Käesolev artikkel on valminud Eesti Teadusfondi projekti nr 4316 raames.
Verbaalsubstantiivid Jõhvi ja Iisaku regilauludes
Kanni LabiOma uurimistöös olen keskendunud tegevust tähistavatele sõnadele regilauludes. Esmajoones on need muidugi tegusõnad, verbid, kuid lisaks kannavad tegevuse tähendust ka verbidega samatüvelised nimisõnad. Neid on nimetatud deverbaalseteks, verbist tuletusliidete abil tuletatuteks. Kuna tuletussuunda ei saa alati üheselt kindlaks määrata, siis on räägitud ka lihtsalt verbaalsubstantiividest, lähtuvalt sellest, et substantiivi ja samatüvelise verbi vahel valitseb tuletusvahekord, nad on omavahel tuletuslikult seotud (Kasik 1975: 11). Käesolevas artiklis vaatlen selliste substantiivide ehitust ja kasutamist Jõhvi ja Iisaku regilauludes, mis on ilmunud kogumikus "Vana Kannel VIII". Grammatiliselt olemuselt on verbaalsubstantiivid nimisõnad, nad muutuvad arvus ja käändes. Kuid oma tegevust tähistavas tüves säilitavad nad ka verbile omaseid jooni. Kõige lähemal on verbivormidele mine-, ja-, nu- ja tu-liitelised sõnad (Kasik 1975: 33). Nende grammatilisel liigitamisel pole kõik keeleteadlased olnud ühel arvamusel. V. Hallap (1984: 35) loeb ja-tegijanime ja mine-teonime verbi paradigma hulka, kuna neil "on küll mitmeid mittepöördsõnadele iseloomulikke tunnusjooni, kuid teiselt poolt on nende moodustamine verbitüvedest niivõrd produktiivne ja niivõrd süsteemipärane, et oleks lihtsalt ebaökonoomne neid verbi paradigmast lahutada." EKG II (267) järgi ei ole nu- ja tu-liitelised sõnad tuletised, vaid süntaktiliselt substantiveerunud mineviku partitsiibid. Teiste verbaalsubstantiivide moodustamine on vähem produktiivne, kuid verbi süntaktilised sõltuvussuhted (rektsioon) on säilinud kõigis tema tuletistes (Kasik 1996: 83). Seega väljendavad verbaalsubstantiivid lauses tegevust nagu öeldisverbidki. See tegevus on grammatiliselt sekundaarne, juhul kui primaarne tegevus on antud öeldisverbiga. Kuid seda on verbitüvele pöördelõppude lisamisel võimalik esitada ka primaarse tegevusena, st verbaalsubstantiivi sisaldavat fraasi saab transformeerida (kõrval)lauseks. Grammatikas on verbaalsubstantiividega fraase käsitletud nominalisatsioonidena – nimisõnafraasiks transformeeritud lausetena (vt EKG II: 269; Kasik 1996: 83). Erandjuhtudel võib verbaalsubstantiiv anda edasi ka lause ainsat, primaarset tegevust. Näide verbaalsubstantiivist, mis täidab verbi ülesannet, on järgmises regilaulukatkendis, kus elliptiline (verbita) paluma-verbi tegevustuletist sisaldav fraas on saatelauseks otsese kõne ees.
Tähenduselt jaguneb valdav enamus regilaulus kasutatavaid verbaalsubstantiive tegevus- ja isikutuletisteks, kusjuures viimaseid esineb tunduvalt rohkem. Tegevustuletised-mine on eesti keeles ainuke universaalne teonimeliide. See on varasemates eesti keele grammatikates loetud infiniitseks verbivormiks, aga sõnaliigilise erinevuse tõttu hiljem verbiparadigmast välja arvatud (EKG I: 477). Regilauludes esineb infiniittarindeid, nn debitiivseid konstruktsioone, mille koosseisu kuulub mine-vorm just infiniitse verbivormina (vt Peegel 1974: 68). Selliste tarindite tähendus on, et midagi peab tegema, saab teha või et midagi ei tohi või ei saa teha.
Samasugused konstruktsioonid on kasutusel ka tänapäeva soome keeles ning neis esinevaid minen-vorme nimetatakse IV infinitiivideks. Tänapäeva eesti keeles moodustavad mine-vormid ainult tegevusprotsessi või tegevuse üksikjuhtu tähistavaid tuletisi. Soome keeles käsitletakse selliseid tuletisi IV infinitiivist eraldi, erinevuseks on see, et neid on võimalik käänata kõigis käänetes (Ikola 1983: 62). Ka Jõhvi ja Iisaku regilauludes esineb eelnimetatud debitiivkonstruktsioonide kõrval tavalise nominaalse lauseliikme positsioonis olevaid mine-tuletisi.
