Fraseologismi süntaktilisest struktuurist

Anneli Baran

Sissejuhatuseks

Järgnevalt käsitletava probleemiga puutuvad eelkõige kokku andmebaaside ja sõnaraamatute koostajad. Alljärgnevas ei vaatle ma erinevate fraseologismide süntaktilisi skeeme, vaid keskendun eelkõige verbi sisaldavatele struktuuridele ja seda just sellest vaatenurgast, kuidas oleks neid kõige otstarbekam esitada andmebaasides/sõnaraamatutes.

Erinevalt teistest lühivormidest kujutab fraseologism endast tunduvalt "paindlikuma" iseloomuga üksust. Sellest on tingitud aga kõrge variaablustase, mis muudab tüüpide määratlemise keerukaks. Tulemuseks ongi tüübipiiride hajuvus, teatav vastuolu fraseologismide alaliikide ja tüübitasandi vahel. Tüübiühtsuse seisukohalt oleks mugav, kui kõrvuti paikneksid ütlused, kus nt midagi väljendatakse ühe ja sama kujundi kaudu, kuid vormierinevused viivad need väljendid tüübiüleselt eri rühmadesse.

Fraseoloogia-alases uurimistöös kerkib ka küsimus väljendi piiritlemisest e sellest, millised komponendid kuuluvad ilmtingimata tema koosseisu ja millised on vaid varieeruvad täiteelemendid. Teadupärast võimaldab lause tekstiümbrus – kontekst ehk kaastekst väljendi esitamisel välja jätta kõik peale olulist infot väljendava osa. Kontekst on aga üleskirjutustes enamasti puudulik või siis puudub hoopiski. Enamik fraseolooge on pidanud nentima, et fraseologismide struktuuri uurimine on komplitseeritud.

Fraseoloogilise üksuse vormist

Fraseologism (idioom, püsiväljend) sisaldab saksa fraseoloogi W. Fleischeri (1982: 81) järgi vähemalt üht autosemantilist sõna, milleks võib olla substantiiv, verb või adjektiiv, ning on süntaktiliselt ehituselt kas verbita sõnarühm, kindlakujuline verbistruktuur või terviklik lause. Alljärgnevas keskendun ma kahele viimasele rühmale, s.o verbi sisaldavatele struktuuridele, osutades problemaatilisematele juhtudele verbaalse komponendi esinemisvormide alusel.

Fleischer kasutab terminit fraseologism nii fraseolekseemi (kui tuuma) kui ka perifeerse ala üksuste üldmõistena. Ta eristab teineteisest idiomaatikat ja fraseoloogiat, väites, et fraseologismid võivad olla, aga ei pea olema idiomaatilise iseloomuga. Kui püsiväljendeid käsitletakse mittepredikatiivse sõnarühmana (e fraasina), eristatakse neid kui nominatiivseid e mittekommunikatiivseid fraseologisme kindlakujulistest lausetest (kõnekäändudest, vanasõnadest) kui kommunikatiivsetest fraseologismidest. Sarnaselt vanasõnaga on ka kõnekäänus kesksel kohal enamasti mingi kõnekujund (~ metafoor). Seega ei ole piir kindlakujulise vanasõna ja lausesse sobituva kõnekäänu vahel sugugi selge. Paröömiad on, tsiteerides Fleischerit, representatiivsed üksiktekstid, nn argumentatsiooni lisandid, ning seetõttu tekstidena tsiteeritavad; idioome seevastu reprodutseeritakse leksikoniüksustena (Fleischer 1982: 80). Selles mõttes võib rääkida paröömiate diskursiivsest autonoomiast ja idioomide diskursiivsest sobitumisest. Viimast markeeritakse väljendite puhul vormiliselt tihti erisuguste deiktiliste elementide kaudu, seevastu vanasõnades välditakse igat liiki deiktilisi väljendeid (s.t esimesel juhul on tegu üksikjuhu iseloomustusega, teisel üldistusega).

Andmebaasides/leksikonides esitamise viisi põhjal jagunevad püsiühendid kahte pearühma:

1) infiniitse verbivormiga esitatud püsiühendid,
2) finiitse verbivormiga esitatud püsiühendid.

