Anna Lindvere Kodavere regilaulikuna

Sirle Lorvi

Sissejuhatus

Käesoleva artikli eesmärk on jõuda selgusele, kas Anna Lindvere esitatud vanemad rahvalaulud on viiside ning viiside ja tekstide seoste põhjal otsustades sarnased teadaoleva kohaliku vanema laulutraditsiooniga. "Viiside ja tekstide seoste uurimine aitab hinnata laulude vanust, traditsioonipärasust ja ka laulude ning lauljate usaldusväärsust allikmaterjalina – kas need on sealse traditsiooni tüüpilised esindajad või kannavad unustamise, naaberaladelt laenamise, uuendamise vms märke" (Särg 2000: 280). Et nimetatud seoseid kindlaks teha, jälgin Anna Lindvere viiside paigutumist Kodavere viisitüpoloogias. Materjalina kasutan Kodavere kihelkonna regilauluviise Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest. Üleskirjutustena jäädvustatud viisid pärinevad ERA viisikartoteegist; helisalvestustest on kasutatud materjali, mis on publitseeritud sarjas "Ars Musicae Popularis": I. Rüütli ja K. Salve koostatud "Põhja-Tartumaa regilaulud" I osa (Rüütel, Salve 1989) ja A. Visseli koostatud "Eesti karjaselaulud" II osa (Vissel 1988). Lisaks nimetatud väljaannetes leiduvatele transkribeeringutele olen analüüsis kasutanud enda tehtud transkribeeringuid (kokku 28, neist 23 Anna Lindvere esitustest). Töös kasutatud viisidele viidatakse järgmiselt: PT ("Põhja-Tartumaa regilaulud"), EK ("Eesti karjaselaulud") ja KR (artikli autori bakalaureusetöö "Kodavere regiviisid" (2000) lõpus olevad näited).

Enne Lindvere viiside analüüsi on artiklis ülevaade Anna Lindverest traditsioonikandjana ja kitsamalt regilaulutraditsiooni kandjana nii uurijate kui Lindvere kaasaegsete vaatepunktist.

Laulik ja traditsioon

Soome uurija M. Haavio on laulikuid liigitanud "usaldusväärseiks jäljendajaiks" (the faithful reproducer) ja "eeskuju põhjal loojaiks" (subsequent singer). Viimaste hulka luges ta need aktiivselt tegutsevad laulikud, kes oskavad laule kohandada ja luua iseenese redaktsioone, mis võivad oluliselt erineda originaalist. Laulu sellist uuendamist piirab kaks faktorit: seda püütakse esitada ligilähedasena esivanematelt kuuldud variandile ning tulemus peab vastama kuulajaskonna ootustele. J. Hautala on rõhutanud, et piiri uue loomise ja vana taasesitamise vahel on väga raske kindlaks määrata, sest iga usaldusväärne traditsioonikandja võib jätta traditsiooni vähemalt mingisuguse omapoolse jälje (vt Kaivola-Bregenhøj 2000: 99).

Ka vene bõliinade uurija A. Astahhova on esile toonud laulikutevahelise erinevuse, kirjeldades kolme laulikutüüpi: a) laulikud, kes püüavad teksti edasi anda võimalikult täpselt, nii nagu on kuulnud ja õppinud (eriline mälu); b) laulikud, kelle esituses on tunduv individuaalse loomingu osa, kes loovad uusi redaktsioone, mis on nendel püsivad; c) vabad improviseerijad (vt Kokamägi 1971: 13).

L. Saarlo, kes on uurinud Kodavere regilaule vormeliteooria seisukohtadest lähtudes, jõudis laulutekste võrreldes järeldusele, et Lindvere ei olnud improviseeriv/varieeriv laulik (Saarlo 2000: 171). Seega, järgides Haavio liigitust, tuleks Lindveret pidada usaldusväärseks jäljendajaks. Astahhova liigituse järgi kuulub Lindvere esimesse rühma, teksti täpselt edasiandvate laulikute hulka.

