Võrdluste metafoorsusest/
metonüümilisusest substantiivse võrdlusvahendiga väljendite näitel

Katre Õim

Oleme võrdlusi käsitledes korduvalt kokku puutunud juhtudega, kus võrdlusobjekt ja võrdlusvahend toimivad ühe ja sama, mitte kahe erineva semantilise maailma piires. Järgnevalt püüame tuntud kognitivistidele/teoreetikutele (vt Lakoff, Johnson 1980 Lakoff 1986) toetudes jälgida võrdluste metafoorsuse/metonüümilisuse mõnda tahku. Täpsemalt käsitleme võrdlusvahendi kujundlikkust, s.t seda, milliste semantiliste teisenduste kaudu tuleks ühel või teisel juhul mõista võrdlusvahendit ja kogu väljendit.

1. Lähtepunkte

Kognitivistlik metafoori/metonüümia-eristus on järgmine (vt nt Lakoff, Johnson 1980: 36).

Metafoor samastab midagi millegagi; metafoori põhivormi esindab avaldis "A is B", kus A-pool märgib bukvaalset, B-pool kujundlikku maailma; metafooril John on gorilla on võrdlusekujuline analoog – John on brutaalne nagu gorilla.

Metonüümia esindab midagi millegagi; metonüümiatehte üldskeem on "A stands for B", kus A-pool märgib kujundlikku, B-pool bukvaalset maailma.

Troobistruktuuri seisukohast pole ilmselt oluline jälgida mitte niivõrd võrdluste mõtestusi kuivõrd traditsioonilist vormi, s.t kas võrdlusvahendis on agent, substantiiv, eksplitseeritud – kui jah, tekib ilmselt metafoorset laadi olukord, kui ei, siis pigem midagi metonüümilist.

Olgu öeldud, et nii võrdlusobjekt kui -vahend ei pruugi olla mitte ainult normaalne substantiiv, vaid ka substantiveeritud tegevus, protsess, sündmus, omadus (vt Krikmann 2000).

Neil suhteliselt vähestel juhtudel, kui võrdlusvahendi poolel substantiivi pole, on seal eksplitseeritud kas verb, adjektiiv või adverb (vt tabel 1) – millestki peab võrdlusvahend ju koosnema.

Tabel 1. Võrdlusvahendi (põhisõna) morfoloogiline vorm

  Käändsõnad Pöördsõnad
Nominatiiv laisk nagu verukas; laisk
nagu vedamik; nagu
varesevihtleja; tuli on nagu
haige pliidi all
Indikatiiv nagu nõelub;
tasaselt nagu
odraleiba söövad;
Tolmab nagu kütist tehakse
Genitiiv lõikab kui töömehe tüki Konditsionaal nagu vihtleks titte;
nagu oleks eila selle ajaga
maganud
Partitiiv hoiab kui oma last;
magab nagu surmaund;
tee nagu heina
Imperatiiv justkui osta
sõna suust
Koha-
käänded
nagu muis meelis;
käed nagu tainast
ta-
infinitiiv
nagu soola sohu külvata
Translatiiv hoiab nagu
hundimurruks
Gerundiiv nagu mööda minnes
Komitatiiv nagu pigiga kinni Supiin käib kui mõrda vaatamas
Partitsiip nagu tuules
kuivanud;
nagu katusel küpsetatud

Niisuguseid väljendeid, kus võrdlusvahendisse kuulub ainult verb või adverb (nagu nõelub, nagu nuusata, läheb nagu lennates, nagu surnud, nagu külmavõetud; läheb kui õlitatult), on minimaalselt – tavalisemad on sõnadekombinatsioonid (tuli on justkui haige pliidi all; nagu veest võetud; muhe nägu nagu oleks peent leiba söönud). On selge, et eristus "substantiivse võrdlusvahendiga võrdlused ja kõik muu" jätab meid hätta ka substantivatsioonide puhul, nt läheb kui maamõõtja – siin on küll inimene suhestatud inimesega, kuid seda metafoorselt. Teatav metafoorne/metonüümiline hübriidsus, kahepaiksus on põhimõtteliselt omane kõigile mittemetafoorsetele võrdlustele. Lisaks selgub, et metonüümilised võivad olla esmapilgul päris tavalised substantiivid.

