Tartumaa hällilaulud

Minu proseminaritöö eesmärgiks Eesti Muusikaakadeemia muusikateaduse osakonnas oli uurida Tartumaa vanemaid hällilaule, millel on regilaulu tunnuseid. Lähtematerjaliks olid Eesti Rahvaluule Arhiivis säilitatavad helisalvestused ja kogujate poolt tehtud kuuldelised üleskirjutused, mida Kursi, Laiuse, Torma, Kodavere, Tartu-Maarja, Võnnu, Kambja, Nõo, Rannu, Rõngu, Otepää ja Sangaste kihelkonnast ühtekokku kogunes 36. Kasutatud materjal pärineb eri aegadest – esimesed kuuldelised transkriptsioonid on aastatest 1905–1907, enamik hällilaule on aga kogutud hiljem: rohkesti on näiteid 1960. aastate teisest poolest. Ühe osa ettevalmistavast tööst moodustas helisalvestuste transkribeerimine, abimaterjalina kasutasin ka varasemaid noodistusi ja litereeringuid.

Tekstide analüüs

Teksti põhjal saab hällilaulud jagada kahte gruppi – ühes piirdub laulja vaid paari äiutava reaga (Ää-ää, ää-äh,/ ts´uu-ts´uu, ts´uu-ts´uh), teises arendab välja pikema jutustuse. Sageli on lauludes mitu jutustust kokku liidetud. Hällilaulude tekstid on kujundirikkad (nt panni mina pääsu ällitämä,/ lõolinnu liigutama).

Hällilaulude keelekasutus on erinev. Tartumaa 16 kihelkonda on jaotunud kolme murdeala vahel: Põhja-Tartumaal domineerib idamurre ja keskmurre, Lõuna-Tartumaal tartu murre. Sangaste, Rõngu, Otepää ja Rannu kihelkondadest pärinevates lauludes leiame rohkesti võru murdekeele elemente. Hällilaule on mõjutanud ka kirjakeel, näiteks kasutab laulik paralleelselt vorme peale~pääle ja targemas~targemaks (vt näide 1).

Hällilaulude ülesehitus on kogu Tartumaal küllaltki sarnane. Tüüpilise hällilaulu tekst koosneb järgmistest osadest:

1) hällitussõnad (äiu-äiu);
2) pöördumine lapse poole (kussu, kallis pojake; maka, memme latseke jne);
3) poeetiline jutustus.

Hällitussõnu on Põhja- ja Lõuna-Tartumaal kasutatud erinevalt. Kui näiteks sõnaühendid äiu-äiu, kussu-kussu on levinud kogu maakonnas, siis kiigu-kiigu või ää-äia puuduvad Lõuna-Tartumaal. Selle asemel on seal üpris tavalised hällitussõnad ts´uu-ts´uu, mis on hästi tuntud Setumaal (Kasema, Sarv 1999).

Lapse poole pöördutakse mitut moodi: lisaks pärisnimedele (Jukukene) ja sõna laps ühenditele (lapsetrullikene) on tarvitatud rohkelt ka poeetilisi sünonüüme. Näiteid: tuvike, pääsuke, kitsevuuna, marja maimukene, mammuoksake, oalehekene, tapukene.

Hällitussõnadele ja lapse poole pöördumisele järgnevad motiivid kirjeldavad sageli lapse tulevikku.

Kasu suures karjusses, vinnü vitsa võttijas! (1) Kasva, kasva karjusses, sirgu sia oidijas, lammastele laulijas! (2) Siis sinuss suab üks karjussikene, tõõseb tõõrasse ajaja, metsäne lehmä lemmotaja, kaugel karjan kepsotaja [– – –] õitsi lähäb ällin oietava. (3)

Ette tuleb kirjeldusi vanemate tegevusest sel ajal, kui laps magab.

Memm läits mõtsa marju ot´sma: tuub suure sukatävve, kadajatse kannutävve. (4) Memm läks metsa marju tooma [– – –] Taat läks luhta kuhja looma [– – –] (5)

Sageli jäetakse laps une valve alla, kusjuures iseloomulik on une personifitseerimine.

Uni, tule uksest sisse, kuku latse kulmu pääle, astu latse silma pääle! (6)

Mõnikord jäetakse laps linnu kiigutada (sama motiivi sisaldab ka üldtuntud Miina Härma seade eesti rahvaviisidest "Kui ma olin väiksekene").

