Müüdikatked regilaulus

Katse regilaulu süvastruktuuri avamiseks Vladimir Propi muinasjutumorfoloogia järgi

Madis Arukask

Vladimir Propi morfoloogiline lähenemine selgitab imemuinasjutu raamstruktuuri, tuues esile selle püsivad funktsionaalsed koostisosad ning nende süsteemi. Oma teoses „Морфология сказки” (1928, teine trükk 1969) tõi Propp välja 31 püsivat elementi (funktsiooni), mis on imemuinasjutus üksteise suhtes kindlas järjekorras, kujutades endast mistahes imemuinasjutu kompositsioonilisi kandepunkte. Märgistades funktsioonid täheliste sümbolitega, esitab ta konkreetsete muinasjuttude skeeme, milles elementide omavaheline järgnevus on lõppkokkuvõttes konstantne. Seega konstrueeris Propp universaalse metatüübi, mille suhtes iga konkreetne imemuinasjutt kujutab endast varianti.

Niiöelda „liha luudele” pani Propp teosega „Исторические корни волшебной сказки” (1946, teine trükk 1986), milles ta ajaloolise ja mütoloogilise ainese kaasabil illustreeris imemuinasjutu kujunemist algupärastest müüdilistest kujutelmadest. Propp kasutab siin vene muinasjutte „dešifreerides” ülemaailmset müüdiainest ja näitab imemuinasjutu genuiinset sidet ennekõike initsiatsiooni–riitusega kui kõigi (primiitiv)rahvaste ülesehituselt ja funktsioonilt samalaadse rituaaliga, samuti ka imemuinasjutu seost kujutlustega hauatagusest reaalsusest. Oma oletustele tõestusmaterjali otsides näib Propp kohati minevat liigse lihtsustamiseni – lokaalse tähenduse, esituse, konteksti ja inimosaluse alahindamist on strukturalistidele (sealhulgas ka Propile) hiljem ka ette heidetud (Finnegan 1992:38).

Propilikult imemuinasjutu „tegevuspaiku rekonstrueerides” võib tõdeda, et suur osa imemuinasjutu tegevustikust (kaasa arvatud kulmineeruvad sündmused) leiab aset teispoolsuses ning ka kahe ilma piirimail. Kujuteldav teispoolsusega suhtlemine on aluseks mistahes rahva algsetele usundilistele kujutelmadele. Ka imemuinasjutu fantastiliste tegelaste (lohe, nõia, võluesemete) olemus oli (Propi järgi) müüdiaegse inimese jaoks suhteliselt reaalne. Imemuinasjutt on seega müüdi uueaegseni ümbertöötlus.

Ka raamatus „Исторические корни волшебной сказки” liigub Propp mööda imemuinasjutu koostisosade funktsionaalseid piirjooni. Selgitades muinasjutu kujunemist müüdist, märgib Propp: Müütide ja muinasjuttude kompositsiooni kokkulangemine sündmuste järgnevuses, mis omasid kohta pühitsemistel, paneb arvama, et räägiti sedasama, mis sündis noorukitega, kuid mida ei räägitud tema enda, vaid eellase, sugukonna ja tavade rajaja kohta, kes üleloomulikul moel käis karude, huntide jt riigis, tõi sealt tule, maagilised tantsud (kõik selle, mida õpetati noorukitele) jne. Neid sündmusi algselt mitte niivõrd ei räägitud, kuivõrd väljendati tinglikult dramaatika kaudu. (Propp 1986: 354–355).