Sama mõtet on vahel väljendatud ühe värsitüübi eri variantides mine-tuletisega ja infinitiiviga, nagu järgnevates näidetes.
Näites 169 äratab tähelepanu tuletiste esinemine mitmuses. Mine-tuletiste mitmust on mööndud juhul, kui nad esinevad mingis mõttes piiritletud või konkreetsemas tähenduses (Kasik 1975: 35), siin aitab mitmuslik vorm aga pigem saavutada värsis vajalikku silbiarvu. Lisaks mine-liitelistele teonimedele esineb regilauludes us-liitelisi teosubstantiive. R. Kasik (1996: 87) on rõhutanud us-tuletiste samaväärsust mine-tuletistega tegevusprotsessi märkimisel liitsõna esikomponendina, kus nad on eelistatumad oma lühema vormi tõttu. Ka vaadeldud regilauludes esinevad paljud us-tuletised liitsõnades. us-tuletist on võimalik moodustada ainult osast verbidest, regilauludes kasutatakse seda liidet aga kohati laiemalt kui tänapäeva keeles – vt nt us-tuletist verbist magama (483).
Peale tegevusprotsessi võivad us-tuletised märkida tegevuse tulemust, tegevusvahendit, kohta jne (EKG I: 485). Vaadeldud regilauludes kõiki neid tähendusi ei leidu, mõnes värsis on tegevuse tulemust märkivaid us-tuletisi.
Üsna sageli esineb regilauludes vanu m-liitelisi teosubstantiive. m-liiteline tuletus pole produktiivne ja näiteks EKG I (1995) ning "Eesti keele käsiraamatu" (1997) sõnamoodustuse peatükid ei mainigi seda. m-sufiks liitub ühesilbilistele vokaaltüvedele. Kui kirjakeeles on liitele järgnev tüvevokaal alati a, siis regilauludes tuleb ette ka teisi tüvevokaale (424, 203). Näite 203 puhul pole siiski päris selge, kas tegu on m-tuletisega sõnast tooma või on sõnal mingi teine tähendus.
i- ja u-liitelised tuletised võivad märkida nii tegevusprotsessi üldiselt kui ka tegevuse üksikjuhtu. R. Kasik (1996: 94–96) loeb nende hulka ka substantiivid, mille nominatiivi vormist on liide ajaloolise lõpukao tõttu kadunud ja nominatiiv on tänapäeval ühesilbiline. Vaadeldud regilauludes on näiteid tuletistest, kus liide esineb ka nominatiivis.
Enamasti on i- ja u-liitelised tuletised regilaulus genitiivi vormis, sageli liitsõnade koostises (lüpsilehm, sõidumära, nutupäev), nii et nende nominatiivi kuju ei olegi tuvastatav. i- on u-sufiksi eesvokaalne vaste, aga i-tuletisi on nii tänapäeva eesti keeles (Kasik 1996: 96) kui ka regilauludes tunduvalt vähem kui u-tuletisi. Mõned regilaulude tuletised on tänapäeva keeles tundmatud (424), mõnel on sufiksiks teine vokaal kui kirjakeelsel tuletisel (248, 65).
Tänapäeva keeles kõige sagedasema tegevusprotsessi tähistavaid tuletisi moodustava sufiksina on nimetatud e-d (Kasik 1975: 36). Jõhvi ja Iisaku regilauludes leidub nii tegevusprotsessi (691, 424) kui tegevuse üksikjuhtu (692) märkivaid e-tuletisi, kuid neid on vähem kui i- ja u-liitelisi tuletisi.
Tänapäeva keeles on e-tuletised abstraktsema tähendusega kui teine tuletisterühm, mille sufiksi genitiivivorm on -me (Kasik 1996: 92). Regilauludes varieeritakse e- ja me-liiteid üpris juhuslikult (vrd näiteid 692 ja 760).
Kui tuletuse aluseks on onomatopoeetiline või deskriptiivne verb, kasutatakse tegevusprotsessi väljendamiseks n- ja a-tuletisi, olenevalt tuletusaluseks oleva verbi tüübist (Kasik 1975: 40, 137). Kui a-sufiksi kasutamist on tänapäeva keeles täheldatud kahesilbiliste a-liiteliste verbide puhul (müha, koha, kära, müra), siis näites 127 on tuletusaluseks hoopis asta-liitelised (kirjakeeles ata- või ahta-liitelised) momentaanverbid või nende tuletusaluseks olevad u-tüvelised verbid.
Teiste sufiksitega tegevustuletisi leidub vaid üksikuid: nt üks ng-tuletis, üks ts-tuletis.
