Herbert Tampere ja Tallinna konservatoorium

Pärtel Lippus

Sissejuhatus

Artikli aluseks on intervjuud, mis ma tegin 1999-2000 õppeaasta sügistalvel: umbes 45 minutit Urve Lippusega (ERA, CD 356; paaris lõigus sekkub vestlusesse ka Endel Lippus), umbes pool tundi Vaike Sarvega (CD 357) ning umbes tund Olli (Ottile-Olga) Kõiva ja Ellen Liiviga (CD 358). Urve Lippus ja Vaike Sarv õppisid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis 1970. aastatel rahvamuusikat, Olli Kõiva ja Ellen Liiv õppisid Tartu Riiklikus Ülikoolis 1950. aastatel rahvaluulet (rahvamuusika kursust luges ülikoolis tol ajal Herbert Tampere) ning töötasid hiljem koos Tamperega rahvaluule arhiivis (tollal Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond).

Uurimisteema Herbert Tamperest konservatooriumi õppejõuna pakuti välja Tartu ülikoolis rahvaluule proseminaris. Mind hakkas see huvitama sellepärast, et olen kokku puutunud inimestega, kes Tamperet sageli meenutavad. Oma kirjutises iseloomustan Tamperet kui pedagoogi, seda põhiliselt Urve Lippuse ja Vaike Sarve meenutuste läbi, aga võrdluseks olen kasutanud ka pisut Olli Kõiva ja Ellen Liivi informatsiooni.

Herbert Tampere oli konservatooriumi korraliseks õppejõuks kaks korda: aastatel 1946-1951 ja 1967-1975. Vahepeal luges ta ka üksikuid kursusi.

Olli Kõiva ütleb: „Alumäe võttis tema alati rasketel aegadel tööle.” Ta väidab, et sellest, kuidas Tampere esimest korda konservatooriumi sattus, ei tea ta midagi, kuid arvab, et see toimus siis, kui Tampere tuli pärast sõda vangist. (CD 358 (2)) Viiuldaja Vladimir Alumäe oli konservatooriumi esimene rektor pärast II maailmasõda. Samal ajal oli seal dekaaniks muusikateadlane Karl Leichter ja Endel Lippuse mäletamise järgi soovitas Leichter rektor Alumäel Tampere muusikateaduse kateedri juhatajaks kutsuda.

See, et konservatooriumi juures üldse rahvamuusikat õpetati, oli nõukogude õppeplaani nõue: heliloojad pidid tutvuma rahvamuusikaga (selleks, et olla rahvalikud). Ja samuti pidid seda õppima muusikateadlased, et heliloojate loomingut analüüsida. Peale selle kutsuti Urve Lippuse arvates heliloojaid ekspeditsioonidele ka selle pärast, et tollal olid helisalvestuse võimalused viletsad ja oli hea, kui sai kohe viisi kirja, siis ei pidanud pärast enam fonogrammi kulutama. Ka sajandi alguses, EÜS-i kogumismatkadel käisid heliloojad (Mart Saar, Peeter Süda ja teised) viise kirja panemas.

Leichter ja Tampere olla koos ekspeditsioonidel käinud ja olla ka sõbrad olnud, mäletab Endel Lippus. Urve Lippuse arvates pärineb nende sõprus sest ajast, kui Leichter töötas 1930. aastate algul mittekoosseisulisena ERA-s ja korrastas viisikogusid. Olli Kõiva ütleb, et peale partei VIII pleenumit 1951. aastal lasti Tampere konservatooriumist jälle lahti, samuti Leichter ja mitmed teised, kes tembeldati kodanlikeks natsionalistideks.

Teist korda oli Tampere konservatooriumis õppejõud aastatel 1967-1975. Tampere tervis oli siis üsna vilets. Ta oli olnud rahvaluule arhiivi juhataja, aga arstid ei lubanud tal end administratiivse tööga enam pingutada. Nii nad vahetasid 1966. a. Olli Kõivaga ametid ja Tampere jäi teaduslikuks töötajaks. Kuid teadusliku töötaja palk oli muuseumis väga väike. Olli Kõiva räägib sellest nii:

See palk oli tookord sada viis rubla. Ja meil oli muidugi kõigil hirmuskole piinlik ja paha, et see, need palgad nii viletsad olid, instituudis tähendas kraad, muuseumis ei tähendanud kraad, ei kraad, ei staaž. Ja no, seda ma rääkisin, et instituuti talle küll pakuti võimalust, et kui ta läheks koos muuseumi kohaga sinna, et siis sedap seal siis lisataks juurde, nii et ta saaks teadusliku kraadi eest ka tasu. Aga siis oleks jäänud jälle Ingrid Rüütel ilma kohata. (CD 358 (11))

Keele ja Kirjanduse Instituudist pakuti Tamperele võimalust, et tulgu muuseumist koos kohaga. Aga see, et muuseumis üks koht vähemaks jääks, ei olnud Tamperele vastuvõetav. Jällegi Alumäe soovitusel (viimane oli siis uuesti konservatooriumi rektor) hakati talle personaalpalka taotlema. Selleks saatsid oma soovitusi mitmed teadlased üle maailma. Personaalpalka siiski ei õnnestunud saada, äraütlemisel väideti, et muuseumi palgad on juba reguleeritud. Ja kui seda personaalpalka ei saadud, võttis Alumäe Olli Kõiva sõnutsi asja lahendamise enda peale ning andis Tamperele konservatooriumis algul dotsendi koha, kuid arvestades tema tööde hulka ja tuntust, õnnestus talle varsti professori kutse saada.

