Kas ma siis olen päris või ei ole? Kutselistest jõuluvanadest

Pärtel Lippus

Selle artikli aluseks on intervjuud kolme Tartus tegutseva kutselise jõuluvanaga (kutselised jõuluvanad vastanduvad siin kodusele jõuluvanale selle poolest, et nad käivad ka asutustes ja teistes peredes). Intervjuud tegin 2001. aasta kevadel jõuluvana Peebuga, jõuluvana Jaaniga ja jõuluvana Mardiga Mall Hiiemäe 2001. aasta jaanuaris koostatud küsitluskava järgi. Intervjuude salvestused ja litereeringud olen üle andnud Eesti Rahvaluule Arhiivile (ERA, CD 0653–0655; EFA I 55). Jõuluvanade teema võtsin endale uurimiseks TÜ rahvaluuleseminaris, see artikkel on ühtlasi ka minu seminaritöö.

Käesolev kirjatükk on põgus sissevaade kutseliste jõuluvanade ametipärimusse. Ametipärimus on Eesti folkloristikas suhteliselt vähe uuritud teema. Kuigi materjali on kogutud võrdlemisi palju (vt Kippar 1985), on vaid üksikuid käsitlusi (nt Hiiemäe 1996, Proodel 1969), mis tihti keskenduvad juttudele ja lauludele. Suhteliselt vähe on Eestis käsitletud ka jõuluvanasid.

Püüan veidi selgust tuua küsimustes, kes on jõuluvana enda meelest jõuluvana, kas jõuluvana on päris, ja kui, siis kellele. Toon paralleele sanditamisest, sest rõivastuse ja rollimängu poolest on jõuluvanal sanditajatega palju ühist.

Mall Hiiemäe räägib „Eesti rahvakalendri” VII köites (1995: 79–80) jõuluvanast üsnagi põgusalt, põhjalikumalt kirjeldab ta jõuludeaegset sanditamist, mis on varemalt olnud Eestis laialt levinud. 20. sajandi esimestel kümnenditel oli jõuluvana teistsugune, kui me praegu teame: rõivastuseks pahupidi keeratud kasukas, karvamüts, vildid, labakud. Habe valmistati linapeost. Vitsakimp oli olulisem kui kingikott. Jõuluvana oli samasugune tubliduse kontrollija kui sanditajad. Vits ei olnud kostüümielement, seda kasutati teinekord tõepoolest mõnele nähvamiseks. Kui jõuluvana tuli eesti kodudesse alles 20. sajandil, siis sanditamise komme pühade ajal (näiteks mardi-, kadri-, jõulu-, nuudi-, vastlasandid) on märksa vanem. Põhilisi erinevusi on see, et jõuluvana toob, teised nõuavad kingitusi (Hiiemäe 1991: 4).

Eesti traditsioonis on jõuluvana üle võetud sakslastelt. Mall Hiiemäe ütleb, et eestlaste jõulumaskeeringul pole nii keerulist kujunemiskäiku kui sakslaste jõuluvanal. Ka ei ole eesti jõuluvana puhul õige otsida seoseid teispoolsusega. Mis ta siis on? Sellele Hiiemäe (1995: 69) otseselt ei vastagi. Ülo Tedre (1998: 173) arvates on aastavahetuseaegsed sanditamised seotud viljakusmaagiaga. Hiiemäe (1995: 69; 71) hinnangul eesti kombestikus sigivuse või viljakuse taotlus ei avaldu või avaldub nõrgemalt kui nt slaavi rahvastel.

Nii jõuluvana kui sanditajad tulevad kuskilt kaugelt. Jõuluvana tuleb kaugelt Põhjamaalt või metsast. Mardi- ja kadrisandid tulevad kaugelt ja kõrgelt, mida saab mõista, nagu tuleksid nad teispoolsusest, sakraalsest maailmast. Tee peal on santidel mitmeid takistusi, sealhulgas tuleb neil ületada vesi, mis on paljude rahvaste uskumustes olnud üks kesksemaid eraldavaid takistusi toonela-teel (Valk 1995: 472–476). Ka jõuluvana teel asub veekogu, mille ületamine on tema teekonnakirjelduses olulisel kohal: näiteks räägib Jaan lastele, kuidas kena Soome kalur ta paadiga üle lahe tõi (EFA I 55, 171).