Järgmiseks küsimuseks on see, kas ja mis tingimustel saab Anna Lindveret pidada laulikuks selle sõna traditsioonilises tähenduses. Et mingi kultuuri muusikat analüüsida, peab teadma, milline on analüüsitava muusika tähendus selle kultuuri liikmete jaoks (vrd Blacking 1976: 32). Antropoloogilise koolkonna uurija Alan Merriam (1964: 125) arvab, et õige spetsialist (laulik) on see, keda ühiskonnas teatakse, keda ühiskonnaliikmed tunnustavad kui muusikut. Indiviid võib end vaadelda kui professionaali, kuid ta pole seda, kui ühiskonnaliikmed teda sellena ei tunnusta. Samas rõhutab Merriam, et kui muusiku roll on mingil määral eriline igas ühiskonnas, peab ühiskond kuidagi kindlustama, et teatud inimesed tahaksid seda rolli kanda. Oluline on kindlasti "talendi" pärilikkuse probleem ja see, mismoodi ühiskond artiste hangib. Siin kerkib küsimus omistatavatest ja saavutatavatest rollidest. Omistatav roll on niisugune, mida antakse edasi sünni alusel. Saavutatava rolli saamiseks peavad indiviidil olema teatud omadused või talent (samas: 130-131).

Oma kogukonnas võis Anna Lindvere olla tuntud hea lauljana, ent selline hinnang saanuks Merriami seisukohtade järgi põhineda eelkõige ühiskonnas tunnustatud laulustiilide heal valdamisel. Elav regilaulutraditsioon oli Lindvere eluajaks juba hääbumas. Lindverelt on kogutud palju regilaule, kuid üksnes regilaulujäädvustuste hulga põhjal ei saa teda kohalikus laulukultuuris aktsepteeritud suurlaulikuks pidada. Suhtumist Lindveresse kui laulikusse mõjutas ilmselt see, et ta oli regilaulukogujate üheks peamiseks informandiks. L. Saarlo on muuhulgas juhtinud tähelepanu sellele, et uurija mõjutab kogukonna suhet neisse kogukonnaliikmetesse, keda ta informantidena kasutab. Tänu uurijale tõstetakse au sisse aktuaalses traditsioonis perifeerne nähtus – selle vastu tunnevad huvi haritud linnamehed. Nii võib kogujate huviorbiiti sattunud kogukonnaliige saavutada ka kohalike silmis uue tähenduse ja suure lauliku kuulsuse (Saarlo 2000: 173). Huvi väljastpoolt võib mõjutada kogukonda teataval määral tunnustama ka juba moest läinud laulustiili.

Anna Lindvere sattumisel laulukogujate huviorbiiti on mitmeid põhjusi. Peale selle, et Lindvere mäletas võrdlemisi rohkesti regilaulutekste, oskas ta neid ka hästi esitada.

Anna Lindvere kaasaegsete silme läbi

Anna Lindvere (Lindeberg), neiupõlvenimega Kurss (1878-1955) sündis Ranna vallas Sääritsa külas. Külas kutsuti teda Kiisa (Kiissa) Kaalu (Kaelu) Annaks. Kaaluks hüüti tema isa Kaarlit, kes oli kalur. Isa oli ka hea viiuldaja ja jutustaja ning külalaulude tegija (ERA CD 34 (79-88) < L. Laasma; RKM II 311, 586/9 < A. Õunap).