Nii et nagu ütleb A. Krikmann, "on küsimus tegelikult selles, kumb kumma troobi kogustruktuuris domineerib, e kas metafoorne operatsioon on olemas või ei, sest kui ta on olemas, siis muudab ta nähtavasti kogu troobi põhiloomult metafoorseks" (vt Krikmann 2000).

Nimetame veel, et järgnevalt leiavad käsitlemist vaid väljendid, kus võrdlusvahendiks on substantiiv nominatiivis, s.t väike osa tabelis 1 esitatust.

2. Võrdlusvahendiks substantiiv nominatiivis

Väljendid, kus võrdlusvahendi põhisõna on substantiiv, moodustavad eesti võrdluste u 4600 võrdlusetüübi hulgas valdava enamuse (vt Õim 1997).

Esialgu paistab, et selliste võrdluste A- ja B-poole vahel kehtib nii semantiline kui süntaktiline sarnasus ning et väljendite "taga" olevad metafoorid või kognitivistlikud kirjed (mis tegelikult osutuvad küll väga üldisteks ja väheütlevateks) on hõlpsasti tuvastatavad. Nt hirnub nagu hobune – INIMENE ON LOOM; justkui elavhõbe – INIMENE ON AINE; kui põhjata kaev – INIMENE ON MAHUTAJA, justkui emis: sööb ise oma põrsad ära; näitab nagu hunt üle õla poole suuga hambaid – INIMENE ON LOOM.

Kuid võrdluse elementide mõistelist jagunemist käsitledes (Õim 1999: 90) on selgunud, et võrdlusvahendi funktsioonis võib mõnikord esineda ka nimisõna, millel puudub substantiividele üldiselt omane referentsiaalne definiitsus. Nt:

jurakas – Just kui jurak. Jäme köis kui jurakkas. Käsi kut suur pomm otsas, nii paistetand, kut igavene paisu jurakas. Traksi kõrtsus oli paks jäme kõrtsmik, kõht oli nagu suur jurakkas ees teezel, käis patsat-patsat. Nagu üks puu jurakkas oli; lõnges – Käib nõnnagu lõnges. Pikk kui lõngõs. Niu va lõnges.

Sellised sõnad sisaldavad substantiivse info asemel pigem mingit ebamäärast adjektiivset või verbilist laadi teavet – kõige üldisemalt on paljud neist mingi(te) tunnus(t)e kandjad (vt nt Vare 1981: 48, 119, 163), neid võib kasutada nii olendeid kui elutuid objekte silmas pidades ja kõige selle juures on nad emotsionaalselt erakordselt mõjusad. Nende seas võib näha järgmist jagunemist: 1) ebamäärase referendiga sõnad (nutsak, mürakas); 2) etümoloogiliselt tuvastatava referendiga sõnad (söömar, vilask, verukas (vt ka allpool)); 3) deskriptiivsõnad (mütsak, niitsak).

Taoliste hüperboolsete ütluste vähene üleskirjutatus sunnib muidugi küsima, kas see ikka on fraseoloogiline ja mitte lihtsalt (murde)keeleline materjal. Võib olla on sagedasti ja enesestmõistetavalt kasutusel olnud keelendid paistnud sedavõrd triviaalsetena, et pole peetud vajalikuks neid fikseerida (vt ka Eesti vanasõnad 1980: 59). Mõistagi ei saa välistada, et ühel või teisel juhul pole tegemist n-ö ühekordse moodustisega.