Propi jaoks oli imemuinasjutt niisiis kunagise riitusmüüdi jätk ning sarnaseid algsünkretismist pärit kujutelmi kannab endas ka regilaul. Mõlemad „iseseisvusid” pärast müüdilise ilmapildi ja vastava mentaliteedi kadumist, mistõttu oletatav sakraalne aines muutus töödeldavaks kunstiaineseks. Vanemas (lüroeepilises) regilaulus on suurel hulgal „tumedaks” jäävat informatsiooni, mida enamjaolt on seletatud lauliku suurepärase fantaseerimisvõimega ning mille uurimine on stiili või levikuteede uurijale teisejärguline olnud. Kahtlemata ei või regilaulu kui üleskirjutuste aegadeks uskumusliku aktuaalsuse kaotanud nähtuse puhul kunagi kindel olla, kas konkreetsetel juhtudel on tegemist usundilise kujutelma või metafooriga. Et teada saada, mida eepiline laul endast narratiivse müüdikajastusena kujutada võiks, olen vaadelnud setu „Imelise koja” laulu, toetudes Jakob Hurda „Setukeste laulude” üheksale variandile (SL I 123–128 ja 545–546). Olen lähtunud ennekõike Propist – nii olen alguses proovinud anda sündmustiku morfoloogilise struktuuriskeemi, seejärel leida laulust Propi imemuinasjutu morfoloogias esinevaid funktsioone ning analüüsida laulus esinevaid rolle, tegevusi, müüdilist atribuutikat jm.

Et saada ülevaadet laulus toimuvast, olen püüdnud kõigis variantides sisalduva põhjal luua ammendava koondülevaate sündmuste käigust (vrd Propi ход), rollidest ja kõigest muust kõnekast. Kõik oluline laulus toimuva kohta on ära märgitud kastikestega, tähistatud vastava tähega ning märgistatud iseloomustava sõna või fraasiga. Suurtähtedega on märgitud kõik arvatavat peategelast ja sündmuste pealiini puudutav. Ülejäänud aines on tähistatud väiketähtedega. Tähtede järgnevus tähistamisel on enamasti alfabeetiline, sisaldamata endas mingit sisulist (ikoonilist) informatsiooni. Propi analoogilisi märke pole järgida püütud. Skeemi ilmestamisel on abiks ka vastavad värsid ühest või teisest variandist. Iga kastiga tähistatud detaili olemus tuleks kuni tema algse võimaliku juurmotiivini välja selgitada. Kõigepealt selgitame aga (sarnaselt Propi muinasjutumorfoloogia loomise käigule) (potentsiaalsete) morfoloogilisfunktsionaalsete üksuste järgnevuse ja omavahelised seosed antud laulus. Võime koostada umbkaudu järgmise tabeli, mis jaguneb kaheks pooleks: esiteks otseselt peategelast puudutav aines, temaga toimuv, story ise kui seesugune (a–pool); teiseks story seisukohalt näiliselt teisejärguline killustunud müüdiaines ja detailid (B–pool).

„Imelise koja” müüdilis–muinasjutulisest tagapõhjast

Peame tõdema, et enam–vähem jutukeskset sündmuste järgnevust (à la muinasjutt) võime jälgida kuni kotta jõudmiseni. Edasi lisandub jutu seisukohalt kõrvalist puht–müüdilist materjali, millest asjasse mittepühendatuil (seega meil kõigil, kes me nende müüdikildude algupära ja seoseid ei tunne) on raske aru saada. Kuid ka olemasolev „arusaadav” teemaarendus on meie tajule suhteliselt kasutu – see ei ole (muinas)jutt oma eepiliste seadustega, nagu need sõnastas Axel Olrik (vt nt Laugaste 1986: 252–257). Selline mittejutulikkus on ilmne mistahes eepilisemat regilaulu lugedes (ballaadide puhul ehk vähem). Regilaulu esmane funktsioon pole ilmselt ammu enam olnud mingi jutu suhteliselt ökonoomne ja „arukas” edasiandmine – erinevalt imemuinasjutust, kus põhiline toimuvast „on põhjendatud”. Regilaul pole läinud sarnast äraseletamise teed, vaid kasutanud–säilitanud müüdikilde mingi teise printsiibi alusel. Seega oleks hüpoteetiline, jutuga ühine müüdiaines arenenud nagu oma rada, mõjutatuna regilaulu vormist ja funktsioonist. Müüdisakraalse profaniseerumine ja lüürilise pealetulek on ähmastanud müüdilist algkuju ning nihutanud olulise ja vähemolulise piire. Laulu funktsiooniks on võinud olla lihtsalt laulmine ise – meditatiivne seisund, mis saabub meetrilise ja sisulise kordumise tulemusena; hiljem ka lihtsalt ilutsemine. Sarnaseid seletamisvõimalusi on kindlasti veel teisigi.

