Mahu rand on ilus paik, turistidest veel vallutamata. Oli siin ju Nõukogude võimu ajal range piirivalve ning küntud rannariba. Enn Mikker rääkiski sellest ajast: "Kohalikud mehed ikka küsinud piirivalvuritelt, et miks nad seda maad niisama künnavad, pangu midagi maha ka. Ja kui nüüd lõpuks piirivalvurid lahkunud, siis ütelnud, et said aru jah, et pole mõtet enam künda, et ega siin nagunii midagi ei kasva."
Mitmel korral öeldi koguni: "Oleks teadnud, et nii kõrged külalised tulevad, oleks midagi paremat toitu teinud!" Ise ei oska end kuidagi kõrgeks külaliseks pidada, kuid ometi on meeldiv, et meie töö vajalikkusest aru saadakse ning igati aidata tahetakse. Ainult ühes talus sain kuulda tõrjuvat suhtumist: "Mina ei räägi teile kohe mitte midagi. Mis niisugust lora sinna raadiosse lasta, mis see Kunda naine rääkis, see pole jutt ega midagi!" (ER saatesari "Esivanemate Vaimuvara"). Enamasti aga raadiosse sattumist ei kardetud. Julie Lipstok arvas: "Seda, mis mina tean, ma räägin ja las pealegi teised ka kuulevad. Minul on küll huvi kuulda, missugused kombed kuskil olid ja mismoodi räägitakse."
Ei saa öelda, et tänapäeva lapsi miski ei huvita, et nad oma vanavanemate tarkusest midagi kõrva taha ei pane. Kui ma Mahu rannas Aino Sulgerit küsitlesin, kuulasid lapselapsed Toomas ja Jaanus suure huviga ning Toomas ütles: "Mina küll praegu õue minna ei taha. Mul on siin praegu nii huvitav. Mina pole vanaema käest lihtsalt nii huvitavaid küsimusi taibanud küsida!" Ja need olid pealinnas kasvanud lapsed.
Usun, et kogumistööd tuleb jätkata veelgi intensiivsemalt.
E. O. lubas laulda, kuid parema meelega tahtnuks ta seda teha õhtul, kümne ajal, siis olevat lehmad lüpstud ja "Metsik Roos" vaadatud.
22.30, pärast Martiine uinumist, õnnestus Pärnale sõita. Lindistasime, jutustasime... ja äkitselt oli kell juba pool üks öösel. Õues oli üsna hämar ja kõhe. Eriti kõhe tunne tekkis siis, kui ma mõtlesin sellele teelõigule, mis mahajäetud karjääri äärest Mahu suunas viis.
Karjääri ja põldude kohal seisis hallvalge udu, vasakut kätt must mets. Ja mina üksinda nende vahel, seljakott seljas. Kõhedus kadus alles siis, kui Mahu teelt mere poole keerasin. Selles suunas oli päike mõne aja eest loojunud ja nüüd olid taevas roosad ja kollakaspunased pilved. Vaatasin taevasse ja sõitsin Mikkeri suunas.
17. juuni, reede. Hommikul pakkisin asjad. Martiine küsis: "Kas juba lähme koju?" Laadisime kraami Einari masina pakiruumi ja sõitsime Einari, Mare ja kolme lapsega Kundasse.
Külastasime Kunda surnukambris tegutsevat tervendajat. Mare ja Einar sundisid mind patsiendiks ja filmisid siis ravi käiku.
Sõidan ringi Kunda-Malla vallas. Iila küla. Küla keskpaigast Voorelt näeb üle metsade merele, Tütarsaarele. Enne küllakeeramist, kui Mahu poolt tulla, männimetsast, läbib tee Tammenummi, loodusliku tammemetsa, muistse hiie, tee äärde jääb suur ohvrikivi; kui Nigula poolt tulla, tuleb üle saada Kongla jõest. Tee on vajunud karstiauku ning see ähvardab teekäijatki. Kaasahaarav maastik, milles on midagi ürgset. See vaheldub liiga ruttu tänapäevasega — teiselpool noort metsa sees noolsirge, sile Kunda-Nigula maantee, mahajäetud sõjaväebaas, pea igal põllul vedeleb auto- või lennukivrakk. Minu hämmastuseks imestab mõnigi külatädi siiralt, kuuldes ohvrikivist ning ega jäägi muud üle kui ise selgitada, mida ohvrikivi endast kujutas. Kogu seda paika on jälgimas grandioosne Malla mõis. Isegi ehitustellinguis näeb ta uhke välja — vaatame Mallega läbi katuseakende merele. See maastik on palju näinud — vanad kalmed, ohvrikohad, lossid, mõisad, sõjaväebaasid Nõukogude Armeele, piiritusevedu Soome ja Soome kapitalil tsemendivabrik.