Sõnaraamatuseletused kujutavad endast ilmselt just fraseoloogilise aine põhjal tehtud üldistusi. (Järgnevas näitesarjas kasutatud lühendid: EKSS = Eesti kirjakeele seletussõnaraamat; SS1 = Sünonüümisõnastik, A. Õim; SS2 = Sünonüümisõnastik, P. Saagpakk; VMS = Väike murdesõnastik; ÕS = Õigekeelsussõnaraamat.)

kui jurakas – EKSS: keegi v miski suur ja jäme (ning raske); SS1: mürakas, tümikas; ÕS: kogukas, jõmakas

suur kui holvand – VMS: kogukas olend

lapsed kui kaagid – EKSS, SS1, VMS, ÕS: kaabakas; võllas; EKSS, ÕS: häbipost

nagu manuvar – VMS: lahmakas

must nagu mursa – VMS: räpane, tusane inimene

tüdrukud nagu märsikud – VMS: väike olend

nagu määrkass – VMS: väike olend

mees nagu mürakas – EKSS, VMS: suur, kogukas; suur kogukas ese v olend

nagu niitsak – EKSS, VMS: kiitsakas

peenike kui niugerts – VMS: niugats; SS1: kõhn, kidur inimene, kõrend

kõhn kui nääbus – VMS: kõhetu inimene; EKSS, SS2, ÕS: väike jõuetu olend (eriti vastsündinu kohta)

paistes nagu purakas – SS2, ÕS: suur, tugev; suur asi; SS1: mürakas

kui raanits – VMS: kõhn olend

must kui rohmus – VMS: määrdunud inimene

nagu vana viis rääbakut – SS1: haletsusväärne, väeti

nagu söömer – VMS: tuuliku osa; laiskvorst, õgard

kõhn nagu tiukri – VMS: väike kana, inimene; tiukrõnõ: viletsakene

laisk kui veenusk – ÕS: vedeleja, logard; SS1: laiskleja

pikk nagu vibalik – SS1: pikk, volask

nagu vilask – VMS, SS1: volask

nagu vooster – ÕS: (linnu)koer; looder, logask, SS1: laiskleja;

karjub kui äävart – VMS: kisakõri.

Sellise, valdavalt negatiivses tähenduses kasutatava leksika hulgas on nii lihtsõnu (nähr, näru, näss, näsu, pamp) kui tuletisi (kaltsakas, mütsak, niitsak, rohmus) ja liitsõnu (naksitrall, tuhkapuss).

2.1. Tähendusmuutustest tuletiste ja laensõnade näitel
H. Neetar, kes on uurinud deverbaalset nominaaltuletust eesti murretes (Neetar 1990), ütleb, et rohketest (pejoratiivsetest) k-, kas-, mik-, nd-, r-, sk-, ts- jt tuletistest, mis märgivad isikut, olendit, aga ka tegevusvahendit, tegevuse tulemust jm, käibib kirjakeeles väike osa. Tuletiste sage negatiivne tähendus võib lähtuda alussõna semantikast. Sama kehtib siinkäsitletavas materjalis leiduvate tuletiste puhul, mille alussõnaks on kas noomen: märg kui kalsakas 'kaltsakas' – kolts : koltsu 'kalts' (u > Ø) + akas; nagu neelund – neel : neelu + ndi; verb: laisk nagu vedamik – vedama < *vetä– : vea-; laisk kui veenusk – venima + usk) või hoopis seotud tüvi (v.a r-derivaadid) – viimasel juhul on enamasti tegemist deskriptiivse/onomatopoeetilise sõnavaraga ((ilmselt) nagu mütsak; nagu mürakas) (vt ka Vare 1981: 51).

Tihtipeale jääb tuletusalus üldse välja selgitamata. Ka on võimalik, et nt liite -k abil tuletab murdekeele kõneleja ise vajaduse korral deverbaale. Seetõttu leidub eriti uuemas murdekeeles küllalt palju juhuslikke tuletisi. Mõnikord on derivaat omandanud põhitähendusest lähtuva ülekantud tähenduse või tähendusvarjundi (vt Neetar 1990).

r-tuletiste juures nendib H. Neetar (1990: 142) veel, et olendile/isikule iseloomulik tegevus on võinud muutuda tema teatavaks tunnuseks/omaduseks. Võiks arvata, et arengu "tegevusest/omadusest on saanud tunnus" mõju laieneb ka ebaselge etümoloogia või (seotud) onomatopoeetilise tüvega sõnadele ja täidab olulist rolli nende tähendus(t)e kujunemisel.

