Harjumaa (Harju-Madise ja Nissi kihelkond)
1990


Mare Janneste

Läksin välja maadeavastajaks, õigemini Harjumaa avastajaks.

*

Ma ei valda tegelikult seda kunsti. Trügin väravast või uksest sisse, teen suu lahti ja ütlen midagi. Et kogun vanu rahvatarkusi, laule ja jutte. Et mulle vastu tulnud isik kindlasti teab neid tohutus koguses. Niipalju olen ära õppinud, et stereotüüpne lause "Oh ei mina tea küll midagi," ei tähenda õieti midagi, nii et nad võiks minupärast selle ka ütlemata jätta. Nii nad ütlevad igalpool, see pole veel Harjumaa avastamine.

*

Kui muud ei mõista küsida, küsin kratti ja kalendrit.

*

Ühel kogumispäeval oli surm minu ees. Jõudsin Nissi Varbola-poolsesse kaugemasse soppi Ohukotsu külla ja seal öeldi kahe pere kohta, et seal vanad olijad surnud ja mitte väga ammu. Tõepoolest, käisin mõlema talu õues ja märkide järgi oleks võinud arvata, et seal elatakse tavalist igapäevaelu nagu see vanainimesele jõukohane on. Nõnda sattusin üsna huupi hoopis kaugele, ära Rapla kihelkonna maadele, kus külad tühjad ja sadas äiksevihma. Seisin ühe talu räästa all, kui õue sõitis auto. Pererahvas kutsus mind vihmavarju. Seletasin mida otsin ja nad said mulle rahus vastata, et nende vanaperenaine oleks palju teadnud, aga teda nad järgmisel päeval matavad.

*

Kokkuvõttes ei ole ma kindel, et minu kogutud leheküljed oleksid arhiivis ilmtingimata vajalikud, sest selles sisus siin on elusat vähe. Aga ma ei tea praegu enam, mida ma õieti küsisin ja miks just nii küsisin. Iga asja kohta saaks veel tema teised küljed ja salasopid üle küsida, meeleolud ja hinnangud üle täpsustada, situatsioon kindlaks teha. Ikkagi oleks see samapalju kunstlik ja pingutatud. Või ei?

RKM II 435, 160, 160/1, 164, 167, 169




Kadi Sarv

5. juuni [---] Meie baasiks saab Riisipere mõis. Mõis on kohutavas olukorras. Mõisa alumine korrus on läbisõitvate tööliste, kartulivõtjate jms. elemendi poolt suuresti lagastatud. Tuba, mis meile oli reserveeritud, nägi välja, nagu peatuks seal paadialune.

*

6. juuni. Väljasõit kell 9.00. Püüame pääseda Pakri poolsaarele. Traataiad, piirivalve, labidat vibutav sõdurpoiss. Esimene inimene, kellelt teed küsime, on venelane. Ühte teed pidi pääseme kuni Laokülani, teist teed pidi jääb Paldiskisse veel 8 km, siis on valvetõke ees. Anu käib sõjaväelastega läbirääkimisi pidamas. Need ütlevad, et võivad meid komandeeringuga edasi lasta küll, aga siis peavad nad andma meile saatja kaasa, muidu võime kiiritada saada või kuulipilduja ette jääda.

*

Lähme Väemla küla vanima elaniku juurde. Tee viib läbi rukkipõllu. Enne olnud seal uhke tänav, kiviaed kahel pool teed. Kolhoos lükanud kiviaiad laiali ja vedanud ära. Kui põld lõppeb, on meie ees osa sellest uhkest tänavast. Kõrged puud, kiviaiad. Ühe talu õuel on väliköök: paekivist, neljakandiline, pealt kitsenev. Sees ripub veel pada koogu otsas. Pildistan nii seda välikööki kui ka sama talu õues asuvat suitsusauna.

RKM II 435, 391, 392/3, 399




üles
ERA
HALDJAS
KIRMUS