Interpreteerides “lapsepühkimise lugusid”

“Lapsepühkimise lood”, mida žanriliselt võib määrata tekkelugude hulka kuuluvateks legendideks, on minu enda pealkirjastatud tekstirühm, milles on juttu lapse pühkimisest vilja või kookidega. Järgnevalt esitan kõik kuus ERA-s leiduvat tekstivarianti. Neile sekundeerib ka üks Soomes publitseeritud, Karjala aladelt pärinev tekst, mida ma siinkohal ei analüüsi. (1)

Paabal ol´l´ väikene lats. Pühk pliiniga latsõ perze. Pini sei pliini är. Selle jäi veedemp leibä. Pini oza pääl eläm.
ERA II 109, 229 (2) < Lutsi, Põlda (Pilda) v, Kirbani k – P. Voolaine < Jekla Jurcenko, 60-a eestlane, katoliiklane. Sündinud ja elanud samas (1935).

Aadama (Ooduma) leebäl ol´l´ kullanõ pää (zalta vorpa). Jummal an´d´ tõpra peräst leebä inne. Pini oza pääl eläm. – Paaba püh´k´ latsõl pliiniga perst. Jummal´ võt´t´ leebä är, a pinikene küsse jumalat, hot´s´ timä oza jätnü. Pini sei pliini är.
ERA II 109, 236 (1) < Lutsi, Põlda (Pilda) v, Kirbani k. – P. Voolaine < Jaan Jakimenko, u. 55-:a eestlane, katoliiklane. Sündinud ja elanud samas (1935).

Etkuna (kunagi, vanasti) oll rüäl ne kezväl üte olõ man kats pääkest. Paaba küdzi pliine ne pühk pliiniga perst latsõl. Pinikene sei tuu pliini är. Jummal tahtsõ nii tetä, kap olnu-s üttegi pääkest leeb´äl, a pini är küsse tõõzõ pääkeze. No eläm pini oza pääl.
ERA II 162, 603 (1) < Lutsi, Nirza v, Greki (Greci) k – P. Voolaine < Borbul Bull, snd 1873. a Greki (Greci) külas, kus ka mehel. Eestlane, rooma-katoliiklane. Kuulnud oma küla vanarahvalt (1937).

Paaba küdzi pliine. Lats pässe sitalõ vai pazalõ. Pliin ahoh palas. Timä läpei kuna haarda mähind, haard pliini ne püh´k´ latsõ per´ze. Jummal´ setä salli-is, mis timä naar´ leebäst. Pää ol´ kündre piu^?. Võt´t´ et savsem säädä väikezest pääkene. Karas´ vana pini pääle: Jätä^? hot´s´ mu oza, a to ma koolõ nälgä. Saa ei perremehele, to saa ei mullõ ka^?. Ne jummal´ jätke tuu, miä ol´l´ pini käpä all. Ka no mi pini oza pääl elämge. Selle vaja pinni hoitage.
ERA II 109, 147 (1) < Lutsi, Põlda (Pilda) v, S. Tsäpsi k – P. Voolaine < Meikul Jarošenko, 62-a eestlane, rooma-katoliiklane. Sündinud ja elanud samas (1935).

Ennemuiste polla rukkil sugugi nii palju kõrt olnud kui praegusel ajal, vaid kõik olnud ülevelt kuni alla üks ainus suur pikk vilja pea. Korra pühkinud aga üks naisterahvas põllu ääres oma last roojast puhtaks ning tõmbanud pühkimise tarbeks pihutäie rukkid põllult. Selle üle vihastanud aga Vanataat, ning lasknud pärast poole ainult natukene endisest viljast kõrre otsa kasvada, et inimestel enam nii küllapärast käes raisata ei oleks.
E 4746 < Narva – K. Hanso (1893).

