Kui näitlejate hulgas on käibel järgmine nali; et üks ütleb teisele: "Tere hommikust!" ning teine sellepeale käega vastu laupa lööb: "Oot, kust näidendist see oli?", siis folkloristide kõnepruuki jäävad ringlema märksõnad ning lood erinevatelt ekspeditsioonidelt: "Seda öeldi Tormas," või "See lugu jutustati Laiusel." Ning tõsi on ka see, et osa ajaarvamisest käib ekspeditsioonide järgi. "See oli enne Viru-Nigulat" või "Pärast Tormat." On aeg lisada uus daatum arvestusse — enne ja pärast Valjalga. Mõned väljendid kinnistusid kõnepruuki juba küsitluskavad tegemise käigus, näiteks: "Saaks vähemalt puugisittagi!"
Niisiis — ees on Saaremaa.
Elame Valjala kirikumõisas. Just täpselt seal, kus mu semlakid kirikute restaureerijad eelmistel suvedel. Mingil hetkel saan nendele eriti soojalt mõelda, kui koristan neist jäänud rämpsu ning ehitan endale omaette tuba. Et must pilv üle ei käiks. Ega muu loodusõnnetus.
Metsa all kasvab siin-sääl rohkesti kuutõverohtu. Meie teadmised botaanikast: ühel õhtul uurib üks mu hea kolleeg Mallelt: "Mall, Mall, mis taim see on, pika varrega ja valged kellukad otsas?" Mall peenikese häälega: "Maikelluke!"
Kõik need korrad, mil jõuan Püha kirikusse, on uksed
lahti ja mitte kusagil ei ühtegi hingelist (NB! Mida räägitakse
kirikuvarade valvamisest ja kaitsmisest murdvaraste eest?). Muide, Pühal
on üks neid väheseid altarimaale Eestis, millel Kristust pole
jälle risti löödud, vaid lastakse Tal üle pilvede tulla.
Tugeva mõjuga pilt.
Ja pöörased säravpunased moonipõllud ümber
kiriku.
Kaugemalt hinnang Lööne küla rahvale on "nöiad" ja "völud", siiski pole see arvamus üldine. Küllap selle sajandi algupoolel oli tõesti niimoodi. Nüüd on järelkajad. Kui kuulata, mida ja kuidas räägib 86-aastane Nelli Kannik pisuhändadest ja tuulispasaks käimisest ja painijast ja kodukäibijatest, siis jääb küll niisugune mulje.
14. juunil saan küüti Aado Lintropi autoga. Otsime pillimeest ega leia. Oleme kaugel Loode-Saaremaal. Vaatame seest ja väljast Mustjala kirikut. Tuletame meelde Tamperesid, kes siinmail palju käinud-näinud-kogunud. Erna Tampere olla kord öelnud, et Mustjala — seal pole küll enam midagi koguda, kõik on ära kogutud. Kiideva külas leian esimesest, aja-parajaks-tegemise perest Õie ja Lembit Lõhmuse, kes räägivad völudest, otsekui igapäevasest elu-olust. Nad on nõiaseltsi inimestega noores eas sageli kokku puutunud. Ja nii need memoraadid tulevad. Nii suure iseenesestmõistetavusega ja üksteise sisse, et vahest on raskusi arusaamisega, missugusest nõiast parajasti jutt on.
16. juunil tuleb Jõelepa küla ja Selma Lepik. Selma on 70-aastane, suure kondiga, tugev maainimene. Selline, kel oma arvamus maareformist ja tänapäeva noorte huligaansuselembusest. Kohe kuidagi ei oskaks ette öelda, et teda ennast on kodukäijad (või kes) palju kordi kimbutanud. Teine neist enesetapja, kes rahu ei saa, ning teine pahane, miks Selma ta viimast soovi ei täitnud. Kahetsen, et loovutasin magnetofoni — seda oleks täna väga vaja. Selma ei saa rahulikult räägitud, vaid näitab, kui lähedale lendas see kummaline emamesilase või herilasega sarnanev lummutis, kuidas ta teda tõrjus, näitab rehetoa ukse, kust see tuli ja siis jäljetult kadunud oli.
Pole see saarlaste keel nii eriline midagi, et sellest üldse aru ei saa, aga paaril korral olime hädas küll. Esimesel päeval läksime jalgrattaid proovima ja luuret tegema. Sõitsime Astridiga maanteed pidi Kuressaare poole ja mingi intuitsioon ütles, et siin metsatuka sees võiks küla olla. Läksime asja uurima... Hiljem selgus, et Mall oli teist teed samasse külla jõudnud ja kuna tema jutustas oma kokkupuudetest kohalikega esimesena, laenan siinkohal tema jutu: "Mina küsin, mis küla see on, tädi vastab: Vöšna. Ma ei saa aru, küsin uuesti, tema ütleb jälle: Vöšna. Pärast uurisin kaardi pealt järele, ju ta Võrsna oli."
Sisse üldiselt ei kutsutud ja istet ei pakutud. Ühel päeval, kui neli tundi olime päikese paistel juttu ajanud, oli Astrid nagu kurja võõrasema õunake: üks palg punane, teine valge. Minul oli samast korrast üks käsi põlenud ja teine pisut päevitanud. Hiljem väitsid Mare ja teised asjatundjad, et Saaremaal ongi aia najal jutustamise komme. Võib-olla.
6. juunil kohtusin Ariste külas esmalt Rein Ligi ja tema ema Linda Ligiga. Kenad põselohkudega inimesed, häbelikult naeratavad, et ei meie ei oska midagi rääkida. Aga tegelikult? Just sellist veidi tõrjuv-häbelikku hoiakut kohtasin hiljem pea iga päev. Kuulen siiski mõned lood painasjalast, mis justkui jääbki märksõnaks ka edaspidiseks. Rein Ligi viib mind autoga Raha-allikale (Vana-Lõve poole minevalt teelt veidi paremale metsa vahele mineva tee ääres), kus tõesti on praegugi münte näha ning kust, nagu jällegi hiljem selgub, on väga paljudes peredes abi saadud. Olekski nagu märgid maas.
20. juuni, teisipäev. Sõidame Martiinega Valjala Koksi külla. Seal juhatatakse meid Aadu tallu Helmi Ardami (1906) juurde. Helmi Ardam on oma 89. eluaasta ja 4-klassilise hariduse juures üllatavalt sädeleva mõistuse ning meelega. Mul jääb, ausalt öeldes, hing kinni, kui ma märkan tema lugemislektüüri. Ta loeb "Äripäeva!" Vapustavaim on aga see, kui ta keset rahvaluulealast vestlust äkki teemat muutes mulle teatab: "Näe, Toyota keeras õuele!"
Lindistan temalt mängukirjeldusi, lastesalme, usundilisi teateid ja mõned naljandid. Kahju, et TEHNIKA alt veab! Kodus kirjutan 90-min kassetilt ümber niipalju, kuipalju päästa suudan. Kaduma läheb kogu tema mahlakas jutustamismaneer.
21. juuni, kolmapäev. Sõidame Martiinega Tallinna. Kuressaarest väljasõitnud kiirbuss on täis ameeriklasi, prantslasi, soomlasi ja mandriinimesi...