Anna Lindvere sai tuntuks Lauri Kettuneni informandi ja keelejuhina Sääritsa külas. Kettunen saabus Kodaverre murret koguma 1909. aasta suvel. Anna Kurss oli sellal 34-aastane. Murde kõnelejaid oli juba sel ajal vähe, nagu selgub Lauri Kettuneni raamatust "Tieteen matkamiehenä" (1945). Kirikukülas (Kodaveres) oli küll hulk majapidamisi, kuid mitte üheski neist ei leidunud enam head vana murde rääkijat. Tõeliseks murdeõpetajaks Lauri Kettuneni jaoks sai Kiisa Kaalu tütar Anna, kes oskas murret paremini kui temast vanemad inimesed: "Paremat õpetajat ei oleks ma soovida võinudki. [– – –] Anna pedagoogiline tugevus seisnes tähelepanu köitmises humoorikate juttudega" (Kettunen 1945: 116-120). Anna edu tekitas külarahvas kadedust, mis kajastus ka pajatustes (vt Hiiemäe 2000: 46). Lauri Kettuneni reisiraamatus ei ole otseselt juttu Lindverest kui laulikust. Kettunen mainib seoses rahvalauludega hoopis tädi Annit (Anna Lindvere isapoolset tädi), kes elas samuti Sääritsa külas ning oli 1910. aastal 60-aastane (Kettunen 1945: 128). Kettuneni mälestuste põhjal võib järeldada, et Kaalu Anna oli väga värvikas isiksus, kelle elust ja käekäigust räägiti Sääritsa külas palju (samas: 130). Hilisemaid mälestusi temast leidub ka Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudes: "Tütar Anna olnud andekas, targem teistest küla tüdrukutest. Annat huvitanud jutud, vanaaegsed tantsud, olnud hea laulja. Anna ütelnud: "Moonopooli ukse eest võtan kõige suurema joodiku kinni ja teen meheks", saanudki Mustvee mehele" (RKM II 311, 588 < A. Õunap). Anna abiellus Lindebergiga, kel oli Mustvees väike maja, kus Anna elas vanaduspäevini. Mees suri varakult ning Anna elas mitu aastat vabaabielu tsaariaegse trasnik'u Tihasega. "Kui Anna Mustvees elas, küpsetas ise saiu ja käis müümas, kuskirikutes leerilaste pühad, või surnuaia püad olid, siis oli tütar mehel ja väimees, oli oma vilets hobune. Nii käisid kauplemas, saiad ja puust suur ankur vankril, pannud külma vett täis, kuremariini, see oli punane hapu pulber ja natuke sahariini et veidi magus oli, müüs 50 senti klaasi täis. Niiviisi müüs ühe päevaga mitu tünni täit. Vanaduse päevil 1944. a. läinud Anna Mustveest kõige tütrega ära Sadalasse, kus tütar teeninud kolhoosis" (RKM II 311, 589 < A. Õunap).

Kaasaegsete mälestuste põhjal võib öelda, et Anna Lindvere oli külas tuntud väga hea jutustajana (CD 34 (24-25), vt ka Hiiemäe 1978; 2000). Uurijate märkmetest on teada, et Anna Lindvere vanaema Ello Kurss oli hea regilaulutraditsiooni tundja (Normann 3, 235). Ometi pole teada, kas Anna Lindvere oma laulud just temalt õppis.

ERA arhiividesse on Anna Lindverelt kogutud 80 vanema rahvalaulu varianti (sellest moodustavad küllalt suure osa loitsud, mida on kokku 27), neist viisiga on üksnes 30 helisalvestatud varianti (viimaste seas on 7 varianti loitse, mis on lülitatud ka Kodavere viisitüpoloogiasse). Lisaks sellele on Lindverelt jäädvustatud kokku 10 laulumängu ja loodushäälendit. Minu koostatud Kodavere viisitüpoloogia aluseks olevate viiside seas on Anna Lindvere viiside osakaal suhteliselt suur (~19,2%). Anna Lindvere vanemad rahvalaulud on helisalvestatud aastail 1937 (H. Tampere) ja 1938 (A. Pulst ja H. Tampere).

Anna Lindvere laulud Kodavere viisitüpoloogias

Kodavere viisitüpoloogia on koostatud 22 lauliku esitatud 120 vanema rahvalaulu variandi põhjal, mis liigituvad 17 viisitüüpi (vt Lorvi 2000: 26-49). Viisitüüpide moodustamisel lähtuti I. Rüütli põhimõttest, et regiviiside sarnasust (või ka geneetilist sugulust) kõige enam väljendav komponent on meloodialiikumine (Rüütel 1980: 3). Sealjuures on oluline meloodia põhiskeem (tugisüsteem), kuhu kuuluvad meloodia kõige stabiilsemad elemendid, mis varieerumisel tavaliselt ei muutu. Tüübi moodustavad meloodiad, millel lisaks sarnasele meloodiajoonisele esinevad teatud positsioonides statistiliselt kõige sagedamini ühed ja samad heliastmed. Viisitüüpi esindab tüübi põhikuju (Lorvi 2000: 24-25). Tüpoloogiliselt jäid määratlemata viisid, millele ei leidunud piisavalt lähedasi variante.