Jõuluvana teevad täiskasvanud lastele, lapsed ise tavaliselt jõuluvanaks ei ole. Jõuluvanaga saab lapsi tublidusele hirmutada. Varemalt käisid sanditamaski ainult täiskasvanud, üks nende olulisi rolle oli laste tubliduse kontroll: näiteks käskisid nad lastel lugeda ja võisid karistada, kui laps ei osanud. Jõuluvana puhul on selge, et täiskasvanud teavad, mis päriselt toimub, kes jõuluvana „tegelikult” on, nad „teavad tõde jõuluvanast”. Tänapäeval, kui sanditamas käivad peamiselt lapsed, teavad ka nemad, kes on sandi maski taga. Kuid huvitav oleks teada, kas kunagi, kui sanditamas võisid käia ainult täiskasvanud, on ka maskeeritu ise uskunud, et ta hetkel on see, kelle rollis ta on. Selle kohta aga minu kasutuses olnud materjal vastust ei anna. Tänapäevaks on sanditamine läinud laste kätte ja sanditamise funktsioon muutunud (vt nt Müürsepp 2001). Ka jõuluvana on muutunud – kurjusest headuse suunas (Hiiemäe 1995: 80). Kõik minu intervjueeritud jõuluvanad ütlesid, et ei kanna vitsa kaasas, sest seda ei lähe nagunii vaja. Taandunud on tubliduse kontrollija funktsioon, jõuluvana ei karista kedagi, jõuluvana on kõigi vastu hea, olgu laps muidu kui väänkael tahes.

Jõuluvana Peep

Jõuluvana Peep on jõuluvanaks olemisest vabal ajal näitleja. Ta on jõuluvana ametit pidanud juba umbes 20 aastat. Peep võrdleb jõuluvana rahvateatri näitejuhiga, kelle näitlejateks on kogu tema publik. Jõuluvana on seega nagu iga teine peojuht, kes peab pidulised tegutsema panema, et neil peol igav ei oleks – jõuluvana on meelelahutaja. Sellest, miks tema on jõuluvanaks hakanud, räägib ta ise nii (1).

Võib-olla kuna ma praegu töötan teatris juba kaheksateist aastat, võib-olla oli see noh pisik sees, esinemispisik. Ei oska seda nüüd, mm, isegi ma präegu ei oska öelda. Võib-olla üks faktor ka see, et noh, esinemisvajadus oli. Kuna sa arvasid enesel olevat mõtteid, kuidas inimeste… ma nagu esinejana ja teatris töötava inimesena olen ikkagi inimeste meelelahutaja. Ja, et pakkuda nendele seda meelelahutust, siis ma ilmselt, see oli üks väljund. Hiljem muidugi tuli ka see niiöelda väikene majanduslik huvitatus, sest et ta on nagu lisatöö, järelikult ka lisasissetulek ja see tuli hoopis, hoopis hiljem, märksa hiljem, nii nagu ka juubelit läbi viiva inimesena või ka isamehena pulmades. Aga võib-olla oli ka üks põhjus see, et ma arvasin, et ma oskan, suudan teha paremini kui mõned, kes lihtsalt kuuse all istusid.

EFA I 55, 147.

Jõuluvana Peep on seega näitleja Peep ja tema jaoks on jõuluvana üks tema rollidest. Peebu jaoks on jõuluvanaks käimine samasugune mäng nagu mõni lavastus teatris. Ainus vahe teatriga võrreldes on see, et kogu auditoorium peab mänguga kaasa tulema. Selleks katsub ta olla hästi aktiivne ja ka populaarne: tal on laste jaoks müramise mängud, ta laulab ja räpib ja räägib anekdoote (viimast ainult täiskasvanutele) – käib ajaga kaasas.

Peebule on küllaltki selge, milline jõuluvana olla ei tohiks, õigemini, milline ta ise olla ei tahaks. Esiteks vastandab ta end, nagu ta ise korduvalt rõhutab, kuuse all istuvale jõuluvanale. See on jõuluvana, kes ei tee muud, kui istub tagasihoidlikult nurgas ja jagab kinke laiali. Tema kui näitleja tahab särada, aga ka kogu publiku tegutsema panna. Teiseks vastandab ta end (tema määratluse järgi) haltuurajõuluvanale, sellisele, kes ei võta oma tegevust tõsiselt, kellel on poolik kostüüm, naabrimehe sussid mantli alt paistmas, kes on poolpidune, kel käib viinahais suust ja kes ei viitsi lastele tähelepanu pöörata. Ses suhtes tahab ta olla päris jõuluvana, kellel on korralik kostüüm ning hästi läbi mõeldud tegevus. Jõuluvana mõõduks ongi Peebu jaoks põhiliselt kostüüm. Las ta ise räägib.

