Läänemaa (Martna, Kirbla kihelkond)
1996


Janika Oras

11.06 oli minu Martnasse jõudmise päev. Vahur Kalmre autoga, Eda tuli juba tagasi sel õhtul. Tee Kullamaalt läbi Liivi küla oli käänuline, kõikjal võsa ja tee peal Mall rattaga. Malle jahimaad: Kasterpalude teeots, Hiiemummuka (?) mägi, kus ta oma päikseprillid kaotas jne. Samasugune põõsalinnu laul kostab lasteaia klaasuksest sisse nagu muuseumi aknastki. Lauas naerdi (valget) mind ja neegrivärvi Tuulit, kes mu kõrval istus. Kumb on naljakam? Otsustati, et Tuuli siiski. Mall ja Tuuli on mitmeid rebaseid näinud. Aga mikrofoni kardavad nad siin nagu kukulindu, ütleb Ell.

12.06. kolmapäev. Tavaline päev. Suure-Lähtru mõis, mille lähedal pillimees pidi elama, oli vaikne — krohv pudeneb, tühjad aknaaugud, ripakil uks, rohuste pragudega asfalt, võsas park. Lagunemine on siinkandis võimas ja pealetükkiv, vallutanud vanad talumajad ja kõrvalhooned, Hruštšovi-aegsed kolhoosiehitised, uued majad Martnas, mida kütta ei jõuta ja mis tühjaks on jäänud. Ja seisvaid ehitusi, põhiliselt individuaalid — katus peal, seinad püsti ja kõik. Vaikus ümber.

*

Sõbraliku hüvastijätmise lõpetuseks arvas vanaperemees, et seda, mis tema rääkis, küll kellelgi vaja pole ja et on mul aga amet, "muidusööjad" ja "riigi raha raiskajad". Pool tundi tundsin ennast kohe just sellisena, siis üritasin oma mõttes küll teadaolevaid õigustusi otsida, aga neid oli kuidagi raske üles leida.

EFA I 15, 229, 231




Mall Hiiemäe

Mis edasi? Kas minna nimekaimu vaatama hoolimata sellest, et tal on vargaluul? Istun vana tee käänul, siit see maja paistab. Ei lähe. Kui oled vihiku jagu kirjutanud, siis vead pigem põõsasse. Nii otsustangi vaadata, mis see Hiiemummuga või -mummuka mägi endast kujutab. Jalgratta jätan õitsva sireli varju ja astun läbi nõgeste metsa alla. Kohati selge sarapik, haabu, tammed, toomingaräga, valget leppa, kaske, kuuske. Maikellukesi. Korjan mõne üles. Päikeseprille pole metsa all vaja. Leian musti ja märge kive. Kus siin kalmed või kääpad? Mida see Hiie-sõna siin märgib? Kui palju ka ei küsi, peale nime ja koha teada ei saa. Hakkan tee poole välja minema. Ilus kaheharuline tamm, hästi suur. Ilus suur kivi lähedal. Aga prillid on kadunud. Lähen jälgi mööda tagasi. Veel, veel, veel. Maikellukesed on peos, päikeseprille pole. Tagasi päris algusesse. Veel, veel. Ei ole. Ei olegi! Hiied või kääpad? Tühi käik.

*

Olen laisk ja tüdinud. Kobistan Tammeleppade ukse taga, sõbrustan suure musta õudkoeraga. Kavatsen juba lahkuda, kui puu võetakse ukse eest: "Me kõik magasime." Ja: "Kuidas see koer ei hammustanudki?" Bruno Tammelepp on küll Läänemaa inimene, kuid Märjamaalt. Meeldiv kohtumine, head külalaulud.

*

Mudalesõtkutud koplis on hobune ja jäme pooleldi kuivanud tamm sildiga: Hiiepõld, II a-tuhat. Usutavasti oli hiiekoht küll hoopis majade-alune kõrgem ala. Tamm ise on oma viimastes päevades vapustavalt kaunis. Pool tüve mädaneb maas, pooled oksad on kuivanud, pool tüve seisab ja peab tuulele vastu. Kui teda joonistan, kuulen aina ta häält, midagi ohkamise ja ägamise vahepealset. Nõnda on Hiiepõllu tammega.

EFA II 17, 522/3, 527, 532




Kadri Tamm

Martna silla juures suurte pajude vahele tekkinud mõnusast pesast hõikavad poisid midagi. Ma ei kuule täpselt mida, aga mõtlen, et küsin neilt koolipärimust. Kargan ratta seljast maha ja nemad pistavad punuma — ju nad midagi sündmatut hüüdsid. Ma ei anna alla, istun nende pesasse ja hakkan poisse tagasi meelitama. Algul eputavad ja natuke vist tõesti kardavad ka, aga kui ütlen, et mul on vägev makk, siis lõpuks siiski tulevad. (Milleks kõigeks küll MiniDisc hea ei ole!) Lindistan siis anekdoote Martna kooli 3. klassi poisilt, kel vene nimi ja kõnemaneer ja lauseehituses veidi venepärast, kuigi aktsenti pole.