Regilaulu püsivaks üksuseks on värsirida ja sellele vastav viisirida. Üherealine viis on ühe värsirea pikkune ning koosneb enamasti 8 silpnoodist. Kaherealiseks viisiks nimetatakse 16 silpnoodi ehk kahe värsirea pikkust viisi. Lühemaid viise peetakse vanemaks ning pikemaid ulatuslikuma vormiga viise uuemaks viisikihistuseks (Särg 1998: 19). Kaherealiste viiside teket seostatakse üherealiste viiside variatsioonidega, mis hakkasid korrapäraselt vahelduma. Koos viisi pikenemisega on tavaliselt toimunud ka helirea laienemine kvindi-sekstini ning harmoonilise dimensiooni ilmnemine meloodiakujunduses (samas: 61).

Kodavere viiside tüpoloogiasse kuuluvad ka mitteregivärsiliste tekstidega loitsude ja helletuste viisid. Loitsurea silbiarv on muutuv, seetõttu on vastav viisitüüp nii rütmi kui viisiliikumist üldistav skeem. Helletusviisid on erineva ülesehitusega ja seepärast ühist tüüpi ei moodusta.

Erandlik on Kodavere tüpoloogias viisitüüp 1.1.1. Selle põhikujus esineb 9 nooti, mille seostumine värsirea positsioonidega on väga varieeruv.

Anna Lindverelt helisalvestatud vanemate rahvalaulude viisid jagunevad 4 tüüpi:
0.1 – loitsud (7 varianti);
0.2.1 – karjasehelletused (2 varianti);
1.1.1 – üherealise viisiga regilaulud (4 lastelaulu, 4 pulmalaulu, 5 lüürilist laulu; kokku 13 varianti);
2.2.5 – kaherealise viisiga regilaulud (2 mardilaulu, 3 lüürilist laulu; kokku 5 varianti).

Tüpoloogiliselt jäid määratlemata kolm laulu: ahellaul "Kits karja", karjasepasuna imitatsioon ja "Öösel üksi" variant. Anna Lindverelt salvestatud karjasepasuna imitatsiooni on A. Vissel lugenud helletuste hulka (Vissel 1988: 63). Laul "Öösel üksi" (KR 23) on tavapärasest erineva vormistruktuuriga. Viis on seksti ulatusega, kumbagi viisirida korratakse kaks korda (struktuur AABB), tekst moodustab omapärase küsimus-vastus-struktuuri.

Anna Lindverelt on kogutud ka riimiliste laulude kihistusse kuuluvaid laulumänge, näiteks "Midrilind", "Riia linna väravas", "Tule minu juure, minu papake", "Üks noor ja ilus Liisuke", "Jänese õhkamine", "Ära sina võta rikast naista", "Sokumäng".

Viiside analüüs

Allpool vaadeldakse Anna Lindvere esitatud vanemaid rahvalaule laululiikide kaupa, mis on koondtabelina esitatud artikli lõpus. Kõrvale on jäetud erandlikud "Öösel üksi" ja karjasepasuna imitatsioon).

Varafolkloorsed vokaalžanrid
Loitsud
Anna Lindvere repertuaaris on loitse kokku 27 varianti, neist 7 helisalvestatud. Kuna üleskirjutuste juures ei ole viisi märgitud, saab loitsude meloodiat analüüsida ainult helisalvestatud variantide põhjal. Loitsud on esitatud monotoonsete retsitatiividena, kus meloodia laskub värsirea lõpus.

Ridade silbiarv on väga ebaühtlane – ühes värsireas võib olla 5-15 silpi. 46-st loitsureast on 8-silbilised vaid 18. Neljas variandis esineb silbiarvu suurenemine loitsu lõpupoole (langetõvesõnad, nikastusesõnad ja 2 varianti roosisõnu). Ussisõnad ja saunasõnad on suuremas osas siiski 8-silbiliste värssidega. Viimati nimetatud loits on esitatud pajatuse osana (ERA, Pl. 91 A2).

