. L.; Sussman, S.; Dent, C. W. 1999. Pro-drug-use myths and competing constructs in the prediction of substance use among youth at continuation high schools: a one-year prospective study. – Personality and Individual Difference, No 26, pp. 987-1003.

Bauman, R. 1986. Story, performance, and event: contextual studies of oral narrative. Cambridge: Cambridge University Press.

Beal, A. C.; Ausiello, J.; Perrin, J. M. 2001. Social Influences on Health-Risk Behaviors Among Minority Middle School Students. – Journal of Adolescent Health, No 28, pp. 474-480.

Benjamin, W. 1969. Illuminations. New York: Schocken.

Biesele, M. 1993. Women like meat: the folklore and foraging ideology of the Kalahari Ju/'hoan. Bloomington: Indiana University Press.

Boyd, R.; Richerson, P. J. 1987. The evolution of ethnic markers. Cultural Anthropology, No 2, pp. 65-79.

Daves, M.; Clark, D; Moss, H.; Kirisci, L.; Tarter, R. 1999. Family and peer correlates of behavioral self-regulation in boys at risk for substance abuse. – American Journal of Drug and Alcohol Abuse, No 25 (2), pp. 219-237.

Dunn, M. E.; Goldman, M. S. 1996. Empirical modeling of an alcohol expectancy memory network in elementary school children and function of grade. – Experimental and Clinical Psychopharmacology, No 4, pp. 209-217.

EIA 2000 = Eesti inimarengu aruanne 2000. 2. ühiskond ja kultuur. 2.2. Alkoholi ja narkootikumide tarvitamine Eestis ja teistes Euroopa riikides. http://www.undp.ee/nhdr00/2.2.html.

Ginsburg, V.; Mairesse, F. 1997. Defining a Museum: Suggestions for an Alternative Approach. – Museum Management and Curatorship, No 16 (1), pp. 15-33.

Grunbaum, J. A.; Tortolero, S.; Weller, N.; Gingiss, P. 2000. Cultural, Social, and Intrapersonal Factors Associated with Substance Use Among Alternative High School Students. – Addictive Behaviors, No 25 (1), pp. 145-151.

Harrison, J. 1997. Museums and Touristic Expectations. – Annals of Tourism Research, No 24 (1), pp. 23-40.

Honko, L. 1998. Folklooriprotsess. – Mäetagused, nr 6, lk 56-84.

Jansen-Verbeke, M.; van Rekom J. 1996. Scanning Museum Visitors. Urban Tourism Marketing. – Annals of Tourism Research, No 23 (2), pp. 364-375.

Kariis, T. 2001. ülevaade narkootikumidega seotud olukorrast juunis 2001. http://narko.sm.ee/Levik/ulevaade.asp.

Kotler, N.; Kotler, P. 2000. Can Museums be All Things to All People?: Missions, Goals, and Marketing's Role. – Museum Management and Curatorship, No 17 (2), pp. 271-287.

Newbury-Birch, D.; White, M.; Kamali, F. 2000. Factors influencing alcohol and illict drug use amongst medical students. – Drug and Alcohol Dependence, No 59, pp. 125-130.

PDUACA 1997 = Preventing Drug Use Among Children and Adolescents. Booklet NIDA, USA. http://165.112.78.61/Prevention/PREVPRINC.html.

Peleggi, M. 1996. National Heritage and Global Tourism in Thailand. – Annals of Tourism Research, No 23 (2), pp. 432-448.

Re'em, M. 2001. Young minds in motion: interactive pedagogy in non formal settings. – Teaching and Teacher Education, No 17, pp. 291-305.

Salomon, D.; Perlman, D. C.; Friedmann, P.; Percins, M. P.; Ziluck, V.; Des Jarlais, D. C.; Paone, D. 1999. Knowledge of Tuberculosis Among Drug Users. Relationship to Return Rates for Tuberculosis Screening at Syringe Exchange. – Journal of Substance Abuse Treatment, No 16 (3), pp. 229-235.

Schwartz, R. H.; Cohen, P. R.; Bair, G. O. 1985. Identifying and coping with a drug using adolescent: Some guidelines for pediatricians and parents. – Pediatrics in Review, No 7, pp. 133-139.

Stacy, A.W. 1995. Memory association and ambiguous cues in models of alcohol and marijuana use. – Experimental and Clinical Psychopharmacology, No 3, pp. 183-194.

STAT 2000 = 2000. aasta statistilisi väljavõtteid narkomaania ravi andmekogust. http://narko.sm.ee/Levik/2000/default.asp.

Sugiyama, M. S. 2001. Food, foragers, and folklore: the role of narrative in human subsistence. – Evolution and Human Behavior, No 22, pp. 221-240.

Sõukand, R. 2001. Kas Tartu ülikooli Ajaloo Muuseum on õige koht narkoprobleemi lahkamiseks? – Muuseum, nr 1 (10), lk 17-18.

Sõukand, ü. 1997. Psühhoaktiivsete ainete mõju kirjeldused. Käsikiri autori valduses.

Tufts, S.; Milne, S. 1999. Museums. A Supply-Side Perspective. – Annals of Tourism Research, No 26 (3), pp. 613-631.

Västrik, E.-H. 1997. C. W. von Sydowi fiktsioonikäsitlus ning selle kriitika. – Maa ja ilm. Pro Folkloristica V. Toim. M. Hiiemäe, J. Oras. Tartu, lk 151-158.

Xanthoudaki, M. 1998. Educational Provision for Young People as Independent Visitors to Art Museums and Galleries: Issues of Learning and Training. – Museum Management and Curatorship, No 17 (2), pp. 159-172.

Young, J. 1971. The Drugtakers: the social meaning of drug use. London: Paladin.

Viited