Õhtu Kustavil

Maris Müürsepp

Alljärgnev kirjutis on osa minu Jyväskylä ülikoolis 2001. aasta kevadsemestril kirjutatud etnoloogia seminaritööst "Õhtu Kustavil". Töö liitub omakorda suurema uurimisprojektiga, millega tulid sügisel 1999 välja folklorist Carsten Bregenhøj, Vaasas (Soome) asuva Österbotteni pärimusarhiivi juhataja, ning Terry Gunnell, Islandi ülikooli folkloristika ja teatriantropoloogia õppejõud. Nimelt sai siis alguse suuremahuline ettevõtmine, mille raames pannakse kokku kõiki Põhjamaid ja Eestit hõlmav maskeerumis- ja sanditamiskombestikku käsitlev koguteos (lisainfot vt www.mbnet.fi/~folklore). Minust kui toonasest Eesti Kirjandusmuuseumi töötajast sai Eesti poolt esindava uurija Ülo Tedre assistent. Aasta hiljem Jyväskylä ülikooli vahetusüliõpilasena sain võimaluse lisaks assisteerivale tegevusele ka ise välitöödele minna. Carsten Bregenhøj’ õhutusel, toel ja finantseerimisel sündiski idee minna koos õpingukaaslase Tero Leponiemiga vaatama, mida kujutab endast tänapäevane sanditamine Soomes.

Sissejuhatus

Käesolev artikkel kirjeldab Soomes Kustavi saarel tähistatava nuudipäeva (13.01) olemust ja vormi 2001. aastal. Kirjeldan lühidalt kombestiku ajalugu ning tänapäevast nägu, püüdes välja tuua selle säilimistegureid ning nüüdset funktsiooni. Töö võtmeküsimused on järgmised. Missugune on välja näinud nuudisanditamine varem? Mis on muutunud, mis on sama? Miks hoitakse Kustavil elus kommet, mis mujal on ammu hääbunud? Mis on selle tänapäevane tähendus?

Üldist

Kustavi saar, kus nuudipäeva tähistatakse, asub Lääne-Soomes Turu saarestikus. 1998. aasta andmetel oli saarel 1034 elanikku. Saare pindala on 480 km2. Turusse on 69, Uusikaupungisse 49 kilomeetrit. "Kustavi tapahtuma- ja palveluopas" (1999) märgib, et külas on aktiivsed vaba aja veetmise ühingud, mis korraldavad aasta ringi üritusi, sealhulgas laulu- ja tantsuõhtuid Tuulentupas, kohalikus seltsimajas. Esimese seltskondliku sündmusena aasta üritustekalendris on ära toodud nuutinpäiväntanssi (nuudipäeva tantsuõhtu) 13. jaanuaril. Tänu kohalikule reisiagentuurile saime osa võtta kogu päevast, laste valmistumisest ringkäiguks, ringkäigust endast ja hilisemast tantsuõhtust.

Enne…

Soomes on sanditajad liikunud jaoajal, mardiõhtul, jõuludel, paavli- ja jüripäeval. Paavlipäeval liikusid ringi laadasokud, Ingerimaal esines jüripäeval kureks maskeerunud naine. Toomapäeval Soomes ringkäike ei tehtud (Tedre 1998: 171-172). Peamised jõuluaegsed sandid on Soomes olnud aga pühade lõppemist tähendavad nuudid, hiivanuudid või nuudipukid. Kõik teised on juba ununenud, väga uued või vaid lokaalselt tuntud (Tedre 1998: 172). Tava elas veel 1930. aastail Lõuna- ja Edela-Hämes ja Varsinais-Soomes rootsikeelsetel ja -mõjulistel aladel. Olulised tegurid tava hääbumises olid sõjad (1939, 1941-1944) ja sõrataud, mille järel sanditamine enam hoogu sisse ei saanudki (Vilkuna 2000: 27).

Praegusel kuupäeval, 13. jaanuaril, on nuudipäev Soome kalendris aastast 1708. Enne seda (ja hiljemgi) tähistati nuudipäeva kolmekuningapäevale järgneval päeval, ehk siis 7. jaanuaril. Nii on see veel praegugi Taanis, Islandil ja Saksamaal. See päev on Taani püha kuninga Knuti mõrvapäev (Vilkuna 2000: 24).

