Kärbes eestlaste uskumustes

Aivar Jürgenson

Kärbest on erinevate rahvaste folklooris peetud nõia, haigusdeemonite või kuradi kehastuseks. Mõnes prantsuse dialektis esineb kärbes viinauima, joovastuse sünonüümina. Mõistete saatan‒kärbes‒joovastus seostele rajanevad mitmed uskumused. Nõiad suudavad end uskumuste kohaselt kärbseks moondada. H. de Vries jutustab muuhulgas ka Kärntenist pärineva loo, milles näkk annab laevamehele võime „lõikheina” käsutamise abil kärbseks muutuda ‒ siin on oletatud vihjet ühe taime, vee ääres kasvava Phallaris amadinacea, psühhoaktiivsusele. Süüria panteonis on tuntud kärbestejumal Baal-Zebub, kelle nimest arenes kuradinimetus Beelzebub. (de Vries 1991: 17).

Mõistete kompleksiga liitub veel verb lendama, näiteks saksa Fliege ‒ kärbes, fliegen ‒ lendama. Lendamisfenomen on iseloomulik šamanismile. (de Vries 1991: 17). Võimalikele paralleelidele eesti usundis võib leida mitmeid vihjeid. Näiteks on teateid tuulispasaks või kratiks käivate nõidade esinemisest kärbse kujul.

Kärbsel on eesti folklooris oluline roll seoses ennetega. Viimased on üpriski vastuolulised, näiteks kärbeste söögi sisse kukkumisel on erinevate teadete kohaselt erinevad tagajärjed: Hakkad sööma ja laseb kärbes söögi või joogi sisse ‒ tähendab, et saad veel sel päeval raha või kingitust (RKM II 37, 308 (5) < Harjumaa 1949, teine teade ERA II 36,499 (40) < Pilistvere 1931). Teisal on kärbse söögi sisse kukkumist peetud õnnetuse endeks (E 75 145(89) < Türi; E 63 496 (51) < Rõuge).

Ilma ennustamisel on kärbsel oluline roll. Kui kärbsed kibedasti hammustavad, tuleb varsti vihma (Eisen 1926: 253). See uskumus on ERA andmetel ühtlaselt levinud ja tuntud üle Eesti, vaid maa lääneosas teatakse seda vähem. Vihma ennustab ka kärbeste oksendamine ehk tilgad noka otsas (ERA II 183, 449 (9) < Ambla 1938; H II 18, 642 (73) < Käärma 1889; ERA II 304, 485 (14)

Kärbsed peale mihklipäeva ennustavad pikka ja lumerohket talve (ERA II 171, 135 (928) < Martna 1938; ERA II 262, 388/652 < Räpina 1939; ES < Võrumaa).

Teade Kui suvel on palju kärbseid, saab rohkesti rukkeid (Eisen 1926: 253) on ERA uskumuste kartoteegi põhjal tuntud üle Eesti. Vastavaid teateid on Pärnu-Jaagupist (2), Saardest (3), Rõugest (2), üksikteated Koerust, Paidest, Torist, Tarvastust, Viljandist, Pilistverest, Eaiuselt, Võrust.

Kärbest tuntakse sigivuse ennustajana: Kui sügisel on kaua kärbseid, siis vaadatakse, mis värvi nad on ning kasvatatakse sellist värvi loomi: need sigivat hästi. (E 35 993 (36) < Vigala).

Kärbes ennustab ka surma: Ku kärbes talvel mööda tuba lendab, siis sureb keegi (RKM 149,316(18)< Sangaste 1955; uskumus on kirja pandud Kadrina, Ambla, Laiuse, Rõuge ja Vastseliina kihelkondadest); Kui kärbes põleva lambi klaasi lennab, saab surmasõnumeid (ERA II 177, 120 (4) < Jõhvi 1937).