1967. aastast hakkaski Tampere konservatooriumis jälle rahvamuusikat lugema. Ta käis seal üle nädala paariks päevaks ja pidas siis kõik oma loengud. Muul ajal oli ta Tartus ja käis endiselt rahvaluule arhiivis ning lõi kaasa ka ekspeditsioonidel. Sellest ajast meenutab Olli Kõiva veel:

Tookord ta oli väga lootusrikas, sest see konservatooriumi töö mõjus talle hästi, see oli tal üks hea, rahulik aeg, see suhtumine oli seal väga positiivne ja, ja ta tuli sealt alati hea tujuga, ja, ja meil oli hea, et ta muuseumis liikus endiselt ja, vaatas kõik kogud alati üle, enne komplekteerimist vaatas aastasaagi üle, ja, ja siis vaatas, mis mingisugusesse köitesse tuleb. Ja mis me oleme ka saanud. Ja ekspeditsioonid muidugi, need olid alati jah koos temaga, viimased. (CD 358 (15))

Mis loenguid ta pidas

Kohustuslikud loengud olid rahvaloomingu kursus muusikateadlastele, esimene aasta, aastal seitsekümmend, seitsekend üks, siis kui ma olin esimesel kursusel. Ja seal ta rääkis meile rahvaluule kogumise ajaloost, mis oli minu meelest hirmus põnev. Ja pärast ma avastasin, et enamik sellest mis ta meile rääkis, on selles Laugaste raamatus, „Eesti rahvaluule materjale” või kuidas see on, esimeses köites just. (1) Rääkis Hupelist ja, ja muudest nendest, mis nad on kõik eesti rahvaluule kohta rääkinud. Rääkis samuti sellest laulust, mis me täna siin arutasime, see „Jööru, jööru...” (naerab). Aga, tollal me ei teadnud, et see kuskil raamatus ka on, ja see oli kuidagi ästi, kaasa kiskuv. Ja siis, kui see aasta oli läbi, siis kästi meil tulla rahvaluule ekspeditsioonile. (CD 356 (1))

Tampere ümber tekkis väike seltskond rahvaluulest huvitatud üliõpilasi. Seal olid Urve Lippus, Vaike Sarv, Urvi Haasma (toona oli ta Urvi Palm) ja Inna Järva (Stepanova). Neile hakkas Tampere lugema erikursusi: „Sissejuhatus eesti keele- ja rahvateadusse” (1972/73) ja „Läänemeresoome rahvaste muusika” (1973). Nendeks loenguteks kirjutas ta konspektid, mis olid masinal mitmes eksemplaris ümber löödud ja kõik osavõtjad said oma eksmplari. Peale selle andis ta konspektid „Eesti rahvapillid ja rahvatantsud” ja „Juhendeid muusikalise folkloori kogumiseks”, loengukursusi ta neil teemadel ei pidanud.

Igal suvel pakkus ta üliõpilastele ka võimalust tulla ekspeditsioonile. Tampere jaoks olid ekspeditsioonid väga olulised. Ellen Liiv ja Olli Kõiva meenutavad rahvaluulearhiivis töötamisest, et ega Tampere lubanudki neil ekspeditsioonilt puududa ning neil jäid vahel suvel muud toimetused tegematagi. Üliõpilastele see muidugi nii range ei olnud.

Rahvamuusika kabinet

E: Ja siis kui me olime Kivimäel, siis ta ju tahtis saada säält ühte ruumi. Seal oli algul ruume palju. Ühte ruumi, kuhu ta oleks teinud niisukse... kuidas ta seda hüüdis, ah, kuidas hüütakse neid?

U: Rahvaloomingu kabinet. (CD 356 (4))

Kui Tampere 1967. aastal uuesti konservatooriumi tuli, koliti see varsti (1972-1973 õppeaastal) Kivimäele, kus oli esialgu ruumi rohkem, nii et ta sai sinna teha rahvamuusika kabineti. Seal kabinetis toimusid loengud ning oli ka raamatuid ja ümbervõtteid arhiivi kogudest, et saaks iseseisvat uurimustööd teha. Vaike Sarv räägib:

Selleks ta tõi sinna päris palju raamatuid Tartust, kirjandusmuuseumist veel oma, ilmselt ka varudest ja, ja meil oli isegi nisugune omaette ruum, kus nad olid juba riiulitel, neid sai sealt siis oma käega võtta, lugeda, sealsamas kohapeal lugeda, seal oli niisugune, selleks võimalus. (CD 357 (2))

Tampere oleks tahtnud luua konservatoorium rahvamuusika uurimiskeskust, sest selle alaga Eestis varem ametlikult ei tegeletud, st ühegi asutuse juures ei olnud vastavat ametikohta. See siiski ei õnnestunud, sest ta käis Tallinnas üle nädala ja muul ajal oli kabinet kinni. Pealegi 1975. aastal ta juba suri, asi jäi soiku ja kabinet likvideeriti. Sinna ruumi tehti hiljem raamatukogu lugemistuba ja need raamatud, mis ta oli Tartust toonud, läksid konservatooriumi raamatukokku. Ümbervõtted vanadest fonogrammidest viidi fonoteeki, kuid nende kvaliteet oli nii hull, et kasutada neid ei saanud, ja küllap nad on praeguseks ära visatud.

