Mõtteid, mis tekivad uurimistööle põhjendust otsides

Liina Saarlo

On veidi imelik, vähemalt kummastav küll, kui noore uudishimuka üliõpilase (minu isikus) huvist ja uurimusvalmidusest tingitud arupärimisele vastavad vanemad ja targemad inimesed (vanemate ja targemate uurijate isikuis), et pole mõtet, et uuritud on juba massiliselt ja järelejätmata. Üht noort ja innukat üliõpilast see teadagi ei heiduta, pigem intrigeerib. Kes meist enne on vanemate ja targemate nõu kuulda võtnud. Ja pealegi, alati võib küsida, kas need järelejätmatud uuringud ka mingeid tulemusi järele on jätnud.

Igasugust uurimist võiks ehk alata küsimisest, kes, kus ja millal on objekti, käesoleval juhul siis laulu Tütarde tapja juba varem tähele pannud ja avaldanud. Mina lähtun seekord teaduslikest lauluväljaannetest, et mitte materjalikoguse sisse ära uppuda.

Kui mitmed rahvaväljaanded välja jätta, võib laulutüübi Tütarde tapja leida järgmistest väljaannetest1) :

„Ehstnische Volkslieder” - 2 varianti nimega Das Strafgericht (Neus 1850);

„Setukeste laulud” - 6 varianti tüübinimega Ema ihkab minijaid, lisaks 3 kontamineerunud laulu (Hurt 1904, 1907);

„Vana Kannel” II - 4 varianti tüübinimega Ema, poeg ja minija (Hurt 1886);

„Vana Kannel” III - 3 varianti tüübinimega Tütarde tapja (Tampere 1938);

„Vana Kannel” IV - 6 varianti, neist 3 kontaminatsioonilised, tüübinimi (siin ja järgnevates väljaannetes) sama (Tampere 1941);

„Vana Kannel” V - 3 varianti, 1. ja 2. kontaminatsioonilised (Tampere 1985);

„Vana Kannel” VI - 22 varianti (Laugaste 1989);

antoloogia „Eesti rahvalaulud”, 4 varianti - Hlj, Kse, Vil, Pöi (Tedre 1969).

Esmaseks juhatajaks ja viitajaks laulutüüpide juurde võiks võtta mitmesuguseid rahvaluule ülevaateid ja õpikuid. „Eesti rahvaluule ülevaates” aastast 1959 arvab R. Viidalepp, et jutustavad laulud kajastavad minevikulisi kombeid ja tõekspidamisi, mis meile tänapäeval on võõrad ja arusaamatud. Laulu varast tekkeaega näitab variantide levik Karjalas, Soomes ja Ingeris (Viidalepp 1959: 179). Tütarde tapjat esitab ta perekondlikke suhteid kajastava lauluna, mis käsitleb vanemate ja laste, õdede ja vendade vahekordi (Viidalepp 1959: 188, 189). E. Laugaste „Eesti rahvaluule” õpikus arvab samuti, et lüroeepilised laulud sisaldavad kauge mineviku arusaamasid ja tavaõigust. Tütarde tapja liigitab ta perekonnaballaadide alla (Laugaste 1986: 205). Mõlemad lisavad lähemaks iseloomustuseks laulu lühikese kirjelduse. „Eesti kirjanduse ajaloo” I osas liigitab Ü. Tedre Tütarde tapja perekonnaballaadiks lüroeepika vanemast kihistusest (Tedre 1965: 40). Lähemalt ta laulu ei iseloomusta.

