1.juuni, teisipäev.
Aga selle loo algus on niisugune, et kõigepealt leidsid nad (Anu, Mall,
Eda, Kadri, Mari-Ann ja mina, Jaan ja autojuht Riho ka) end järjest
kahtlasemaks muutuva ilma käes Pilistvere pastoraadi ukse eest, kus
meid justkui keegi ei oodanud. Trampisid üles organist Kalev Rajangu
ja lasid end juhatada Sillaotsa tallu.
Õhtulauas Malle pajatused sellest, kuidas ta noore folkloristina läks niiöelda rahva sekka rahvaluulet koguma. Raske ennast mitte hingetuks naerda. Seda peaks kunagi omaette lindistama.
Nimelt siinsamas Pilistveres kohtan minu jaoks kõige olulisemat tädi — Salme Alešinat, ja täiesti juhuslikult. Seisavad nemad ühe teise memmega Uue talu teeristis ja vahivad ise mõlemad taevasse. Astun kah ligi, ütlen tere ja küsin, mis sääl üleval siis on. Nemad, et kuulnud veidraid hääli ja vaatavad, et kas vares üleval pää kohal või mis. Aga oh ei, see on hoopis naabrimemme jalgratas, mis varese hääli teeb, st. ragiseb ja kraaksub. Jutule algus tehtud, ei saa enam pidama ja läheme koos S. Alešinaga tema poole. Ja see on siin küll esimene kord, kus juttu tuleb ja tuleb ja tuleb. Igasugust. Siia jõuan veel kahel korral tagasi. Vahepääl ka paar priskemat lugu, aga siis tulevad lapselapsed liiga lähedale mängima ja lõpuks ka mulle sülle ja selga ja tädi räägib siis teisel korral edasi.
Pardiaugu talu õues istub perenaine Helmi Seil ja koob, kui sinna jõuan. Mõnus tädi ja mõnus talu ka. Otseselt rahvaluulesse puutuvat vähe. Tädi on kõva kuduja, muuseas räägib, et pastor Salum kinkinud ühed tema kootud sussid Dalai Laamale ja need olla nüüd Tiibetis otsaga ja siis tema küsinud veel, et kas peaks Rooma paavstile ka sussid kuduma, kui see tuleb.
Aga siia, st. Sillaotsale ja Pilistverre jääb nii mõndagi. Võibolla, et isegi ööbikud karjuvad edasi. Räägust rääkimata.
3. juuni. Astun Pilistvere sidest läbi. Saadan muuseumisse kirja — teejuhatuse uutele tulijatele. Küsin Lehti Magnuse järele. Vastuseks saan: sõida vanadekodust mööda, tee keerab vasakule ja lageda põllu peal paremat kätt on suur vana maja, millest puud on läbi kasvanud. Leian maja üsna hõlpsasti. Koera ei ole, kurja kukke karta ei oska ja nii olengi päral.
Lehti ja Lembit Magnuse elamine on kitsavõitu, vana, kuid õhkkond on kuidagi hubane.Pererahvas on ühtehoidev ja sõbralik, teineteise eest hoolitsetakse otse liigutavalt ning külalisigi osatakse vastu võtta. Tervis on mõlemal viletsavõitu, seepärast nii lagunenud majagi. Lehti on jutukam. Laulnud koos "Pilistvere pillimeestega" ning lubab mullegi, et tuletab üht-teist veel meelde, tulgu ma veel tagasi. Ka täna on üsna huvitav: Kilgi Jüri ja Lendre-pere lood, mõistatused... Nagu tellimise peale tulevad külalised — kaks abielupaari, endised Pilistvere elanikud. Kohe kaetakse laud: sült, pasteet, sealiha jne. Kõik on heas tujus ja jutustavad üksteise võidu mitmesuguseid lugusid. Kõige rohkem teab neid Lehti onupoeg Kalju. Räägib traditsioonilisi naljandeid, sekka pajatusi. Lindistan! Hea, et makk on kaasas ning laetud akud samuti.