Lisaks Anna Lindvere loitsudele on Kodaverest helisalvestatud vaid 6 loitsu: 3 varianti ussisõnu Leida Laasma esituses ning võitegemisesõnad, "Varesele valu" ja lepatriinusõnad Rosalie Tõrva esituses. L. Laasma loetud ussisõnades on värsis 7-8 silpi. R. Tõrva võitegemisesõnade värss on enamasti 8-silbiline, kuid valuvõtmise- ja lepatriinusõnades on silbiarv samuti ebapüsiv, varieerudes 6-16 vahel. Seega võib öelda, et Anna Lindvere esitatud ebapüsiva silbistruktuuri ja laskuvasuunalise meloodiaga kõnelähedased loitsud on Kodavere loitsude tüüpilised esindajad.

Helletused
Anna Lindverelt on jäädvustatud 2 helletust (EK 163 ja KR 25), mõlemad laulutüübist "Tule siia!". Need moodustavad viisitüübi 0.2.1. Seda iseloomustab 16-positsiooniline kvardi ambitusega viis, mis põhiosas koosneb kulminatsioonist tugihelisse suunduvatest korduvatest astmelistest laskumistest. Kuigi viisis on 16 positsiooni, ei saa seda pidada kaherealiseks, sest ta ei jagune otseselt kaheks 8 silpnoodi pikkuseks reaks.

Lisaks Lindvere omadele on Kodaverest kogutud 5 helletust, mis kõik kuuluvad laulutüüpi "Tule siia!". Veidi erineva ülesehituse tõttu ei saa nendest viisitüüpe moodustada. Kodavere helletusviisidele on iseloomulik improvisatsioonilisus (Vissel 1988: 3) ning kvardi ulatusega astmeliste laskumiskäikude kasutamine. Need tunnused avalduvad ka Anna Lindvere helletusviisides.

Lastelaulud
Anna Lindverelt on jäädvustatud 2 varianti tüübist "Kasva karjuseks" ja 2 varianti ahellaulust "Liiri-lõõri lõoke", kõik viisitüübiga 1.1.1 (vt ptk "Pulmalaulud"). Ahellaulu "Kits karja!" (KR 36) tekst ei ole regivärsiline, viisi rütm erineb regilaulurütmist ning viis ei kuulu ühegi tüübi alla. Lindvere kasutab siin kvindi ulatusega viisi.

Lisaks Lindvere lastelauludele on Kodaverest helisalvestatud veel 2 lastelaulu. Mõlemad on kaherealised kvardi ulatusega mängituslaulud. Viisiga ahellaule Kodaverest rohkem kogutud ei ole. Ahellaulud ja mängituslaulud, nagu ka loitsud ja muinasjutulaulud koosnevad 3-4 rõhualaga rõhulisest värsist (Rüütel 1998). Arvatakse, et algselt esitati eesti traditsioonis ahellaule skandeerides või retsiteerides kõne ja laulu piirimail, regiviiside kasutamine on alles hilisem nähtus (samas). Kuna Kodavere lastelauluviisid moodustavad mitmekesise rühma, ei saa olemasolevate andmete põhjal teha järeldusi tüüpilise ja vähem tüüpilise kohta.

Regivärsilised rahvalaulud
Pulmalaulud
Anna Lindverelt on kogutud 4 pulmalaulu, kõik viisitüübiga 1.1.1. See on Anna Lindvere n-ö lemmikviis, millega ta on laulnud ka teisi regilaule, kokku 13 varianti. Sama viisi on suhteliselt palju kasutanud ka Sohvi Sepp (sünd. 1871), keda peetakse kohaliku traditsiooni heaks esindajaks (Saarlo 2000: 162).

Viisitüübi omapäraks on, et selle põhikuju koosneb 9 noodist ning seda lauldakse rütmitüübiga noot.gif (1K) Samasuguse õõtsuva, tammuva viisiga on ka mõned lõikus- ja heinatöölaulud.

Üldjuhul algab viis kolmandalt astmelt, liigub tooni võrra madalamale, seejärel taas kolmandale astmele, siis kulmineeruvasse neljandasse astmesse 3. positsioonis, misjärel algab aste-astmeline meloodialangus. Tavaliselt lõpeb viisirida põhitooniga, harva subkvardiga 8. positsioonis. See viisitüüp kuulub arvatavasti läänemeresoome regivärsiliste rahvalaulude vanimasse kihistusse. Niisugused viisid on levinud Ingerist alates Põhja-Eesti rannikualadeni, Ida-Virumaalt Ida-Harjumaani, Pärnu jõgikonna kaudu Edela-Eesti rannikualadelt Kodavereni (Rüütel 1997: 51).