Bõh, siin on nüüd iga…, kuidas igaüks ise lahen- lahendab selle, sest et kui ennem kostüümist oli juttu, siis olen ma ka selliseid jõuluvanasid näinud, kes ei ole õigel ajal kostüümi hankind, ütleme ka laenanud, üürinud, ja ma olen ka näinud s’ukest teatrist võetud bojaarikuubedega jõulumehi kuuse all istumas ja noh, oma tänavasaapad vaatavad alt vastu ja viigipüksid või teksad, mis iganes, ma nimetan seda, noh, haltuuraks. Et seda, kui tõsiselt tegija nüüd ise suhtub oma tegemisse, näitab ilmselt ka ikkagi see, et sul on oma kostüüm. See on, see on, ma leian, et see on suhtumise küsimus, see on ikkagi eelduseks.

EFA I 55, 151/2.

Kas Peep on siis päriselt jõuluvana? Tema enda jaoks on see kahtlemata mäng, aga laste jaoks püüab ta päris olla: kui ta enne pidu tuleb peopaika ja pärast ära läheb, on kostüüm hoolikalt pakitud, et midagi välja ei paistaks, laste juuresolekul tasandab ta häält, jne. Ta ise ütleb, et ta on püüdnud legendi mitte lõhkuda. Kuid mõne teisega võrreldes ta nii väga kramplikult sellest ka kinni ei hoia.

Jõuluvana Jaan

Jõuluvana Jaan tegeleb rahvateatriga. Jaan on jõuluvana olnud juba umbes 40 aastat. Aastate jooksul on tal kujunenud selge ettekujutus, milline jõuluvana olema peab, aga veel selgem, milline ta ei tohi olla. Ta ütleb, et jõuluvanaks olemine on vastutusrikas missioon, mis nõuab suuri kogemusi, ja et seda igale soovijale usaldada ei tohikski. Ta ise räägib nii.

Nii on elus välja kujunenud, et on hakatud lihtsalt kutsuma, kutsuma sellepärast, et arvati, et ma olen kõige jutukam, kõige sõnaosavam, aga ega see tuleb ka ajapikku, see oskus. Aga muidugi, mis on kõige olulisem, ega seda siis aru ei saa, kui sa alles esimest või teist või kolmandat korda seda teed, sellepärast, et mina nimetan seda kõike kokku, sealhulgas ka jõuluvana institutsiooni – ma nimetan nimodi: institutsioon – mina nimetan kõike seda kokku rahvakultuuriks. Tähendab, ma ei saa sellest aru, kui inimesed räägivad, et näiteks, noh, jõuluvana, vahest öeldakse, et see on üks pullitegemine, teinekord öeldakse, noh, pulmavanem. See on selgem, see on üks nisuke Don Juan ja kõva kärakamees, suur lõuapoolik, täpselt samuti nii nagu on õhtujuht, ütleme juubelid, asutuste peod, firmade õhtud ja, see kõik ju vajab oskusi. Ütleme niimoodi, et minuni see täiesti juhuslikult kolmkümmend kaheksa aastat tagasi… arvati, et mina sobin kõige paremini jõuluvanaks. Aga siis ma arvasin ka, et see on selline vigurdamine, noh, panen seal midagi natuke habet ette ja-ja mütsi pähe ja ajan oma arust põnevat juttu.

EFA I 55, 165.

Jaani ettekujutuses vastandub jõuluvana tavalisele inimesele. Jõuluvana on seega pigem üleloomulik olend. Sellisel juhul oleks jõuluvanaks olemine Jaani jaoks ümberkehastumine, mille käigus elab ta rolli nii sisse, et peagu isegi usub, et tema on see päris jõuluvana. See justkui seostuks võrdlusega teispoolsusest pärit santidega. Kuid samas vihjab Jaan, et ta teeb seda kõike ikkagi lastele, ja nemad usuvad, tema mitte.

Ma küsin, kas on päris. – On. – No siis on jõuluvana ka päris. Ja tähtis on see lapse õnnelik pilk, mida ta selle juures otsa vaatab, kudas ta sul... T’ab, laps usub seda, see on tõesti jõuluvana.

EFA I 55, 165.