Sellise jaotuse problemaatilisusele on viidanud soome uurija R. Vahtera (2000: 47). Nimelt kerkib esimese rühma puhul küsimus väljendite struktuuri liigsest redutseerimisest – esimese rühma fraseologismid on modaliteedilt n-ö lahtised, samas kui finiitverbiga struktuurid on määratletud modaalsusega.

Kuigi on üldtunnustatud, et fraseoloogilised üksused esinevad alati ühe kindla lauseliikmena, ei iseloomusta mitte kõiki püsivaid ühendeid süntaktiline lahutamatus ning teisalt pole harvad juhused, mil vabad sõnaühendid kujutavad endast süntaktiliselt lahutamatuid tervikuid. Seetõttu mõnede uurijate arvates ei oma püsivad sõnaühendid süntaktilises plaanis spetsiifilisi erijooni, mida võiks vaadelda neid vabadest sõnaühenditest eristava tunnusena. Morfoloogilis-süntaktiline klassifikatsioon põhineb asjaolul, et fraseologismid korreleeruvad sõnaliikidega - sarnaselt mingisse sõnaliiki kuuluva lekseemiga omab fraseologism morfoloogilis-grammatilisi kategooriaid (teatud liikide puhul küll piirangutega) ning käitub lauseliikmena. Fraseologismide morfoloogilis-süntaktiline klassifikatsioon ei pea lähtuma põhielementidena funktsioneerivate komponentide sõnaliigist (nt kui verbaalses fraseologismis peab verb tingimata sisalduma, siis adverbiaalse fraseologismina võib esineda ka substantiivse põhikomponendiga väljend).

Substantiivsete ja verbaalsete ühendite eristamise seisukohalt põhjustab raskusi verb olema, mis erineb oma semantilissüntaktiliselt iseloomult teistest verbidest. Seda, kas pidada ühendit, mille koosseisu kuulub olema, verbaalseks või mitte, ei saa otsustada fraseoloogilise tähenduse järgi, kuna viimast vaadeldav verb ei mõjuta (Fleischer 1982: 145). Määravaks saavad hoopis süntaktilised vahendid, eelkõige ühendi nominalisatsioon. Kui nominaalne osa on kasutatav substantiivina (s.o subjekti või objektina) ilma, et tähendus muutuks, ei ole verb olema obligatoorne element ning seega on tegu substantiivse fraseologismiga (vana kala, kerge saak). Teisiti on juhul, kui väljendit ei saa kasutada ei subjekti ega objektina (iseenda peremees olema, [kellegi] kõhualune olema). Samamoodi tuleb lokatiivsete (kahe) substantiivi ja olema-verbi ühendite hulgas eristada adverbiaalseid (luku ja riivi taga olema, heal jalal olema) ja verbaalseid fraseologisme (õhus olema, pigis olema). Selline eesti keelele vägagi omane sõnaliikide hajuvus komplitseerib igasugust analüüsi ja "nii jääbki osade sõnade puhul nende ühte või teise sõnaliiki määramine probleemseks ja kokkuleppeliseks, sest määratlus sõltub ka funktsioonist, mis sõnal on konkreetses lauseümbruses" (Kaalep jt 2000: 627). Kuna fraseoloogia näol on tegemist kujundkõnega, siis on siin kontekst määrava tähtsusega ning selle puudumine muudab lahendused oletuslikeks.

Infiniitse verbivormiga esitatud püsiühendid

Idioome ning teisi lühifraseologisme ei ole andmebaasides/sõnaraamatutes enamasti tavaks esitada täielike (teksti)lausetena, vaid sageli esitatakse ainult verbi infinitiivivorm koos obligatoorsete laienditega. Iseäranis kehtib see väljendverbide kohta, mis koosnevad kahest sõnast: tegusõnast ja noomenivormist. Lekseemina (e lauseliikmena) ei erine sellised ühendid tavalisest verbist (sellega on põhjendatav nende nimetamine verbaalseteks fraseologismideks). Selliste konstruktsioonide süntaktiline (miinimum)struktuur on substantiiv + verb (samas võib idioom koosneda ka üksnes verbist, nt lobisemise ja peksuga seotud leksika nagu kõrvetama, purema, lõikama, rappima). Selliste verbaalsete ühendite komponentide omavaheline järjekord võib lauses muutuda, samuti võib koostisosade vahele sattuda teisi sõnu. Kuigi nende omaduste põhjal võib niisuguseid fraase pidada pigem sõnade ühendiks kui üheks sõnaks, räägib viimase kasuks asjaolu, et kui nende tegusõnade kesksõna vormi kasutatakse täiendina, võib (kaheosalise) ühendi osad kokku kirjutada (nt tuulttallav inimene). Teisalt pole kokkukirjutamine siiski kohustuslik (Erelt jt 1997: 137).