Panni mina kiigu kengu pääle, panni mina pääsu ällitämä, lõolinnu liigutama. Pääsukõsel olli pal´lu laule, lõolinnul liiga laule – opessiva latsi lauluga, laulma linnu-äälega. (7)

Kui laps magama ei taha jääda, lauldakse ähvardavalt:

Ää latse ällü sisse, paha latse pauna sisse, kurja latse koti sisse!, (8)

kuid otsest soovi, et laps surmale saaks, nagu näiteks setu hällitustes, ei leidu.

Mitme teksti puhul on tegemist laenuga mängituslauludest.

Ptruu, mine linna, too lapsel saia, linnasaiad sarvilised, linna kringlid keerulised. (9)

Muusika analüüs

Kuna improvisatsioon on regivärsilise rahvalaulu lahutamatu osa, siis muutub laulu struktuur sageli esituse käigus. Eriti iseloomulik on see hällilauludele, mida lauldakse üksinda. Veel enam muutusi toob kaasa tavapärane esitus, kus laul on lapsega suhtlemise osa ja esitus sõltub välistest teguritest. Ebakorrapärase struktuuriga lauludes muutub vorm laulu vältel – vormis võib olla ühendatud näiteks ühe- ja kaherealine struktuur.

Kõige levinumad on üherealised hällilaulud. Arvestades ka varieerimisvõimalusi, on üherealise hällilaulu üldskeem A + A₍₁₎ … + A_(n). Varieerimata üherealisus esineb viies ja varieeritud üherealisus seitsmes laulus 36-st. Viisivariantide ühendamisel tervikvormiks kasutatakse erinevaid võtteid, mida selgitavad järgmised skeemid:

a) A + A₁ + A₂;

b) A + A₁ + A₁ + A₁;

c) A + A₁ + A + A₂;

d) A + A + A₁ + A₁;

e) A + A + A₁ + A₁ + A₁ + A₁ + A₂;

f) A + A + A₁ + A₂;

g) A + A + A + A + A₁.

Teise rühma moodustavad kaherealised hällilaulud, milles meloodiat korratakse kahe viisirea (s.t ühe reapaari) kaupa. Kaherealisi laule on vaadeldud materjali hulgas kümme. See rühm sisaldab väga erineva pikkusega laule – alates lauludest, milles polegi rohkem kui kaks rida, ja lõpetades kirjapildis leheküljepikkuste (pikim laul koosneb 16 reapaarist) meditatsioonilaadsete lauludega. Kaherealiste viiside ülesehitus tuleb esile järgmiste skeemide kaudu:

a) n(A + B);

b) (A + B) + (A₁ + B) + (A₂ + B₁) + (A + B);

c) (A + B) + (A₁ + B₁) + (A₁ + B₂) + (A₁ + B₂) + (A₁ + B₃) + (A₁ + B₃) + (A₁ + B₂) + (A₁ + B₃) + (A₁ + B₃) + (A₁ + B₄) + (A₁ + B₃) + (A₁ + B₃);

d) (A + B) + (A + B₁) + … + (C + D) + (C + D₁).

Salmilaulule lähedast neljarealisust esineb Tartumaa hällilaulude hulgas neljal juhul, struktuurilt on need viisid järgmised:

a) A + B + C + D;

b) (A + B + A₁ + C) + (A + B + A₂ + C).

Lõuna-Tartumaal võib viisireale lisanduda refrään (4 laulu). Refräänilisus ei ole hällilaulule just eriti omane, kuid nende näidete puhul on refrääni funktsiooni saanud teatud struktuuriüksused - hällilaulule iseloomulikud kussutamissõnad värsi lõpus (Äiu, lahke lapsukene, äiu, äiu, / tipa-tapa tapukene, äiu). Refrään võib eristuda kas sõnade või viisi või mõlema põhjal. Erinev võib olla ka refrääni pikkus. Refrääniga laule iseloomustavad järgmised skeemid:

a) R + A + A1 + R₁ + A + A₂ + A₃ + A + R₂;

b) A + B + R + B;

c) A + R + A₁ + R₁ + B + R₂ + C + R₂ + R₃ + B + R₂ + B + R₂ + R₃;

d) R + A + R₁ + B + R₂ + A₁ + R₃ + B₁ + R₄ + B₁ + R₄.

Ühes Nõo kihelkonnast pärinevas laulus (skeem c) on kasutatud õige iselaadset vormi: äiutusmotiivi (R₂) on kahel korral pikendatud või täiendatud nii, et moodustub uus struktuuriühik – lisarefrään (R₃).