Väega^? muistinõ jutt

Tuolaiga viel ku^? Jummal käve maad piteh kasvi^? ni hüä^? vilä^? ku^?, ku^? pikk oll kõrs, ni^? pikk kasvi pää ka^?. Inemiisile sai väega^? pall´o viljä. Nimä^? naksi^? jo^? tuo viläga^? jandama. Jäi ka^? jo^? tuo rahvas väega^? laisast. Õs nakka^? inäb nimä^? inäb hindäle rõivid sälgä kudama. Mehe^? naksi^? jo^? sedäviisi tegemä ku^? küdsi^? laaja pliini ja^? pani^? kao iest päähä. Küik naksi^? jo^? säntsid tükkä tegemä. Tuo asi sai jo^? Jumalalõ ka^? tiid´ä^?. Üte pühä päävä hummogu läts ka^?, ja^? nakkas talla piteh kaema. Läts ka^? küllä ja^? läts edimätse talo poolõ sisse. Perä rahvas ka^? olle ar^? kerkohe länü^? a^? pernaane olle väikese latsõga^? kotoh. Lavva pääl olle suur riit pliine. A^? pernaane et midä sängü rõiva takah tosõ. Jummal nakas kaema, kaes pernaane pühk pääle suurõ pliiniga^? latsõ perst. Pühke perse latsõl ar^? ni^? hiit pliini peräst pinile ette. Jummal ka^? ka^? kai kui as´a^? omma^? säntse^? siss ütel pernaaselõ nii õt: "Ku^? tie^? mõista-ai^? midä jumala andõga^? muud tetä^? ku^? nakkat jandama, siss nakkai^? teele leibä inäb sukugi andma!" Naane oll ka^? kalõ süämega^?, ja nakkas andist ka^? pallõma. A^? pini^? ka^? viel tuolaiga künõli^?. Pini nakkas pallõma, ütel nii õt, ku^? rohkõb anna-ai^?, siss anna nikki pall´o, ku^? mu^? käpä ala mahas. Jummal kuuld ka^? pini pallusõ ar^?, ja^? annakas rohkõba ku^? pini käpä mahas. Tuost saani^? nakas ki^? ni^? pikk vilä pää kasuma, pini käpä ala mahas.
Milles andas, no^? ku^? edimält leibä küdsetäs, edimäne vatsk kõõ pinile. Selle, õt pini om nikki pall´o pallõlnu^?, a ineminõ olõ-õi^? sukugi^? pallõlnu^?. Inemise peräst olnu^? küik ilma eläjä^? kui ka^? inemisõ^? esi^?.
S 32111/3 (6) < Setu, Vilo v, Ojavere (Lõkova) k < Misso v – T. Linna < Ksenja Linna, rahvalaulik (1931).

Toidu järjepidevus oli talumajapidamises kõige aktuaalsem probleem ning selle nimel pidi palju tööd tegema. Kahtlemata oli see siis ka teema, mis inimeste meeli erutas. Seda arvestades võib väita, et käsitletavate lugude juured on omaaegse igapäevaelu reaalsuses. Oma kultuurikontekstis ei peaks need folklooripalad olema midagi unikaalset. Unikaalseks on nad muutunud tänapäeval meie jaoks: esiteks seepärast, et neist on vähe üleskirjutusi; teiseks nende üllatava obstsöönse episoodi pärast, sest alates lapsepõlvest on meile sisendatud (loodetavasti edukalt), et leib on püha ning toiduga ei mängita.

Juttude mõte antakse edasi motiivide ja interpretatsiooni kaudu. Interpretatsioon baseerub jutustajate esitusel ja tähendustel, mille nad oma esituste kaudu loovad. Jutustaja vormib loo oma tahtmise järgi. Jutt peab vahendama tema taotlusi, muidu ei jutustataks üldse, kuid eri esituste puhul võivad need eesmärgid erineda ning erinevad ettekujutused võivad tekkida ka kuulajatel (vrd Tangherlini 1992: 34). Kui uurida arhiivis leiduvaid tekste, on võimalik teha järeldusi eri jutustajate poolt lugudele antud tähenduste kohta. Seda võimalust pakuvad nii jututekstid ise kui ka juttudele lisatud informatsioonilised kommentaarid.