Kui külalised lahkuvad, sunnib Lehti mind veel sööma, keedab teed. Alkoholi muide lauale ei pandud, nii et mõnel pool saab ka ilma hakkama. Lahkun üsna hilja. Õhtu on kohutavalt külm.
4.juuni. Jaan on juba ammu häälest ära, nüüd ka Kadri.
Pisike Rõugu park on üsna huvitav: vanu, ka haruldasi puid ja inimese käega asetatud kivid. Seal on ka Rõugu Kusti poissmeheelamine: haruldased raamatud põrandal läbisegi maalidega, huvitavad pakkudest istmed, maalitud köögiaknad (nn. poissmehe kardinad) ja üsna suur segadus, milles pole vist korda luua püütudki. Rõugu Kusti olla kõik oma jutud Ain Urbelile ära rääkinud. Neid uuesti esitada ta eriti ei soovi.
Küsitlemine on tõsine töö, nagu siin üldse tundub olevat.
(Pilistvere vanadekodus:)
Arnold Pausalu on mulle vahepeal oma sugulaste kaudu sõna saatnud,
et tal tuli veel kümme lugu meelde. Tõesti, need on toredad
ja vanad lood. Mees on intelligentne ja saab täpselt aru, mida talt
oodatakse. Ütleb, et on sageli ka raadiost rahvaluule-saateid kuulanud.
Kui raske on tegelikult väljendada tänu ainult sõnadega,
ilma silmsidemeta. Riiulil on sini-must-valge lipp ja Konstantin Pätsi
foto. Vaatan siiski otsa.
Härman Puu räägib lindile vaid ühe loo, tundub, et tal pole tuju. Kuulame koos päevauudiseid, sest ta näeb, et ma pole õieti millegagi kursis, millest tema tahaks rääkida.
Vihma sajab. Jasmiinilõhn Sillaotsa talu juures on nüüd tugevaim. Siil pole piima joonud.
Kes siis niisuguse kuuvalguse ja ööbikulauluga magada saab? Eriti kui oled veel selline (enamvähem) noor ja romantiline — nagu meist enamik juhtub olema. Või igatahes päris mitmed.
Saab tavaks, et varajasemateks tõusjateks on enamasti kogumisveteranid Mall ja Anu. Mis parata. Aga putru tahavad kõik ja neid ühiseid köögilaua taga istumisi on tagantjärgi südantsoojendav meenutada.
Mis muud, kui jälle teele — nüüd on juba "käsi valgeks" tehtud ja hirm väiksem. (Eks ta ikka üksjagu eneseületamist nõuab, see võõrasse majja tungimine.)
Kobistan uksest sisse, hüüan, keegi ei vasta. Satun avarasse talukööki. Tume lagi ja hämarus nurkades. Kambrist väljub madaluke ehmatanud Ella, kes ei mäletagi, kui vana ta on. Üle üheksakümne. On kuidagi hädas oma aastatega. Mu küsimused tunduvad mulle endalegi kohatud. Ella on armas inimene, nii üksinda seal suures majas. Näitab kõiki tube, ühes on kangaspuud üleval. "Nii ma siis elan ja olen, nii pikk aeg on elatud." Mälu on tuhmunud. Vaatan vanaaaegset lapsevoodit nurgas ja tunnen mingit seletamatut haledust selle vanakese vastu. Pakun talle kommi [---]. Ellal on lapselikult hea meel, ütleb: "Küll mul on ikka hea külaline." Teen köögis ühe pildi ja lahkun otse vihma sisse, andes endale aru, et ilmselt ei näe ma seda inimest enam iialgi. Kui tähtis on ühele üksikule vanainimesele, et keegi tuleb TEMALE külla, tahab TEMAGA rääkida.
Reede hommikul viiakse meid koos kolaga Tartusse. Oleme "metsistunud" ja harjunud kõrge taevaga. Muuseumis on kõik "endine" — pimedad tubakavingused koridorid, läheb aega, et kohaneda.