EFA I 16, 252




Kadi Sarv

8. juuni. On laupäeva hommik. Magame kauem, kuna lasteaia hommikune puder ja piimasupp meid täna ei ähvarda. Putru keedab täna Anu ise — kaerahelvestest. Ma ütlesin neile küll esimesel päeval, et "ma tean ühte, kes pudrust suri", aga nad ei pea mu hoiatust miskiks. Naeravad. Nii tuleb mul tänagi lusikatäis putru hommikukohvi kõrvale ära süüa. Viilimine äratanuks üldist hukkamõistu. Pärast hommikusööki soojendame ennast lasteaia ukse ees nagu ussid päikesepaistel.

Enne kella 12 stardin uuesti Kesu küla suunas, et üle vaadata see kooliõpetajast proua, kes nädalavahetuseks Tallinnast Läänemaale pidi saabuma (tema juured on ema poolt Kesu k. ja isa poolt Kullamaal). Eelmiste päevade kogemuste põhjal olen häälestatud pessimistlikult. Teel põikan veel sisse kahte seni suletud tallu, lootes nädalavahetusel näha mingit elavnemist. Kuid asjata — mõlemad talud on endiselt suletud. Jõuangi siis ühe hooga taluni, mida kirjeldan Tuulile alati kui "kaev lombis" talu. (Talu kaev on ehitatud otse soolauka servale. Peremees ei tea, miks. Olnud enne olemas, kui nemad selle talu ostsid. Vesi on muidugi joogiks kõlbmatu — kaevus elavad konnad ja vesirotid. Joogivett toob mujalt.) Vastu võtab mind pisikese sõbraliku koera klähvimine. Peremees ja perenaine on aias tööl. Võtame aias istet. Algul hakkan ettevaatlikult kirjutama, kuid peagi lähen lindistamisele üle. Pr. Lea Pertelsi jutt on sorav (ikkagi kooliõpetaja). Mäletab lugusid, ei püüa ennast kogu aeg vanarahva tarkustest kõrgemale seada. Hindab minevikku. Ajuti segab see, et on palju lugenud rahvaluulelist (kasut. koolis Hiiemäe "Rahvakalendrit") ja kodu-uurimuslikku materjali. Kuid teeb siiski minu arust vahet, mis lapsepõlves kuuldud, mis hiljem loetud. Räägib usundit, unenägusid. Tema räägitud kummituslugu on põhjalik ja värvikas. Mäletab vanaisa õpetusi rahvameditsiini vallas. Ütleb, et "minu lasteaed oli vanaisa näpu otsas".

Lõpuks räägime mehe pealekäimisel ka poliitikast ning mehe ja naise rollist perekonnas. Kooliõpetaja Lea Pertels on minu esimene eredam kohtumine Martna khk-s rahvaluulelise materjali suhtes. Temalt ei pea iga sõna välja pigistama, osa jutte meenub talle ise. Ta ei rutta kohe kinnitama, et vanemal ajal oli rahvas tume ja harimatu, kuigi nii temal endal kui ka tema mehel on kõrgem haridus. Näibki nii, et "juurikatega" haritud linnainimene väärtustab minevikutarkusi, ei põlasta neid. Kõige raskem juhus on külas elanud poolharitlane, kuna see peab oma paremust kogu aeg rõhutama, ennast ja oma lugemust demonstreerima. Ta peab vanarahva tarkusi maha tegema, et ise targem näida.

Pärast 2–3 tunnilist jutuajamist lahkume heade sõpradena. Mees kinnitab veel üle, et ma Linnart Mälli tervitaksin. Keeran peale nende juurest lahkumist Haeska poole viivale metsateele, ronin palgihunniku otsa ja lõõgastun — söön võileiba, joon mahla ja kirjutan päevikut. Päike kõrvetab. On suvi.