Eestlaste suhtumine kärbsesse on olnud erinev. Kuivõrd tegu on haiguse-toojaga ‒ näiteks ühes uskumusjutus läks haigusdeemon kärbsena supi sisse, mida üks tütarlaps sõi (Loorits 1951: 439) ‒, on teda vihatud. Tüütu sumiseja vastu on mitmeid abinõusid tarvitusele võetud. Üks levinumaid kärbeste hävitamise vahendeid on olnud kärbseseen. Kärbseid aeti ka suitsuga toast välja või riputati lae alla püüniseks kott, milles oli söödaks alustassil piima (RKM II 101, 467/8 (164) < Häädemeeste 1960). Peamiselt Lääne-Eestis ja saartel on tule süütamist vastlapäeva õhtul välditud, et palju kärbseid tuppa ei tuleks (Lätt 1970: 118). On arvatud, et madisepäeval (24. II) ärkavad mitmed putukad, sh kärbsed, ellu (Latt 1970: 182). Sellel päeval tehti ka tõrjet: Matsabe viidi kärpseid teise perese. /.../Seoti ühte rosinase lõnga külge pulkest tehtud „kärpsed” (väiksed puupulgad) ja viidi teise perese ja seoti ukselingi ehk käekatse külge, siis es pea enam sui kärpseid olema mette (Muhu - Latt 1970: l 83). Kohati on sarnast kärbsetõrjemaagiat rakendatud ka tuhkapäeval (Lätt 1970: 152-153). Audrus olevat perenaine madisepäeval ahjuluua seljas lauldes sohu sõitnud, et kärbseid ja parme loomade kallalt ära peletada. Ka maagiline kärbeste „jahvatamine” toimus madisepäeval (käsikivi aeti tühjalt, kohati kolm korda vastupäeva ümber ‒ Lätt 1970: 182-183). Helmest pärineb uskumus, et kärbsed ärkavad ellu käädripäeval, 17. III (H I7, 506 (188) < Helme). Siis toimetati kärbeste tõrjemaagilist kottiajamist: keegi hoidis kotisuu lahti, kaaslane läks ahju peale ning piserdas sealt vihaga vett peale (ERA II 10, 582 (1) < Rõuge). Setudel on esimene september kärbläiste pühä (Loorits 1949: 577).

Kärbeste algupära kohta on mitmeid seletus- ja tekkelugusid ning uskumusi. Raipedest ja seuksest jätistest tekivad kärbsed (RKM II 101, 466/7 (163) < Häädemeeste 1960). Ebameeldivad putukad, sh kärbsed, olla loodud laiskade inimeste pärast (H II 58, 22 (3) < Jüri 1896).

Positiivsemat suhtumist kärbsesse kohtab kristlikust pärimuskihistusest pärinevates legendides. Üks neist küsib, miks kärbes on peremees nii kuningakojas kui saunahurtsikus. Legendi järgi saanud kärbes selle voli nii, et ei lasknud sõduritel naela Õnnistegija rinnust läbi lüüa. Nimelt tahetud ristilöömisel nael südamestki läbi lüüa, aga kärbes istus südame köhale ja lööjad arvasid, et ongi juba nael sees. Kärbsele antud selle teo eest luba igale poole minna, ka kuninga lauale ja talle ka pähe istuda. (Eisen 1926:252). Motiiv on tuntud ka mõistatustes kärbse kohta: Kutsumata külaline, aga esimene toidumaitseja? (Normann, Lätt 1968: 105); Kel on kirikus kõige suurem õigus? (Eisen 1920: 20); Kes heidab kuningagi enese alla! (samas); Kes on kirikus häbemata? (samas: 21).

Ühe teise legendi järgi päästis Jeesuse kärbes koos hiirega. Hiir varastas ära viienda naela, mis pidi löödama läbi Õnnistegija südame ja kärbes lendas Kristuse südame kohale ning pettis ülevaataja ära (H III 26,433/4 (6) < Vastseliina 1895; Viidebaum jt. 1934: 60). Tegu pole autohtoonse legendiga, seega ei saa see meid oluliselt aidata ürguskumuste taastamisel, kuid psühholoogilises plaanis võib siit siiski mõndagi järeldada: vaevalt oleks rahvas omaks võtnud üdini võõrast ja juurdunud stereotüüpidega vastuolus olevat legendi. Võib-olla oli kärbsel vanade eestlaste uskumustes oluline ja sugugi mitte negatiivne roll.