Võrdleme nüüd skeemil välja toodud „kaste” Propi funktsioonide ja nende täitjatega, samuti ajaloolise ja mütoloogilise materjaliga, Propi interpretatsioonist lähtudes.

Jutustaja või kangelane (kui läheneda muinasjutulikult) tõuseb hommikul vara enne valget A: Tulli üles hommongul,/Enne varra valget (SL I 111) (1); peseb suu B, kammib pea C ning kängitseb jalad (mõnes variandis topelt – D1 ja D2): Mõsi suu, soije pää,/ Känge jala käbehe,/ Ala ma jala abara,/ Pääle pikä pääväjala (113). Tegemist näib olevat sihipärase ettevalmistusega selleks, et kuhugi edasi minna ja midagi teha. Propil sedalaadi tegevust funktsionaalse osisena ei esine. Näib, et kõnekas pole siin mitte tõusmise konstateerimine, vaid ilmselt on midagi öelda tahetud ajahetke mainimisega. Et nimetatud algusvormel pole eriomane vaid „Imelisele kojale”, ei saa me selle tähtsust antud juhul üle hinnata. Sama kehtib ka aknast välja vaatamise F (Kaie usse läbi paja,/ Usse tsõõrile morole – 112) kohta. Sellegipoolest tunduvad need vormelid paljudes laulutüüpides olevat sissejuhatuseks just üleloomulikule sündmuste arengule.

Muinasjutumorfoloogiaga vägagi haakuv on aga kodunt väljaminek E (Lätsi mõtsa minemähe,/Hummongulta hulgumahe –114), mis varianditi esineb samal kohal aknast välja vaatamisega. Laulus saab just siit alguse lugu kui selline, sündmuste käik, ход. Kodunt lahkumist mistahes motiivil tähistab Propil sümbol ↑ (Propp 1969: 40), lahkumismotiiv ise on üks imemuinasjutu kohustuslik funktsionaalne osis. Propp tõdeb, et teeloleku kirjeldus jutus piirdub vaid mõne üldise sõnaga (Propp 1986: 47–48), pikem pole ta ka laulus. Sattumine just metsa e on laulus sarnane muinasjutule. Propi järgi saadeti/läks/rööviti initsiatsiooniriituse käigus pühitsetav just metsa, kus ta pidi kohtuma oma (totemistliku) eellasega – õpetajaga/avitajaga (Propp 1986: 57–58; 82–88). Mets oli seega nii riitusekoht kui surnute riik.

Edasi köidab kangelase tähelepanu laulus mingi loom või ese G. Selleks võib varianditi olla vasikas, ilves, nuigus ehk nuius (? – vasika ja ilvese paralleelvärssides), (vask)tsõõr, (kuld)kopp ehk (kuld)kukk (:kuku), loogused (teatud kanderiist – Saareste 1958: 132, 436, 943–944), mis liikudes H saab kangelase teejuhiks: Näie vasitse vasika,/Hõbe’etse õhvakese / Üle tee minevat,/ varikohe valavat (111). Kangelane järgneb sellele I: Säält ma takah joosteh joosi,/Joosteh joosi, jalol käve (111) võ iHillo lätsi takah hellu piteh,/Kummu piteh kullõldõh (113). See motiiv laulus tundub genuiinselt sarnane olevat funktsiooniga, mida Propp on oma morfoloogias tähistanud sümboliga Z: kangelane saab võlueseme (Propp 1969:43–45). Abiline nii looma g2 kui eseme g1 kujul esineb ka muinasjuttudes (Propp 1986: 154–157; 191–201). Propi morfoloogiasse süüvides vastaks lauluvariantides esinev abilise ilmumine kas tähistusele Z5 (abiline satub juhuslikult kangelase kätte/leitakse) või Z6 (asi ilmub ise, näiteks maa seest). Meie lauluvariantides on abilisteks loomadest vasikas ja ilves, mõlema paralleeliks arusaamatuks jääv nuigus/nuius. Propi järgi võivad muinasjutus abiliseks olla mitmesugused loomad, teiste seas ka härg (Propp 1986: 186). Esemetena on lauludes mainitud vasktsõõr, kuldkopp ja kuldkukk ning loogused. Raske on öelda, kas me võime siin tsõõri mõista sõrmusena. Muinasjutus on sõrmus väga sagedane abiese (Propp 1986: 191). Tähelepanu väärib veel kullase olemuse a mainimine kahe eseme puhul. Kuld on muinasjuttudes üleloomuliku võluriigi põhiliseks atribuudiks. Samasse värvigammasse kuulub ka vask b.

