Tartumaa (Laiuse ja Palamuse kihelkond)
1992


Mari-Ann Remmel

Minule oli see üleüldse esimene ekspeditsioon kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnaga — varasem kogumine on toimunud rohkem omapäi. Seetõttu oli mul päris suur uudishimu teada saada, kuidas see asi siis TEGELIKULT käib.

*

Puhkasime pisut reisist ja askeldustest, mis paratamatult kaasnevad sellise suurejoonelise ettevõtmisega nagu seda on rahvaluuleekspeditsioon. (Buss, millega Tartust tulime, oli sedavõrd täis tuubitud jalgrattaid, magamiskotte, välivoodeid, toiduvarusid ja muud kila-kola, et oli tegu meie eneste füüsiliste isikute lisamisega sellele kolikuhjale).

*

Juhatatud maja paistis üle põllu kätte — tõeline talu, ümbritsetud suurtest puudest ja kõikvõimalikest põllutöömasinatest. Ust tuli avama vast nii 13–14-aastane pikajuukseline tüdruk, selgete silmade ja lahke naeratusega. "Jah, vanaema on vist laudas". Ja juba ta lippas otsima. Tuligi vanaema, lõbusa pilgu ja kõva kuulmisega. Lükkas rätiku kõrva taha ja kutsus mind tuppa: "Samane, et jah, vanadest asjadest võib rääkida küll! Ma saan juba 85-aastaseks!" Toas olid veel 12-aastane Andres ja 11-aastane Tõnis. Toredad, aruka näoga poisid. Algusest peale jäi sellest elamisest meeldiv mulje. Võõrastetoas klaver ja puhtad vaibad põrandal. Vanaema oli muidu väga sõbralik ja hea naljasoonega inimene, aga ta ei olnud karvavõrdki ebausklik ega teadnud eriti palju sellest valdkonnast, mis mind oleks huvitanud. Naeris suure häälega ja südamest, kui ma näiteks kodukäijate kohta rääkisin. Ning ühtki kohalugu ei saanud ma tema käest. Ta ütles ise ka, et pole seesugustest asjadest huvitatud olnud, rohkem nagu reaalsema elu küljes kinni. Nüüdki oli neil kõva majapidamine — lehmad Tooni, Täpi, Mooni, Timsi, Tidi ja Tähik, pull Peeter, vasikad Trulla, Toora ja Teesi, mullikad Tuuli ja Triinu ning hobune Hasarka, keda ka mulle näidati. Kui juba loomade nimede küsimiseks läks, siis sain veel teada, et neil on koerad Tuki, Priki ja Bella ning kassid Sassu ja Pätu. Ja kukk Totu, kes ei oska ise õrrele minna.

Lapsed olid tõesti vahvad. Nemad olid need, kes mulle kohamuistendeid rääkisid (koolis kuuldud), samuti anekdoote ja muud õpilasfolkloori. Andresest pidi saama tulevane peremees (ta kohe oli selline priske ja punapõsine, oskas ka lehmi lüpsta), Tõnis jällegi oli tõsine ja targa näoga, teda loodeti kindlasti ülikooli minevat. Andresel oli aias nimeline puu — kastan, mis talle kingiti, kui ta 1-aastaseks sai.

Loomulikult paluti mind jääda niikauaks, kuni söök valmis saab. Ja ega ma vastu ei punninud. Oli päris kodune tunne nendega koos pika laua taga istuda, mille keskel oli määratu kausitäis kollast mannaputru. Lisaks veel rabarberikissell, kukeseened ja pekk — ning muidugi külm rammus piim. Pereema oli samuti südamlik ja kena ning rääkis mulle paar päris huvitavat asja. See oli kõige elujõulisem pere, kuhu ma nende päevade jooksul sattusin. Üldpilt on siiski teistsugune.

*

Paljud vanainimesed väidavad, et nii hullu aega nagu praegu on, pole varem veel nähtud.