Kuna Tütarde tapja on levinud ka Soomes, on mõistlik pöörduda ka Soome folkloristika klassika „Suomen kirjallisuus I. Kirjoittamaton kirjallisuus” poole. M. Kuusi liigitab Tytarten surmaaja perekonnaballaadina keskaja kalevalalise luule hulka, annab lühikese laulukirjelduse ja viitab F. J. Oinasele, oletades ballaadi vene algupära (Kuusi 1963: 333). F. J. Oinas oma raamatus „Studies in Finnic Folklore” iseloomustab veidi ka eesti ballaade. Ta leiab, et need jutustavad peamiselt abielust ja perekonnasuhetest, on sügavalt emotsionaalsed ja lõpevad traagiliselt. Ballaadide keskne sündmus on mõrv ja nad kajastavad tolleaegseid õiguslikke vaatekohti. Kuna ballaade on leitud põhiliselt Kagu-Eestist, arvab F. J. Oinas, et nad võivad olla vene päritolu (Oinas 1985: 27).

Põigates tagasi Eesti folkloristide juurde, võiks vaadata Ü. Tedre kommentaari antoloogia IV köitest. Sealt leiame, et Tütarde tapja on levinud üle maa, eriti Põhja-Eestis. Ü. Tedre toob välja sisu analoogia lauluga Tütar vette, märkides, et aspekt on teine: poeg nõuab õdede hävitamist, et saaks minia koju tuua (Tedre 1974: 97).

Antoloogiast saame viimaks esimese viite nimelisele uurimusele - A. V. Rantasalo „Inkeriläinen kertova runo „Tytarten surmaaja”. Ver- taileva tutkimus”, mille ilmumisaeg on 1930. a. Kuna see on ainuke leitud nimeline uurimus2) , siis jätame võimalikud eelarvamused ajaloolis-võrdleva koolkonna suhtes ja vaatame, mis sealt leida on. Saame teada, et „Suomen kansan vanhat runot” sisaldab 153 varianti ja katkendit, mis on Ingerist pärit (Rantasalo 1930: 1). Veel jaotab ta laulu kolme ossa – ebaõnnestunud kosimine; ema hukkab tütred; korratu minia ja asjatu tagasikutsumine (Rantasalo 1930: 7), millest igaüht ka lähemalt iseloomustatakse. Teises osas lahkab autor Eesti lauluvariante ja leiab, et ehituselt on mõlema maa laulud väga sarnased (Rantasalo 1930: 163). Lõpuks järeldab ta, et Ingeri laulud on püsinud elujõulisematena ja muutumatuna, kuna on olnud lähemal tekkealale (Rantasalo 1930: 186, 187).

Kuna mind ei huvita enam motiivide loetelu ja võrdlemine (see on juba ka ära tehtud), tahaksin oma mõtted ja küsimused suunata sellele, mis nende motiivide taga võiks olla. Miks naised laulsid tütarde tapmisest? Esimene küsimus, mis paljudel tekib, on arvatavasti selline: tahad sa teada, kas tütreid tõepoolest tapeti? Aus vastus on: tahaks küll. Miks on valitud just tapmise motiiv? Miks ei ole laulus toodud ühiskonna reageeringut? Jne., jne...

Niisiis, kas tapeti? R. Viidalepp kirjutab: on loomulik, et sellesisulised laulud võisid tekkida ühiskonnas, kus säärased vaated ja kombed olid üldiselt kehtivad (Viidalepp 1959: 179). Siit võiks järeldada, et ta pidas tapmist võimalikuks. E. Laugaste on tapmise motiivi rohkem sümboolseks pidanud (Laugaste 1986: 207). Ei jäägi muud üle, kui pöörduda otseselt õigusalaste teoste juurde. Siin tabavad meid aga mitmesugused raskused, kuna Eesti tavaõiguse, sh. perekonnaõiguse kohta polegi suurt midagi kirjutatud. Selle põhjuseks on kindlasti ka see, et Eesti talupoegade tavaõigust pole kirja pandud (Marju Lutsu loengutest). 1920. a. on siiski avaldatud üks raamat, nimelt A. Kruusbergi „Esiisade enneajalooline õigus”. Sellest ilmus küll ainult esimene osa, aga meie õnneks käsitles just see perekonda.