Siin jääbki segaseks, kas jõuluvana Jaan on päris-jõuluvana laste jaoks või enda jaoks ka. Igatahes eeldab Jaan, et tema publik usub jõuluvanasse, või vähemalt, et kõik teevad näo, nagu usuks, ja mängivad nende reeglite järgi kaasa. Ta on kuri nende peale, kes teda reeta üritavad, nende lapsevanemate peale, kes on lastele öelnud, et jõuluvana pole päriselt olemas. Jaani kostüüm on just sellest seisukohast hästi läbi mõeldud: habe, mis ei tule naljalt eest, prillid ja meik, mis varjavad „tavalist” nägu. Keegi ei tohi näha, kuidas ta riideid vahetab, isegi täiskasvanud, kes on ta laste juurde kutsunud, see on tabu. Jaan käib ainult väikeste laste juures, kuna suurtega on tal halbu kogemusi. Suured näitavad, et nad on suured, ja tahavad jõuluvana „paljastada”, või vähemalt ei ole jõuluvanal nende jaoks nii suurt autoriteeti. Eriti käib see täiskasvanute pidude kohta, kus ollakse ka alkoholi tarvitanud.

Jõuluvana Jaan paneb väga suurt rõhku oma välimusele. Kostüüm ja maskeering peavad kaasa aitama sellele, et jõuluvana oleks „päris” ja mitte tavaline inimene. Ta ise räägib nii.

See on üks väga vastutusrikas missioon. See tähendab seda, ma olen väga palju kuulnud ka präegusel ajal, ka varasematel aastatel, väga palju on jutt…, ikka juttu olnud sellest, et pannakse juhuslik inimene jõuluvanaks, olgu ta siis, ütleme, naabrimees või naabritädi või on see vanaisa või on isa, ja siis ikka öeldakse pärast, et noh, näe, laps juba tundis ära, küll olid sealt vanaisa varrukad paistsid välja ja isa kell ja naabrimehe saapad ja, ja nii edasi. Kuid jõuluvana riietus, minul näiteks on puhtalt jõuluvana riietus õmmeldud, osaliselt enda õmmeldud, osaliselt lastud õmmelda, ja iga detail on tähtis. Ühesõnaga, kõik algab mitte sellest, mida sa selga paned, habeme ette ja mütsi pähe ja aga enda jalga, vaid mul on kogu riietus on konkreetselt jõuluvana riietus, seda ma ei kanna mitte iga päev, seda ma kannan vaid üks kord aastas, siis, kui saabub jõuluaeg. Ja nüüd algab siit edasi, võiks öelda niimoodi, et riietuses on tähtis kõik, iga detail. Ja selle juures on tähtis häälestatus. Mitte kusagilt ei tohi välja paista riietuse juures, et sa oleksid nagu eraisik, et laps võiks arvata, et noh, ütleme, et habe, ja siit on näha, et see ei ole see habe ja, ahah, et need nüüd siit nägu ka kõik, eks ole, on tavaline keegi onu, et müts on kudagimoodi tehtud või jõuluvana kuub või jõuluvana jalatsid.

EFA I 55, 165/6.

Kuigi Jaan peab jõuluvana juures väga oluliseks traditsioone, kasutab ta nii oma kostüümi juures kui tegemistes ka mõningaid vähem traditsioonilisi elemente: näiteks on tal jalanõudeks untad, mida eesti traditsioonis ei tunta, ja ta mängib lastele torupilli, öeldes, et tema on torupilliga jõuluvana (2).

Jõuluvana Jaanil on ka oluline didaktiline roll. Jaani ettevõtmised lastega on kõik õpetlikud (mängitakse toakoristamist ja piparkoogiküpsetamist). Kuid siin ei saa päriselt võrdlust tuua 20. sajandi alguse jõuluvana või sanditamisega, sest nende tublidusekontrollija-funktsioon on teistsugune. Näiteks ei kanna jõuluvana Jaan kunagi vitsa kaasas, sest seda ei lähe tema sõnutsi kunagi tarvis. Ta ütleb, et jõuluvana on suur headuse kehastus. Jõuluvana ei karista kedagi ja kui ta ka on kuulnud mõne lapse koerustest, ütleb ta ainult, et nii ei ole ilus teha. Õpetlikkus on siin hoopis teist laadi: lapsed ei näita mitte jõuluvanale ette, mida nad oskavad, vaid jõuluvana räägib neile vanadest aegadest ja mängib nendega mänge, millest lastel on võimalik õppida mõne majapidamistöö knihve või muud taolist.