Selgelt on protsessi- või seisundinimetustena eelistatud lühemaid tuletisi ja kahesilbilise mine-liitega teonimede kasutamine on tunduvalt harvem. IsikutuletisedKõige suurema rühma kõigist verbituletistest moodustavad vaadeldud regilauludes ja-liitelised tuletised, nn tegijanimed. Tegijanimi märgib tegevuse sooritajat, protsessis või seisundis olijat. Iga verbi kõrval, mis oma sisu poolest tegijat eeldab, on võimalik ka tegijanimi; ja-tuletis vastab sisuliselt kes-, mis-kõrvallausetele (EKG I: 479–480). Tegijanimes sisalduvat sekundaarset tegevust võidakse sama värsitüübi teises variandis esitada primaarsena, verbi pöördelise vormiga, nagu järgmistes näidetes.
ja-tuletiste kasutusjuhud regilaulus saab üldjoontes jaotada kahte rühma. Ühe rühma tegijanimesid võiks nimetada tegelast iseloomustavateks, teise rühma tegijanimesid aktuaalset tegevust edastavateks tuletisteks. Esimesel juhul iseloomustab tuletusaluseks olev verb tegijanimega tähistatud isikut, olendit või nähtust üldisemalt, märgitud tegevus on talle üldiselt omane. Sellised tegijanimed on kasutusel nimisõna poeetiliste sünonüümidena, nt ema – hauduja, kandja; sepp – taguja; kubjas – sundija jne (vrd Peegel 1997: 66-84). Nimetatule omasest tegevusest tuletatud tegijanime võidakse kasutada ka epiteedina üldnime juures (tule, talve, lumetooja (1705)). Kui seda tüüpi tegijanimi koos oma laienditega täidab terve värsi, on selliseid värsse tihti järjest mitu. Need moodustavad parallelismirühma, mille värssides nimetatakse ükshaaval kõnesoleva isiku eri tegevusi, mida ta üldisem tegevusala sisaldab.
Samamoodi on tegelast iseloomustava suunitlusega niisugused juhud, kus tegijanimi märgib kõne all oleva isiku tegevusala, mis kontekstis primaarse tegevusega otseses seoses ei ole. Enamasti on sellised tegijanimed liitsõnalised.
Teistel juhtudel on tuletusaluseks oleva verbiga märgitud tegevus oluline just käesolevas situatsioonis: tegijanimega tähistatud isik tegeleb sellega parasjagu, on sellega just tegelenud või hakkab (peab hakkama; soovitakse, et hakkab) tegelema. Sel juhul esitatakse sama tegevus vahel veel vastava verbivormiga või kordab tegevusnimi juba esinenud verbi tüve. Selline sõnatüve kordumine eri sõnaliikides loetakse regilaulu lausekujundite hulka ja seda nimetatakse annominatsiooniks (vt Laugaste 1975: 176).
Olenevalt sellest, mis ajahetkel tegijanimes sisalduv tegevus võrreldes öeldisverbi ajaga toimub, erineb mõnevõrra ka tegijanimede kasutus. Olevikuline või üldajaline tegevus tegijanimes esitatakse sageli eksistentsiaallauses. Siis pole tegijate isikud nii konkreetsed, laused võiks ümber sõnastada umbisikulises tegumoes verbe kasutades.
Suhteliselt harva esitatakse tegijanimega minevikus toimunud tegevust, nagu eespool toodud näites 1141 ja alljärgnevas näites, kus mainitud kuhi on juba valmis ja vastatakse küsimusele, kes selle teinud on.
Järgmistes näidetes toimub tegijanimega esitatud tegevus tulevikus. Mõlemas näites on sarnase sisu ja ülesehitusega värssides samades positsioonides kasutatud vaheldumisi tegijanimesid, ma-tegevusnimesid ja ka tavalisi nimisõnu.
Järgmises näites on tegevus- ja tegijanime vaheldust kasutatud ühe ja sama verbitüve puhul.
Mõnikord pole võimalik tegijanime sisaldavat fraasi nii lühidalt infiniittarindiga asendada; järgmiste värsside ümberütlemiseks sobiksid pigem mine-konstruktsioonid.
Kui sama verbitüve kasutatakse tegijanimele eelnevates või järgnevates värssides pöördelises või käändelises verbivormis, võib tegevuse toimumise aeg olla vaatepunkti suhtes sama või nihkunud. Järgmistes näidetes jääb ajamoment samaks, tegijanimega värsid on üldisema tähendusega, seda täpsustatakse pöördelise verbivormiga värssides.
Tegijanimega esitatud tulevikulise tegevuse juurest siirdutakse vahel sama tegevuse kirjeldamisele minevikuvormis, hetkes, kus see on juba sooritatud.
Mõnikord antakse tegijanimes üldajaliselt edasi minevikus toimunud tegevust, mida järgnevalt kirjeldama asutakse.
Järgmises näites on tegijanimede tegevus üldajaline, neile järgnevad pöördelised vormid esitavad sama, tulevikus toimuva hakkavat tegevust.