Esialgu tähendas pukki vaid loomanäolist santi, kuid hiljem on see sõna kaotanud suurema osa oma looma-tähendusest ja tähistanud kõiki maskeerunuid, olenemata nende väljanägemisest (Bregenhøj, Vento 1975: 12). Varem on nuutidele iseloomuliku joonena esinenud ka avalikku seksuaalsuse rõhutamist (pukil õlgedest tehtud suguelund), tänapäeval pilatakse peamiselt vaid keeleliselt (Skråbockögon. Naamareita 1991: 6).

Maskeerituna ringikäimine on olnud üldine rahvalõbustus nii Euroopas kui kogu maailmas. Selle algupärastest tähendustest ja funktsioonidest on esitatud väga mitmesuguseid teooriaid. Sanditamist on peetud deemonitesse, elavatesse surnutesse ja kuradisse uskumise peegelduseks, samuti seotuks viljakusmaagia või totemismiga. Mida rohkem on süvenetud elavasse kombestikku, seda enam on hakatud rõhutama selle sotsiaalset loomust ja meelelahutuslikkust (Bregenhøj, Vento 1975: 9).

Kustaa Vilkuna ütleb, et näiteks Lyöttiläs (Lõuna-Soome) hakati ringi käima mõnikord juba kolmekuningapäeval, kuid tavaliselt alles sellele järgneval ehk siis vanal nuudipäeval. Seda võidi ka korrata mitmel järjestikusel õhtul. Rühm koosnes 3–5 maskeeritud noormehest või neiust, tihtipeale poisid tüdrukute, tüdrukud poiste riietes. Meeste riietus koosnes õlekubudest, tagurpidi kasukast ja näo ette seotud linast, esines ka pruudirõivaisse riietumist, näo tahmamist jms. Jõugu juhiks oli nuuttiparooni 'nuudiparun', -akka '-eit' või -pukki '-sokk', rühmas olid ka pasuri (1) 'abiline' ja kirjuri 'sekretär'. Ringkäigu otsene eesmärk oli saada jõuluaja viimast külakosti ja tühjendada järelejäänud joomavarud. Majast majja liikudes jõuk kasvas. Ukse taga koputati ja küsiti, kas nuut tohib sisse tulla. Sees uuriti, kas tünnis või keldris on veel õlut alles, misjärel paluti õllevaatide punnid valla lüüa. Kosti saades tänati lauluga, millele majarahvas vastas laialdaselt tuntud nn "nuudilauluga". Kostist ilmajäämisel esitati sõimulaul, kus muuseas võidi näiteks ähvardada, et ei tulda sinna majja viljakoristustalgutele. Saadud söök, õlu ja muu hea-parem koguti rekke. Kogu saak viidi lõpuks küla suurimasse majja, kus peeti tantsu- ja mängupidu. Selle järel enam "majasid maksustama" ei mindud, sest kirjuri oli märkinud hoone tagaseinale või uksele: "Nuuti on saadud" või veel lühemalt "On saadud" või "Kviitung 1912". Ohtra saagi puhul joonistati tagaseinale või uksele nii mitu lähkrit, kui oli pakutud. Joonistus võis olla seinal terve aasta, tõestamaks pere jõukust ja külalislahkust (Vilkuna 2000: 26-28).