Teise ilmajuhtimine kellegi/millegi poolt on juttudes üldse väga produktiivne motiiv (vt Propp 1986: 214). Sellega haakub ka ühes variandis esinev abilise (vasika) püüdmise soov X. Kõrvalepõikena olgu mainitud, et Oskar Loorits interpreteerib vasikat ja looguseid kui teed juhatavaid tähtkujusid (Loorits 1957: 153).

Vene muinasjutus jõuab teelemineja pärast kodunt lahkumist nüüd abiliste– kinkijajuurde (Propp 1986: 52). Lauludes võib kohal, kuhu jõutakse, olla ristiusu seisukohalt nii positiivne j1 kui ka negatiivne varjund j2. Esimesel juhul jõutakse kirikusse, Maarja(te) elupaika, või ka jumalate elupaika, kuigi juttu pole ainujumalast: Johtu ma jumaldõ lävele,/ Maarijidõ paja alla (110). Teisel juhul on tegemist juudaste, paganate elupaigaga, või mõisa kui meie kultuurikontekstis allegoorilise põrguga. Pole kahtlust, et ristiusuline kontekst on noorem motiivi müüdilisest põhjast ning taandatav kokkuvõtvalt üleloomuliku mõistesse J. Jõudmine kristlikku või paganlikku paika ei mängi laulus ka funktsionaalselt mingit rolli – mõlemad poolused võivad paralleelvärssides koos esineda.

Järgnevalt jõuab peategelane kas otse kotta või kojategemise juurde: Sinna tuo tsõõri veerünes,/ Vaskitsõõr vaalunes,/ Koh kota tettigi (114). Vastamata jääb küsimus koja K ja koja tegemise L olemusest. Funktsionaalselt pole ka neil erisustel mingit tähtsust–motiivile järgnevadja eelnevad värsid ei erine. Koda ennast võiks Propi järgi tõlgendada muinasjutu metsaonnina, kus abiliste kinkija elab (Propp 1986: 58). Muinasjutus pannakse kangelase teadmised onnis abiliste saamisel proovile. Propi morfoloogias tähistab seda sümbol Д (Propp 1969: 40–42). Sealjuures peavad kangelasel onni pääsemiseks olema vastavad maagilised teadmised (Propp 1986: 62), kusjuures õigeid vastuseid teab kangelane tihti (ja nii ka laulus) ex machina – muidu ta poleks õige kangelane (Propp 1986: 79). Ülesande saab kangelane ka laulus – teda kutsutakse kirvekirja tundma, rauaraamatut lugema N: Sinnä kotta kutsuti,/Sinnä tarre taheti./Midä tööda tegemähe,/ Mida asja ajamahe?/ Kirveskirja lugemahe,/ Ravviraami mõistemahe (111). Propi sellekohases alaliigituses vastab antud juhul kõige paremini Д2 – tervitamine (vrd kotta kutsumine M) ja küsitlemine; üleüldiselt ka Д1 – kangelase proovilepanek kinkija poolt. Õige kangelasena oskab küsitletav küsimusele vastata O+: Mina tundse kirvekirja,/Mõistse raami ravva pääl(112), ühel juhul aga ei oska O-: Ega ma mõista kirvekirja,/Ega ei tunne ravvaraami (111), olles sellega muinasjutu seisukohalt valekangelane (jutu seisukohalt on absurdne see, et laulus on ka valekangelane kangelane, s.o peategelane). Propil tähistab vastamist Г (Propp 1969: 42–43) – meil siis vastavalt kas Г2 või Г1. Variandis, kus kangelane kirja ei tunne, pageb ta P: Säält ma tagasi tagasi,/ Säält ma pakku pagesi (111). Propil tähistab samast tegevuskäiku O (Propp 1969: 58).