Tavalise verbifraasiga võrreldes ilmneb idioomide püsivus selles, et verbide juurde kuuluvad aktandid on kinnistunud: pärleid sigade ette viskama, pead herilasepessa pistma. Verbaalsete fraseologismide puhul, milles fraseoloogilisteks baaskomponentideks on nominaalne element (substantiiv) ja verb, võib esimene olla adjektiiv-atributiivselt laiendatud: seitsmele lumele sittuma, viimast aset otsima, ühe rootsi tunni elama, kõveraid teid otsima, esimese naise putru tegema, jämedat nalja tegema.

Mõnedes konstruktsioonides ei ole atributiivne laiend tingimata vajalik: tühja tuult tallama, suuri sõnu tegema, pikka viha pidama.

Substantiivi võidakse laiendada ka lokaaladverbiaali abil: põrsast kotis ostma, pinda jalgade alt kaotama, teise taskus käsi soendama. Samuti kasutatakse adverbiaalset rühma verbaalkomponendi laiendamiseks: kastaneid tulest välja tooma, jalgu maast lahti saama.

Infinitiivivormiga esitatud struktuurides jäetakse tegevusobjekt märkimata, see on vabalt väljavahetatav. Kui leksikaalsed variaablid puuduvad idioomi struktuuri kirjest, võib aga verbi komplementaarsus jääda mõnikord hoopis puudulikuks. Seetõttu nõuavad ka nn lühifraseologismid konteksti lülitumiseks sageli lisakomponente, mis arhiivitekstidest on pahatihti välja jäetud. Väljendi esitamisel infinitiivfraasi kujul võidakse muude leksikaalsete seostumisvõimaluste märkimiseks kasutada indefiniitpronoomenit, mille kääne osutab püsiväljendi grammatilistele ja rektsioonilistele seostele: [kellelegi] kapsaid pähe rääkima, [kellegi] ääre all elama, [kedagi] oma aisade vahel pidama, [kellegagi] haaki minema, [kellegi] jala alt läbi käima, [kellelegi] jutlust pidama, [kellegi] kasuka peal vedelema, [kellegi] kannikat pärima, [kellelegi] kusekappa järele tooma, [kedagi] oma kelgu peale saama, [kellegi] naha peale tegema, [kedagi] keema ajama.

Indefiniitpronoomeni kasutamine võimaldab vormistada ühendi infinitiivse struktuurina, osutades vabalt valitavale lauseliikmele (leksikaalsele variaablusele). Samas juba kahe vabalt väljavahetatava konstituendi koha täitmine indefiniitpronoomeniga rõhutab väljendi kontekstisidusust ja vähendab selle näitlikkust, mistõttu ei tasu nende kasutamisega üle pakkuda - tulemuseks on "ületäitmine", nt [kuhugi] [midagi] tegema jääma 'kauaks jääma'; [kellegi] suust [midagi] ootama.

Fraseoloogiliste ühendite püsivusmäär on erisugune (s.t väljendi koosseisu võivad kuuluda variaablid konstituentid), kuid muudatused struktuuris ja sõnavalikus ei mõjuta tähendust. Selliste muudatuste korral tuleks infiniitfraasi kõrval esitada ka ühe ja sama tuumkujundi ümber moodustunud määratletud modaalsusega väljendid, nt: [millestki] koera sitta saama (< kuera sitta tulep; kuera sitta sa senest saad); [kedagi] määrima (< om ette ärä määritü on teise poolt sisse määritud; seda võib jo määrida!); [kellelegi] ninaotsaga viima (< sina viid oma teisepoolele ka ninaotsas midagi; Jüri, kellele sa nõnaga viit, kas tõistre Marile vah; sa viid noka otsas poegadele ka).

