Lendva ja rabanduse haigusseletusest

Signe Susi

Eesti rahvauskumuste kohaselt tähendas haigus võõrjõudude tungimist kehasse (Loorits 1951:385). Määravaks osutus jõudude suhe: kui haige oli tugevam kui võõras jõud, siis võis ta targa abiga jälle terveneda, vastupidisel korral oli inimene surmale määratud. Enamik haigusi usuti tulevat tuulest, veest, maast ning nõidusest või kurjast, ja oli äärmiselt oluline, et selgitataks välja haiguse põhjus ja päritolu, sest haigus nagu muudki üleloomulikud ilmingud kaotas oma mõju inimese üle, kui avalikustas tema nimi ja päritolu (Manninen 1925: 453).

Eesti rahvapärimuses tuntakse haigust, mis on levinud lendva, rabanduse, läbilööja ja äkise nime all. Vaatamata erinevatele nimetustele on tegemist ühe sarnaselt kulgeva haigusega, mis tabab äkitselt enamasti loomi, aga siiski ka inimesi, ning on välja saadetud pahasoovija poolt, kelleks on peetud nii nõida kui ka naabrimeest või -naist.

Haigus on tuntud üle Eesti ja levinud sarnasena ka Skandinaavias ja Saksamaal ning võrdluste tulemusena võib oletada, et siin on tegemist geneetiliselt ühtekuuluva pärimusega (Honko 1959:117; O. Loorits arvab koguni, et see meil naaberrahvaste mõjutusel moodi on läinud – Loorits 1990: 63).

Lendva (ka lendaja, lendäv, lendäje, lindva, lindaja, lendva haigus) ja rabandus (ka ravandus, rabadus, rabatus, rabahhus) on haiguse nimedena levinud kogu Eestis, esimest tuntakse siiski rohkem Lõuna-Eestis (kus ta muuhulgas võib ka varavedajat tähendada), teist Põhja-Eestis. Küllalt sage on nende nimede paralleelne kasutamine, millele viitab ka lendava või lendva rabanduse nimekuju. Lääne-Eestis, eriti aga Saaremaal on vastava haiguse nimetusena levinud äkine, äkildane, äkiline, äkise haigus, kusjuures lendvat või rabandust üleskirjutuste järgi peaaegu ei tuntagi. Võib oletada, et äkise nimetus tuleneb haigestumise viisist – lendva või rabandus tabab inimest või looma äkki, etteaimamatult ning kulgeb ägedalt (Lõuna-Eestis on näiteks katk tuntud ka äkk’ i nime all). Kohati on lendvat ja rabandust nimetatud ka läbilööjaks. Põhjuseks on ilmsesti haigusseletus, mille järgi lendva tegija saadab välja projektiili, mis lööb inimesest või loomast läbi ning mille tulemusena haigestutakse.

L. Honko haigusseletuste tüüpide järgi kuuluvadki nii lendva, rabandus, äkine kui ka läbilööja projektiilhaiguste hulka (Honko 1959: 32): haigestumise põhjustab inimese või looma kehas olev või keha läbinud konkreetne ese – nool, kuul, luutükk, nõel, seaharjas, juus jms, mis on kellegi poolt saadetud. Seega võib lendvat ja rabandust vaadelda ühe haiguskontseptsiooni kohaselt, kuid samas võib nende haigusseletustes täheldada teatavaid erisusi, mida püüangi alljärgnevalt kommenteerida. Ühelt poolt on tegemist haigusega, mida nimetatakse nii lendvaks kui rabanduseks ja mis tabab enamasti loomi ning on seotud projektiili-kujutelmaga. Teisalt on olemas haigus, mida enamasti nimetatakse rabanduseks, mis tabab inimesi ja on ainult harukordadel seotud projektiili-kujutelmadega. Sel juhul nimetatakse rabanduseks igat äkilist haigust. Mõlemal juhul usutakse, et haigus on kellegi teise poolt saadetud.