Vaatleme kojaga seonduvat peategevuse (story) välist atribuutikat. Kojas on/koda teevad kolm o või kuus p tegijat l, neil on vastav arv kirveid m, millel on vastav arv kirju n, mis tuleb kangelasel ära tunda. Kojal endal on kolm nurka k: Miä sääl tettänesse?/Kota kolmõnulgalist./Kol’ oli kuategijät,/Kol’ oll miest kua pääl,/Kol’ oll kirvõst käehnä,/Kol’ oll kirjä kirvõ pääl (113). Tsiteerides indiaani müüte ja egiptuse surnuteraamatut (Propp 1986: 61–62), toob Propp esile, et kahe ilma piiril oleva ehitise koostisosad on elus ja esitavad läbi pääseda soovijale küsimusi. Kui me kujutleme koja tegijatena (või materjalina) kolme meest (kes laulus vastust nõuavad), pole me kaugel samasugusest kujutelmast (iseasi, kui vettpidav sarnane ühildamine on).

Kojaga on läbivalt seotud sinine värvus r: Koh kota tettigi,/Sinipalke pantigi

(114). Kojas tehakse tuld c, keedetakse vett d, pestakse ja pügatakse h lambaid, kootakse kangast i: Sini iks katõlas tulõl,/Sinituld tet’t’ije,/ Sinivett keedetigi,/ Sinilambi(t) mõs’ti,/Sinivillo pöeti,/Sini no iks villa vin’tedi (116). Paraku ei saa me Propi teooriast abi nende kujutelmade seletamisel.

Kangast tehakse jumala(te)le ja Maarja(te)le särke. Mõnel juhul küsib jutustaja, mida tehakse. Selle peale vastatakse: Jumalile saa joonik särki,/Marijile maanisärki(114). Ühes variandis koob kojas kangast vaeslaps x. Selles variandis saab vaeslaps töö eest ka (alevis) kiita. Kirjeldatud motiiv meenutab muinasjutumotiivi, kus tütarlaps keerutab nõia hütis kedervart. Milline on laulumotiivi roll? Tähelepanuväärne on, et vaeslaps ei uinu z kududes. Propi järgi on uneproov üks nõia arsenali kuuluvaid võtteid teel tema juurde sattunud kangelase kõlbulikkuse „testimisel” (Propp 1986: 80–82). Vaeslapse–motiiv ei esine regilauludest ainult „Imelises kojas”. Vaeslast kohtab kudujana näiteks ka laulutüübis „Neli neitsit” (vt nt Hurt 1904: 128–131), kusjuures süžee erineb nii nimetatud tüübi eri variantides kui ka „Imelise kojaga” võrreldes. „Imelise koja” üks variant ei tarvitse seega olla vaeslapse–motiivi „päriskodu”. Särgid on Maarjale/jumalale vajalikud kirikus/alevis käimiseks: Minka(st) kävvä’ ker’kohe,/ Minka(st) astu’ alõvahe (116), magamiseks: Kohe Maarijal maada,/ Püha risti ringutõlla (113). Viimasel juhul põlastab minategelane tehtavat tööd, sest: Ega Maarja maah makaij,/ Pühä risti räestüh,/ Maarja maka korgõh taivah,/ Püha risti ringutelles,/ Kuldasärki kandenessa,/ Kullatseh sängüh sirotelles(114).