*

Nagu öeldud, võis meie pesitsuspaigaga — vana roheliseks värvitud pastoraadiga — igati rahul olla. Niiskuse tõrjusime välja igapäevase pliidikütmisega söögitegemise eesmärgil (oli ju vaja vähendada neid lõputuid kuivainevarusid, mis tänu Anu agarale tegutsemisele ÕIGEL AJAL kokku said ostetud).

Ühel nädalavahetusel küpsetas Mare isegi saia, mida kõlbas kirikuõpetajannalegi kostiks viia. Oli päris turvaline seal kirikuaia hiiglaslike — noh, vähemalt "rootsiaegsete" — pärnade all elada. Ei hirmutanud meid ka jutud musta habemega rottidest, kes pidavat end seal majas aeg-ajalt näitama.

*

Samal päeval — tagasiteel — hüppasin sisse ka Läti Niina, endise kirjandusmuuseumi koristaja majja (tema oligi see, kes laulda tahtis). Seekord läks kogumine väga operatiivselt — veerand tunniga sai kaks haledat laulu (ul) diktofonilindile salvestatud. Perenaine jõudis veel haletseda, et "on ikka lapsed raske töö peale pandud, üksinda kodust eemal, peigmehed ka kaugel..." — ning juba ta tormas oma lehmade juurde.

*

Üksik tuhmunud puumaja metsa ääres keset õitsvat metsikust ja linnulaulu näis tõesti pärit olevat mingist teisest ajast. Mahajäetus ning samas hoolitsus lillepeenarde näol. Lähenesin ettevaatlikult ja toetasin ratta vastu trepiäärset võret. Kahjuks pudenesid võre pulgad seepeale laiali; restaureerisin ehitise klotsikeste abil endisel kujul ja kirusin oma tähelepanematust.

Amanda rohis kummargil maja taga aias; dressipüksid jalas, rätik kuklas ja prillid terava nina otsas. Ei oleks osanud teda küll 81-aastaseks pidada. Läksime tuppa, mis meenutas tõelist muuseumi. Maja oli eesti ajal ehitatud, kuid viimistlustööd tegemata jäänud (sõja ja küüditamiste tõttu, mis tegijad laiali pillutas). Siiani pole jõutud sisse panna elektrit. Ei olnud tapeete, ei ühtki värvitud puutükki — kõik puhas laud. Petroolilamp nuppudega sängi kohal nurgas, seina ääres nikerdustega kapid, mis ühelegi puusepale häbi ei teeks; maalingutega suur kirst köögis ning kõikjal tikitud-heegeldatud-kootud linikud, vaibad, rätid. Ma ei uskunud oma silmi. Jah, üksikul vanal naisel polnud jõudu ega tahtmistki midagi muuta. Tema õnn, et ma polnud etnograaf — vanavarakoguja. Aga kuis olid lood siis VAIMSE pärandiga? Selgus, et vanatädi elab mõtetega hoopis rohkem olevikus, kui tema eluaseme põhjal oletada võis. Kõige meelsamini rääkis ta sellest, kuidas VÄLISMAAL elatakse, mitu DOLLARIT midagi maksab ja kuidas AMEERIKLASED tal külas käisid.

RKM II 452, 176, 188, 182/6, 195, 198/200, 186




Mare Janneste

Jälle suvi, jälle juuni, jälle ekspeditsioon. Jälle olen kohal, kuigi kõhklesin kaua, kas mitte eelistada tööd kirjutuslaua taga ebamäärasele seiklemisele mööda külasid inimesi tülitades.

*

Talu saunanaine on 84-aastane Marie, armas memm. Ta annab mulle kaasa tohutul hulgal kollaseid ja punaseid tulpe ja temaga koos vaatame telerist Politseikroonika saadet. Marie ootab seda juba paar tundi ette, kontrollib kella ja saatekava ning tunneb rõõmu, et minagi nüüd seda näen.