Erinevused väljendi struktuuri kirje määramisel on tingitud sellest, et fraseologismi aktualisatsioonides ilmnevaid süntaktilis-semantilisi ja leksikaalseid muutusi võidakse arvestada eri määral. Nagu juba mainitud, on fraseoloogilised ühendid vaatamata iseloomulikule stabiilsusele siiski avatud teatud variaablusele, nt leksikaalsel või süntaktilis-morfoloogilisel tasandil. Kui muutustega kaasneb juba uus semantiline kvaliteet, on põhjust rääkida uue fraseologismi tekkest.

Finiitse verbivormiga esitatud püsiühendid

Fraseologismile on sageli omane mittetäielik või defektne morfoloogiline paradigma. Tegemist on piiratud verbiparadigmaga e selliste fraseologismidega, mille verb on arvu-, aja- ja pöördevormide osas piiratud. Vormide olemasolu või puudumine iseloomustab fraseologismi seostumist lause teiste sõnadega. Sel juhul peab sõnaraamatutes/andmebaasides esitama fraseologismi finiitse verbivormiga.

Süntaktilise funktsiooni poolest on finiitse verbivormi näol tegemist predikaadiga, mis on lause grammatilise ja semantilise struktuuri kese. Täistähenduslikus, semantilise predikaadina talitlevas öeldisverbis kontsentreeruvad nii lausega tähistatava situatsiooni liigendus ja tähenduslik laad kui ka situatsiooni vahekord tegelikkusega, nagu see peegeldub kõneleja teadvuses (modaalne hinnang) (EKG II: 17).

Finiitse verbivormiga esitatavad fraseologismid võivad esineda kahel kujul: 1) deklaratiivlausetena, 2) määratletud modaalsusega lausetena e retoorilise hüüatuse/küsimuse kujul.

Esimest rühma esindavad eelkõige lihtlauselised struktuurid ülesehitusega subjekt + verb (+ objekt): kaerad torgivad; luud oigavad; aluskott saadab tervisi; hiir murd kassi är; kass kratsib tuult. Sellised lauselise ilmega väljendid tuleks parema arusaadavuse huvides mõningatel juhtudel esitada varieeruvale konstituendile osutava indefiniitpronoomeniga: silmad jäid [kellegi/millegi] peale kinni, keeled käivad [kellegi] peale, [kellegi] nisu õitseb, [kellegi] katus jookseb läbi, hambad on [kellegi] küljes, küüned on [millegi] küljes.

Teatud juhtudel tuleb finiitvormilise verbiga esitada selguse huvides ka varieeruva grammatilise subjektiga väljendid (nt liikumisverbi ja sisekohakäändes ma-infinitiivi ühendid): ta käis jälle haavalehti liigutamas 'käis kuulujutte levitamas'; ma lähen ühe kõrvaga oravat laskma 'lähen ehale'; ma lähen päeva kirja panema 'lähen väljakäiku'. Sel juhul märgitakse subjekti personaalpronoomenitega, mis üldjuhul ei kuulu fraseologismide koosseisu n-ö kohustuslike elementidena.

Süntaktilis-semantiliselt eripärased fraseologismid

Ehkki öeldis kattub üldjuhul semantilise predikaadiga, ei pruugi see siiski alati nii olla. Olulisemaid erandeid on omaduse või seisundi märkimine öeldistäite või seisundimääruse abil. Mõlemal juhul kannab öeldisverb põhiliselt grammatilist infot, predikaadi semantiline sisu jääb predikatiivi/adverbiaali.