Peamiselt kriminaal-, väiksemas ulatuses tsiviilõiguslikke sätteid sisaldavad talurahvaõigused pandi kirja 14. saj. lõpul või 15. saj. algul, aga välja kujunesid need 13.-14. saj. (Ligi 1992: 177). Arvata võib, et kirjapandud (s.t. pealepandud) seadustel ei olnud suurt mõju tavaõigusele. Tavaõigus ei muutu, enne kui ei muutu rahva tõekspidamised ja väärtushinnangud.

Milline oli siis Eesti pere sel ajal (lugedes M. Kuusi järgi laulu u. keskajast pärinevaks), kui Eesti- ja Liivimaa vallutati? H. Palli arvates oli pere elu üldjuhtimine pereisa, peremehe käes (Palli 1992: 192). A. Kruusberg toob ära näiteid kroonikatest, kust selgub, et Eesti mehed oma naiste vastu väga valjud olnud. Samuti leiab ta, et meil isaõiguse avaldus aja jooksul tugevamaks saanud, nii, et võõrastel võimumeestel valjude abinõudega selle vastu tuli võidelda (Kruusberg 1920: 91). Mida annab meile teadmine, et ka Eestis oli tugev patriarhaat? H. Ylikangas väidab rooma õiguse kohta, et seal valitsesid veel tugevad arhailise õiguse jooned, mis väljendus eriti perekonnapea suures võimus. Nimelt võis ta juriidiliste tagajärgedeta hukata oma naise ja lapsed (Ylikangas 1993: 58). Muidugi tekib nüüd küsimus, mis võib olla meie maarahva tavaõigusel ühist kauge rooma õigusega? Aga arvata võib, et arhailine õigus erinevatel rahvastel ei pruukinud oma põhijoontes kardinaalselt erineda. Ka Kruusberg viitab seosele meie isaõiguse ja rooma õiguse vahel: [...] ja me näeme, et Eesti pereisa niisamasugune täieõiguseline perekonnapea oli, kui Rooma pater familia. Ka temal [...] oli õigus oma perekonna liikmete elu ja surma üle [...]. Ta võttis naise (või mitu), müüs selle, tõukas endast ära või surmas [...] ning otsustas laste elu ja surma üle (Kruusberg 1920: 75). Niisiis, perekonnapeal oli õigus oma lapsi surmata. Perekonnapea oli pereisa, Tütarde tapjas on otsustaja roll just vennal, isa valdavalt ei figureerigi (v. a. mõnes lauluvariandis, kus isa poole pöördumine on toodud paralleelvärssidena ema poole pöördumise järel). Sellest võiks järeldada, et perekonnapeaks võis olla just vanem vend. Pereisa surma järel ei pruukinud perekonnapeaks saada lesk, vaid hoopis mõni meessugulane, antud juhul täiskasvanud poeg. (Vanimate seaduste järgi polnud naisel, ka lesknaisel mitte, õigust kohtus tunnistada, talle määrati eestkostja (Pylkkänen 1993: 100).)

Mis oli siis tütarlaste hukkamise põhjuseks? Arvatavasti olid põhjused majanduslikud. A. Kruusberg kirjutab: Kuigi vanal ajal pereisal tingimatu õigus oli last surmata, siis on ometigi seda verist akti Euroopa rahvaste juures ajaloo valgusel harva ette tulnud. Tegelikult lepiti sündinud laste äraheitmisega. Et tugevaid käsi tarvis oli, siis hoiti poisslapsi, kuna väetid tütarlapsed ära visati. [...] Nii oli see kõikide ajalooliste rahvaste juures. (Kruusberg 1920: 102) Ja et ühiskond sellele mingit olulist tähelepanu ei pööranud, tunnistab kasvõi seegi, et Soomes ei peetud 17. saj. ka seaduses laste lämmatamist vaestes perekondades tõsiseks kuriteoks, vaid rohkem perekonna siseasjaks (Pylkkänen 1993: 106).