Haiguse saatja

Nii lendva kui rabanduse saatjateks usuti olevat pahasoovijad, kes tõenäoliselt haudusid kättemaksu ja kelleks võis olla nii nõid kui ka lihtsalt vihavaenlane. Kirjanduses on tihti rõhutatud, et haiguse saatjaks oli nõid (Loorits 1990: 63, Eisen 1995:3 8). Sellekohaseid üleskirjutusi on ka küllaltki palju, näiteks järgmine Jürist: Tuhala valla nimi oli nõia-vald, va nõiad olid. Kui oli, loom suri järsku ära, siis oli rabandus. Ühekorra üks mees üteld teisele, et miks sa looma sisse lased minna, eks sa või lasta majale minna. Ükskord last põesasse minna, põesas kõrvend kohe ää. Loomad surid koa kohe ää, vastust ei saand. (ERA II 77, 100 (40) < Jüri). Kuid üleskirjutustest selgub, et palju tavalisem oli lendva saatmine kellegi oskaja poolt. Näib, et lendva valmistamise oskus oli väga levinud. Tavaline lendva tegemise ajend oli naabrite halb läbisaamine: Kaks naabrimeest pole hästi läbi saanud. Üks osanud lindvaid teha ja hukanud nendega naabri loomi. Kord näind naaber, kui teine valmistanud kase- ja pihlakapuust lendvaid, ning saatnud neid välja. Ise hüüdnud: „Lindva naabri Kõrvile!” Naaber hüüdnud omakorda: „Lindva talu Kirjakule!” Lindva minevat sinna, kuhu teda viimati kästakse. Nii saatnud lindvategija kõik lindvad naabri loomadele, kuid naaber käskinud need tegija enda loomade kallale. Naabri loomad jäänud terveks, kuid lindvategija kari saanud otsa. Kellest lindva läbi minevat, see langevat maha nagu välgust rabatud. (ERA II 140,486/7 (11 )< Vändra). Lendvat saadeti peamiselt elutähtsatele koduloomadele, nagu näiteks lehm, härg ja hobune, kellest sõltus pere elujärg, harvemini on lendva tabanud lambaid ja sigu. Üks üleskirjutus räägib ka lendvast läbilöödud hanepoegadest.

Levinud on uskumus, et inimene, kes valdab lendvategemise kunsti, ei saa sellest enam lahti. Kaius olnud eit, kes mõistnud rabanduse sõnu. Kui need tulnud talle meelde, siis nad tungind vägisi suust välja. Eit polnud tahtnud alati saata loomadele rabandust ja sülitand siis maha. See kõrvetanud rohu mustaks. Terve heinamaa olnud täis seesuguseid laike, kuhu eit sülitas rabanduse. (ERA II 19, 453 (5) < Juuru). Ka lendvategijaga seostub üldlevinud uskumus, et kahjutegija ei saa enne surra, kui ta on oma teadmised kellelegi pärandanud.

Haiguspilt

Millist haigust peeti lendvaks ja rabanduseks?

Haiguspilt loomade puhul on mitmekesine. Võtmesõnaks on äkiline haigestumine. Loom võib maha kukkuda ja kohe surnud olla – see on haiguse kõige fataalsem kulgemine. Siis selgub lendvasse või rabandusse haigestumine lahkamise tulemusena: tavaliselt leitakse liha või soolikad olevat ebaloomulikku värvi – punased või mustad. Kõige kindlam lendvahaiguse tõendus oli koha leidmine, kust haiguse tekitaja – projektiil – läbi oli läinud. Lindab läbi löönd. Loom sures ärä ja sis olli temal nähä – võtsid naha sel’läst ärä, sis ol’li ristluist läbi läind. Auk suurem kust tulnud ja veiksem kust läind. /.../ (ERA II 34, 82 (23) < Suure-Jaani).

Haigus võib kulgeda ka nii, et seda on võimalik ravida. Sel juhul võib näiteks lehm maha kukkuda, verist vahtu suust välja ajada, kõhust lahti minna vms kuni täisajamiseni.

Kui loom suri ja teda ei saadud aidata, siis oli oluline vähemalt saatjale kätte maksta. Kui läkitajat ei teatud, siis nõndanimetatud tagasisaatmisega võis teada saada, kes kurja tegi.

Inimese puhul, nagu eespool mainitud, projektiiliga haigusetekitaja kujutelma peaaegu ei esine. Taas oli tegemist äkilise haigestumisega, sümptomiteks olid näiteks järsud valuhood, külmavärinad, kondivalu, süda läks halvaks ja ajas oksele, kõht lahti, suu katki jne. Rabandust võidi inimese haigestumise puhul ka kitsamalt piiritleda, näiteks südamerabandus või pearabandus. Tuul mängib lendva ja rabanduse haiguse puhul olulist osa. Ühest küljest seostub tuulega soodne lendva saatmise võimalus: Lendva haigust saadeti tuulega õlepeadega. /.../ (ERA II266,186/7 (435) < Simuna), samal ajal on haigestumise põhjuseks tihti peetud tuuletõmbust: Kui niisuke tuule huog inimesest üle käib, jääb inimine vahest piast lolliks ehk ogaraks (H II 38, 48 (5) < Haljala). U. Masing nimetab oma eesti usundi loengutes rabandust kuulsaks ja väga müstiliseks (Masing 1995: 99-100), kuna selle termini alla mahuvad peaaegu kõik haigused, mis eestlase diagnoosi järgi olid võimelised inimest tabama.