Mineviku partitsiip (-nud, -tud) esineb predikaadi funktsioonis finiitsete liitajavormide komponendina koos verbi olema lihtvormiga. Iseseisvalt ei saa infiniitsed verbivormid normaaljuhul lauses öeldisena esineda; pöördsõna morfoloogilised kategooriad saavad neis väljenduda vaid puudulikult. Kuna sellistel vormidel puuduvad mitmed tegusõnale omased tunnused, lähenevad nad oma sõnaliigilt hoopis nimi-, omadus- või määrsõnale. Näiteks partitsiibid võivad täita adjektiivide funktsioone ning seetõttu toimida lauses predikatiivina või atribuudina. Eesti verbivormistiku keerukusest tingitud ühestamisprobleemidele on osutatud ka seoses eesti kirjakeele testkorpuse morfosüntaktilise märgendamisega (Kaalep jt 2000: 631).

Partitsiipe sisaldavate fraseologismidena tulevad arvesse partitsiipide ühendid substantiivse sõna(rühma)ga, mis võib olla laiendatud pre- (üle aia hüpanud, vastu puud jooksnud) või postpositsiooni (kare peale kasvanud, külla otsas kasvanud), adjektiivi (kuivi herneid söönud) või adverbiga (kerisel vorstivargil käinud).

Fraseologismides käsitletakse peamiselt inimestevahelisi suhteid, inimeste omadusi ja käitumist. Seejuures on märkimisväärne osakaal partitsiipidega väljendatavatel seisunditel, mis mingil viisil normist kõrvale kalduvad (nt on seotud tabudega nagu rasedus: Riias käinud, kuivi herneid söönud, pulga otsa jooksnud, pime uss ära pistnud; surm: savivalda läinud, puhkama läinud, sauõlõ satn, silmavalgus kustunud), kui ka käitumisviisidel ja omadustel, mis on ebameeldivad (purjusolek: Aabramit näinud, Moosesega juttu ajanud, pudelisse kukkunud, sarvõ vahelõ saanu, korgi peale astunud, humalaaias käinud, jumalaviljast väsinud, käest saanud; rumalus, laiskus: sooja leivaga pähe saanud, pea peale kukkunud, sauna seina vastu jooksnud, nupust nikastanud, piss pähe löönud, tuul pööningult läbi puhunud, külm latva rabanud, varesed latva tallanud, tinti joonud jmt).

Nagu näha, võivad partitsiibid olla laiendatud nominaalse sõnarühmaga, võimaldades nii end fraseologismina kvalifitseerida sõltumatult verbist olema. Lähtuvalt sellest, kas viimane on obligatoorne või mitte, määratletakse fraseologismi adjektiivse või verbaalsena. Partitsiibi fraseoloogilise aktiivsuse erijooned tulenevad tema n-ö topeltiseloomust - ühelt poolt on tegu verbiparadigma liikmega, teisalt aga adjektiivi süntaktilise ekvivalendiga.

Selliste väljendite puhul ilmnevad vastuolud semantilise struktuuri ja süntaktilise struktuuri vahel, kuna partitsiibivormiliste verbidega väljendatakse tegevuse asemel hoopis mingit omadust või seisundit, mis on tekkinud suhtelises minevikus (partitsiipsed konstruktsioonid on omandanud uue lisatähenduse). Seega vastab niisuguse fraseologismi semantika enamasti rohkem adjektiivi kui verbi omale (vrd purjusolekut väljendava väljendiga pannud pinnu ninna, mis on pigem verbaalne).

Enamasti esinevad partitsiipe sisaldavad fraseologismid komparatiivsete struktuuridena (nagu puuga pähe saanud, nagu [kellegi] suust kukkunud, nagu ühe vitsaga löödud, nagu nõelasilmast tulnud). Võrdlussõnaga väljendid on koondatud võrdlusteks; nendena võiks vaadelda ka enamikku siin esitatud ühendeid, mille puhul on võrdlussõna sageli juurdemõeldav.

Teise rühma fraseologismidest, milles öeldis ei kattu semantilise predikaadiga, moodustavad seisundiadverbiaaliga opereerivad väljendid. Eesti keeles ei jää fraasistruktuur enamasti puudulikuks juhul, kui jäetakse välja toomata konstituendi variaablus, verb olema on juurdemõeldav ning ei vaja ilmtingimata väljatoomist. Soome fraseoloogi R. Vahtera arvates ei anna aga sellise väljendi esitamine nominaalfraasina aimu sellest, kuidas väljend lausesse lülitub (Vahtera 2000: 60).