… ja nüüd

1973. aastal muutus Kustavi nuudipäev rahvakalendri tähtpäevast ametlikult korraldatavaks ürituseks. Alljärgnevas skeemis olen püüdnud näidata 2001. aasta nuudipäeva ühtse muust ajast eraldatud sündmusena (elukaarena), kus kogu päev liigub kulminatsiooni (õhtusel tantsupeol toimuva auhindamise) poole. Laste ringkäigule järgneb Tuulentupa seltsimaja saalis spetsiaalselt neile korraldatud tunnipikkune tantsu- ja mänguõhtu. Kell 20.00 algab nuudipäeva peamine sündmus, nuutinpäiväntanssi, karnevalilaadne seltskonnatantsumuusikaga üritus. Külaliste hulgas on nii maskeerunud osalejaid kui ka tavalisest veidi pidulikumalt riides inimesi. Esindatud kujude hulk on kirev, alates indiaanlastest kuni ehtsuse nõuet järgivate, sukk peas ja vormituks riietunud "vanade nuutideni". Seetõttu olen määratlenud tantsuõhtu koosnevaks kolmest elemendist: lavatanssi'st (seltskonnatantsuõhtu, Soomes levinud populaarne meelelahutus), karnevalist (kõikvõimalikult maskeerunud inimesed) ning vanast nuudipärimusest ("õige väljanägemisega nuut"). Õhtu programm koosneb tantsimisest lööklaule esitava ansambli saatel, loosimisest ning parimate kostüümide auhindamisest, kus žürii püüab otsustamisel hinnata eriti inimeste vaeva traditsioonilisuse järgimisel. Peamiselt on saalis saarerahvas, ent saabunuid on ka kaugemalt, nt Uusikaupunkist.

13.01.2001
Nuudipäev

I. 12.00-17.00
Meie saabumine, kohtumine reisiagentuuri juhatajaga ning külaskäigud informantide juurde.

II. 17.00-18.00-19.00
Lapsed valmistuvad ringkäiguks ja toimub ringkäik majast majja.

III. 19.00-20.00
Laste tund.

IV. 20.00
Algab täiskasvanute nuutinpäiväntanssi.

V. 23.00
Kostüümide hindamistseremoonia.

VI. 23.00-1.30
Lõputantsud, sündmuse hääbumine.

Panta rhei…

Kirjanduse ja kustavilaste abiga panin kokku killud minevikust. Nuudipäev on olnud külainimeste tava lõpetada pikad jõulupühad nalja, tantsu ja naeruga. Nuutideks riietunult liiguti külatänavail ja põigati sisse nende naabrite juurde, kellega muidu suuremat läbikäimist polnud või kelle juurde mingil põhjusel argipäeval asja polnud. Tähelepanu oli pööratud eelkõige ringkäigule endale.

Informantide jutust oli aeg-ajalt raske eristada, mis on loetud, kuuldud ning üldist "Kustavi nuudipäeva"-diskurssi järgiv, ja kui palju on jutustuses ehtsat kogemust. Nuudipäev kui Kustavi sümbol ja üks saart muudest piirkondadest esile tõstev sündmus on kujunenud Suureks Nuudinarratiiviks.

Vastupidiselt muudele Soome ajaloolistele santidele, kes arhiiviriiulitele on kadunud, ilmuvad 13. jaanuari õhtul ikka veel Kustavi tänavatele tundmatuks riietunud ja maske või näomaalinguid kandvad kujud. Ikka veel liigutakse majast majja ja lauldakse ukse avanud pererahvale nuudilaulu. Ikka veel pistetakse nuudisantide kotti meelehead ja tänatakse tulemast.

Kuid aeg on vorminud ka nuute. Ehkki veelgi võib seirata pea kõiki kombestiku osi ning selle vorm on sama, on muutunud eelkõige eri osade tähtsus ja aktiivsed kasutajad. Varasem täiskasvanute ringkäik on muutunud lastelõbustuseks, keskse koha on omandanud õhtune suurte inimeste tantsupidu. Nuutinpäiväntanssi koosneb karnevali-, lavatanssi- ja pärimusliku nuudikombestiku elementidest.

Kuna ringkäigus osalevad eelmurdeealised lapsed, siis jääb tagaplaanile üks ringkäigu kunagisi peaeesmärke – naabrite kontrollimine ja loomuliku uudishimu rahuldamine. Intervjueeritavad mainisid, et santimas käiakse kommi pärast. Lastega koos majast majja liikudes ning paariminutist suhtlussituatsiooni jälgides oli ka meile selge, et laste eesmärgiks oli saada võimalikult palju kostitusi.