Lahkudes püüan Kundas tabada lapsi, keda küsitleda, kuid rahvuslik koosseis näib olevat kolmveerandi ulatuses muukeelsete kasuks. Nii jääbki Kunda tolmukorra alla, millest läbi ei näe. Mallas tabab mind vihm — vahest peseb see Kundatki. Mitu kilomeetrit läbi vihmamärjalt lõhnava metsa sõita on aga lausa lust. Tükk maad enne Mahut kuulen meie pererahva hiigelsuurte lambasarnaste koerte haukumist. Olen jõudnud Mikkerite taluni, kust igal õhtul piima toome. Vihm on peletanud kärbsed ja sääsed, mõni õhtu ei saa nende pärast viit minutitki paigal olla. Metsast välja ja olengi kodus — Mikkerist esiisa kaptenimajas, kollane kahekordne hoone on kodune. Õhtul küdeva pliidi ees muljeid vahetades on kuulda mere laksumist. Päikeseloojangut merre võib jäädagi vaatama — nii oleks me peaaegu Malle eest ukse lukustanud. Meil on vaba voli kütta sauna, sealt tulles märkame helkivaid jaaniusse.
Tagasi Tartusse. Õnneks mitte arvamusega, mida uhkemaks meie elamine, seda kesisemaks materjal või mõttega Niru-Vigulast. Kõik läheb edasi, loodetavasti seekord ka muuseumi auto. Vähemalt Tartuni.
Sel aastal täitusid kõigi mere-äärde-igatsejate soovid. Meretuul, merelõhn, merekivid ja miljonite kaupa meresääski. Rannailmasid meile ei antud, jahe õhk muutus mõni päev ratast püsti ajavaks tormituuleks. Rattaga sai läbitud rekordilisi vahemaid. Treening algas juba saabumise päeval, mil Tuuli ja Astridiga Rakverest pidime omal jõul Mahu randa jõudma — koos kõigi pampudega. Muuseumi "Volgaga" lihtsalt juhtus midagi keset Rakvere linna.
Ei antud meile ka mehi kaasa, kes oleks tehniliselt ja moraalselt toeks olnud. Pidime hakkama saama kohalike abijõududega. Rinnamikrofonid ütlesid salakavalalt üles ja rikkusid nii mõnegi päevatöö. Kuni ükskord saabus Einar.
Ekspeditsiooni edukus sõltub väga erinevatest asjaoludest — põhiliselt aga enda tujust ja häälestusest ning sellega otseselt seoses olevast "vedamisest". Mõnedele jagus "õnne" rohkem, mõnedele vähem. Sellepärast olid ka õhtused muljed üsna lahknevad.
Kasutasime üht hea taganttuulega (minnes) hommikut ja kihutasime Tuuliga mööda Peterburi maanteed Ahto taluni. Ahto oli põllul ja kündis (või tegi midagi sarnast). Juhatas meile kohalikke inimesi, keda siis Tuuliga jagasime. Mina sattusin Haljalast pärit habemiku Juhan Aruväli ja tema tõmmu kasutütre Erika Viikholmi juurde. Nad olid üle elanud kohtumise UFO-dega ja selle kirjeldamine avaldas mullegi iseäralikku mõju. Erika jutustas, et tal sulavad pastapliiatsid taskus, kui ta vihastab. Nägin prilliraame, mida UFO-mehed olid sulatanud. Peale selle olid nad ära parandanud katkise kapiukse. Erika oli nendega koos kuu peal käinud, kust maa oli paistnud helendava sinise kerana.
Kõrma küla päev meeldis mulle päris hästi, kõndisin üksi päikese käes mäekuplite vahel, lõokesed laulsid. Tangi peres oli olnud just vanapapi sünnipäev. Naine Milde oli noorem ja rääkis mulle palju "vajalikku". Pakuti kohvi ja kringlit, vana Arvo (83 a.) noppis mulle metsast maikellukesi ja aina naeratas lapselikus vaimustuses. Ronisime temaga ühe mäe otsa, kust paistis Rehe Juhani talu. Juhan (Lillepea) oli trolli nägu, suurte kõrvade ja kahe hambaga, seejuures aina rõõmus. Mul soovitati tuua Tartust "petsialistid" ja Rootsi kuninga kuldtõld välja kaevata. Juhan ei tahtnud Arvost kehvem olla katkus peenralt peotäie nartsisse ja tulpe. Nii jõudsin ma oma kolleegide juurde suure lillekimbuga.
Nägin sellel ekspeditsioonil palju, algne kohanematus kasvas täitsa keskmiseks kogumislustiks. Ees ootas heinaaeg.