Kui animistlikus maailmapildis esineb hing iseseisva tegurina, mis võib kehast lahkuda kas alatiseks või ajutiselt, siis antud fenomeni tähistajaks eestlaste uskumustes on hingeloom (Loorits 1949:289). Hingelooma kujutelma tekkimist oletab O. Loorits nii: pandi tähele mingi kehaosa värisemist ja oletati, et seal sees on eluputukas, elulutikas, eluritsikas, hingelina vms. Hingeloomal võis olla putuka, liblika, ussikese, hiire või linnu kuju. Putuka kuju on tõenäoliselt vanim. Eesti usundis seostuvad hingelooma motiivid ettekujutusega irdhingest: hing eraldub mingi loomakesena kehast, kui keha magab või lebab näiliselt elutuna (Loorits J949:289-290). Irdhinge kujutelm seostub animismiteooriaga, kuuludes ilmselt hilisemasse usundikihti. Eesti keeles arvatakse mõlemad hinge tähistavad sõnad leil ja hing pärinevat alles soome-ugri keelekihistusest (Redei 1986-1991: 57, 247; Mägiste 1982: 356), ürgsed surnunimetused kalm ja kool < koolema uurali kihistusest (Redei 1986-1991: 119, 173; Mägiste 674, 741). Selle põhjal oletab T. Kulmar, et hingekujutused ei saagi väga vanad olla ja võivad olla aktuaalseks muutunud alles mesoliitikumi lõpus või varaneoliitikumis, irdhinge-kujutlused võisid aga olla tekkinud alles keskneoliitikumis (Kulmar 1994: 47).

Kirjandusmuuseumi uskumuste ja kommete kartoteegis sisalduvate hingelooma kujutelma kajastavate teadete põhjal võib öelda, et kärbes on üldse levinuim hingeloom: näiteks kratiga seoses nimetatakse kärbest 16 korda, teisel kohal olev mesilane järgneb 14 korraga, tuulispasaga seoses on vastav suhe 18:14, mõnes muus kontekstis on kärbse ülekaal võrreldes mesilasega veelgi suurem: nõiaga seoses nimetatakse kärbest hingeloomana kolmeteistkümnel, mesilast seitsmel korral, teistest näiteks herilast kolmel korral, ülejäänute kohta on vaid üksikteateid: sitikas, parm jne. (1) Näeme, et kärbse domineerimine hingeloomana on üldine. Ka O. Loorits nimetab hingeloomana kõigepealt kärbest ja porikärbest (Loorits 1949: 290).

Hing poeb vahel kärbse kujul inimese suust välja ja samal kujul suhu tagasi (Eisen 1926: 252). Hingelooma kujutelmale võib tagasi viia ka kaasaegne naljajutt, mille kohaselt vanapiigad saavat lapsi pühast vaimust ja porikärbsest (Loorits 1949:290). „Leselaulus” kutsub setu lesk lahkunud meest koju tagasi:

„Üleüldises surmalaulus”:

„Naine nutab meest”:

Paralleelvärssides võib kärbes asetuda ka teisele kohale ‒ näiteks itkus „Tütar nutab isa” onjärjekord Linda’ sa iks kodo liblikal,/Käu’ kodo kärpsel,/Tulõ’ iks sa Tooni hobõzõl,/ Mana maa varzakõzõl... (SL III 1834).

Hingelooma kujutelm eesti usundis näib tagasi ulatuvat traditsiooni, kus šamaani hing transis olles lahkus kehast teise maailma suhtlemaks vaimudega, kusjuures hing kehastus mingi looma, linnu või putukana. Viimane esindas šamaani ennast. Võimatu pole hingelooma kujutelma teke veelgi varasemal ajal.

Muistne inimene tajus looduses lisaks meeltega haaratavale veel midagi, mida ta võis küll nimetada, kuid iialgi mitte kogeda, ilma et ta oleks teinud läbi olemusliku transformatsiooni: teispoolsusse ei ole võimalik siseneda nagu elumajja ‒ astudes üle lävepaku. Et seista silmitsi teise ilma nähtustega, pidi inimene lahkuma oma kehast ja võtma uue kuju. Ainult teistsuguses olekus võis ta siseneda sellesse, mis on teistsugune. Vaid selliselt võis ta tajuda ja märgata asju, mis tavapärases olekus olles ja tavaliste silmadega vaadatuna jäävad varjule. Hallutsinatsioonide mõju all kogetav on alati üleloomulik ilmutus. Nähtusel on fenomenoloogiline iseloom ning ta oli kindlasti tuntud ka Eestis.

Olgu siinkohal lühidalt toodud üks saksa jutt: kaks käsitööselli heidavad reisil olles kuhugi puu alla puhkama. Üks uinub kohe, teine ‒ veel ärkvel ‒ märkab, kuidas magaja suust lipsab välja punane hiireke ja kiiresti eemale jookseb. Ta järgneb hiirele üle silla teisele kaldale, kus see peatub, kaabib ja siis tagasi jookseb. Noormees asub mainitud kohal kaevama ja leiab seal peidetud aarde (Moock 1936: 25).