Läbivaadatud materjali põhjal (120 viisi) võib öelda, et Kodavere piirkonnast kogutud viisiga regilaule iseloomustab pulmalaulude suur osakaal: 27 varianti, mis on lauldud 13 lauliku poolt. Kodavere kihelkonnast kogutud pulmalauludest 10 varianti on üherealiste refrääniliste viisidega, mida on lauldud tertsi ulatusega laskuvate refräänidega (Lorvi 2000: 38). ülejäänud 17 pulmaviisi hulgas on 5 varianti kaherealisi pulmalaule ning 9 varianti üherealisi ilma refräänita viise, mis kõik kuuluvad viisitüüpi 1.1.1. Need on laulnud Anna Lindvere ja Sohvi Sepp.

Nende andmete põhjal võiks oletada, et Kodavere kihelkonnas võisid varasemal perioodil olla kasutusel lõuna-eestilise päritoluga refräänilised pulmaviisid, kuid kogumistöö-aegses traditsioonis esines ka Anna Lindvere kasutatud viisitüüp.

Mardilaulud
Anna Lindverelt on kogutud 1930. aastatel 2 kaherealise viisiga mardilaulu (PT 61, PT 62), mis kuuluvad viisitüüpi 2.2.5. See on kvindi ulatusega viisitüüp, mis algab põhitoonist ja kulmineerub 5. positsioonis 5. astmel. Esimese viisirea teisel poolel viisiliikumine õige veidi laskub, et uuesti kulmineeruda teise viisirea algul (9. positsioonis), sellele järgneb aeglane laskumine põhitooni, millel püsitakse kolme viimase positsiooni kestel.

Anna Lindvere mardilaulude tekstides leidub muudes laululiikides (näiteks pulmalauludes) esinevaid motiive.

Kodavere kihelkonnast on kogutud 12 viisiga mardilaulu, kuid sajandi algul üleskirjutatud variandid on üherealised. 1930. aastatel pole mardilaule kogutud üheltki teiselt laulikult. 1950. aastatel kogutud 4 varianti on samuti kaherealised, ühtset viisikuju neil ei ole ja nad ei liigitu viisitüüpidesse.

Võib oletada, et Anna Lindverelt üleskirjutatud viis on märgiks mardilaulude traditsiooni muutumisest kaherealiseks, mida näitab ka 1950. aastate materjal. See kinnitab mardilaulude tegelikku kasutamist ja elujõulisust kogumise ajal (s.t 1930. aastail).

Kokkuvõtteks võib öelda, et Kodavere mardilaule lauldi mitmesuguste viisidega. Tüübi 2.2.5 viisiga on mardilaule laulnud vaid Anna Lindvere, kuid kaherealiste mardilaulude traditsiooni üldise kirevuse taustal pole selles midagi erilist.

Lüürilised laulud
Lüürilisi laule on Anna Lindvere repertuaarist jäädvustatud 8 varianti, esitatud nii üherealise kui kaherealise viisiga.

Üherealise viisiga tüübist 1.1.1 (vt ptk "Pulmalaulud") on Lindvere esitanud 5 laulu: "Joodiku hobune", "Laisk naine naerab", "Roti pulmad", "Petetud neiud" ja "Peretütar inetu, vaeslaps ilus". Üldiselt on üherealise viisiga lauldud lüürilised laulud püsiva viisistruktuuriga. Kõrvalekaldeid viisi põhikujust esineb harva, vaid "Petetud neiude" variandis on laulik laulu algust pisut varieerinud (KR 43).

Kaherealise viisiga tüübist 2.2.5 (vt ptk "Mardilaulud") laulis Lindvere 3 lüürilist laulu: "Memme kiidutütar", "Kubjas ja teomees" ning "Mõisast pääsemine", mis on kontamineerunud tüübiga "Oleks need õlad õunapuust". "Memme kiidutütre" alguses on viis põhikujust kõrvale kaldunud. Laul paistab silma ka erandliku vormi poolest – teist viisirida korratakse samade sõnadega (Mina aga memme kiidutütar). Nii moodustub teisest viisireast refrääniline üksus.

