Tartumaa (Torma ja Avinurme kihelkond)
1991


Anu Korb

Tänavu on ometi nii buss kui bussijuht õigeaegselt kohal.

*

Avinurmes oodatakse geolooge, meid oldi ära unustatud. Hiljem selgus, et meie olimegi need öömaja kaubelnud geoloogid.

*

Mõnegi maja ukse taga on luud, märgiks, et kedagi pole kodus. [---] Kui lahtiste uste kohapealt imestust avaldan, vastatakse: "Meil siin vaesed rannakülad, ega midagi varastada olegi!" Aga kohvi pakutakse üsna peenest serviisist, toanurgas on telekas jne.

*

Jälle Lohusuu valda, jälle armas Raadna küla. Küll võib ikka üks küla ilusa koha peal olla! Just nagu muinasjutus — huntide-karude-rebaste teel. Seekord läksin kindla eesmärgiga — lindistada Harri ja Salme Krassi. Minuga on kaasas Indrek, kes pidi sügisest Aini asemele meile helitehnikuks tulema. Tema lindistab. On toredaid jahimehejutte, kalapüügijuhtumisi, sekka muid naljalugusid. Seitse aastat Siberi vase-ja mangaanikaevandustes vaevelnud mees ei ole raasugi kibestunud. Otse vastupidi — on elurõõmus ja peab lugu heast naljast. Kõik jutud on ikka krutskiga. Väga mõnus ilmekas sõnavara.

RKM II 446, 368/9, 374, 378/9




Astrid Tuisk

Minu esimese ekspeditsiooni esimene päev. Südamlikud hüvastijätud muuseumis ja vihmased ning mitte nii südamlikud vastuvõtud Torma kooli internaadis, kus peatume.

RKM II 446, 460




Janika Oras

Küllalt neutraalsed ja külmad suhted Raja küla venelastega, külade vahel vahet sees polegi. Küllap oli mõni noorte kakluski, aga kus seda muidugi polnud. Tõsisem oli vist peale sõda, kui vene küla poisid olla käinud eesti külas taludes lihtsalt süüa nõudmas. Mehed olid ära viidud ja hirm oli suur...

*

Aitäh tormalastele + Anule optimismi ja tegutsemisvaimustuse + kõigile hea seltskonna ja õhtuteejoomiste eest.

RKM II 446, 645/6, 649




Kadi Sarv

Õhtuks sööme keedetud kartulit ja munarooga singiga. ½ 9 saabuvad vaprad jalgratturid Aadu ja Kadri, kes sõitsid siia otse Tartust. Kohal on ka Aini asemik Indrek oma sõbraga (meie ekspeditsiooni "Elu sõna" fraktsioon). Tööpäev on läbi ja me vajume rahulikku unne. NB! Öö oli ilma püssipaukudeta.

*

Kalmas jõe ääres näeme Tuulit ühe vanamehega vestlemas. Hiilime neist mööda, et neid mitte segada, ja astume sisse Kalma grillbaari, et juua kohvi ja midagi hamba alla saada. Söömine jääb aga kahjuks ära: 300 g grillkana maksab 14 rubla. Võtame ühe kohvi ja ühe võileiva (võileib on nagu tikutoos ja maksab 1 rubla kopikatega). Kohvi on hea, joome teisegi tassi. Baari sügavuses lärmab purjus laudkond. Läheme, et vaadata, kas Tuuli on oma vanamehega juba lõpetanud. Päriselt veel pole.

*

Saan hr. Õunapuult linti mõne jupi laulu ja lustakaid ning hästi räägitud lugusid köster Kommussaarest. Tulen tema juurest ära ½ 8. Kohtume Marega koolimaja lävel. Oleme esimesed saabujad. Teeme endale ja teistele süüa. Sööme kell 9. Kedagi pole ikka veel. ½ 10 tuleb Ülo, 10-st Anu ja ½ 11 Kadri ja Aadu. Nüüd on kõik kodus. Magama!