*

Paduveres sain mina ainult koera käest hammustada — missugune solvamine — ja muud ei midagi.

*

Siia mehele saanud ingerlanna Hilma Kirss on Eesti tuntud seltskonnategelase V. K. Eesti missinduse hoolekandja ema. Mulle pakutakse hulgaliselt pannkooke ja välismaine kohviaparaat tilgub teist kannutäit aromaatset jooki. Folkloorisaagiga on lugu vilets(am). Lapselaps Katrin pakub mõne anekdoodi, mis tuletab prouale ka ühe meelde. Ja siis usaldatakse mulle veel mõningaid poolpikantseid biograafilisi seiku.

*

Ma ei mäleta, kas see oli just samal päeval või juba varem, kui me Üloga andsime koduteel intervjuu Rootsi televisioonile. Isikud, kes väitsid end olevat Rootsi televisioon, kõigutasid Laiusel piimapuki otsas jalgu ja seadsid kaamerat. Ülo küsis, et mis keeles küsimustele vastama peaks. Nad arvasid vist, et on peatunud jalgratastel õhtust aega veetvad kohalikud noored. Noh et siis Rootsimaal (Kuningriigis teatavasti) ka teataks, et Eesti külas räägitakse iga päev Karl XII-st.

*

Jalgratas jagunes kaheks teineteisest sõltumatuks pooleks. Aga kolleeg Jaan ei lasknud mul sugugi üksi õnnetult nuttes tee äärde maha jääda vaid käis paar korda kuskil ja igatahes hankis mulle mõneks ajaks täiesti korraliku jalgratta, kuni minu vrakki kokku keevitati.

*

Nii see siis käis. Jälle kogunes hulka üleskirjutusi, mille sees sisukat ja täiteainet. Või kuidas seda õigupoolest uurida nii et ta unustusse ei vajuks ja niisama ei seisaks. Pealegi oli hulka sisukaid ühiseid laua ümber istumisi, öised laulmised kirikus ning vestlused Margitiga. Üldiselt läks korda.

RKM II 452, 397, 403/4, 408, 411/2, 413




Kadri Peebo

Altkülas kohtan Antse talu õues Kaarel Meidlat, kes asutab veskile minema. Sara all on surnukirstud — tumedad, peitsitud puu. Ütleb, et, näe, teen siin — kui sul vaja peaks olema, siis tead. Väljas on ere päikesevalgus.

Naise jutust selgub, et meest on tema kodukandis (Torma khk) kutsutud Viguri-Kaarliks. Jutud on tõesti nime väärilised.

*

Kui hakkan ära minema, hoiatab Kaarel, et ma väga ei kihutaks, muidu läheb nii nagu sõnniga — ja räägib loo sõnnist ja teost.

Ja veel ütles kirstutegija mulle sügavalt silma vaadates: "Jah, ega ilmasambaks ei jää keegi."

*

Üldse näib, et tänapäeval on kogumistööl ka see tähendus: üksi jäänud, tühjades taludes elavad vanainimesed saavad pisut rääkida. Nii mitmed on öelnud kohe otse: sai ometi natuke rääkida, ega keegi ju muidu eriti neid jutte kuulda ei taha, lapsed on linnas jne. Paljud on väga mures oma talude tuleviku pärast — ei lapsed ega lapselapsed ei ole enam põllumehed ega talupidajad. Muidugi ei ole sellisest "ära kuulamisest" kuigi suurt abi neile, reaalselt mitte mingit, aga veidi seltsi saab inimesele mõneks tunniks pakkuda. Nii et kus kogujale endale tundub, et ta raiskab inimeste kallist tööaega, siis enamasti külla on see mure asjatu: jutustatakse rõõmuga.