Lüürilisi laule on Kodaverest kogutud 25 varianti, üherealise viisiga on neid jäädvustatud vaid Anna Lindverelt (5 varianti). Kaherealise viisiga lüürilisi laule on Kodavere kihelkonnast kokku 8 varianti, neist Anna Lindverelt 3.

Kokkuvõte

Uurijate, rahvaluulekogujate ja kaasaegsete mälestuste põhjal võib öelda, et Anna Lindvere oli külas tuntud eelkõige jutustajana, kuid ka rahvaarsti ja lauljana. Anna isa Kaarlit tunti külalaulude autorina. Hiljem sai Anna Lindverest endast pajatuste tegelane.

Lauri Kettuneni reisiraamatus on ära märgitud Kaalu Anna huvi vanade kommete, juttude ja laulude vastu. Samuti on andmeid, et Anna Lindvere lähikonnas leidus häid regilaulutraditsiooni tundjaid, ent arhiivi neilt materjali jäädvustatud pole. Anna Lindvere laulurepertuaaris leidub rohkesti ka uuemaid rahvalaule, näiteks mängulaule ja külalaule.

Kodavere regiviiside tüpoloogia viisitüübid seostuvad funktsionaalsete laululiikidega, eriti neil juhtudel, kui liiki esindab arvestatav hulk materjali eri laulikutelt. Näiteks ei ole mitte ühtegi lüürilist laulu esitatud refräänilise regiviisiga (v.a üksikjuhtum, mille sõnade kohta puudub informatsioon). Üherealisi regiviise on lauldud peamiselt töö- ja tavandilauludena. Anna Lindvere on üherealise refräänita viisitüübiga esitanud ka lüürilisi laule.

Kaherealiste viisidega on enamasti lauldud lüürilisi laule. Siin eristub Anna Lindvere vanematest Kodavere laulikutest, sest tema on uuema kaherealise viisiga laulnud ka mardilaule. Võib oletada, et see näitab mardilaulude elujõulisust kogumisperioodil (s.t 1930. aastatel). Sel perioodil pole üheltki teiselt laulikult mardilaule kogutud, 1950. aastatel kogutud mardilaulud on samuti kaherealised, kuid ühtse viisikujuta (ei liigitu viisitüüpidesse).

Märgatav on ka viisitüübi ja lauliku seos. Mõned viisitüübid koosnevadki ühe lauliku esitatud variantidest. Loomulikult ei ole see seos kindel, sest uuritud viisivariantide hulk on liiga väike.

Traditsioonilisteks võib Anna Lindvere repertuaaris pidada ebapüsiva silbistruktuuriga poolkõneldes esitatud loitse, improvisatsioonilisi aste-astmelt laskuvaid kvardi ulatusega helletusi ning üherealise viisiga pulmalaule. Erandina teab Kaalu Anna ka ahellaule, mida teistelt laulikutelt pole kogutud. Erinevalt teistest Kodavere laulikutest kasutab Anna Lindvere lüüriliste laulude esitamisel sedasama üherealist viisi mida pulmalaulude juureski. Anna Lindverelt üles kirjutatud kaherealine mardilauluviis on arvatavasti märgiks vanema, üherealiste mardilauluviiside traditsiooni muutumisest kaherealiseks, mida kinnitab 1950. aastate aines. Traditsiooni uuenemine ilmneb mõnedes Lindverelt saadud erandlikes lauluvariantides (näiteks karjasepasuna imitatsioon, millele liitub riimiline laul). Lindverelt ei ole kogutud töölaule, mida teised Kodavere laulikud on üsna palju teadnud.

Uuritud materjali põhjal võib arvata, et Anna Lindvere tundis kohalikku hilist regilaulutraditsiooni. Tema kuulsus põhineb nii tema enda kui ta isa tuntusel hea jutustaja ja murdetundjana; murde- ja rahvaluuleuurijate sagedastel käikudel nende peresse; meloodilisel esitusviisil, mille tõttu tema laule heameelega salvestati ja ette mängiti.

Kirjandus

Blacking, John 1976. How Musical is Man? Seattle, London.

Hiiemäe, Mall 1978. Kodavere pajatused. Tallinn.