Mille poolest Tampere konservatooriumis silma torkas

Ja siis esines seal Herbert Tampere, mnja ta tõesti tuli seal esile nisuguse väga mõistliku, väga loogilise inimesena, ja mis ehk veel tähtsam, ta oli ka väga emotsionaalne. /– – –/ ja siis selles akadeemilises või või nii-öelda akadeemilises õhkkonnas äkki hakkas Tampere laulma. (CD 357 (1))

Vaike Sarvele on just meelde jäänud ja ta rõhutab mitu korda, et Tampere oli väga emotsionaalne, muidugi ka loogiline ja selge sõnaga. Urve Lippus meenutab, et Tampere teadis, kuidas teadust teha, oli ikka päris teadlane, samas kui teised konservatooriumi õppejõud olid rohkem muusikud või ajakirjanikud, olid vähe raamatuid lugenud ning oskasid ka vähe soovitada.

Milline oli Tampere õppejõuna

Aga siis, jah need tema loengud, ju oma moodi olid uinutavad. Sest et ta oli sel ajal juba küllalt eakas ja, ja küllalt haige. Ja ta ilmselt ei usaldanud oma mälu, aga tahtis samal ajal olla väga täpne, ja seetõttu oli ta need oma loengud üles kirjutanud ja, ja siis nad ka pärast tulid nagu meie kätte tagasi niisuguste masinakirja eksemplaridena, nad olid isegi kokku köidetud, neid oli kolm sellist A4 formaadis vihikut, praktiliselt kõik nad luges ta meile ette. Ja, ja see ei olnud nii väga ehk emotsionaalne, kui, võrrelda selle tema elava kõnega, aga no samal ajal ta oli jälle nii öelda kindla peale välja mindud ja, ja neid oli väga hea pärast lugeda ja õppida. (CD 357 (3))

Nii Urve Lippus kui Vaike Sarv tähendavad, et Tampere tervis jäi neil aastatel, mil nad õppisid, järjest kehvemaks, mistõttu oli tal ka suhtlemine raskendatud. Urve Lippus meenutab, et esimestel aastatel tõi Tampere palju rohkem näiteid kõrvalt, aga hiljem luges ainult konspekti ette ja see tegi loengud monotoonseks ning uinutavaks. Urve Lippus kirjeldab, kuidas ta kord isegi loengus magama jäi, sest loengu tempo oli aeglane, ja et ta hilisematel aastatel jättis tihti üldse loengule minemata. Ta soovitab küsitleda neid, kes Tampere juures õppisid siis, kui too oli noorem. Ning tõepoolest, Ellen Liivil ja Olli Kõival on rahvamuusika loengutest palju elavamad mälestused.

Kuid rohkem on Urve Lippusel ja Vaike Sarvel Tamperest mälestusi väljastpoolt ametlikke loenguid. Vaike Sarv räägib, et kui Tampere üle nädala Tallinnas käis, siis jäi ta sinna ka üheks ööks, ja siis õhtuti oli ta koos üliõpilastega. Ta peatus Heliloojate Liidu külaliskorteris, samas majas elas ka üks ta toonaseid õpilasi Inna Järva, kelle juures koos käidi. Ja seal olla Tampere olnud väga muhe ja jutukas. Urve Lippus neid koosviibimisi ei maini, kuid ka tema ütleb, et olulisemad mälestused on tal sellest, kui sai Tamperega otse vestelda. Siis ta soovitas palju kirjandust ja andis head nõu.

Kokkuvõtteks

Urve Lippus ja Vaike Sarv mäletavad Herbert Tamperet sellest ajast, kui ta oli juba üsna eakas ja viletsa tervisega. Ta käis Tallinnas küllaltki harva ja seetõttu ei õnnestunud tal konservatooriumi juurde korralikku uurimiskeskust luua, kuigi algust ta sellega tegi küll. Tervise halvenedes oli tal päris viimastel aastatel ka suhtlemine raskendatud ja sellepärast ei olnud loengud ise hilisemal ajal enam nii kaasakiskuvad. Kuid loenguvälises suhtluses suutis ta olla nii põnev, et tekitas enda ümber siiski järjekordse rühma noori uurijaid, kes teda oma õpetajaks peavad.

1) Tampere loengud ilmselt Eduard Laugaste raamatule ei toetunud, ta oli ka ise rahvaluuleteaduse ajalugu uurinud.