Nt sõna verukas kohta leiame M. Musta monograafiast "Vene laensõnad eesti murretes" (Must 2000: 468), et tegemist on vene laenuga < верёвка 'nöör, kabel (-bla); ohelik; köidik', mis on eesti murretes (v.a idapiiri äärsetes murrakutes) häälikuliselt eestipärastunud ja läbi teinud ulatuslikke semantilisi muutusi. Enamasti on sõna läinud (k)as-tuletiste hulka, lõunaeestis võtnud omaks venelaenulise tuletusliite -šk (). verukas võib tähendada järgmist: 1) jäme, vähese keeruga köis v nöör; köiejupp; köidik, ohelik, pune; inetu takune pael, jäme, ebaühtlane lõng; jämeda niidiga tehtud õmblus; õle- v heinakeerus (nt kuhjamalkadeks); takukeerus v samblarull seinapragude v paadilaudade vahede tihendamiseks; 2) (mgi pika ümmarguse eseme v olendi kohta); midagi suurt ja kogukat [siit edasi poleks justkui tegu enam otseste, vaid metafoorsete tähendustega]; 3) malakas, nui; 4) peenis; 5) uss; rott [juhime tähelepanu, et 6. ja 7. tähenduse suhe on metonüümiline]; 6) laiskvorst, venivillem; valelik, üleannetu inimene, võrukael, vigurimees; 7) temp, vigur, koerus; 8) häda, kimbatus; 9) virre, humalateta õlu.

Vene keeles neutraalse tähendusega sõna (vt ka Dal 1978: 179) on eesti keeles omandanud tugeva pejoratiivse või humoristliku varjundi. Põhjaeesti murdeis on sõna laialdaselt kasutusel ka ülekantud tähendustes, mis mõnigi kord on põhitähendusest eemaldunud üsna kaugele. Deskriptiivse ilme omandanud laensõna on levinud kiiresti üle maa; Wiedemanni sõnaraamatus on see veel väga puudulikult esindatud.

Kui Koeru tekstides Jäme takune lõng nagu verukas ja Jäme takune riie nagu verukas tähendab verukas 'nöör; keerus', siis on siin tegemist metafooriga LÕNG ~ RIIE ON NÖÖR, või üldisemalt ASI ON ASI.

Samas teame, et n-ö eduka metafoori tekkimiseks peaksid metafooritehte A- ja B-pool paiknema üksteisest semantiliselt piisavalt kaugel. Ambla tekstis Suur nagu verukas ja Koeru tekstis On tene laisk nigu verukas võib verukas tähendada 'malakas' – metafoor on INIMENE ~ LOOM ON MALAKAS/ASI. Kuusalu teates on lisaks lausele Mis sa magad seal nagu verukas? antud ka sõna verukas tähendus: 'laisk inimene'. Kas metafooriks on INIMENE ON (LAISK) INIMENE? Võrdlusvahendi olemus seisnebki siin laiskuses jms, s.t subjekti määratletakse tema laisk olemise kaudu – omadusest ongi saanud subjekti tunnus. Tähendusülekanne on ilmselt metonüümiline: OMADUSE KANDJA ESINDAB OMADUST.

Väljendi võimalikud mõtestused oleksid järgmised.
1. Keegi on laisk nagu tavaline, tüüpiline verukas s.t keegi, kes tunnuslikult on laisk – võrrelda kedagi laiska kellegi laisaga oleks aga mõttetu ja leksikaalselt selgelt liiane.

2. Keegi on verukas, s.t äärmiselt laisk/nii laisk, et ei viitsi ennast liigutadagi, magab päevad läbi jne – tõenäolisemalt on siin siiski tegemist ühe sama kõneaine v semantilise regiooni teatud viisil seostatud elementidega ja nominaalse metonüümiaga (vt Krikmann 2000).