Omapärase rühma moodustavad hällilaulud, kus esitaja laulu kestel muudab vormi. Üheks võimaluseks on ühe- ja kaherealisuse ühendus. Esineb ka kaks sellist vormi, kus ühel juhul olid liidetud ühe-, kahe- ja kolmerealine, teisel ühe-, kahe- ja neljarealine struktuur (viimase kohta vt näidet 1):

a) A + A + (A + B);

b) A + A + (A₁ + B);

c) (A + B) + B;

d) (A + B + C + D) + C;

e) (A + B + C) + (C₁ + D) + C₂ + C;

f) (A + B) + B₁ + B₂ + (C + D + B₃ + E).

Näide 1

RKM, Mgn. II 3494 (1b) < Kambja khk, Unipiha k < Vologda obl – S. Sarapuu < Teele Austa, s 1911 (1981). Lit. S. Pent 1986, not. S. Kurg (redigeerinud K. Saavik).

Raskesti määratletava vormiga, kuid muusikaliselt kindlasti üks huvitavamaid hällilaule pärineb Sangaste kihelkonnast. Siin on kasutatud mitut erinevat lõiku, leidub ka materjalikordust. Lõputaktist on Herbert Tampere üleskirjutuses antud kaks varianti, teise variandi skeem (b) on mõnevõrra selgema struktuuriga:

a) (A + B + C + D) + (C₁ + E);

b) (A + B + C + D) + (C₁ + D).

Rütm
Hällilaulu puhul on väga oluline rütm, mis peaks tulenema ema või lapsehoidja liigutuste või hälli kiikumise rütmist (Tampere 1958: 141). Analüüsitud laulud on aga küllaltki traditsioonikauged – hälli kiigutamise rütmist lähtuv ebavõrdsetest silbipikkustest koosnev laulurütm on säilinud väga vähestes viisides. Rohkem on kasutatud võrdsetest rütmiühikutest (regilaulu puhul kaheksandiknootidest) koosnevaid struktuure, mida ilmestavad üksikud pikemad rütmiühikud (neljandiknoodid). Salvestusi kuulates peab aga tähelepanu pöörama tõigale, et kuuldavad esitused pole üles võetud normaalsituatsioonis, see tähendab lapse uinutamisel, ja võivad olla just seetõttu traditsioonist märksa erinevad.

Meloodia
Analüüsitud hällilaulude meloodiad tervikuna on väga mitmepalgelised. Ühe osa hällilauludest moodustavad laulud, millel on mõnevõrra ühiseid jooni kiigelauludega, teise osa moodustavad hüpituselaadsed laulud. Laene on ka muudest laulužanridest. Nii mõnegi meloodia puhul tunneme ära viisi, mis erineb vanemasse traditsiooni kuuluvast hällilauluviisist, näiteks tuntud tantsulaulu "Hiir hüppas, kass kargas", koolilaulikutest laenatud lastelaulu "Teele, teele, kurekesed", "Üles, üles, hellad vennad" jt. Mainitud võõra meloodikaga laule ei saa vanemate hällilauludega kõrvutavalt uurida, seetõttu ma neid hilisemas heliridade analüüsis ei arvestanud (tühjad read tabelis).

Tabel. Heliread, nende ambitus ja intervalliline struktuur.

Laulu nr	Laulus esinevad helikõrgused	Ast- mete arv	Intervalliline struktuur pooltoonides (alt üles)	Ambi- tus
1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. 20. 21.(10) 22. 23. 24. 25. 26. 27. 28. 29. 30. 31. 32. 33. 34.(11) 35. 36.	f   g a    b              fis g      h c d e              f   g      b c              f   g      b c                  g a    h c d e                  g a    b                  g                  g as   b                  g as   b                  g a    b c         d   fis g a    b c                  g a    h c                  g a    h c d e         d   fis g a    h    d         d       g a    b         d   f   g a    b c      c  d  f   g a         d   f   g       b         d e f  g                  g a    h c d e              fis g a    h c d              fis g a    h c d                  g a    h                  g a    h c                  g       b                  g       b          es     g       b                  g a    h c d a h c d e     g           e     g a    h c                  g as  b c              f   g as  b c	4 6 4 4 6 3 1 3 3 4 6 4 6 6 4 6 5 5 6 6 6 3 4 2 2 3 5 6 5 4 5	2-2-1 1-4-1-2-2 2-3-2 2-3-2 2-2-1-2-2 1-2 0 1-2 1-2 2-1-2 4-1-2-1-2 2-2-1 2-2-1-2-2 4-1-2-2-3 5-2-1 3-2-2-1-2 2-3-2-2 3-2-1-2 2-2-1-2-2 1-2-2-1-2 1-2-2-1-2 2-2 2-2-1 3 3 4-3 2-2-1-2 2-1-2-2-3 3-2-2-1 1-2-2 2-1-2-2	p.4 v.7 p.5 p.5 s.6 v.3 p.1 v.3 v.3 p.4 v.7 p.5 s.6 p.8 v.6 v.7 s.6 v.6 s.6 v.6 v.6 s.3 p.4 v.3 v.3 p.5 p.5 v.7 v.6 p.4 p.5