Kaasani kubermangu udmurdid tunnevad muistendit, milles liblikana või linnuna esinev hingeloom juhatab inimestele kätte varanduse asupaiga. Loo üks variant on järgmine: Kaks meest on metsas. Üks uinub magama, teine jääb vahti pidama. Magaja suust väljub liblikana ta hing (2). See läheb veeämbrisse, mis meestel oli metsas kaasas. Veest lendab ta ühe puu juurde ja leiab puuõõnest peidetud varanduse. Siis tuleb tagasi, käib jälle veeämbrist läbi ja poeb magajale suhu. Mees ärkab ja räägib teisele oma unenäo. Nimetatud puuõõnest leitaksegi varandus (Harva 1914: 15-16). I. Paulson, kes samuti selle loo ära toob, leiab, et kuigi tegemist on laialt tuntud rändmuistendiga, põhineb ta siiski genuiinsetel usukujutelmadel ‒ siin on selleks näiteks unes toimuv hingeränd (Paulson 1958: 73). Loo teisendeid tuntakse mujalgi. Burjaadi muistendis lahkub hing inimesest mesilasena: Kaks burjaati elasid ühes jurtas. Kui üks päeval uinus, nägi teine, kuidas uinakut tegeva kaaslase ninast tuli mesilane, kes natuke aega toas ringi tiirutas ja siis välja lendas. Kui kaaslane seda märkas, otsustas ta mesilasele järgneda, et vaadata, kuhu see läheb. Mesilane lendas natuke aega maja ümber ringi, siis ta kaugenes ja kadus viimaks ühte kaljulõhesse. Sealt pöördus ta siiski peatselt tagasi, lendas jälle jurta juurde, istus veeämbri servale ja kukkus vette. Kui ta suure vaevaga sealt pääses, lähenes ta magajale ja lõpuks ta ninale. Kui magaja urkas, jutustas ta, mis ta unes nägi. Ta oli rännanud kuskil, kus ta ühes kaljulõhes nägi palju hõberaha. Sealt oli ta tulnud mere kaldale, kus ta järsakust vette kukkus ja vaevalt pääses, kui üles ärkas. Kui kaaslane unenäost kuulis, hiilis ta selle kaljulõhe juurde, kus magaja „hing” ta silme all oli rännanud, ja leidis seal palju hõberaha. (Paulson 1958: 133-134; Harva 1938: 259 jj).

Ka Eestis tuntakse motiivi, milles omapäi hulkuv hing näitab magajale kätte peidetud rahapaja, põhiline hingelooma ilmumise motiiv on eesti materjalile tuginedes kahjutegemine, eriti kratina. Va Tilga Jaagu Peeter keind ka kratiks. Vana metsas maas surnd ja porikärbes piriseb suu ümmer. Poisid keerand perssi sinna, kus pea olija siis kärbes akand ümmer perssi laskma. Viimaks nad keerand ta tagasi, siis kärbes läind suust sisse ja vanamees tõusnd ülesse. (ERA II 189, 26 (67) < Emmaste 1938).

Ristiusu mõjul sattusid vana ideoloogia nähtused ebasoosingusse. Hinge lahkumist kehast inimese eluajal hakati pidama nõiduseks ja kurjade jõudude teenimiseks. Loorits kirjutab: „Lõvesse” langemine on eestlaste rahvausus täitsa tuhmunud, kuna äärmiselt arenenud on sootu teised motiivid: hing lahkub ihust peamiselt pahatahtlikel ja egoistlikel põhjusil, selleks et teha teistele halba ja muretseda endale ainelisi hüvesid (Loorits 1990: 34).

Levinud on muistend, milles tuulispask korjab külvatud viljateri. Üks mees näeb läbi surnukirstu tüki, et tegemist on tuttava vanaeidega. Lepikust leiab ta ka eide keha, muudab selle asendit nii, et porikärbes ei oska enam selle sisse tagasi tulla. Tagasi pääseb ta alles siis, kui keha asend on taastatud (Laugaste 1986: 272; Eisen 1894: 69).