Joonistame Propi sümbolite rea „Imelises kojas” toimuvast, vastavalt meie tähelepanekutele:

↑ Z(5 või 6) Д(1 või 2) Г(1 või 2) (O)

Uurides aga Propi imemuinasjutu morfoloogilisi valemivariante (Propp 1969: 93–102) näeme, et järjestus Z Д Г (kangelane saab võlueseme – kangelane pannakse (võlueseme saamiseks!) proovile – kangelase reaktsioon proovilepanekule) on neis täiesti välistatud, selle asemel on kõikjal Д Г Z ehk teisisõnu: kangelane saab võlueseme kinkijalt pärast ülesannete täitmist (et siis selle abil siirduda üleloomulikku paika, täitma oma muinasjutu kompositsiooni seisukohalt primaarset ülesannet). Selle taustal ei tundu sündmuste järgnevus laulus „tõene”.

Me ei saa laulust teada, mis eesmärgil kangelasele kojas ülesandeid antakse. Laulus jääb kogu story kui selline ebaselgeks (kaasaegse kompositsioonitaju jaoks lõpuni motiveerimatuks, ebaratsionaalseks, segaseks), erinevalt imemuinasjutust, kus kõik nii või teisiti „on põhjendatud”. Regilaul pole läinud sarnase uueaegse äraseletamise teed. Jutus saame mingi tegevuse (antud juhul ülesande andmise/lahendamise) funktsionaalse tähenduse selgeks talle järgneva tegevuse abil (Propp 1969: 23–28). Funktsiooni täitmise võimaluste muutlikkus on raskuseks juba imemuinasjutu enda tõlgendamisel (Propp 1969: 61–64).

Propi järgi on imemuinasjutus lisaks ülesannete andmisele nõia hütis (Д) võimalik, et teatavad ülesanded antakse siduva elemendina üsna muinasjutu algul, seoses kangelase otsimisega (Propil B) ning „rasked ülesanded” jutu lõpupoole, seoses kangelase õigsuse kontrolliga pärast tagasijõudmist „teisest ilmast” (3) (Propp 1969: 62). Oletame nüüd, et „Imelise koja” ülesanded on just viimast liiki. Mis räägib selle võimaluse käsuks? Muinasjutus selgub valekangelane just kõige kaalukamas lõpusituatsioonis (mitte loo keskel või alguses). Kujuteldava valekangelase selgumise motiivi sisaldab mäletatavasti ka üks lauluvariant. Lisaks kirvekirja tundmisele v1 demonstreerib kangelane oma teadmisi üleloomuliku teispoolsuse kohta (kus ta viibis) ka põlastusega T kujutluse kohta Maarja maisusest ning seletusega U asjade tegelikust olemusest. Üleloomuliku teadmisena võib võtta ka kirvekirja tundmist v2 – tegemist on öö, päeva ja kuu kirjaga. Paraku ei sisalda Propi aines analoogilisi ülesandeid.

Koda ja seal toimuvat vaadeldes saime paralleele tõmmata nii Propi Д– kui 3–elemendiga. Muinasjutus jõuab kangelane abilise järel ikkagi (algsesse) teispoolsusse, kus muinasjutt kulmineerub (nt lohe tapmisega, kuningatütre vabastamisega jne). Sellest aspektist võiksime ka koda vaadelda kui sajaprotsendiliselt sealpoolset (Д puhul oleks ta kahe ilma piiripunkt, 3 puhul täiesti siinpoolne). Mis räägib koja kui täiesti sealpoolse käsuks? Need on järgmised varemvaadeldud „kastid”: J – taevane/põrgulik asukoht, r – (arvatavasti) teispoolsuse värvi domineerimine, vilksamisi a – kuld kui samuti millegi kõrgema (tule, päikese) sümbol, jumalikud tegelaskujud q. Lisaks veel kõik kojas toimuvat tähistavad väiketähelised „kastid” kui tõendid levinud ettekujutusest, et „teisel pool” käib sama tavapärane ja igapäevane elutegevus kui siinilmas. Ka vaeslaps x on oma väljateenitud paigas (taevas) ning ei jää ilma kütusest y kui sellisest.