Muidugi võiksime arutleda ka nii, et lause Mis sa magad seal nagu verukas? ei erine kuigivõrd lausest Mis sa haugud seal nagu koer? S.t verukas märgib äärmuslikku laiskust ja koer äärmuslikku häbematust, kuigi veruka kohta saame öelda vaid ebamääraselt olend ja peale laiskuse teda eriti nagu miski ei iseloomustagi, koer on aga üheselt koduloom, kes siinses kontekstis on küll häbematu, kuid lisaks sellele on tal veel rida muid omadusi.

Metonüümiline oleks ülekanne ka siis, kui veruka all mõelda midagi ebamäärast suurt – see on kõigis siinsetes verukas-võrdlustes kahtlemata võimalik.

Vaatame lähemalt ka sõna mursa (< мурза 'murjan, porikäi' (Must 2000: 208)) sisaldavate võrdluste üleskirjutusi.

M. Musta antud tähendustest 'räpane, must inimene (eriti laps)', 'must koer' ja 'pahane, tusane inimene' puudub kõnekäändude hulgas viimane.

Näeme, et sama sõna võib eri väljendites resp kontekstides mõista kas metafoorselt: mursa tähenduses 'must koer' > INIMENE ON LOOM, või metafoorse operatsiooni puududes metonüümiliselt: mursa tähenduses 'must inimene' > OMADUSE KANDJA ESINDAB OMADUST.

Tabel 2

mursa tähendus arhiivis
Väljend
'must' ~ 'kasimata' ~ 'musta
suuga laps ~ inimene'
Salt must nigu vana igävene mursa, nina tatinõ.
Kulla latsõkõnõ, sa olõt nigu mursa musta suuga.
Sul on suu musst ku mursa perse.
Misa na mursat süüma kutsut, lass mõssk hinndä inne puhtass.
Oi sull om ta suu räbäk viil ilmann musst ku vana mursa perse.
'musta näoga olend' Salt nigu vana mursa musta suuga.
Must ku morsö (mursä).
'räpane' Laits mängib liiva seen, nüid om must kui mursa.
'must koer' Kulla poig, sul ta nagu um must ku mursal, hari no tedä pisukinõgi.
Kül sul om suu must, õkva nigu mursa perse.
Kae suu om sul nigu mursa mulk.

2.2. Laiendatud metonüümiad
A. Krikmanni (2000) arvates võib metonüümiale üldomane substantiivsus olla mõnikord saavutatud omamoodi süntaktilise pettuse teel. Metonüümia toimeala võimaldavad laiendada nt nimisõnadena käibivad adjektiivid, verbide käändelised vormid, adjektiivset või verbaalset algupära us-sõnad: vaikus, lõikus, laterdis, käpard, venimus, peletis jms. Nii saab "asjade" klassi kuuluvate objektidena esitada selliseid sisustruktuure nagu rõõm ja kurbus, hirm ja julgus, viha, kadedus, mõte, tüli jpm.

Nt sõna vedamik (laisk nagu vedamik) etümoloogia põhjal saame öelda, et substantiveeritud on isikule/olendile iseloomulik tegevus vedama (vt lk 273). Sõnale veenusk (laisk kui veenusk) vastab tõenäoliselt verb venima – S. Vare on selles suhtes kahtleval seisukohal (vt Vare 1981: 147), H. Neetari (1990: 162) ja R. Kasiku (1996: 115) arvates on siin toimunud (afektiivne) vokaalipikenemine esisilbis. Neetar lisab, et tegu võib olla laenuga kirjakeelest. Paari söömer < sööma (nagu söömer) puhul loetakse määravaks liialdamist vastava tegevusega – tuletis lähtub ühest alusverbi tähendusest, mis erandlikult ei ole negatiivne.

Sellised tuletised on hõlpsasti kasutatavad atribuudina (Vare 1981: 138). Nimetada tuleb veel sageli esinevaid ja-deverbaale (tõsine kui juudi võlamaksja jms) (vt ka Õim 1999) ning üksikuid tu-tuletisi (väriseb nagu halvatu, seisab ku palgatu).