Uuritavate hällilaulude heliread (vt tabelit) on väga erineva astmete arvuga, mis varieerub isegi ühe hällilaulu piires. Esineb nii ühe-, kahe- kui ka kaheksa-astmelisi ridu, valdavad on aga siiski 3–6-astmelised heliread. Üheastmeliste heliridade puhul retsiteeritakse terve laul helikõrguslikult samal positsioonil.

Enamasti on analüüsitud heliridade intervalliline struktuur selline, et tugihelist üleval asuvad noodid on omavahel sekundilistes suhetes. Helirida piirneb harilikult tugiheli suhtes kvardi või kvindiga (harvem sekstiga). Tugiheli ja selle tertsi vaheliste suhete põhjal jagunevad Tartumaa hällilaulud praktiliselt kaheks enam-vähem võrdseks grupiks. Minoorse tertsiga heliridu on 15 (Ksi, Trm, Kam, Ran, Rõn, San), mažoorsega 13 (Lai, Trm, Kod, TMr, Võn, Ran, Rõn, San).

Tugihelist allpool asuv helirea kõige madalam noot on suuremas osas kas sekundi (8 korral suur, 6 korral väike) või kvardi (5 korral) kaugusel, vaid paaril juhul esineb tertsi, kvinti või septimit. Nagu tabelist näha, võib tugihelist allpool asetseda rohkem kui üks noot. 15 helireas on kõige madalamaks noodiks tugiheli.

Tartumaa hällilaulude minoorse tertsiga heliread pole tavaliselt seotud kõrgendatud juhttooniga. Erandi moodustab üks Torma kihelkonnast pärit laul (vt näide 2), mille helireas on setu hällilauludele iseloomulik intervalliline koosseis 1-2-1 (tabelis nr 12, noodid fis-g-a-b), kuid harmoonilisele mõttelaadile viitavas järjestuses (a--fis-g).

Näide 2

Helirea ambitus on Tartumaa hällilauludes väga erinev, alates puhtast priimist (s.t kogu laul on esitatud ühel kõrgusel retsiteerides), lõpetades väikese septimi või oktaviga. Suure ulatusega lauludes ei tarvitse kõik teoreetiliselt võimalikud astmed kasutusel olla.

Ornamentika seisukohalt on Tartumaa hällilaulude meloodiad suhteliselt lihtsad. Esineb kahte liiki kaunistusi: enam kasutatud variant on mitmesuguste täiendavate helide lisamine, nagu eellöögid, abihelid ja läbiminevad helid. Teine võimalus meloodiat huvitavamaks muuta on glissando – hääle sujuv libistamine ühelt helikõrguselt teisele. Glissando ei tarvitse olla kaunistus või tuleneda informandi puudulikust lauluoskusest, vaid võib olla teadlik laulmisvõte.

Meloodiajoonis koosneb lõikudest, millel on kolm eri liikumissuunda – tõusvad, laskuvad ja tervenisti ühel noodil püsivad, nn horisontaalsed meloodiakäigud.

Tartumaa hällilaulud koosnevad enamasti kombineeritud lõikudest: ühelaineline meloodiajoonis märgib tõusev-laskuvat või laskuv-tõusvat meloodialiikumist. Ette tuleb ka keerukamaid kombinatsioone, kus on ühendatud mitmed tõusev-laskuvad lained.

1. Levinuim võimalikest variantidest on ühelaineline tõusev-laskuv viisirida.
2. Leidub ka ühelainelist laskuv-tõusvat viisirida.
3. Väga palju on kasutatud laskuv-tõusev-laskuvat meloodiajoonist.
4. Tõusev-laskuv-tõusev meloodiajoonis on võrreldes eelmisega aga suhteliselt haruldane.

Refräänidega viisides võib refrään moodustada meloodiajoonise osa, mõnel puhul aga jääda iseseisvaks tervikuks.