*

Haava Nette on väga lahke ja tore tädi. 83-aastane, sündinud lähedal asuvas Kodasaare külas, kus ta praegu elab oli enne Soldativälja küla, nüüd aga on ühendatud Jõemetsa külaga. Nende peres olnud 8 last. Tema olnud kõige vanem laps, alles viiendana sündis esimene poeg. Vanaisa polnud uskunudki, et lõpuks ka poeg sündis. Poiss saanud siis vanaisa järgi nimeks Mihkel. [---] Mis mind kõige rohkem üllatab, on tema jutt küla arstist ja ämmaemandast Ilves Annast. Ta oli kõik Nette lapsed vastu võtnud. Ja oma esimese lapse sünnitanud tädi Nette istudes oma mehe süles, kuna Anna öelnud, et nii on kergem sünnitada. Peale sünnitust antud laps isa sülle ja kõik koos loetud meie-isa palve. Selles sünnituse kirjelduses on kõik olemas, mida tänapäeval tahetakse: isa on sünnituse juures, ei sünnitata lamades, kuna see on kõige raskem moodus. Arusaamatu on aga see, et seda kõike peame me õppima Soomest ja seal ka sünnitamas käima (see on viimase aja peenem komme), selle asemel, et küsida oma vanaemadelt ja vanatädidelt. Ja miks on see traditsioon üldse nii põhjalikult katkenud, või oli kirjeldatud sünnitamise viis ka siis nii erandlik ja tulenes ainult ühe targa kogemustest. Küsimusi tekkib igal juhul hulgaliselt.

*

Peale lahke teeejuhatuse saan ka veel ühe vastiku paksu koera käest salakavalalt hammustada (selja tagant muidugi). Filmimisest ei tule midagi välja, tädil pole ei pilli ega tervist. Edasi sõidetakse bussiga (buss on terve päev meie käsutuses) Sadalasse. Ka seal tabab meid ebaõnn. Kaardimoor hakkab edvistama. Tunniajalise edvistamise järel tuleme ikka tühjalt tulema.

*

Seekord on saatus meie vastu armuline. Korjame kuskilt keskuse juurest peale hääletava vanamehe. Lühikese vestluse järele selgub, et ta ongi seesama vanamees, keda me otsimas oleme. Tänutäheks kojuviimise eest ongi ta lahkelt nõus meile mängima ja oma väärt pilli näitama.

RKM II 446, 853/5, 863, 865, 842




Mare Kõiva

Pole veel kunagi nö. järelekspeditsioonil olnud. Üksinda, rataste ja nelja lapsega. Jajaa.

Ent 19. on olukord hoopis segane Venemaal on riigivõim vahetunud ning telekas kordab, et lindistamine ja filmimine on rangelt keelatud. Olen üsna veendunud, et see on Gorba lavastus, kuid mine tea.

Igatahes peale seda, kui 20. ööl olen pikalt kuulanud, kuidas tanketid sõidavad Tallinna suunas, võtame kursi Lohusuu peale. Augusti lõpp ja teel on palju sõjaväemasinaid. Sellele lisavad värvi kodused etteheited — sõja olukorras ei ole küll hea, et pere on laiali. Paneme jalgrattaid korda, pakime toitu välja, teeme tiiru Lohusuu poodi ja järve äärde. Peatuspaigaks on Lagedil asuv ülikooli spordiveteranide suvekodu. Praegu on peale meie majas vaid komandant Roman. Kuulame raadiost ärevaid uudiseid.Peipsi on soe ja mõnus ja kinnikasvanud.

*

Libisen mööda hulguste ja mittetöötavate tüüpide majadest ja jõuan Valter Vainu juurde. Laome puid ja vahetame vaimukusi. Olen üsna kindel, et olen ühe omaaegse vembumehe pool. Elu pole küll enam peri — nagu Valter ütleb, kuid jutud on hääd.

*

Ratas lausa lendab Lagedi suunas. Kui vähe on tarvis folkloristil õnneks — üks tõeliselt kaunis jutt ja sa oledki tiivuline olend.

*

31.august — sõidame terve päeva tagasi Tartusse. [---] Maabume üsna sürrealistlikku meeleollu — Tartus käib Eesti sitemate bändide kontsert. Ja veel eile ujusime vaikses Peipsis ja sõime noori valgeid murumune otse tee kõrvalt. Jajah.

RKM II 448, 649/59, 660/1, 664, 665




üles
ERA
HALDJAS
KIRMUS