Süntaktilise pettuse võimalusele viitabki see, et eriti murdekeeles on substantiivi ja adjektiivi vaheline piir küllalt ebamäärane – mitmeid olendi/isikunimetusi saab kasutada mõlema sõnaliigi süntaktilises funktsioonis ja sõnaliigi määramine on seetõttu tihti problemaatiline (nagu rüüstik siga – H. Neetari (1990: 50) andmeil esineb rüüstik küll peamiselt omadus- ja mitte nimisõnana). Nt kas-derivaadid kuuluksid V. Hallapi (1984: 35 jj) järgi neutraalnoomenite klassi, seega pärissubstantiivide ja pärisadjektiivide vahele (Neetar 1990: 10; 52).

kaltsakas (märg nagu kaltsakas) käibib keeles korraga nii omadus- kui nimisõnana ja on viimasena vaadeldav pigem substantiveerunud adjektiivi kui tuletisena (Vare 1981: 48). metsaline (nagu metsaline) puhul on tõenäoliselt tegemist adjektiivi substantivatsiooniga (Vare 1981: 91). Adjektiivsel tuletusalusel rajaneb ka kõrend (pikk kui kõrend) 'ritv, pikk rõhtpuu' (vrd kõre murd. 'pikk, alt oksteta', vt ka Saareste 1958–1963: 'habras', 'hõre', 'pikkade jalgadega', 'kõrge ja (alt) lage', 'pehme ja hõre', 'pikk, sirge ja alt oksteta', 'kõrge, sirge ja sale') (Vare 1981: 119).

Substantiivi adjektiivsus on selgem/ilmsem võrdlustes nagu hull, justkui kurt, nagu pime, seisab kui tumm, vehib nagu tumm leilis, nagu pime viskab kiviga (vrd Lakoffi metonüümiliste mudelitega Lakoff 1987: 77 jj).

Kui võrdluses on võrdlusvahendi poolel tegemist substantivatsiooniga, siis tundub, et enamasti sellistes väljendites metafooritehet ei toimu (vt ka eespool toodud verukas-näiteid), samas pole sugugi üheselt selge, kas OMADUSE KANDJA ASENDAB OMADUST ENNAST või OMADUS ASENDAB OLENDIT vm.

ja- ja tu-tuletiste puhul jääb metonüümia n-ö võrdlusvahendi piiresse, s.t subjekt/objekt on selles elemendis määratud küll teatud iseloomuliku tegevuse kaudu, kuid võrdlus tervikuna on metafoorne. Analoogselt metafoorsed-metonüümilised oleksid siis kõik sellised võrdlused, kus võrdlusvahendis nimetatakse inimest vastavalt tema rahvusele, päritolule, soole, tegevusalale, nt: vetel gu lätlane, rõõmus kui hiidlane naela vorsti juures, nagu vana mees, kaupleb ku harjukene) või nimeliselt (justkui Kärsa Krõõt oma tegevusega) (vt ka Õim 1999). Ja pole eriti tähtis, mis morfoloogilises vormis ja süntaktilises funktsioonis vastav element parajasti on (vt ka allpool). Taolised substantiivid on võetud mingi mõisteala keskelt või äärelt ja nad esindavad mingit omadust, midagi äärmuslikku vms. G. Lakoff (1987: 77) kasutab terminit "metonüümiline mudel" ja räägib selle alaliikidest: sotsiaalsed stereotüübid, tüüpilised näited, ideaalid, paragonid, moodustajad, submodels, tähelepanuväärsed näited. (G. Lakoffi metonüümiliste mudelite teooria kitsaskohtadest vt Krikmann 2000.) Nt pärisnime sisaldav võrdlus petab justkui va Laur on levinud tõenäoliselt suhteliselt piiratud alal, võrdlusvahendis nimetatud isiku kohta on seetõttu raske midagi arvata (erinevalt nt väljendist loivab kui va hüljes – tavalist, tüüpilist, prototüüpset hüljest suudab igaüks ette kujutada). Eksplitseeritud on võrdlusalus, s.o verb petma, valetama, mis peab olema iseloomulik ka võrdlusvahendile – vastav subjekt teeb nii, s.t petab sedavõrd tihti, ülbelt vm moodi, et see on muutunud tema tunnuseks, iseloomustajaks – Laur oleks näide tüüpilisest äärmuslikust valetajast, s.t suure valetaja võrdkuju.