Samuti on tava liikumisega täiskasvanutelt lastele lõppenud ka erootiliste vihjete tegemine pererahvale. Kui palju seda teemat tantsuõhtu jooksul puudutakse, ei saanud me teada, kas siis puuduliku keeleoskuse või tähelepanematuse tõttu. Küll aga võis täheldada õhtu lõpupoole inimeste käitumise muutumist vabamaks ning intiimsemaks, kuid on kaheldav, kas see just nuudipärimusest johtus. Alkoholi üritusel ei müüdud, küll aga tarbiti, mis omakorda aitas kaasa lõdvestumisele.

Polnud kerge määratleda ka seda, kui palju järgmisel päeval või külaliste lahkumise järel nende päritolu ja nime mõistatada püütakse. See on aga olnud oluline osa kombestikust (vt Bregenhøj, Vento 1975).

Mis puutub seltskondlikku meelelahutusse ja lõõgastumisse enne jõulujärgse argipäeva saabumist – uurijate hinnangul sanditamise peamisse funktsiooni –, siis seda võib säilinuks pidada.

Tänapäev?

Nuudipäev tänapäeval on lõbus tantsuüritus, mille otsene eesmärk on argipäevast eraldumine, kaudseks eesmärgiks on Kustavi identiteedi säilitamine ning saare kui turismiobjekti meeldetuletamine (tegu on väga tuntud suvituspiironnaga). Kuna nuudipäev on pidu eelkõige kustavilaste endi õuel, ei ole turismiaspekt sündmuses domineeriv, ehkki seegi mängib teatud rolli – sündmust reklaamitakse ajalehtedes ning osalejaid on kaugemaltki kui vaid oma saarelt. Siiski selgus vestlustest külalistega, et kohalviibijatel on mingi side saarega ka igapäevaselt, suguluse, töökoha või muu kaudu.

Nuudipärimust võib vaadelda mänguna, mille paik ja aeg on rangelt määratud ja mille reeglid pannakse kokku mitmete kombestikukihistuste elementidest. Reeglite rikkujate määratlus sõltub sellest, milliseid reegleid teistest ülemaks peetakse ja mis tundub tähtsaim. Tänapäeval mängitakse peamiselt õhtul tantsusaalis, varasema pererahva ja santide etendus-dialoogi asemel. Mäng on lõbustus ja lustimine, kuid samas ka tõsine ja vajalik, üldsegi mitte naljakas tegevus, olles üks tegureid, mille abil kustavilased oma meie-pilti loovad ja ennast muust maailmast eristavad.

Allikad

Lindistatud ja suulised intervjuud.
Välitööpäevikud:
Leponiemi, Tero 2001.Välitööpäevik Kustavi nuudipäevast 13.-14.01.2001.
Müürsepp, Maris 2001. Välitööpäevik Kustavi nuudipäevast 13.-14.01.2001.
Kassetid, välitööpäevikud ja muud välitöödel saadud materjalid on edastatud säilitamiseks TKU/TYKL-arhiivile (Turu ülikooli folkloristika, usunditeaduse ja etnoloogia arhiiv).

Kirjandus

Bregenhøj, Carsten; Vento, Urpo 1975. Nuutti, suomalainen karnevaali. Tampere: Tampereen Kirjapaino-Oy.

Kustavi tapahtuma- ja palveluopas 1999. Kustavin kunnanvirasto.

Skråbockögon. Naamareita 1991. Pohjoismaista kiertueperinnettä. Toim. C. Bregenhøj, M. Sahlström. Vaasa: Ostrobothnian Archives of Traditional Culture.

Tedre, ülo 1998. Sanditamine läänemeresoomlaste juures. – Kultuuri mõista püüdes. Toim. T. Anepaio, A. Jürgenson. Tallinn: Ajaloo Instituut, lk 163-175.

Vilkuna, Kustaa 2000. Vuotuinen ajantieto. Helsinki: Otava.

Viited

1) Sõna tuleb rootsi keelest: passare 'ettekandja, teenija, joogikallaja', sellest on tuletatud Põhja-Satakunna vorm passuri (Isiklik kirjavahetus Urpo Ventoga, 31.01.2002).