Et laulu imeline koda lisaks „surnute elupaigale” ka ilmselt iselaadne paradiisi prototüüp on, arvab ka Oskar Loorits (Loorits 1957: 152). Koda taeva sümbolina näib üsna tõenäoline, samas ei saa me aga unustada variandid ettetulevat põrgulikku/paganlikku atribuutikat (j2). Näib, et vana maailmapildi jaoks on eksisteerinud pigem kaksikjaotus siinpoolne–teispoolne, ning hiljem on viimast poolt illustreeritud nii taevale kui põrgule omasega. Vana müüdiline funktsionaalsus pole aga muutunud.

Imemuinasjutu järgnevust taustaks võttes võiksime läbitöötatust ühe võimaliku variandina luua sellise fragmentaarse loo (sulgudes on laulust puuduvad, Propi järgi ootuspärased osad, lisatud on Propi sellekohased sümbolid):

(eellugu, miks kangelane ikkagi kodunt lahkub: i, e, б, b, в, w, г, g, A, a, B, C)

→ minek teele/metsa: ↑ → (viibimine nõia juures metsahütis, kes pärast

kangelase „katsumist” talle abilise(d) annab: Д, Г, Z) → järgnemine

abilisele „teise ilma” jõudmiseni: R → (kogu loo kulminatsioon, nt

röövitud neiu/eseme vabastamine koos kõige sellega kaasnevaga: Бб K, П, Л)

→ (naasmine omaniku/isa/kuninga juurde: ↓,Пр , Сп, X, ((Ф)) →

kangelase õigsuse proovimine: З, P, Y, O, T, H → (õnneliku lõpu

Olgu illustratsioonina toodud ka Propi koondskeem (Propp 1969: 95):

A B C ↑ Д Г Z R { Б/ K П P} Л ↓Пр - Сп X, Ф, Y O T H С*

Imemuinasjutus Propi poolt välja toodud seitsmest rollist (Propp 1969: 72–75)

– antagonist, kinkija, abiline, kuningatütar isaga, teelesaatja, kangelane, valekangelane – võime „Imelisest kqjast” leida kindlasti kangelase, abilise ning ühes variandis ka valekangelase (kes on aga muinasjutu jaoks võimatus peategelase asendis); sõltuvalt kojakujutelma tõlgendusest võime aimata ka kinkijat.

Kas eespool välja toodud „Imelise koja” ja imemuinasjutu struktuuri ühisjooned on piisavad seletamaks regilaulu kui narratiivi, või veelgi enam, laiendamaks Propi skeemi ka regilaulule? „Imelist koda” jääb jutust eristama intriigi puudumine – pole selge, mis ajendab laulukangelast kodunt lahkuma, esemele või loomale järgnema, kojas vastavalt käituma. Kahjutegemine (A) või millegi puudujääk (a) on Propi koondvalemi alguseks, sündmusi käivitavaks funktsiooniks. Seda mäletatavasti „Imelises kojas” ei esine. Ballaaditeooria keeles puudub siit konflikt tees contra antitees ning sellele järgnev süntees (Merilai 1991: 7). Võiksime järeldada, et „Imelise koja” puhul on meil tegemist kas:

● mingi jutustruktuuriga nähtuse riismetega;

● läbinisti poeetilise paleusega;

● nähtusega, mille sisemine loogika on eelnenutest hoopis erinev.

Pole välistatud, et kolm väljatoodud punkti võivad ka omavahel varieeruda.

Kirjandus

Finnegan, R. Oral traditions and the verbal arts. London, New York 1992.

SL I = Hurt, J. Setukeste laulud. Pihkva–Eestlaste vanad rahvalaulud, ühes Räpina

ja Vastseliina lauludega I. Helsingi 1904.

Laugaste, E. Eesti rahvaluule. Tallinn 1986.

Loorits, O. Grundzüge des Estnischen Volksglaubens III. Lund 1957.

Merilai, A. Eesti ballaad 1900–1940. Tartu 1991.

Propp 1969 = Пропп. В. Морфология сказки. Ленинград. 1969.

Propp 1986 = Пропп. В.Исторические корни волшебной сказки Москва 1986.

Saareste, A. Eesti keele mõisteline sõnaraamat I. Stockholm 1958.

1) Edaspidi viitab number sulgudes samuti SL I vastava järjekorranumbriga variandile.