Palun kirjutage OMA KOGEMUSTEST, MÕTETEST JA TUNNETEST teemal
Haigestumine kauakestvasse ja raskesse haigusesse mõjutab inimest ja tema igapäevast elu mitmeti. Vähk on üks haigusi, mis põhjustab hirmu ning ebakindlust ka haige lähedastes, sõprades ja töökaaslastes. Tervenemise seisukohalt on oluline, et inimene saab oma haigestumise ning haigusega kohanemisega seotud kogemusi ja tundeid jagada. Ka kirjutamine võib aidata haigusega ja selle vahetute mõjudega seotud küsimusi selgeks mõelda.
Kogumise eesmärk on vähki haigestunute isiklike kogemuste ja mõtete talletamine. Saabunud materjale kasutatakse doktoritöö tegemiseks Helsingi Ülikooli folkloristika õppetoolis. Uurimuses analüüsitakse võrdlevalt Eesti ja Soome patsientide jutte vähiga seotud haiguskogemusest. Võimaluse avanedes koostatakse parimatest kirjutistest ka kogumik, milles vähihaiged ja nende lähedased jagavad kogemusi, kuidas tulla toime haiguse ja sellega kaasnevate probleemidega.
Osaleda võivad ka vähipatsientide lähedased ja pereliikmed. Pealkirja valib iga kirjutaja ise.
Pole tähtis, kas kirjutate käsitsi või arvutiga. Oluline on, et jagate teistega otsekoheselt ja ausalt oma kogemusi, mõtteid ja tundeid, mis seonduvad Teie haiguskogemusega.
Kirjutage haigestumise/haigusega seotud võimalikest mõjutustest inimestevahelistele suhetele: kuidas pereliikmed, sõbrad, töökaaslased suhtusid Teie haigusesse?
Kas haigus on Teie suhtumist iseendasse muutnud ja kuidas?
Kas tahtsite või suutsite rääkida oma haigestumisest teistele?
Milline oli Teie meetod haiguse põhjustatud kriisist vabanemiseks?
Kellelt saite tuge? Kes või mis põhjustas kurvastust/lisa kannatusi ja miks nii?
Kirjeldage, kuidas Teisse suhtuti haiglas inimesena ja patsiendina. Kas tundsite end patsiendina turvaliselt? Kas saite haigla töötajatelt piisavalt toetust ja vastuseid oma küsimustele?
Kas saite tuttavatelt, sõpradelt, perekonnaliikmetelt või teistelt inimestelt nõuandeid haigusega toimetulekuks? Kas kasutasite lisaks arsti ettekirjutustele ka mingeid muid ravivõtteid? Milliseid? Miks?
Kas aeg annab arutust? Kas võib loota, et aja möödudes inimene kohaneb oma haigusega? Kas üleelamiste möödudes võib elu jätkuda?
Kuidas tulite oma haigusega toime?
Helsingi Ülikooli doktorand
Piret Paal
KIRJUTAGE
KAASTÖÖDE VORMISTAMINE
Kirjutise algusse kirjutage
KAASTÖÖD SAATA AADRESSIL
"Minu vähihaigus"
Eesti Rahvaluule Arhiiv
Eesti Kirjandusmuuseum
Vanemuise 42
51003 Tartu
või e-posti aadressil:
piret.paal@helsinki.fi
MATERJALIDE SÄILITAMINE
Saabunud kirjutised säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis.
VIIMANE POSTITAMISE KUUPÄEV ON 31.12.2006
Kogumisüleskutsed ilmusid koos sissejuhatavate artiklitega ajalehes Terviseleht (nr. 10, 11) ja ajakirja Tervis Pluss 2006. aasta juuninumbris. Lisaks olid kirjutusvõistluse üleskutsed üles pandud Eesti Vähiliidu ja Eesti Rahvaluule arhiivi kodulehekülgedele. Koostöö ettepaneku saatsin ka Tartu onkoloogiahaiglasse, kuid sealt sain viisaka ent äraütleva vastuse, mis on arstide töömahtu ja esmaseid ülesandeid arvestades igati mõistetav.
Kogumisvõistluse tulemused olid väheldased. Saadud viis vastust (kaks kirja ja kolm e-posti teel) ei taanda aga sugugi kaastööde väärtust. Juba fakt, et kaastöölisi oli nii vähe toetab erinevate autorite poolt esitatud tõdemust, et vähist ja vähikogemusest on kultuuriliste ja ühiskondlike arusaamade tõttu keeruline kirjutada, veel enam rääkida . Kõik viis kaastööd tulid naistelt. Vastajate seas oli nii kesk- kui ka kõrgharidusega inimesi. Noorim kirjutajatest sai vähidiagnoosi 20 aastaselt. Ajalisest vaatepunktist vanim kogemus ulatus 1989-ndasse aastasse.
Kaastööde vähesust analüüsides tekkis tunne, et 2006. aasta Eesti oli nii edasipürgiv ja võimukas, et need inimesed, kellel nii hästi ei läinud või kes olid haiged, pidid lihtsalt tagasi tõmbuma või vaatamata väsimusele ja sisemisele pingele edasi rühkima. Seda kinnitavad ka vähipatsientide kaastööd, kus kirjeldatakse hirmu, et keegi saab teada ja mis siis kui mõni tuttav peaks nägema? Ravi käiakse saamas salaja ja seejärel minnakse jälle tööle nagu ei oleks midagi juhtunud. Sellise tõrjuva ja hirmuseguse käitumise tulemusel jääb palju isikliku eluga seotut teadmata ajaks käsitlemata, mõjutades igapäevast hakkamasaamist nii iseendaga kui ka teistega läbi käies.
Siiski, just sellel kogumisvõistlusega paralleelsel perioodil hakkas Eesti ajakirjanduses ilmuma artikleid vähist, vähiravimite kättesaadavusest ja reeglipäraste tervisekontrollide vajalikkusest. Meedias hakkasid ilmuma vähipatsientide lood. Taolised avalikud teemakäsitlused, kuhu on põimitud ka isiklikke kogemusi, on väga vajalikud, sest paljude inimeste teadvuses on vähk otsekui teadmata päritoluga surmakülvav mütoloogiline olend, mille vastu ei ole võimalik võidelda ning millest on parem vaikida. Taolise rahvapärase arusaama kõrval on siiski olemas ka teine vaatenurk ja see on vähipatsientide oma. Erinevalt vähiga seotud kultuurilistest arusaamadest toovad vähipatsientide isiklikud kogemused välja haiguse erinevad tahud, sisaldades vähemalt mõtte tasandil ka positiivseid aspekte.
Kaastööde eest südamest tänades
Piret Paal