Tuulispasaks käimist võib tõenäoliselt pidada hilisemaks kajastuseks iidsest lovefenomenist, mille iseloomulikud tunnused on esitatud teises kontekstis. T. Kulmar peab võimalikuks, et vastavad uskumused on tugevasti muutunud seoses hiliskeskaegsete nõiaprotsessidega ja kristlikud arusaamad on muinasusundilisi kujutelmi välja tõrjunud (Kulmar 1992:1609). Nii on üpris tõenäoline, et kärbes hingeloomana on oma esialgse usundilise sisu kaotanud. Iseseisva kultuurinähtuse kadumine ideoloogilise tausta teisenemise tagajärjel pole kultuuriloos midagi erandlikku. Nii ongi kärbes säilitanud rahvausundis koha peamiselt vaid mitmesugustes ennetes.

Kirjandus

Eisen, M. J. Rahvaraamat III. Uus kogu vanu jutte. Jurjev-Riia 1894.

Eisen, M. J. Mõista, mõista, mis see on. Tartu 1920.

Eisen, M. J. Eesti mütoloogia IV. Eesti vana usk. Tartu 1926.

Harva 1914 = Holmberg, U. Permalaisten uskonto. Suomensuvun uskonnot IV. Porvoo 1914.

Harva, U. Die religiösen Vorstellungen der altaischen Völker. FFC 125. Porvoo 1938.

Joki, A. J. Uralier und Indogermanen. Die älteren Berührungen zwischen den uralischen und indogermanischen Sprachen. Suomalais-ugrilaisen seuran toimituksia 151, Helsinki 1973.

Kulmar, T. Eesti muinasusundi hingefenomenoloogiast II. Akadeemia 1992, nr 8, lk 1601-1620.

Kulmar, T. Eesti muinasusundi vanima kihistuse väe-, jumala- ja hingekujutuste teoloogia. Doktoriväitekiri. Tartu 1994.

Laugaste, E. Eesti rahvaluule. Tallinn 1986.

Loorits, O. Grundzüge des estnischen Volksglaubens I. Lund 1949.

Loorits, O. Grundzüge des estnischen Volksglaubens II. Lund 1951.

Loorits, O. Eestlaste rahvausundiline maailmavaade. Tallinn 1990.

Lätt, S. Eesti rahvakalender I. Tallinn 1970.

Moock, W. Ürgusund. Nõmme 1936.

Mägiste, J. Estnisches etnomykologisches Wörterbuch. Helsinki 1982.

Normann, E., Lätt, S. Sada saarelehte, tuhat toomelehte. Valimik eesti rahvajutte, -laule, -mõistatusi ja vanasõnu. Tallinn 1968.

Paulson, I. Die primitiven Seelenvorstellungen der nordeurasischen Völker. Eine religionsethnographische und religionsphänomenologische Untersuchung. The Ethnographical Museum of Sweden. Monograph Series 5. Stockholm 1958.

Redei, K. Uralisches etymologisches Wörterbuch. Budapest 1986-1991.

SL II = Hurt, J. Setukeste laulud. Pihkva-Eestlaste vanad rahvalaulud, ühes

Räpina ja Vastseliina lauludega II. Helsingi 1905.

SL III = Hurt, J. Setukeste laulud. Pihkva-Eestlaste vanad rahvalaulud, ühes Räpina ja Vastseliina lauludega III. Helsingi 1907.

Viidebaum, R., Parlo, O., Mikla, K. Eesti muinasjutte ja muistendeid. Tartu 1934.

de Vries, H. Die Namen des Fliegenpilzes: Eine kurze Übersicht - mit einigen Anmerkungen. - Der Fliegenpilz: Ein kulturhistorisches Museum. Köln 1991. Lk 15-20.

#1 Kärbes ja mesilane näivad muuseas omavat keelelisi kokkupuutepunkte: soome mehiläinen, mordva mäks, meš, mari mükš (asendas varasemat sõna mekš), vrd sanskriti makša - ’kärbes’, makšika - ’kärbes, mesilane’, avesta makši - ’sääsk, kärbes’. E. N. Setälä meelest pärinevad need sõnad ühest indoeuroopa keelest (Joki 1973: 95).

#2 Antud tekstis on tavapärase udmurdi irdhinge nimetuse urt asemel käsutatud nimetust lul, mis udmurdi traditsioonis tähistab tavaliselt kehahinge. Transformatsioon kajastab tendentsi, milles senisest dualistlikku hingekontseptsiooni kuuluvast kehahinge kujutelmast kujuneb kristlik-õhtumaise ideoloogia mõjul arusaam monistlikust hingest, mis sulandab endasse ka irdhinge funktsioone (selle kohta vt Paulson 1958: 69 jj).