Jõuluvana Mart

Jõuluvana Mart on minu intervjueeritud jõuluvanadest vast kõige klassikalisem. Kui teised kasutavad kohati originaalseid võtteid, on tema suhteliselt traditsioonipärane jõuluvana. Jõuluvanaks käimine on Mardi jaoks tore mäng. Tema ei usu jõuluvanasse ja ei oota ka, et tema publik usuks. Lihtsalt mäng näeb ette, et keegi peab olema jõuluvana. Küsimise peale vastas ta ise nii.

No see jõuluvanaprobleem on nüüd, ütleme, perekonniti on pidevalt ja kogu aeg, kus väiksed lapsed on, üleval olnud, noh, präegu mul neiu on kaheksateist. Poiss on veel vanem, üle kahekümne juba, et ühesõnaga, mul see probleem on juba üpris vana ja päris kõike niimodi enam ei ole meeles. No aga siin algus sai päris tehtud nii ühes sõbrapoisiga, et vaheldumisi perekonnas tegime, temal oli seal neid lapsi rohkem ja siis vajadus nagu suurem selle järele. Mina suhtun üldiselt sellesse jõuluvanandusse niimodi, et see on niisugune tore mäng, mida ühel momendil aastas lihtsalt kõik mängivad kaasa, sõltumata sellest, kas nad sellesse usuvad või ei usu. Ja noh, tänu sellele see jõuluvana tegemine on suhtselt nagu lihtne tegevus. Et see võetakse traditsioonina ja kõik teavad täpselt, misasi see jõuluvana on ja misasi ta ei ole, eksole. Ja keegi peab se ju olema, ja mingeid kingitusi, no kingituste jagamise komme meil lihtsalt on sellel ajal hirmus pika aja tagant, ja keegi peab ju seda tegema lihtsalt.

EFA I 55, 139.

Jõuluvana Mart on jõuluvana Peebu määratluse järgi nurgas istuv jõuluvana. Möllamine pole tema rida, ta peab ainult kõik salmid ära kuulama ja kingid kätte andma. Mängimise ja laulmise kohta räägib ta nii.

M. L.: Jõuluvanana põhimõtteliselt ei ole kasutanud seda, pulmades, jah, see on teine, oopis teine ooper. Jõuluvana ei ole selline.

P. L.: Osa jõuluvanu on…

M. L.: Jah, need on need hüperaktiivsed, mulle see ei sobi see.

EFA I 55, 142.

Kuna jõuluvanasse uskumine ei ole Mardi jaoks oluline, on ta täiskasvanute jõulupidudel rohkem lihtsalt õhtujuhi rollis ja jõuluvana külaskäik on õhtu jooksul üks show’ osa, mille käigus jagatakse laiali kingid ja mis, nagu kogu ülejäänud õhtugi, peab pakkuma publikule meelelahutust. Seetõttu võib ta täiskasvanute pidudel lubada endale pila jõuluvana kulul. Näiteks on ta kasutanud võtet, et läheb õhtujuhi rollilt sujuvalt üle jõuluvanaks, riietades end kogu rahva ees ümber. Laste juures ta siiski selliseid võtteid ei kasuta, nende jõuluvanausku ta ära ei võta. Aga ta ei tee ka midagi, et seda usku alles hoida. Seda, et jõuluvana on Mardi meelest laste jaoks, näitab ka see, et nüüd, kus Mardi oma lapsed on suured, tema kodus jõuluvana ei tehta, ei ole nagu vajadust, jagatakse lihtsalt kingid kätte.

Kostüüm pole jõuluvana Mardile eriti oluline, ta ühmab, et täiesti tavaline jõuluvana kostüüm. See on tal sõbraga kahe peale, mis Jaani ja Peebu puhul on absoluutselt välistatud, ja meiki ta ei kasuta.

Kas jõuluvana Mart on päriselt jõuluvana? Tema jaoks on see mäng, maskeraad, ta ise jõuluvanasse ei usu. Tema tegevus jõuluvanana ei ole nii aktiivne, et tal tekiks probleeme sellega, et keegi kaasa ei mängi. Seepärast pole talle oluline, mida tema publik usub.

Kokkuvõtteks

Kõige suuremad erinevused on minu intervjueeritutel ettekujutuses, milline peaks jõuluvana olema ja mida ta peaks tegema. See on ilmselt mingil määral tingitud nende kodustest tavadest, aga kindlasti ka iseloomust ja erialast väljaspool jõuluvana ametit.