Mu materjal on ju kaunis kesine. Ei sattunud ka pärisjutustaja juurde — neid oli olnud küll veidi vanema põlvkonna seas, kiideti. 20-ndatel sündinud põlvkond sai sealkandis keskeltläbi kaunis hea hariduse vist ka — see salapiiritusevedu võimaldas muu hulgas mõnelgi gümnaasiumiharidust või midagi sellesarnast saada. Ja väga laiali on rahvas olnud kodust ära. Usundisse puutuvat vähe — tõesti polevat usutud, kardetud, nähtud, lapsi hirmutatud ega muud. Aga nad meeldisid mulle seal küll, tahaks, et igalühel neist hästi läheks. Ja üldse, see meie põhjarannik...
Nii ei sobi ka lõpetada. Homme algab meil siin ju suur juubelilaulupidu. Laululava oleks nagu päris ja Tartu linn ka peaaegu valmis saanud, vihm jäi ka järgi. Muuseum on suletud remondi tõttu, praegu toimuvad usteraiumised, meie side uue majaga tugevneb üha. Siin platsi peal ootab homset avamist monumenti vangistatud Jakob Hurt — midagi liedertafelliku Vanemuise, ümara kõhuga Buddha ja habemega Moosese (paljad varbad kuue alt välja vaatamas veel puuduvat) vahepealset. Peaks tõesti sealt altotsast killukesi välja hakkama raiuma ja Narva mäel kahe kivi vahele litsutud peadelt kivi ära veeretama, nagu kohvilauas välja pakuti. Ikka nirud oleme maailma parandamiseks, siis pole vaja ka viriseda.
Mahus külastan Sulev Laagrit, kes parandab õue peal võrke ja on algul vägagi tõrges. Vahepeal käib sealt läbi tema abikaas, ütleb: "No puhu nüüd ära need oma puhumised!" Ja siis ilmub õue kunagine VNg pastori Paesalu proua, Hilja Paesalu, kes muidu elab keskuses kiriku kõrval, aga hetkel on siin nö. lapselapsega rannas. Nüüd läheme küll kõik sisse ja puhume. Kui jutt läheb kunagi Saviaugus elanud ülipeenele paarile, ütleb H.P. mulle: "Te kirjutage üles, et rannanaised ütlesid — mees peab olema murdja näoga." Edaspidiseks lepin Suleviga kokku ka lindistamise asjus. Mis paraku jääb teostamata hoolimata mu korduvast makiga ilmumisest. Aga Hilja Paesaluga kohtume ekspeditsiooni eelviimasel päeval uuesti, juhuslikult pärast teenistuse lõppu VNg kirikus. H.P. astub kiriku ukse vahel ligi ja ütleb saladusliku näoga:"Mul tuli veel üks asi meelde, aga see on nii rumal, et lähme enne kirikust välja." No lähemegi. Kiriku õuel järgneb teade sellest, mis juhtub, kui siinne perenaine peaks üritama ise oma põlle lappida. Panen kirja. Ja läheme veel edasigi, nimelt kunagise köstrimaja verandale kohvi jooma. Ja siis lobiseme küll kõik Saed ja Haamrid (kas eesti teoloogia käib SAE ja HAAMRIGA?) ja Masingud läbi.
Uljastes, mida siin nimetatakse Järvekülaks, käin korduvalt küla vanimate elanike, Heinrich ja Olga Videvikkude pool. Juhtub sisenemisel naljakas lugu. Nimelt algul peremees Heinrich lükkab mind ukse pääl väljapoole ja siis sakutab sissepoole ja siis uuesti välja ja siis seletab, et üle uksekünnise ei tohi tere öelda ega üldse miskit rääkida. Saame lõpuks ikka tuppa ja seletan, kes olen ja mis tahan. [---] Igatahes lindistame ja Mari-Ann, kes soovis lugu suurest kalast Uljaste järves, saab selle. Ja järve tulemise ka. Ja muudki. Järgmine mees on Endel Kalamees samas külas. Viimane Kogani oblasti mees, nagu ta ennast nimetab. Et tollal, kui Kogan tahtnud oma oblastit rajada, see piir oli planeeritud nende aia taha. Ülejäänud küla juba Eestimaa. Siin talus on jälle niimoodi, et proua suhtub sedasorti asjadesse kartlikult — umbusklikult (loe: halvasti), niisiis istume järvekaldale maha. Tohutu tuul ja järvekohin on pärast lindi pealt ilusti kuulda.
Hiljem kuuldus sellest ekspeditsioonist väga vastakaid arvamusi; kes jäi vähem ja rohkem rahule. Ilmselt kõike oli. Või et kõik on juba olnud.