Seda võimalust pakuvad nii jututekstid ise kui ka juttudele lisatud informatsioonilised kommentaarid. Vaadeldava jututüübi koostisosad on järgmised.
1. Sissejuhatav tekst, kus mainitakse, milline oli elu vanasti (rukkil terve kõrs terasid; pea küünrapikkune; kaks pead).
2. Sündmusi edasi viivad tegevused:

• naisterahvas puhastas roojast last vilja või pliinidega;
  
• Jumal vihastas selle peale;
  
• Jumal lubas viljajätku täielikult kaotada;
  
• koer hakkas paluma, et jääks üks viljapea alles või niipalju vilja kõrre otsa, kui tema käpa alla mahub;
  
• koera palumise tulemusena lasi Jumal kõrre otsa kasvada ühe viljapea või osa endisest viljast.

Alustangi nüüd viimasest ehk siis sellest, kuidas jutustajad on saanud oma tekstide mõtet suunata.

Rahvajutud kannavad edasi infot, mida peetakse väljendusvääriliseks. Oluliseks muutuvad jutustaja eelistused ja aspektivalikud ning vastavalt oma eesmärkidele võib ta rõhutada üht või teist episoodi. Igapäevaelus on jutustamine spontaanne ja juhuslik. See tähendab, et jutustus peab edasi andma informatsiooni, mis on vastavas olukorras oluline (Siikala 1990: 197). Näiteks saab igapäevaelu konflikte üleloomulike sündmuste kirjeldamise abil psühholoogiliselt kergemini talutavaks muuta (Palmenfelt 1993: 149).

Oli tähtis, et kollektiiv, milles elati, toimiks ühtsena. Vastutus kollektiivi toimimise eest lasus selle liikmetel. Võidi küll eeldada, et kellelgi ei tule enam sellist mõtet nagu naisel ülaltoodud lugudes, kuid kuni neid lugusid mäletati ja edasi jutustati, püsis siiski hirm vilja kadumise ja nälja ees. Hirm muudab aga inimesed ettevaatlikuks ning suuline traditsioon on see, mis aitab säilitada sotsiaalset kontrolli kollektiivi üle. Neis juttudes leiavad väljenduse toidujätkuga seotud eetika- ja käitumisnormid, hoiatused, hirmud, uskumused, tabud ja soovid. Mõte, et viljal võiks tõepoolest olla mitu pead või terve kõrs teradega kaetud, peab ahvatlema küll igaüht, kes on põlluharimisega seotud.

Jutustajapoolsed kommentaarid aitavad avada loo kõrvaltähendusi (Siikala 1990: 90). Jutustaja taotleb juttu rääkides tihti just seda, et kõik mõistaksid lugu nii, nagu tema seda seletab. Muistendeid ja legende räägitakse selleks, et neid usutaks. Näidetest selgub, et Lutsi variantide edasiandmisel on oldud nii lakooniline kui võimalik. Jutustaja või koguja eesmärgiks ei ole olnud poeetilise naudingu pakkumine, vaid info edastamine. Kavatsetud tähenduse edasiandmiseks on kasutatud omapoolseid kommentaare ning hinnanguid, millega saab kuulajaid edukalt suunata. Nende põhjal on võimalik kindlaks määrata jutustajale ettekandes olulisi probleeme ning erinevad hinnangud võivad olla ka ühed juttude variatiivsuse põhjustajad.

Rõhutamise määr on lühemates lugudes tagasihoidlik. Mõne jutuosa rõhutamist on märgata just setu lauliku Ksenja Linna poolt esitatud pikemas ja rohkem väljatöötatud variandis, kus jutt on omandanud meelelahutuslikke funktsioone. Näiteks on väga detailselt kirjeldatud, kuidas inimesed vilja raiskasid. Mängitakse rohkem auditooriumi emotsioonide ja tunnetega. Negatiivne hinnang võimaldab aga efektsemalt väljendada kontrasti tegelike olude ning nende ideaalpildi vahel. Kuna tegemist on laulikuks nimetatud esitaja looga, võis teda mõjutada ka esinemisvajadus ning soov silma paista. Teisalt oskas ta aga osavalt kasutada kätteõpitud traditsioonilisi jutustamisvõtteid.