Oma ettekujutusele jõuluvanast vihjavad nii Jaan kui Peep võrdluste ja vastandustega. Jaanil on see vastandus tavalisele inimesele, Peebul võrdlus teatri rolliga. Peep vastandab end ka kuuse all istuvale jõuluvanale. Mart justkui tunnistab, et tema on see kuuse all istuv jõuluvana, vastandades end nii Jaanile ja Peebule. Samas tunnistavad nad kõik, et jõuluvanasid on palju ja erinevaid. Ja vähemalt Jaanil ja Peebul on ka lausa mõningane individualismipüüe, mistõttu nad otsivad endale distinktiivseid määratlusi: Jaan ütleb, et tema on ainus torupilliga jõuluvana, Peep nimetab end esinevaks jõuluvanaks.

Jõuluvana tulemine ja minemine on küll üsnagi konventsionaalne (koputab, küsib, kas on õiges kohas, kas häid lapsi ka on, räägib, et tuleb Põhjamaalt; minnes ütleb, et teised lapsed ka ootavad), aga vahepealse osa sisustab iga jõulumees isemoodi.

Välimus ei ole kõigi jõuluvanade jaoks ühtemoodi oluline. Kõigil on küll punane kuub ja habe ees, aga see, millist rõhku nad panevad detailidele, on erinev. Ükski jõuluvanadest vitsa ei kanna, see on taandunud kostüümielemendiks ning seejärel kadunud (näiteks Mart ütleb, et tema puhtalt laiskusest ei ole kunagi viitsinud vitsa kaasa vedada; Peep kasutas kunagi kostüümielemendina „elektrivitsa”, mis oli ühelt teiselt jõuluvanalt laenatud võte, aga enam ei kasuta ka seda). Kõigi jaoks on jõuluvana „suur headuse kehastus” (nagu ütleb Jaan), nii et nad ei karista kedagi ja teevad kõigile pai. Samuti vist just sellepärast peavad nad jõuluvana peamiseks kohustuseks pöörata tähelepanu kõigile (eriti laste puhul) – jõuluvana peab kõigi salmid ära kuulama ja isiklikult kingid kätte andma.

Võib vast väita, et jõuluvana eelkäijateks on Eestis olnud sanditajad. Kuid nii sanditajad kui jõuluvana on teinud läbi mõningasi muutusi – kaotanud oma tublidusekontrollija-funktsiooni. Sanditamine on üle kandunud laste lõbustuseks, jõuluvana teevad aga ikka peamiselt ainult täiskasvanud.

Kirjandus

Hiiemäe, Mall 1991. Kas jõuluvana kodu on Põhjamaal? – Horisont, nr 12, lk 4-5.

Hiiemäe, Mall 1995. Eesti rahvakalender VII. Tallinn.

Hiiemäe, Mall 1996. Kaasaja sõdurifolkloor: millest ja kuidas? – Mängult-päriselt. Tänapäeva folkloorist II. Toim. M. Kõiva. Tartu, lk 7–25.

Kippar, Pille 1985. Ametipärimuste avaldamisest ja uurimisest. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 176–178.

Müürsepp, Maris 2001. Õhtu Kustavil. Lemmeleht. Pro Folkloristica IX. Toim. M. Hiiemäe, K. Labi, J. Oras. Tartu, lk 147–153.

Proodel, Mall 1969. Üks jahimees läks metsa. Valimik rahvajutte jahist ja metsloomadest. Tallinn.

Tedre, Ülo 1998. Sanditamine läänemeresoomlaste juures. – Kultuuri mõista püüdes. Scripta ethnologica 3. Toim. T. Anepaio, A. Jürgenson. Tallinn, lk 163–175.

Valk, Ülo 1995. Eesti mardilaulude usundilisest taustast. (Teekonna-motiiv). – Rahvausund tänapäeval. Toim. M. Hiiemäe ja M. Kõiva. Tartu, lk 471–478.

1) Kuna artikli aluseks on suuliste intervjuude salvestused, on kõik tekstinäited esitatud litereeringutena, ilma kirjakeelde toimetamata. Sõnade kirjapanemisel on üldiselt järgitud kirjakeele ortograafiat, kuid sõnade puhul, mis kirjakeelest silmatorkavalt erinevad, on lähtutud hääldusest.

2) Oma lapsepõlvest mäletan, et torupilliga on käinud ka Õie Sarv jõulueidena, kuid ma ei tea, et torupill laiemalt jõuluvana atribuutikasse kuuluks.