3. Kokkuvõtteks

Kasutasime võrdlusvahendi metafoorsuse/metonüümilisuse tuvastamisel üsna lihtsat moodust, jälgides, kas see sisaldab agenti. Põhimõtteliselt peaks agendi esinemise korral tekkima metafoorset, vastasel juhul pigem metonüümilist laadi olukord. Tegelikkuses asi nii selge ei ole – rohked probleemjuhud on väga üldiselt taandatavad tõdemusele, et eesti võrdlused on suures osas metafoorselt/metonüümiliselt hübriidsed.

1. Võrdlusvahendisse võib kuuluda n-ö tavalisi substantiive (must nagu mursa), mille tähendus on küllaltki ebamäärane, ja mis peidavad endas metonüümiatehet OMADUSE KANDJA ESINDAB OMADUST.

2. Võrdlusvahend (~ selle põhisõna) võib grammatiliselt olla substantivatsioon (laisk nagu vedamik), kusjuures võib jääda selgusetuks, kas OMADUSE KANDJA ASENDAB OMADUST ENNAST või OMADUS ASENDAB OLENDIT.

3. Kui võrdlusvahendis nimetatakse inimest vastavalt tema soole, päritolule (kaupleb ku harjukene), ametile vm, siis on väljend ise küll metafoorne, kuid võrdlusvahendis ESINDAB OMADUSE KANDJA OMADUST ENNAST või ESINDAB KINDEL SUUR ARV EBAMÄÄRAST HULKA vms.

Kirjandus

Dal, Vladimir 1978 = Дамь, В. Толковый слварь живого великорусского языка I. Москва.

EKSS = Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. A-Ž. 1988–2000. Tallinn. Käsikiri Eesti Keele Instituudis.

Eesti vanasõnad. Toim. A. Krikmann, I. Sarv. Tallinn 1980.

Hallap, Valmen 1984. Sõnaliikide piirimailt. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 30–40.

Kasik, Reet 1996. Eesti keele sõnatuletus. TÜ Eesti keele õppetooli toimetised, nr 3. Tartu.

Krikmann, Arvo 1997. Sissevaateid folkloori lühivormidesse I. Tartu.

Krikmann, Arvo 2000. Referentsiaalne tähendus. http://haldjas.folklore.ee/~kriku/RETSEM.

Lakoff, George. 1986. Women, Fire and Dangerous Things. What categories Reveal about the Mind. Chicago.

Lakoff, George, Mark Johnson 1980. Metaphors We Live By. Chicago.

Must, Mari 2000. Vene laensõnad eesti murretes. Tallinn.

Neetar, Helmi 1990. Deverbaalne nominaaltuletus eesti murretes. I. Tallinn.

Saagpakk, Paul 1992. Sünonüümisõnastik. Canada.

Saareste, Andrus 1958–1963. Eesti keele mõisteline sõnaraamat. Uppsala.

Vare, Silvi 1981. Nimisõnaliited tänapäeva eesti kirjakeeles. Tallinn.

VMS = Väike murdesõnastik. Toim. V. Pall. Tallinn 1982, 1989.

Õim, Asta 1991. Sünonüümisõnastik. Tallinn.

Õim, Katre 1997. Eesti võrdluste struktuur. Magistritöö. Tartu Ülikooli eesti keele õppetool.

Õim, Katre 1999. Inimene eesti võrdlustes. – Mäetagused, nr 12, lk 87–95.

ÕS = Õigekeelsussõnaraamat. Toim. T. Erelt. Tallinn 1999.