EFA I 15, 134/5




Eda Kalmre

Enne veel, kui oma märkmed sulen, pean vist pajatama ka ühest üsna naljakst kohtumisest Hiieaia juues. (Lubasin kolleegidele, et panen ka selle kirja.) Läksin sinna jalutama ja kuna kohe kõrval vedas üks mees hobusega kartulimaale sõnnikut, siis tundus imelik seal niisama kooserdada ilma sõna lausumata. Soovisin jõudu ja küsisin niisama Hiieaia kohta mõne küsimuse. Mees oli väga jutukas, selgus, et oli sellesama maa (ka Hiieaia) omanik Artemi Tunkel, ühtlasi ka kohaliku koolmeistri Randas Kaarli lapselaps. Seda eriskummalist värvikat kuju mäletasid kõik kohalikud elanikud. Temast oli külalaul tehtud ja nüüdki räägiti veel pajatusi. Randase lapselaps jutustas mulle oma perekonnapärimuse (nende suguvõsa sai alguse hoopis mõisnik Stakelbergi poja vallatusest oma toatüdrukuga). Nagu vanaisa, oli ka Artemi Tunkel kummaline mees. Tema jutt oli üliviisakas ja peenutsev ja püsis kogu aeg mingil kahemõttelisuse piiril. Ise ütles ta, et oli talvel enda juures heade kommete kursused korraldanud, millest üsna paljud inimesed osa võtsid, sealhulgas ka kohalik baptistide koguduse vanem. Koht ja töö olid natuke ebasobivad pikemaks küsitlemiseks. Vabandasin, et teda tülitasin ja selle peale ütles ta mulle need sõnad, mida kõik kolleegid naersid: "Pole midagi, te kaunistasite mu põldu (tuletan meelde, mida ta ise, sunnik, sel ajal tegi!)."

EFA I 15, 197




Tuuli Otsus

Ja nüüd tuleb üks hoopis omaette lugu. Kujunes nii, et mul tuli ajutiselt hakata Mare Kõivaks ja see Kolila sensitiiv üle vaadata. (Mallele öeldud vorm — sendiviit.) Ka tundus mulle, et teised sinna just eriti rõõmsal meelel ei kipu. Panen kirja kõik kolm korda järjest, mil jõudsin Ardi Kruusmäe, kohaliku sensitiivi juurde. [---]

Mis sellesse Ardi metoodikasse puutub, siis kohati meenutab ta jutt õpetajast asukohaga Siiriusel ja nn. jumala-astmeist mõningate budistlike koolkondade õpetusi. Kui teen sellekohase märkuse, ütleb Ardi, et jah, võib ka nii öelda. Pendlid jms. olla ületatud etapp, nüüd näitavad siirlased ise kõik haiguse-häda kolded kätte. Vigala Sass ja teised on omadega alles nõialiinil, Ardi tegutseb neile vastassuunas. Nii ta seletab. [---]

Lahkudes oleme jõudnud sinasõpradeks saada, lepime kokku järgmise aja, mil loodan, kaamera ja Einar kaasas, tagasi tulla. Ardi ütleb, et aegajalt võib ta ka astraalselt ringi liikuda ja lubab meile niimoodi mõnel õhtul külla tulla, et vaatab ära, kes me oleme sellised. Kujutan ette, kuidas meie omad rõõmustavad, kui öösel vaim neil teki pealt ära tõmbab. [---] Nagunii laulsid ja koputasid üks öö akna taga lustakad külapoisid. [---]

Teine minek. Mulle on öeldud, et kõigepealt tuleb raviseanss ja siis meditatsioon. Nojah, muidugi ei jõudnud ei Einar ega kaamera siia. Aga aeg on kokku lepitud ja otsustan siis õhtul üksi ikkagi minna. Päeval oli Parila, Jõõdre kandis lindistamist, Kolilasse jõuan natuke enne õiget aega. Ardi tunneb mu ära ja on endiselt väga lahke ning sõbralik. "Ah ilma kaamerata, no ei ole kedagist." Ja muutub veel lahkemaks. Ja kus siis hakkab õue autosid ning inimesi valguma. Kes tuleb koogiga, kes pudeliga. Mõtlen, et niisugust seltskonda on alati väga tabavalt osanud kirjeldada vana hea Agatha Christie. Tõesti, igasugu rahvast, noori, vanu, mehi, naisi. Näib, et suurem enamus neist on omavahel juba ammu tuttavad.

EFA I 16, 265/8




Ell Vahtramäe

Uskumustest jääb kõige enam meelde hirmus kukulind, kuid usuliikumisest sain küll õige nappe teateid. Ja kuigi usulahud peaksid minu meelest välistama tantsupeod, on lõbutsetud küll täiel rinnal: naiste jaoks olid talgud ja omad pühad, mehed pidasid pühi endale sobivalt. Mind hämmastas, et jõuluõlgi veel nii vähe aega tagasi tuppa toodi. Ja see jutukus ja lahkus!

Kahju, et minu Haeska küla laulu juppidest ilmselt tervet laulu siiski kokku panna ei anna. Ja kurb, et minu teele ainult kaks laulda proovivat inimest sattus. Ja muidugi, nagu igale poole mujalegi, jälle jäime hiljaks...

EFA I 15, 90




üles
ERA
HALDJAS
KIRMUS