Regilaulule iseloomulikud meloodilised intervallid moodustavad harilikult sujuva liikumise: toimub aste-astmeline liikumine või astmekordus, suuremad hüpped puuduvad (hüppeks loetakse siinkohal intervalle alates tertsist) (Kasema, Sarv 1999: 23). Tartumaa hällilauludes esineb (sarnaselt setu hällitustele) küllaltki palju nii tertsi-, kvardi-, kvindi-, seksti- kui ka septimihüppeid. Alati pole hüpped täpselt intoneeritud, üleminek ühelt intervallilt teisele võib olla sujuv. Suuremad hüpped toimuvad suunaga alt üles ja kohati on nad paigutatud viisirea algusesse, kohati lõppu (vt näide 1).

Viisiridade algus- ja lõpuastmete kombinatsioone saab koondada kolmeks põhitüübiks. Loendis on nimetatud laskuva ja tõusva meloodiajoonise eri vorme.

1. Horisontaalne – viisirea inicialis (ehk algusheli) ja finalis (ehk lõpuheli) on samal astmel.

2. Laskuv – inicialis asub kõrgemal kui finalis:
a) rida algab tugiheliga, lõpeb aga tugihelist tertsi võrra allpool;
b) viisirida alustatakse tugihelist kvart kõrgemal ja lõpetatakse tugiheliga;
c) algusheli on tugiheli, lõppheli kvart allpool;
d) rida alustatakse tugiheliga võrreldes tertsist, lõpetatakse tugiheliga.

3. Tõusev – inicialis asub madalamal kui finalis (12):
e) rida algab tugihelist kvardi võrra allpool ja suubub tugihelisse;
f) viisirea algusheli on tugiheli, lõppheli sekundi võrra kõrgemal;
g) algusheli on tugiheli, rida lõpeb terts kõrgemal;
h) rida algab tugihelist sekundi jagu allpool ja lõpeb tugiheliga;
i) algusheli on tugihelist kvardi, lõppheli tertsi võrra allpool;
j) rida alustatakse tugihelist kvart madalamal ja lõpetatakse tugihelist tertsi võrra kõrgemal.

Kokkuvõte

Kui Tartumaa hällilaulud on teksti osas nii temaatika, motiivika kui vormilise külje poolest suhteliselt ühtlased, siis muusikaliselt on nad väga mitmekesised. Polnud kuigi kerge süveneda eri piirkondade vaheliste võimalike seoste otsimisse. Üleüldse on käesolev materjal kokkuvõtete või üldistuste tegemiseks liiga napp, muidugi oli napp ka uurimisele kulutatud aeg. Siiski teen mõningad järeldused.

1. Hällilaulud on üksi lauldud ja seetõttu küllaltki vaba vormiga. Esineb erinevaid vormistruktuure, mida on sageli omavahel kombineeritud.

2. Tartumaa hällilaulud on rütmi osas suhteliselt traditsioonikauged. Vähestes lauludes on säilinud hälli liikumisest või süles kiigutamisest tulenev sünkopeeritud rütm.

3. Kuigi regilaulude meloodia moodustab üldiselt sujuv asteastmeline liikumine, leidub Tartumaa hällilauludes üllatavalt palju hüppeid. Võib-olla on see tingitud väikesest hällitamisega liituvast tõukest, mis kajastub vastavalt meloodika ülesehituses.

Kirjandus

Kasema, Maarja; Vaike Sarv 1999. Setu hällitused. Ars Musicae Popularis 13. Tallinn: Eesti Keele Instituut.

Tampere, Herbert 1958. Eesti rahvalaule viisidega III. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Viited

1) RKM, Mgn. II 1327 d < Sangaste (1967).

2) RKM II 252, 171 (5) < Rannu (1968).

3) ERA, Pl. 89 B2 < Kodavere (1938).

4) ERA III 7, 101 (40) < Rannu (1933).

5) RKM, Mgn. II 4091 (27) < Nõo (1986).

6) RKM, Mgn. II 4435 (7) < Nõo < Rõngu (1992).

7) EÜS II 10 (13) ja 35/6 (13) < Rõngu (1904–1905).

8) RKM II 225, 619 (9) < Sangaste (1967).

9) RKM, Mgn. II 1397 a < Tartu < Torma (1968).

10) Siin on tegemist juhusega, kus informant muudab laulu viimases reas tugiheli kõrgust, nihutades selle väikese tertsi võrra kõrgemale. Seetõttu on ühel laulul kaks erinevat helirida.

11) Selles laulus transponeerib esitaja tugiheli laulu keskel oktavi võrra alla. Ka siin tekib kaks erinevat helirida.