Juttude tähendused muutuvad tihti tänu sellele, et püsivaid motiive tõlgendatakse üha uuesti (Siikala 1990: 198). Kõnealuste juttude variante ühendab lapse puhastamise episood vilja või pliinide/kookidega.

Aeg ja ruum on üksused, mis määratletakse juttudes tavaliselt kõige esimesena. Need juhatavad kuulaja sisse maailma, millest jutustama hakatakse.

Kuna muistendeid ja legende räägitakse tavaliselt uskumiseks, nende sündmuste toimumises ollakse kindel, ning ka vaadeldavate juttude sündmustik toimub jutustamise ajaga võrreldes minevikus, on sissejuhatavas tegevuses kõige tavalisem jutustamise ajavorm kindla kõneviisi lihtminevik. Konkreetselt seda aega ei määratletagi. Sündmused vaid distantseeritakse olevikust ja neile viidatakse kui kunagi ebamäärases minevikus toimunutele.

nud- ja tud- kesksõnade kasutamine jutusündmuste kirjeldamises muudab aga sündmuse toimumise kahetiseks (alguses olnud rukkil mitu pead otsas (2)), sest peale mineviku väljendatakse nende abil ka kaudset kõneviisi. Seega võib jutustaja käsitleda sündmust nii reaalse kui irreaalsena. Igal juhul annab kaudse kõneviisi kasutamine jutustaja suhtumisele ebakindluse varjundi ning vihjab sellele, et jutustaja ei taha võtta enda peale vastutust jutu õigsuse eest (vrd EKG I: 79, 82). Kuulaja otsustada jääb see, kuidas juttu tõlgendada.

Kuna tegemist on abstraheeritud juttudega, on üsna ootuspärane, et tekstisisest ruumi neis ei kirjeldata. Ruumi saab luua tegelaste tegutsemise (Baaba küdsi pliine) ja liikumise abil ([Jumal] Läts ka^? küllä ). Nagu väidab Bengt Holbek (1987: 182), on jutustaja elutingimuste ja jutustatavate lugude vahel alati eksisteerinud tihedad sidemed. Folklooripala enda tavakeskkond muutub aktuaalseks ka siis, kui tegelaste nimetamisel kasutatakse ebamääraseid nimetusi nagu baaba, üks naine, laps, inimesed jne. See, milline pilt jutustaja ja kuulajate silme ette kerkib, sõltub nende traditsioonilisest keskkonnast ning koduümbrusest. Lokaliseerivaks taustaks võibki võtta jutustaja ja kuulajate tuttava lähiümbruse, mis jutustamise ja jutu maailmu omavahel seob, kuid need maailmad ei pea üksteisega kattuma. Tähelepanu võib pöörata näitele Setust, kus liikumine on eriti detailselt välja arendatud.

Kohustuslikud tegelased käsitletavates lugudes on naine ja laps, sest esinevad jutu konflikti loovas episoodis.

Naine osutub oma ebaeetilise käitumise pärast normi rikkujaks. Naine (perenaine) oli talupidamise ja koduringi võtmeisik (Stark–Arola 1998: 100–101) ja tihedalt seotud selle hea käekäiguga. Kui peremehe hooleks jäi traditsioonilises külaühiskonnas tavaliselt suhtlemine väljaspool koduringi, siis naine oli taluhoonete juurde justkui kinnistatud. Ta pidi vastutama talus elavate inimeste eest, kokku puutuma nendevaheliste pingetega, nii ka ise kergesti konfliktidesse sattudes.

Lapsel on naisterahva hoolealusena passiivne roll. Koos teiste inimestega saab temast ohver. Samas võib last vaadelda kui vahendit ühiskonna kitsaskohtadele viitamiseks.

Teised jututegelased – koer ja Jumal – muutuvad olulisemaks just tänu kommentaaridele.