Fraas koosneb enamasti kahest osast: subjektisarnane nominatiivne komponent ja lokatiivne adverb: hirm nahas, silmad kuklas, pea kolmanda kere otsas, kaks karva kolmes reas, pühade pia otsas, rusikad rindul, saja peas.

Seesugustes väljendites on tegevussubjekti väljendav konstituent variaabel ning seda on võimalik edasi anda personaal- või indefiniitpronoomeniga. Nominatiivfraas lülitub lausesse sagedamini olema-verbiga: [kellelgi] on perse piipus (taga), [kellelgi] on pea sarjas (otsas), [kellelgi] on suu muhkus peas. Verb olema võidakse sageli hoopis elimineerida, kuna tegemist on sisutühja verbiga. Et absoluuttarindil puudub erinevalt infiniittarindist selge morfoloogilise tunnusega peasõna, siis on üleminekud nimisõnafraasidelt elliptilistele lausetele sujuvad (pea pragusid täis, pugu õieli ees, põsed pullis, põhi märg, silmad jõllis, süda tahe).

Suur rühm fraseologisme vaatleb mingit nähtust/protsessi või seisundit eri aspektidest, s.o erinevate arenguastmetena. Siin on tegemist nn motiivifraseoloogiaga e ühe tuumsõna ümber moodustunud väljendirühmaga (Õim 1992: 112). Sellised püsiväljendid on seotud mingi seisundi kahe (või kolme) astme märkimisega. Sagedamini on tegemist kausaalsuse (e seisundisse minek/viimine) ja seisundis viibimisega või kausaalsuse ja resultatiivsusega (e seisundis viibimise / seisundisse viimise resultaat): pead pulki täis ajama - pea (on) pulki täis; [kellegi] tiiva alla pugema - [kellegi] tiiva all (olema), kananahka ihule ajama / kananahka ihu peale saama - kananahk ihu peal. Verbaalse komponendina kasutatakse kausaalsuse väljendamiseks verbe ajama, panema, tegema, võtma või liikumist märkivat minema-verbi (harja punaseks ajama - hari läheb punaseks - hari punane ~ hari punetab).

Lausekujulised fraseologismid

Tõsiasjale, et elementaarmallid, mis on mõeldud lihtsama struktuuriga lühifraseologismide (~ fraaside) kirjeldamiseks, ei taha hästi sobida pikemate, keerukama struktuuriga kõnekäändude jaoks, on osutatud eestigi fraseoloogia puhul (Konsand 1997). Lausekujulised retoorilised hüüatused-küsimused ja vanasõnade mitteüldistavad vormid moodustavad omaette struktuurirühmi, kuna nende ütluste ülesehitus on liiga keeruline, et seda fraseoloogilistele elementaarstruktuuridele taandada.

Teadupärast võidakse kommunikatiivmodaalsust vormistada grammatiliselt kas muutetunnuste, abisõnade või sõnajärje abil (vt EKG II: 166) (sh vaeglauseliste struktuuridena, nt mokk maha! lõuad! nahk maha ja tuhka peale!). Kommunikatiivmodaalsus, mis erineb deklaratiivlause omast, võib fraseologismi struktuuri kirje määramisel esile kerkida olulise kriteeriumina väljendi süntaktilise ja leksikaalse püsivuse kõrval. Kommunikatiivset vormelit kasutatakse seoses kindlate pragmaatiliste situatsioonidega (allpool toodud näidetes on enamasti tegemist ähvardamise või osatamisega).

jummal, Juhanikõnõ, kes kitsõpoja nii nülg?
ketsi kitsi poja ahju ai ja kapuste pää tagaspidi ette pands?
ära aja naerma!
ära haugu hambaid lahti!
pühi enne kõrvatagused kuivaks!
küll ma sulle näitan põhjatuult!
löön su surnumullas!
kas sa oled kassiga kihlatud?
kas leidsid kurepesa?
palju sinusuguseid ka naela peale läheb?
kas lihahimu tuli peale?
mis sa maast leidsid?
kes su mütsi kergitas?