Projektiili vorm

Lõpetuseks tahaksin veel kommenteerida, missugusel viisil oli võimalik saata lendva- ja rabandusehaigust. Kõige levinum on ettekujutus, et lendva või rabanduse põhjustab projektiil – suur nõel, õlepea või puupulk. Lendva tegemise juurde kuulusid ka vastavad sõnad. Lendvad tehakse nõndamoodi: pannakse nõel laua ääre peale, otsaga senna poole, kellele lendva tahetakse saata, siis loetakse 9 korda „Issa-meied”, hüütakse 9 korda kurja – ja lendva läheb minema.

/.../(E 27 803/04 (32) < Narva). Lendva oli lendav pihlaka pulk, millel kaks otsa vahedaks tehtud. See pandi nõia sõnade abil lendama (ERA II 3, 218/9 (6) < Saarde). Puidu sort ei ole seejuures oluline, kasutatud on nii pihlakat, kaske, haaba kui ka näiteks kadakat.

Tuntud on muistend, mille järgi lendva leitakse toidu seest. Pererahvas olnud põllul tööl. Perenaene keetnud neile tangupudru. Pudru keetnud eemal köögis. Kutsunt karjase abiks pudru pada mäele tooma. Kesset õuet lennant üks väike must asi üle perenaese õla otse pudru patta. Puder hakant sellepeale kihisedes üle paja ääre välja jooksma. Ku perenaine risti ette heitnud, jäänud puder jälle vagusaks. Vaagnasse pudrud tõstes leidnud perenaene pajast kadakase pulga, mõlemad otsad teravad. See teenud perenaesel pudru nii läilaks, perenaene viinud pudru põrsastele. Need põrsad kes pudrud söönud lõpnud kohe ära. Nüüd oli perenaesel aro käes, et lendva ta põrsad ära tapnud (RKM II 134, 490 (22) < Karksi).

Levinud on kujutelm, mille järgi lendva tabab looma kui püssikuul. /.../ Maalitakse ukse ehk laua peale verega inimese ehk looma kuju ja lastakse püssiga sellele kuuli südame kohta, siis surra soovitav inimene ehk loom kohe ära. (E 32 518 (6) < Jämaja).

Uskumus, et lendva saatja ise lendvaks käib, on erandlik. Harku pool käinud keegi vanamoor lendvaks. Kord leidnud külakarjane eide metsast ristseljali surnult suu lahti. Karjane saatnud korralise külasse koristajaid kutsuma. Karjane keeranud eide kummuli. Korraga tulnud suur porikärbes ja hakkanud pea ümber lendlema. Äkitselt kadunud ta aga eide suhu. Silmapilk tõusnud eit maast üles ja jooksnud minema. Arvatud, et ta vahepeal lendvaks käinud. (EStK 14, 86 (12) < Kuusalu). Siin võib tegemist olla varavedaja- ja lendvategija-kujutelma segunemisega.

Rabandust on arvatud saavat ka üsna harukordsetel põhjustel, nagu näiteks talu ja mõisa piiri peal magamisest, kokkupõrkest võõra mehe vankriga vms.

Kokkuvõtteks

Nii lendvat kui ka rabandust võib käsitleda ühe ja sellesama haiguskontseptsiooni järgi. Teatavaid erinevusi haiguspildis ja etioloogias on küll võimalik välja tuua, ent need pole piisavalt selged nähtuste vahele piiri tõmbamiseks. Lendvat või rabandust põhjustab projektiil – kellegi poolt saadetud haigusetekitaja.

Kirjandus

Eisen, M. J. Eesti mütoloogia. Tallinn 1995.

Honko, L. Krankheitsprojektile. Untersuchung über eine urtümliche Krankheitserklärung. FFC 178. Helsinki 1959.

Loorits, O. Eesti rahvausundi maailmavaade. Tallinn 1990.

Loorits, O. Grundzüge des estnischen Volksglaubens II. Lund 1951.

Manninen, I. Üldjooni meie rahvameditsiinist. – Eesti Kirjandus 1925, nr 11, lk 453-459.

Masing, U. Eesti usund. Tartu 1995.