Koer on jutus abistaja ning vahendaja. Tema tegevuse tulemusel pääseb viljajätk ning ühtlasi ka inimkond. Koer on olnud tuntud kui vahendaja inimeste ja teispoolse maailma vahel. Näiteks on tuntud hiie-koerad, kes esindasid hiies surnuid (Loorits 1957: 17–18). Aga koer on eesti rahvausundis ka üks tüüpilisemaid kuradiilminguid (Valk 1998: 109). Üldiselt on teda siiski peetud inimese sõbraks. Talus kuulus koerale valvuri ning kaitsja roll, mis muutis ta inimestele vajalikuks ning lähedaseks. Ning just kommentaaride kaudu Lutsi ja Setu variantides jõutakse mõtteavalduseni, milles koera tähtsustatakse isegi inimesest enam. Narva tekstis aga koera osa puudub ning see muudab kohe ka loo moraali; siin piirdutakse eetikanormide meeldetuletamisega.

Jumalat lähemalt ei kirjeldata. Tema käitumist kujutatakse siiski inimeste omaga sarnaselt, ainult funktsioonid erinevad ning tal on suurem võim. Kuid alati ei nimetatagi Jumalat viljajätku vähendajana (3). Sel juhul on võimalik aru saada, et siiski pole mitte inimene see, kes oma saatust saab määrata, vaid et mängus on üleloomulikud jõud. Rahvausundis on tavapärane, et kontroll tavailma üle omistatakse üleloomulikule maailmale. Teispoolsust esindavad üleloomulikud olendid on eesti rahvausus olnud perekonnaelu, majanduse ja üldise heaolu mõjutajad, kelle võimuses on kaitsta, kontrollida ja vajadusel ka karistada. Jumal on teispoolsuse personifitseeritud esindaja, kes võib ka umbisikuliseks muutuda.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et arhiivitekstid võivad olla väga kõnekad, kui neid lugeda osatakse.

Folklooriteose variatiivsuse üheks põhjuseks on selle vahendaja teisendamistarvidus. Kõnealuste juttudega, millega on kahtlemata püütud vähendada pingeid ühiskonnas, on tabatud korraga kaht probleemi: kui enamus siinseid jutustajate kommentaare käib koera kui kangelase kohta, keda peab austusega kohtlema, on leib ja leivajätk jutus sama olulised või olulisemadki. Leivajätku kadumine tähendab katastroofi, millest hoidumiseks peab normidest kinni pidama. Selle ühe probleemi kõrval leiavad kajastamist ka teised, mille tähtsus aja jooksul on ehk muutunud.

Varieerumine on seotud ka jutu funktsiooniga – uskumiseks esitatud lood on sageli lühikesed ja lakoonilised ning edastavad vaid olulist infot. Meelelahutusliku funktsiooniga jutud on üldiselt pikemad ja detailsemad, tähtsaks kujuneb ettekande nauditavus. Sündmuse üksikasjalik kirjeldus ning detailide väljatoomine aitab esitatavat lugu ilmestada ja piltlikustada. Samuti on see hea võte publiku mõjutamiseks ning niimoodi täidab jutustaja oma soovitud eesmärgi. Loodetavasti olen ka mina neid jutte seletada püüdes oma eesmärgi täitnud ning kõigile meelde tuletanud, et leib on vanem kui meie.

Kirjandus

EKG I = M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare. Eesti keele grammatika I. Tallinn 1995.

Holbek, Bengt 1987. Interpretation of Fairy Tales. Danish Folklore in a European Perspective. FFC 239. Helsinki.

Loorits, Oskar 1957. Grundzüge des estnischen Volksglaubens III. Lund.

Palmenfelt, Ulf 1993. On the Understanding of Legends. – Telling Reality. Folklore Studies in Memory of Bengt Holbek. Ed. M. Chesnutt. Copenhagen & Turku, pp. 143–168.

Siikala, Anna-Leena 1990. Interpreting Oral Narrative. FFC 245. Helsinki.

Stark-Arola, Laura 1998. Magic, Body and Social Order. Studia Fennica. Folkloristica 5. Helsinki.

Tangherlini, Timothy R. 1992. Interpreting Legend. Danish Storytellers and Their Repertories. New York.

Valk, ülo 1998. Allilma isand: kuradi ilmumiskujud eesti rahvausus. Eesti Rahva Muuseumi sari 1. Tartu.

Viited

1) Vt Marja Paasio (toim.) 1976. Synnyt. Folklore. SKS. Forssa, lk 46.

2) E 4746 < Narva.