Juhul, kui fraseologism esineb üksnes eitavas kõnes e negatiivina (väljendab predikaatverbiga kirjeldatava tegevussituatsiooni eitust), on eesti keeles võimalik esitada see infiniitstruktuurina partikli mitte abil (nt oma kõrvu mitte uskuma, oma ninast kaugemale mitte nägema, keele pääle mitte tulema, kägu mitte kuulma, kõrist mitte alla minema). Kui eituspartikli mitte abil on võimalik moodustada infinitiivverbiline struktuur (mitte märgib eituse mõjuala), mille koosseisu võib kuuluda variaablit konstituenti väljendav indefiniitpronoomen (nt [kellelegi] hinge ~ pähe ~ südamesse mitte mahtuma), siis ega-partikliga, mis muudab kogu lause eitavaks, on ainuvõimalik finiitstruktuur. Sellised lausekujulised eitusvormilised hinnangulist aspekti sisaldavad väljendid (eitavad intensiivfraasid) mõjuvad vanasõnalistena. ega-laused on tihti mingite võrdlusstruktuuride eitused (ega sa laps ole) ning mõnedel on koguni võrdlusvormilised vasted (ega ma sita pealt pole riisutud - nagu sita pealt riisutud). Väljendatud kaudse võrdluse vormis, eeldavad nad sarnaselt iga võrdlusega taustteadmisi, mille kaudu toimub ütluse mõtestamine.

Järgmised näited kujutavad endast võrdluslikke lihtlauseid e võrdlusstruktuure, mis rõhutavad teatud seisundi või omaduse olemasolu eitusi, ning on seega oma sisult verbaalsed. Sageli esineb sellise ega-partikliga struktuur kõrvuti retoorilise küsilausega, mis sisaldab kas-partiklit:

ega minagi eilane ole - kas saass eiläne oled, et saass tiijä;
ega temagi emaku laps ole - kas sina's emäku laps oled;
ega ma mõni lamba saba ei ole, mes üte augu pääl tolgendap - kas ma nigu lamba and pia olema, mes üte mulgu pääl tolgendap;
missa mo otsa vahid, ega ma pole so isa-ema ära söönd - mis sa mulle otsa vahid, kas ma su isa-ema olen ära söönud;
ega ma mehest madalam ole, kuigi ma vähe vedelam olen - kas ma mehest madalam olen.

Kokkuvõtteks peab ütlema, et väljendi struktureerimisel on otstarbekas lähtuda põhimõttest, et ei tohiks kaotada tema semantiliselt olulisi komponente. Selle vältimiseks on problemaatilistel juhtudel (puuduliku kontekstiga, samuti murdekeelsete väljendite puhul) mõttekam esitada väljend pigem finiitverbilisena kui infinitiivsena (e teisisõnu, tuleks hoiduda verbistruktuuri liigsest redutseerimisest).

Kirjandus

EKG II = M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare. Eesti keele grammatika II. Tallinn 1993.

Erelt jt 1997 = M. Erelt, T. Erelt, K. Ross. Eesti keele käsiraamat. Tallinn.

Fleischer, Wolfgang 1982. Phraseologie der deutschen Gegenwartssprache. Leipzig.

Kaalep jt 2000 = H.-J. Kaalep, K. Muischnek, K. Müürisep, A. Rääbis, K. Habicht. Kas tegelik tekst allub eesti keele morfoloogilistele kirjeldustele? Eesti kirjakeele testkorpuse morfosüntaktilise märgendamise kogemusest. – Keel ja Kirjandus, nr 9, lk 623-633.

Konsand, Tiit 1997. Struktuuritüüpidest eesti fraseoloogias. – Maa ja ilm. Pro folkloristica V. Toim. M. Hiiemäe, J. Oras. Tartu, lk 50-54.

Vahtera, Ralf 2000. Ottako piru peipposen myös suomeksi? Eläimennimen sisältävistä idiomeista suomessa ja ruotsissa. – Fennistica fausta in honorem Mauno Koski septuagenarii. Juhlakirja Mauno Kosken 70-vuotispäivän kunniaksi 21.2.2000. Toim. E. Lähdemäki, Y. Bertills. Abo Akademi, s. 46-64.