Hiiemäe, Mall 2000. Lauri Kettunen Sääritsas. – Kodukaja. Sääritsa küla mälestusteraamat. Alatskivi, lk 43-49.

Kaivola-Bregenhøj, Annikki 2000. On the History of Comparison in Folklore Studies. – Thick Corpus, Organic Variation and Textuality in Oral Tradition. Ed. L. Honko. Studia Fennica Folkloristica 7. Helsinki, pp. 93-130.

Kettunen, Lauri 1945. Tieteen matkamiehenä. Helsinki.

Kokamägi, Hilja 1971. Kuusalu rahvalaulik Mai Kravtsov. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 13-19.

Lorvi, Sirle 2000. Kodavere regiviisid. Bakalaureusetöö käsikiri Tartu ülikooli Eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis.

Merriam, Alan 1964. The Anthropology of Music. [Evanston (IL)].

Rüütel, Ingrid 1980. Mustjala regiviiside tüpoloogia. Tallinn.

Rüütel, Ingrid 1997. Kihnu pulmalaulude viisid. – O. Kõiva, I. Rüütel. Vana kannel VII: 1. Kihnu regilaulud. Tartu, lk 51-56.

Rüütel, Ingrid 1998. Varafolkloorsetelt volaalžanridelt lauluni. – Mäetagused, nr 8 ja nr 10, http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr8/ing.htm ja http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr10/rtl.htm.

Rüütel, Ingrid; Kristi Salve 1989. Põhja-Tartumaa regilaulud I. Töö- ja tavandilaulud. Ars Musicae Popularis [8]. Tallinn.

Saarlo, Liina 2000. Kodavere (regi)laulikud: kes ja kas. – Kust tulid lood minule… Artikleid regilaulu uurimise alalt 1990. aastatel. Toim. T. Jaago, ü. Valk. Tartu, lk 161-184.

Särg, Taive 1998. Püsiv ja muutuv Karksi regilaulus. Magistritöö. Tartu.

Särg, Taive 2000. Vanemate rahvalaulutekstide ja -viiside seosed Karksi kihelkonna kalendrilauludes. – Kust tulid lood minule… Artikleid regilaulu uurimise alalt 1990. aastatel. Toim. T. Jaago, ü. Valk. Tartu, lk 277-327.

Vissel, Anu 1988. Eesti karjaselaulud II. Võrumaa ja Tartumaa karjaselaulud. Ars Musicae Popularis [7]. Tallinn.

Lisa

Funktsionaalne liik Laulutüüp teksti põhjal Viisi tüüp Kog.
aasta
1.
2.
3.
4.
5.
6.
7.
Loitsud Ussisõnad
Kohtusõnad
Langetõvesõnad
Nikastusesõnad
Roosisõnad
Roosisõnad
Saunasõnad
0.1
0.1
0.1
0.1
0.1
0.1
0.1
1938
1938
1938
1938
1938
1938
1938
8.
9.
Helletused Tule siia!
Tule siia!
0.2.1
0.2.1
1938
1937
10.
11.
12.
13.
14.
Lastelaulud Kits karja!
Kasva karjuseks!
Kasva karjuseks!
Liiri-lõõri
Liiri-lõõri

1.1.1
1.1.1
1.1.1
1.1.1
1938
1938
1937
1937
1938
15.
16.
17.
18.
Pulmalaulud Lemmkibu
Lemmkibu
Neidu pole kodus
Puude kasvandik +
Peretütre ja
vaeslapse söök
1.1.1
1.1.1
1.1.1
1.1.1
1937
1938
1938
1938
19.
20.
Mardilaulud Laske sisse!
Laske sisse!
2.2.5
2.2.5
1937
1938
21.
22.
23.
24.

25.
26.
27.
28.
Lüürilised laulud Laisk naine naerab
Peretütar inetu,
Roti pulmad
Peetud neiu +
laulikute sõim
Joodiku hobune
Memme kiidutütar
Kubjas ja teomees
Mõisast pääsemine +
Oleks need õlad
1.1.1
1.1.1
1.1.1
1.1.1

1.1.1
2.2.5
2.2.5
2.2.5
1938
1937
1938
1938

1938
1938
1938
1938
29.
30.
Muud Karjasepasun
Öösel üksi
1938
1937