Kui tegijanimi järgneb sama tüvega verbivormile, siis tavaliselt on primaarne juba mingi uus tegevus, tegijanimega nimetatud isik aga on oluline just eelnevalt mainitud tegevuse tõttu.
Teiste tuletusliidetega isikutuletistest on vaadeldud regilauludes veel mõned r- ja k-liitelised verbaalsubstantiivid.
Tuletistena käsitletakse eesti keeles vahel ka nud- ja tud-partitsiipide substantiveerunud, nu- ja tu-lõpulisi vorme. Peale tuletusmorfoloogilise analüüsi toetab nu- ja tu-vormide käsitamist tuletistena nimisõnaliidete vormiline erinevus partitsiibitunnusest. nu-tuletised väljendavad isikut minevikus sooritatud tegevuse subjektina, tu-tuletised väljendavad tegevusobjekti (Kasik 1996: 103–104). Esimestest vaadeldud regilauludes näiteid ei ole, teistest aga küll.
Et näite 105 esimeses värsis on tegemist nimisõna täiendiks oleva partitsiibiga, mille häälikkuju on tingitud murde omapärast, siis võib ka järgmistes värssides olevaid paralleelsõnu käsitleda kas adjektiivide või substantiividena. Kuna eesti murdekeeles on substantiivi ja adjektiivi vaheline piir küllalt ebamäärane (Neetar 1994: 10), siis ei ole võimalik siin ühe sõnaliigi kasuks otsustada. KokkuvõtteksVormiliselt osutus verbaalsubstantiivide valik Jõhvi ja Iisaku regilauludes suhteliselt väikeseks, paljud sufiksid esinevad vaid üksikutel juhtudel. Domineeriv ja-sufiks (~16 400 värsis üle 500 kasutusjuhu) paistab silma ka selle poolest, et eri tüvede hulk, millele teda liidetakse, on üpris suur. Üldiselt on vaadeldud regilaulude verbaalsubstantiivid moodustatud kirjakeelepäraselt, leidub vaid üksikuid erinevusi liidete häälikkujus, tähenduses ning tüvede ja liidete kombineerimises. Tegevustuletiste puhul torkab silma see, et enamik neist võimaldab lühidalt, väikese silbiarvuga sõnaga väljendada lauses sekundaarset tegevust. Suurema osa isikutuletiste (ja-tegijanimede) puhul seda öelda ei saa, nende kasutamine täidab paljudel juhtudel kordusfiguuri ülesannet. Kordamine rõhutab vastava mõiste tähtsust, vahel on korduval sõnal aga lihtsalt organiseeriv funktsioon (Laugaste 1975: 171). Võrreldes sõna kordamisega ühes ja samas vormis loob tüve kordamine eri sõnaliikides – annominatsioon – ning sellega kaasnev vaatepunkti vaheldumine elavama väljenduse. Et tegevus on sageli üks tähtsaim regilaulus esinevaid isikuid iseloomustav seik, seda näitab tegijanimede rohkus nimisõna poeetiliste sünonüümide hulgas. Tähelepanu väärivad näited, kus eri värsivariantides vahelduvad samast tüvest moodustatud verbaalsubstantiiv ja verbi pöördeline või käändeline vorm. Niisugune nähtus annab tunnistust sellest, et võrreldes sõnatüve tähendusega on sõnaliik regilaulu ülesehituses teisejärguline. Kirjandus Erelt jt 1997 = Erelt, Mati, Tiiu Erelt, Kristiina Ross. Eesti keele käsiraamat. Tallinn. EKG I-II = M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare. Eesti keele grammatika I-II. Tallinn 1993, 1995. Hallap, Valmen 1984. Sõnaliikide piirimailt. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 30–40. Ikola, Osmo 1983. Nykysuomen käsikirja. Espoo. Kasik, Reet 1975. Verbide ja verbaalsubstantiivide tuletusvahekorrad tänapäeva eesti keeles. Keele modelleerimise probleeme 5. Tartu. Kasik, Reet 1996. Eesti keele sõnatuletus. Tartu. Laugaste, Eduard 1975. Eesti rahvaluule. Tallinn. Neetar, Helmi 1994. Deverbaalne nominaaltuletus eesti murretes. Tallinn. Peegel, Juhan 1974. Regivärsilise rahvalaulu keelest. – Eesti rahvalaulud IV. Tallinn, lk 45-76. Peegel, Juhan 1997 [1970]. Ema poeetilised sünonüümid eesti regivärssides. – Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast. Tartu, lk 62-85. Vana Kannel VIII. Jõhvi ja Iisaku regilaulud. Toim. Ü. Tedre. Tartu 1999. Viited
1) Näidete järel on viited väljaande "Vana Kannel VIII. Jõhvi ja Iisaku regilaulud" marginaalinumbritele.
|