Seda, kui sage võis laste tapmine tegelikult olla, ei või me küll niisama otsustada. A. Annist arvab, et ballaade lauldi, rõhutamaks mingit erakordset üksikjuhtu, võib-olla isegi „ajaloolist” sündmust (Annist 1936: 784, 785). Igal juhul oli (tava)õiguslik võimalus lapsetapmiseks olemas. Seda, et tütarde hukkamine toimus, tõestab kasvõi kiriku väljaastumine selle tava vastu (Kruusberg 1920: 102, 103). Et tapmisjuhtude esinemissageduse statistikat tegema hakata, peaks pöörduma arhiiviallikate poole.

Arvata võib, et põhjust ühe laulu poole pöördumiseks ja erinevaid uurimisnurki leiab alati. Ka Tütarde tapjat võiks vaadelda veel mitmestki aspektist (igavene, kaasajani püsinud probleem – kas naistetöö on töö või mitte?; pereliikmete omavahelised suhted jne.).

1) Mainimata jäävad „Vana Kannel” I ja Loorits, Kutti, Tampere „Eesti rahvalaulud”, kust ma Tütarde tapjat ei leidnud.

2) See muidugi ei tähenda, et neid ei või rohkem olla.

Kirjandus

Annist 1936 = Annist, A. Meie rahvalaulu stiili küsimusi. - Looming, nr. 7.

Hurt 1904 = Hurt, J. Setukeste laulud I. Helsingis.

Hurt 1907 = Hurt, J. Setukeste laulud III. Helsingis.

Hurt 1886 = Hurt, J. Vana Kannel. Töine kogu. Eesti Kirjameeste Seltsi Toimetuzed, nr. 3. Tartus.

Kruusberg 1920 = Kruusberg, A. Esiisade enneajalooline õigus I. Perekond. Tartus.

Kuusi 1963 = Kuusi, M. Suomen kirjallisuus I. Kirjoittamaton kirjallisuus. Helsinki.

Laugaste 1986 = Laugaste, E. Eesti rahvaluule. Tallinn.

Laugaste 1989 = Laugaste, E. Vana Kannel VI: 1. Haljala regilaulud. Tallinn.

Ligi 1992 = Ligi, H. Kohus ja karistused. - Eesti talurahva ajalugu I. Tallinn.

Neus 1850 = Neus, H. Ehstnische Volkslieder. Reval.

Oinas 1985 = Oinas, F. J. Studies in Finnic Folklore. Suomen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 387. Mänttä.

Palli 1992 = Palli, H. Pere. - Eesti talurahva ajalugu I. Tallinn.

Pylkkänen 1993 = Pylkkänen, A. Eestkoste ajalugu. - Soome õigusajaloo põhijooned. Tartu.

Rantasalo 1930 = Rantasalo, A. V. Inkeriläinen kertova runo „Tytärten surmaaja”. Vertaileva runontutkimus. - Suomi V: 9. Helsinki.

Tampere 1938 = Tampere, H. Vana Kannel IH. Kuusalu vanad rahvalaulud. Tallinn.

Tampere 1941 = Tampere, H. Vana Kannel IV. Karksi vanad rahvalaulud. Tartu.

Tampere 1985 = Tampere, H. ja E. Vana Kannel V. Mustjala regilaulud. Tallinn.

Tedre 1965 = Tedre, Ü. Rahvalaul. - Eesti kirjanduse ajalugu I. Tallinn.

Tedre 1969 = Tedre, Ü. Eesti rahvalaulud. Antoloogia I: 1. Tallinn.

Tedre 1974 = Tedre, Ü. Eesti rahvalaulud. Antoloogia IV. Tallinn.

Viidalepp 1959 = Viidalepp, R. Eesti rahvaluule ülevaade. Tallinn.

Ylikangas 1993 = Ylikangas, H. Miks õigus muutub. Tartu.