*

Võikveres käin Leida ja Voldemar Haraka juures, kes on siia tulnud Krasnojarski krai Räpina külast (Siberi võrukeste küla), mis on nüüdseks täiesti hävinenud. Materjal on mitmekesine ja mahlakas, tuleb paljuski tuttav ette tavalisest Siberi- ekspeditsioonist: vaimulikud legendid, ravimine-nõidumine, Taevakirjad jpm. Lisaks selgub, et need inimesed tunnevad ennast siiani selles külas tõrjutute ja isegi vihatutena. Öeldakse lausa: mis te siia tulite!, peetakse venelasteks jne. Meenutavad, kuidas nad väga austasid neid Eestist küüditatuid, kes nende Räpina külla sattusid. Kurb kuulata.

RKM II 451, 262/4, 273/4, 277/8)




Anu Korb

3. juuni. Ärkame üsna hilja. Teist aastat ei ole Erna meiega ekspeditsioonil. Tema oli alati varajane. Ja nüüd me, unimütsid, siis magame.

*

Minu töö — rahvaluulekogumine tundub eriti huvitav just 11-aastasele Anule, sest tema kinnitab üsna mitu korda: "Kui mina suureks saan, hakkan tegema just sama tööd, mis sina!" Ja kõik koos nuruvad: "Räägi tondijuttu! Sulle on ju nii palju neid jutte räägitud!"

Tõesti tundub mulle, et Laiuse-kandi lapsed on rahvaluulehuvilised. Või on need vanad head kultuuritraditsioonid?

*

19. juuni. Viimane ekspeditsioonipäev. Rahavahetus on välja kuulutatud, rahvas parasjagu ärevil. Sellel ekspeditsioonil küsiti vist meilt kõigilt korduvalt, millal see eesti kroon ikka tuleb. Oma raha — üks põhilisem jututeema külas.

RKM II 451, 636, 654/5, 660/1




Urmas Oras

Ekspeditsioonile sõitsin teistest nädal hiljem. Pidin kaasa võtma digitaalmaki. Ootasin Jaani hommikul ära — tema sai maki valve alt kätte ja sõitsin jalgrattaga muuseumist vaksali, kus minu teada pidi varsti mu rong Jõgevale sõitma. Sõiduplaan oli muidugi muutunud ja rong ammu läinud. Tegin mõtlematu sammu ja sõitsin Laiusele jalgrattaga.

Seljakott vajutas maadligi, mäed käisid üle jõu ning kohale jõudsin alles õhtuks.

*

Niisiis sattusin kogemata Paduvere külla. Esimestes taludes polnud kodus ainsatki hingelist, küll aga kurje koeri, kellest ükski polnud ketis. Imekombel terve nahaga pääsenud, nägin järgmises talus — hiljem selgus, et see oli Pere talu — perenaist lauta minemas. Sealgi oli peni, õnneks üsna madalate jalgadega, kes valis hetke kallale tormamiseks. Perenaise tulles koer küll taltus pisut, aga viha oli nii tugev, et koer värises veel tükk aega suure amplituudiga ninast sabaotsani, nii et hambad plagisesid.

*

80-aastased Hildegard ja Leo Miller kõnelesid pisut usundist. Neile tegi kangesti nalja "uhvade" buum: olgu muu mis ta on, aga kuidas nad eesti keelt võivad kõnelda — see on ju küll võimatu, ha-ha-haa...

*

Öösel Kuremaal suplemas käies astusin pudelipõhjale ja sain nii vägeva trauma, et polnud järgmisel — ekspeditsiooni ametlikul viimasel — päeval liikumisvõimeline.

RKM II 453, 144, 146, 148, 170




Mall Hiiemäe

Luua tee ääres arvasin vana talu väljanägemise alusel otsustades, et seal elab üksik vanainimene. Elaski, kuid umbkeelne ukrainlanna, kes slaavipärase lahkusega kutsus mind tuppa ja linnas külastama, kui tuleb talv. Vanakestega peresid ja tühje külasid, mahajäetud maju leidus siinmail ülearu palju.

RKM II 450, 508




üles
ERA
HALDJAS
KIRMUS